Kätes rool nii maanteel ma lendan, huulil mõnus kantriviis..

Laupäeva
varahommikul kell seitse kogunesid kümme unist inimest, punased Penny-kotid näpus, La Villetta värava ette. Sõitsid sealt trolliga Milano Centrale rongijaama ja avastasid, et on 20 minutit enne õiget aega kohale jõudnud. Külmas ja pimedas öös ootasid nad Europcari autorendi ukse taga kuni kell kaheksa saab ning nende seiklus alata võib. Aeg tuli. Bürokraatia ka. Silm mõnda seletas. Ei poolt nii lihtne olnud see, kui netis bronnides.

Meil oli plaan rentida autod ja sõita Alpidesse kelgutama. Patri oli teinud reseveeringu ja arvasime, et saame lihtsalt autod kätte ning sõidame. Ee.. Mitte päris. Esiteks oli probleem autojuhtide arvu ja nende vanusega - tohtis olla üks juht per auto ja ta pidi olema vähemalt 25-aastane. Või maksma paaaalju rohkem raha. Mina olin seltskonnas ainus vanur, Liina oli kahe nädala kaugusel maagilisest piirist - see õnneks luges. Nii juhtuski, et kaks pikka punapäist eestlast said paljude pisikeste tumedapäiste juhtideks :) Kui nüüd ausalt ütelda, siis ma olin sutsu närvis - muidugi olin lootnud kusagil kõrvalisel teel v platsil tiba kätt proovida, kuid terve tee ise sõita... Viimati istusin roolis ligemale kolm aastat tagasi, nüüd aga vastuta mitme elu eest Alpi lumistel mägiteedel... muidugi juhul, kui ma enne suudan itaalia linnaliiklusest läbi murda! Liinagi oleks parema meelega ainult kiirteedel sõitnud. Olen alati uskunud, et inimesele pannakse õlgadele ainult nii palju, kui ta kanda jaksab. Niisiis. Vaatasime üksteisele silma, käisime kiiruga vetsus ja jooksime autodesse - me saame hakkama! (Teine mure oli lubatud päevase kilometraažiga - meie sihtkoht jäi kaugemale, kui olime bronni kirja pannud. Selle mure lahendasime juurde makstes.)

Meile toodi kaks Fiat Puntot, Liina sai neist esimese ja mina võtsin talle sappa. Auto tegi alguses mu käes hirmsaid hääli ja pidur oli tundlikum, kui romantilist draamat vaatav rase naine. Õnneks oli mu reaktsioonikiirus igati tasemel, sest ega eessõitjadki täpselt teadnud, milliseid tänavaid pidi sõita. See siiski ei seletanud, miks nad aknad lahti tegid. Viis minutit hiljem ei olnud Punto ikka vaiksemaks jäänud ja ma hakkasin mõtlema, et ehk ei olegi asi minus. Olgem ausad, ei pea olema ajugeenius, et esimeselt teisele käigule üle minna. Proovisin veel ja veel, ka esimeselt otse kolmandale - sellega polnud probleemi. Tuli välja, et Punto teine käik lihtsalt ei töötanud! Helistasime esimesele ekipaažile ja ütlesime, et läheme tagasi - mägedesse ilma teise käiguta mina ei sõida! Üllatuslikult tahtsid nemadki autot vahetada, sest neil oli salongis väljakannatamatu diislihais. No mis mõttes rendifirma! Nad olid meiega paberimajanduses nii anaalselt käitunud, (nt uskumata, et kellelgi võiks kodus lauatelefoni mitte olla) aga ise ei kontrolli väljaantavate sõidukite tehnilist seisukordagi... Muide, Baltikum käib nende kaartidel ikka veel Venemaaga kokku ja sinna nende autodega sõita ei tohi! Õnneks oli neil asendusautod võtta ja kümmekond minutit hiljem asusime uuesti teele (igaks juhuks tegin parkimisplatsil kolm auringi, et veenduda kõigi käikude olemasolus).

