Nagu arvata võiski, kukkusin esmaspäevase eksami läbi. Õnneks või kahjuks ei olnud ma ainus, seega lootust on, et meil lubatakse töö sügisel uuesti teha. Noh, mis kooliskäimine see ka on, kui ühtki halba hinnet pole :D Kursavenna abiga hammustasin ka lõpuks läbi ühe oma tehtud vigadest, mis oli loomulikult väike, aga stiilis: "Maha lasta mitte, armu anda" - komakohast piisas, et kalde kõrgused nässu ja minul juhtme kokku ajada.
Kui eelmisel sessil kaevasime torustiku jaoks kollektsioonaia käiguteid lahti, siis kolmapäeval pidime kraavid taas ära täitma. Rallisime Weidemannidega ringi, kõõludes mullakoormatega kitsa tee ja kraavi vahel ning hüpitasime 'konna,' et pinnas kenasti tihendatud saaks. Kraavid täidetud ja tee värske kruusaga silutud, tundus naistele, et täpp on i pealt ikkagi puudu - peenra ja tee kohtumisjoon oli kole ja juhuslik, peaks ju selle ka siiski korda tegema. Labidashaaval tassisid nad kusagilt kõrvalisemast kohast mulda juurde ning kursavend mõtles välja toreda soone ja kruviga lattsirkli, millega saime sisemise ümmarguse peenra metallist äärisele toetudes joonistada ühtlase välimise ringjoone. Kuigi teeäärte kosmeetiline taastus ei olnud otseselt meie ülesanne, oli hea, et selle siiski ette võtsime - reedel toimus kooli lõpuaktus ja nagu laupäeva hommikul FBst avastasin, oli keegi teinud ka mõned droonipildid - meie täiuslik ring nägi ülalt vaadatuna väga kaunis välja :)
 |
| Weidemannide ringmäng |
 |
| Vaeva väärt |
Preemia hea töö eest laekus juba tegelikult samal õhtul, kui selgus, et aastatepikkune moosimine on lõpuks vilja kandnud ja oleme oodatud ühe õppejõu koduaeda vaatama. Sellest külastusest kujunes 2,5-tunnine loeng/jalutuskäik, mis võttis silmad kirjuks ja suu lahti. Kuidas üksainuke inimene täistööaja kõrvalt jõuab 2ha/ 2000+ taksoniga kollektsioonaeda hooldada, on müstika ja imetlust väärt.
Neljapäeval oli meie rühmal peamiselt tubane olemine, Archicad ja aiakujundus. Väikse jalutuskäigu tegime siiski ka õues päevaste õpilaste töödega tutvumas. Vaatasime islandi mätasmüüre, kuidas on valminud suveköögid ja milline näeb välja kivikestega täidetud võrkaed. Selline pingutusevaba päev kulus marjaks ära, sest õhtuks organiseeris teine rühm soovijatele kanuumatka Võhandu jõel! Nad olid oma koolipäeva veetnud kanuudele veeskamiskelku meisterdades ja nüüd saime võimaluse selle kohe sisse ristida.
Ma polnud väga ammu vee peale saanud, natuke oli närv sees ka, aga tahtmine sellest hoolimata suur. Paariliseks sain toreda kursavenna, kellega ennegi igasugu ülesandeid lahendatud, nii et kohe oli julgem tunne kuuele kärestikule ja kolmeteistkümnele (sic!) kilomeetrile vastu minna. See viimane osa ehk teekonna pikkus selgus muidugi juba siis, kui vestid seljas ja mõla käes ning põgeneda polnud enam kuhugi :D
Tegelikult ei olnudki midagi hirmsat ega rasket, hoopis väga ilus õhtu oli. Võhandu jõel vaheldusid liivakaljused kaldad džunglit või mangroovi meenutava puurägastikuga ja sekka oli ka laugemaid niitusid. Vesi oli mõnusalt soe nagu ka ilm; sääski aga ebameeldivalt palju, nii et nende peletamiseks tuli tublisti tempot teha. Päris mitu puud oli risti üle jõe kukkunud, kuid enamikest õnnestus rahulikult mööda või siis hooga üle sõita. Korra pidime siiski ka kanuust välja tulema, seisime siis keset jõge puutüvel ja sikutasime kanuu üle. Vette keegi ei kukkunud, aga kärestikud pritsisid vett sisse piisavalt, et olla varvastest trussikuteni läbivettinud. Ka ülaltpoolt niisutati meid üpriski korralikult märjaks, aga see ei kestnud kuigi kaua; saju lõppedes värvus taevas kaunilt roosaks ja isegi vikerkaar jooksis üle pilvede. Kapten kanuuninas nägi kopraid, mina tüürimehena kahjuks mitte. Küll aga nägime mõlemad korduvalt haruldast jäälindu ja mitut jääkosklaperet. Finišisse jõudsime esimestena ja saime teisi järele oodata üle poole tunni. Tuppa magama saime alles veidi enne kahtteist ja uni tuli magus, kuigi lühike.
Reede hommiku veetsime puutöökojas kaheosalist ujuvsilda meisterdades ning lõunal sõitsime selle paigalduseks tagasi jõe äärde, kus eile lõpetasime. Rõõm, et lõpuks ometi saab meisterdada asju, mis jäävad alles ja millest on kellelegi kasu kah. Ja kui mind vahepeal välja ei visata, siis saab uusi lugusid lugeda jälle septembri lõpus :)
 |
| Kurrunurruvutt, valmis tööks ja tegudeks (kursaõe foto) |