Sekeldused võtsid mult esinemispinge maha ning sõitmine oli jälle lust ja rõõm nagu ennemuistegi. Isegi linnaliiklus polnud hirmutav. Minu ees sõitev Lancia Musa tõesti inspireeris mind oma kahe punase tagatule-dirigendikepikesega (v kui soovite, lennujuhtimispulkadega) - õnneks ei näinud ma neid terve järgmise öö unes, nagu Liina teemärke. Tagumine pink jäi õige varsti magama, esimesed kuulasid raadiot ja nautisid sõitu. Mõne aja pärast keerasime kiirteelt maha ja pärast lühikest, ent väga vajalikku põõsa ja- einepeatust suundusime väiksematele kõrvalteedele. (Nüüd istus Liina mu kõrval ja teist autot juhtis vahelduseks baski poiss.) Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, mida mu lõunamaalastest sõbrad mägedes kelgutamise all silmas pidasid. Erilisi suuri illusioone ma endale ei loonud, pakkisime muidugi nii, nagu ikka eestlased külmale tundmatule maale sõites.

Meie sihtpunktiks nr 1 oli Milanost u 90 km kaugusel asuv Lago d'Orta linnake Piemonte maakonnas (elanikke ~1200). Seal me sirutasime jalgu ja imetlesime vaadet. Edasi sõitsime lume otsingul veel u 60 km, kuni jõudsime väiksesse Piode mägikülla (elanikke ~200). Kui järveni olid teeäärsed mäeküljed üsna rohelised üksikute valgete laikudega, siis sealt edasi muutus maastik järjest lumisemaks. Lõpuks olid kahel pool autot hiiglaslikud lumekuhjad, mille all majad, autod ja inimesed. Uskumatu, olimegi Alpides, kus glasuuritud piparkoogimajad on ka päriselt olemas! Vaevalt saime autod pargitud, kui juba läks keset autoteed lumesõjaks. Eelmisest lahingust olin ma veel natuke hell, seetõttu eemaldusin ja läksin ilu jäädvustama. Kui noored olid oma kuuma vere natuke jahedamaks mürgeldanud, sõime hiiglaslikke võileibu ja läksime jalutama. Mäkke viis tee/trepp, mis poole meetri laiuselt lahti lükatud. Kaks sammu kõrgemal võtsid me kaaslased taskust kilekotid, ronisid sinna jalgupidi sisse ja lasid alla - see oligi nende kelgutamine! Me Liinaga ei jäänud seda nalja kauemaks vaatama ja ronisime edasi. Jõudsime roosa kirikuni, mille kõrvaloleva maja aed meetripaksuse lume all rohkem basseini meenutas. Kui me sõbrad seda imet nägid, ronisid nad muidugi üle aia sinna sisse hullama. Katkend minu nädalatagusest unenäost: 'Tänagi nägin lund, veel rohkem. Inimesed hüppasid lumehangede sisse, mõtlesin, kuidas nad seal hingata saavad. Kuulsin viiulimängu. See tuli mu alt, lume seest. Hakkasin kätega kobama, leidsin viiuli, selle järgi ka tüdruku, kes seda mängis, tõmbasin ta välja. Ja nii veel mõned.' Kui viiuliosa välja arvata, siis läks täide küll!

Meie suure möllu peale tuli teisest majakesest välja ehtne itaalia memm, kes meiega tõrelema hakkas ja käskis ruttu tagasi Milaanosse sõita, enne kui ta politsei kutsub. Eks me olime üsna ülemeelikud ja võrreldes väljasurnud külaga vääga lärmakad tõesti... Läksime mäest alla ristorantesse kuuma šokolaadi jooma. Meie kõrvallauas istusid neli vanameest šerriklaaside taga ja arutasid rõõmsalt omi asju. Idüll :)

Tagasisõiduks andsin juhtimise üle belgia poisile, sest tundsin vässut tulemas. Sisetunnet peab kuulama: kuigi tee polnud libe, läks ruttu pimedaks ja kiirteel pidime kõvasti pingutama, et esimese autoga koos püsida (teetollid ja teised autod tulid vahele). Linnas oli olukord muidugi kakskümmend korda hullem, kui hommikul - müts maha Liina ees, kes nende hulludega koos sõita suutis! Pärast pikka tiirutamist linnas olime õnnelikud, kui saime autod tagasi antud ja kohe trolli peale (kus muide trollijuht ühe reisija koti ukse vahele jättis, keeldudes enne järgmist peatust uksi avamast.. juhtub ka siin maal). Nüüd linnas sõitsime mööda päris mitmest avariist ja kiirabist - meil vedas roppumoodi, et teed olid kuivad ja tühjad - suurtel teedel polnud ühtegi õnnetust ega ohtlikku olukorda. Hiljem netist eesti uudiseid lugedes oli tänutunne veel kordi suurem, et meie reis nii ilusti ja turvaliselt möödus.

Hoia ennast, siis hoiavad sind teised!

Kaks punapead on ikka kaks punapead

Neljapäeva õhtul küsisin itaalia keele tunnist varem ära ja sõitsin Centrale rongijaama Liinale vastu. Tal oli seljas ilus kirju mantel, käe otsas must, kollast värvi ornamentidega kohver ja peas kaks kalasaba - just sellised, mida olin eelmisel päeval tulutult endale püüdnud pähe punuda. Jällenägemisrõõm oli suur, kui kallidega ühelepoole saime, sõitsime nr. 92 trolliga La Villettasse. Uued sõbrad laenasid vana jaoks madratsi ja magamiskoti ning ühtlasi kutsusid meid enda juurde filmiõhtule. Kavas oli Donnie Darko - film, mida enne vaid jupiti olin näinud ja jabur tundus. Tervik oli aga igati loogiline ja mõtlemapanevalt huvitav.

Reede hommikul ärkasin vara ja tundsin, et olen peast soe. Mandlid olid sama punased ja täpilised kui eelmisel päeval. Väljas tibutas vihma. Otsustasin kooli mitte minna ja hakkasin õpetajatele vastavasisulisi sõnumeid saatma. Õige pea anti mulle tagasisidet, et ma mitte ainus tõbine pole ja see vaigistas pisut mu süümekaid. Võtsin paratsetamooli ja hakkasime pannkooke küpsetama. Seejärel suundusime linna ekskursioonile - haigused oodaku, kuni Liina koju tagasi sõidab.

Tõsi, vihma tõttu nägi Liina rohkem allahindlusi kui vaatamisväärsusi, aga vähemasti ei lahkunud me poodidest tühjade kätega. Kohustuslikud La Scala, Galleria ja Duomo näitasin ma talle siiski ära. Pärastlõunal tegime toidupoe-treti ja sõitsime koju kokkama. Õhtusöök oli udupeen: spagetid juustu-brokkoli-šampinjoni-koorekastmega. Toitu sai taaskord nii tohutult palju, et kutsusime Rumeenia poisi Matei enda seltsi sööma. Kastet jätkus veel laupäevaks-pühapäevakski ja viimase portsu sõin esmaspäeva õhtul, kui selle kaasautor oli juba tagasi kodumaal.

Reede õhtu möödus maailma parima jäätise ja väga hea filmi 'The curious life of Benjamin Button' seltsis. Pärast seansi lõppu kella ühe paiku öösel seadsime äratuse kella kuueks ja pugesime põhku.

No comments..

..NO NEXT ENTRY!!!

Oodates Godot'd

Nägin unes, et sõitsin bussiga Saksamaale, oli järjekordne projekt - Oodates Godot'd.

(Ma küll ei tea, et sellest näidendist muusikaline variant oleks kunagi kirjutatud. Ausalt öeldes ei tea ma sellest näidendist üldes mitte midagi muud, kui et oodatakse kedagi, kes ei tule. Tegelikult teda vist polegi... Igatahes.)

Sõitsime läbi isemoodi külast: järsul mäenõlval kasvasid tohutu suured puud, nii suured, et neisse olid mitmekordsed majad ehitatud. Üks vana puu oli aga eriline - tagurpidi paindunud ja risti kujuline. Hmm, mõtlesin - kas see on satanistide külake?

Täna googeldasin - Godot' synopsis. Tulemusest leidsin sellised laused:

Two tramps are waiting by a sickly looking tree for the arrival of M. Godot. They quarrel, make up, contemplate suicide, try to sleep, eat a carrot and gnaw on some chicken bones. /-/ The life of the tramps at many points in the text seems synonymous with the fallen state of man. Their strange relationship is a kind of marriage. /-/
The fundamental imagery of the play is Christian. Even the tree recalls the Tree of Knowledge and the Cross.

Ma nüüd ei teagi, mida sellest kõigest arvata. Ootan tõlgendusi.

..lapsed laulsid halleluuja, halleluuja..

Taibukam lugeja juba mõistis, millest ma täna kirjutan. Kuna minu hommikusöök langes taaskord lõunale, jätsin esimese vahele ja siirdusin kohe spagettide ja kanapihvi juurde. Seetõttu pidin ma õhtuks midagi muud välja mõtlema.

Koolist tulles avastasin, et köök oli täis belglasi, kes kõik koos lasagnet ja pastat vaaritasid. (Nende seas oli ka üks mulle juba tuttav eesti tüdruk, kes neile eelroaks kama pakkus ja eestikeelset šokolaadipaberit lugeda andis.) Vaatasin kappi - seal oli mul piima, mune, jahu, aedvilju.. klimbisuppp! Käärisin püksisääred ülesse, asusin aga supi kallale ja õige varsti oligi ta valmis. Nüüd, kui ma poleks unustanud klimbitaignasse 'maitse järgi soola' lisada, oleks ta olnud ka väga maitsev... Mis seal ikka - lõikasin juustutükke sisse ja käras küll. Üks belglane vaatas mind veidi imelikult, aga ma ei lasknud end sellest häirida ja sõin rahulikult lõpuni. Kõht sai täis ja ülejäänuga saan homme Liinat kiusata :)

Eelmisest neljapäevast eilse õhtuni elasin oma toakaaslase ja tema koolivendadega ühes rütmis. Neil oli miski arhitektuuri-alane arvestus ja seetõttu nad elasid kõik see aeg meie toas, joonistades arvutis skeeme ja plaane ja majasid.. Esmaspäeval tegid nad oma visioonid ka teoks ja ehitasid kolme peale kokku ühe linnakvartali maketi. Nii lahe!!! Teisipäeva hommikul kell kaheksa oli tähtaeg, mille me muidugi kõik koos kenasti sisse magasime. Õnneks said nad siiski arvestatuse tehtud. Kui mina omi asju ajama läksin, jäid nemad ennast välja magama. Tahtsin neid üllatada ja õhtuks tordi küpsetada. Tulen siis koju kõigi munade ja muu kraamiga, hakkan vajalikku atribuutikat otsima... mida ei ole, on vispel. (Mis muide itaalia keeles on la frusta ja õigustas oma nime vähemalt eile küll täiesti). Urrr.. käisin mõlemad köögid, kõik kapid läbi - netu. Karjusin isegi kuradit, et ta mängimise lõpetaks - ei miskit. Vbl oleks pidanud hoopis majavaimudelt küsima? No kahvliga ma küll viite muna vahtu ei jaksa peksta, ma siiski alles algaja kokk! Kusagilt leidsin türgi kirjadega saumikseri - kaotada polnud midagi, aga alustasin igaks juhuks kahest munast. Sau tegi mind küll soojaks ja võttis värisemagi, aga munadest sai vahu asemel mullimeri - seekordne McGyverism ei töötanud mette. Segasin mullidele jahu juurde ja panin ikkagi ahju. Seal ta kerkis kui besee, kuid maitse oli kahjuks rohkem omleti moodi... Ma ei olnud veel valmis loobuma! Võtsin täisteraküpsiseid, tegin puruks ja sellest vajutasin põhja (tühja jäätisekarpi, mille ma olin ettenägelikult alles hoidnud). Niisutasin teda sidrunimahlaga, siis kiht ploomimoosi, biskviit-omlett-besee, peale minuleiutatud kohupiima, ananassitükke, kaneeliga üle ja külmkappi. Mõne aja pärast, kui arhitektide liit oli meie toa põrandal oma ühise supikausi tühjaks söönud, pakkusin end nõusid ära viima ja küsisin, kas nad magustoitu kah tahavad. Tõin igaühele lusika ja panin oma eksperimendi ringi käima. Oleks te näinud, kui ruttu see ära söödi.. ja need komplimendid.. ohh. Tundus, et päris aia taha ei läinud :)

uniuniuniuniuniuniuni

Laupäev oli üsna samasugune kui reede - vara kooli, hilja koju. Itaalia keele tunnis oli mul mõttes ainult lasciatemi dormire! (laske mul magada!). Siis jälle burks ja antiikmuusikasse. Seekord oli tunnis ka minu armastatu Acis, kelle ees mul oli üsna piinlik. Olin küll harjutanud neid sõna otseses mõttes lugematuid kuueteistkümnendike jookse, aga ikka kõigile pihta ei saanud! Mis teha, vabandasin nii hästi, kui oskasin ja lubasin end parandada. Acis e Monika on pärit Ungarist, räägib vabalt itaalia ja minuga ka saksa keelt. Siin olles on mul miskipärast tohutud raskused deutsche sprachiga ja seetõttu läksin tihti poole lause pealt itaaliale tagasi üle. Jabur, olen mõnikord isegi tabanud end mõtlemas itaalia keeles! Noh, muidugi nii palju, kui see mu olematu sõnavara juures võimalik on.

Metroosse jõudes üritasin välja mõelda, millist teed kolmest võimalikust koju ja poodi jõudmiseks valida. Väsimus oli niiii suur, et ka sisetunne ei aidanud otsustada. Läksin siis nr 3 trammi peale, mis minu üllatuseks isegi kohe tuli. Sain istuma ja silmad vajusid laks! kinni. Kusagil poolel teel jäi aga tramm seisma, valjuhäälditest tuli miski arusaamatu müha ja rahvas mu ümber väljus üksmeelselt. Kes olin mina, et sinna edasi tukkuma jääda... Tõusin torisedes ja avastasin end, no päris täpselt ei teadnudki, kuskohast. Tavaliselt mulle meeldivad sellised tunne-oma-kodulinna hetked ja retked, kuid nüüd olin ma sedavõrd tüdinud, et isegi päikesepatareidega suur reklaamtahvel ei suutnud panna mind seljakotist fotokat otsima. Siinkohal kasutage palun oma ettekujutusvõimet!

Ettejuhtuvast poekesest ostsin turgutuseks küpsiseid ja tänu neile jõudsin järgmisse trammipeatusesse. Minu suureks rõõmuks oli Penny veel lahti ja sain oma varusid täiendada. Loomulikult oli see, mille pärast mul üldse poodi oli vaja minna, otsas. Nohh jahh. Vedasin end koju (tuba oli õnneks tühi), panin klassikaraadio mängima ja keerasin magama. Minu suureks üllatuseks algas parajasti saade Händeli kantaatidest ehk siis sellest, mida ma koolis just laulsin. Ühendasin meeldiva kasulikuga - samal ajal kui ma magasin, töötas alateadvus edasi :)

Kolm tundi ja mitu põnevat unenägu hiljem, olin värske kui kevadine kannike ning läksin alla süüa tegema. Sel õhtul sain vahelduseks magama minna teadmisega, et ei peagi utoopilisel kellaajal tõusma ja unigi oli selle võrra parem. Täna ärkasin küll enne ühtteist, aga kuna väljas oli märja-põrandapesulapi-moodi ilm, siis magasin edasi ja pidasin oma lubadust terve päeva jooksul mitte midagi kasulikku teha. Homme aga jälle kümneks kooli - ehk õnnestub lõpuks kohtuda viimase salapärase õpetajaga? Aeg annab arutust.

Hõkvein

Neljapäeval olin ma toas täiesti üksi - ei olnud poisse, ei olnud Manuelat. Mis siis ikka, nautisin uhket üksindust. Umbes kella ühe paiku öösel, kui ma järgmiseks hommikuks liede õppisin (no enam viimasele minutile vist jätta ei saaks!), tuli järsku säherdune lauluisu peale, et keerasin Youtube'il volüümi põhja, lõin aknad lahti ja laulsin täiest rinnast Montserrat'ga võidu! Muidugi oktav madalamalt. Nagu alati. Ei minust sopranit saa...
Kella kahe paiku arvasin, et on juba aeg magama minna, kuid Matit ei paistnud kusagilt. Mõtlesin veel korra kuulata, mida head Klassikaraadio Nokturn laseb. Viga. Kõlas Mozarti Reekviemi Dies Irae. Mu niigi ergas meel sai veel vunki juurde ja liitusin kooriga. Kui siis selgus, et nad mitte ühe osaga ei piirdu, pidin ma loomulikult Lacrimosa ära ootama. Minu õnneks oli Sanctus niiiiii megaaeglases tempos, et esimese viie taktiga tuli uni, sain arvuti kinni panna ja magama heita.

Reede hommikul kell kaheksa vajutasin ma muidugi äratuse kinni ja magasin veel kolmveerand tundi. Siis helises mu sisemine kell ja kiirreageerimisrühm asus tööle. Viis enne kümmet olin kenasti koolis. Viis minutit pärast kümmet öeldi mulle, et sinu tunni aeg on tegelikult ühe korea tüdruku oma, kes nüüd jälle siin on. Oota tund aega! --- Tiksusin siis klassis: kuulasin teda, püüdsin nooti jälgida (meil sama reps) ja kuulsin, kuidas klaverisaatja näeb silmade lahtihoidmise (loe: klahvide tabamisega) samuti kurja vaeva. Kui saabus minu kord laulda, juhtus midagi õige toredat - mu suust tuli natuke rohkem kui sooja õhku ja see ka kõlas üsna talutavalt! Peab vist tihemini öösiti lahti laulma hakkama :)

Järgmiseks võtsin julguse kokku ja läksin kooli raamatukokku. Seekord oldi minuga tiba lahkemad, mulle isegi ulatati ingliskeelne (sic!) raamatukogu kasutusjuhend aastast 1985. Sain teada, et mulle vajalik noot on täiesti olemas, aga laenutada saab seda ainult üheks päevaks. Eee.. mina ei ole nii andekas, et suudaks kooli koridoris, kus pole kohta istuda ega asju toetada, ligi nelisada lk ooperit läbi töötada! Raamatukogu on avatud kella 9-18, harjutamiseks antakse klasse kella kaheksast õhtul, teoreetiliselt ka enne tundide algust kell kaheksa hommikul. Nad nagu ei tahaks, et me õpiks! Eestis võid raamatu/noodi laenutada kolmeks kuuks ja veel pikendada, kui ajast puudu jääb; itaalia keele õpik käis minuga Ameerikaski ära - siin ei usaldata sind üheks öökski (mulle nii meeldib eesti keel :).

Kiire lõunaburks (kiireim, odavaim ja maitsvaim kõhutäide) ja kella kaheks erialasse. Seal ma istusin ja ootasin kella poole neljani, sest pidevalt tuli keegi olulisem vahele. ( Ega ma otseselt ei kurda, sest tegelikult peaks ma saama ainult ühe laulutunni nädalas.. ).Vähemalt sain ilusat laulu kuulata ja itaalia/vene keelt harjutada. Esimest korda proovisin koos ametliku klaverisaatjaga: E. on väike kuivetunud vanamees, enamasti rahulik ja väga nõudlik. Ma ikka pabistasin, et vales kohas sisse ei astuks, noote üle ei peaks ja tekst oleks arusaadav. Saime lugudega ühelepoole, vaatab mind, ütleb õpetajale: jaa, väga huvitav hääl, musikaalne. Temperamentne! Ossa. Einoh, mul oli ainuüksi selle üle hea meel, et mind ebamusikaalseks tõhuks ei tituleeritud, aga seda, et itaallane eestlast temperamentseks peab, ei juhtu ka iga päev! Siis hakkasid nad kahekesi nuputama, mida ma laulda võiks. Been there, done that - siia ma jään, mõtlesin... aga juba kirjutas E. mulle lugusid paberile, laulis mulle sügavale silma vaadates pooled neist ette ja lubas kodust noote tuua. Super! Olin koleväsinud, aga õnnelik. Kui nüüd ainult koju ja magama saaks...

Toauksest sisseastudes leidsin põrandalt kolm kena noormeest. Kusagilt nende vahelt ilmus Manu ja tutvustas mind Sebastianile, Rodrigot ja Carlost ma juba tundsin. Kui sajab, siis kallab! Puhkamisest ei tulnud loomulikult miskit välja. Sõin, passisin netis, õppisin järgmiseks päevaks lugusid. Ühel hetkel kadusid Manu ja Sebastian alla kööki, Carlos-Rodrigo jäid mu kõrvale netti. Mõne aja pärast tundsin häid lõhnu ja kuna tümakas tappis kogu Händeli, otsustasin vastupanust loobuda ja enamusega liituda. Sakslane Sebastian keetis hõõgveini, alumise korruse poisid pidasid rulakooli. Võtsin pakutud veini ja heidetud kinda ning tõestasin uskmatutele, et ka villaste sokkide ja plätadega saab rulatada!
Uus poiss oli igati armas, ilusate silmade ja lahke jutuga. Kahjuks läks esimesel korrusel suuremaks peoks ja ta kadus sinna ära, mina pidin aga veel õppima ja ega unigi kusagile kadunud polnud. Kella kahe paiku viskasin pikali, aga mürts ei lasknud uinuda. Vedelesin niisama ja püüdsin ära arvata, millega oma toa poisid mööbeldavad. Hommikul selgus, et nad olid tõstnud Manu voodist madratsi alla ja tudisid kahe kapi vahel. Ennetades irvhambaid - jah, vähemalt üks neist on kapist ka välja tulnud ;)

Kuu aega koduni!

50 päeva on möödas sellest, kui ma viimati Eestimaad nägin. Mitte just eile. Näpus oli mul üheotsapilet ning tagasitulek oli kusagil kaugel järgmise aastanumbri sees. Nüüdseks on kaheksast saanud öhöksa ja kui kõik läheb nii, nagu ta minema peab, saan iseseisvuspäeva tähistada kodus Eestis. Oma voodis äratust kinni vajutades, sest 07.32 on laulmiseks ilmselgelt liiga varajane kellaeg. Paraadi alguseks on keegi kindlasti juba teleka lahti teinud ja .. ossa issake küll - kus me vahvad sõdurpoisid üldse sel aastal trvst, hr. Prsdnt! karjuda saavad, kui meie kallil Vabaduse väljakul ikka veel aareteotsimist mängitakse? Ega ometi mitte Pirita teel jäise meretuule käes? Suvevihmaski oli kahju vaadata vaeseid kodutütrekesi värisemas.. Oot, aga nüüd ma kaldusin teemast küll kõrvale. (teadjamad - kirjutage mulle siiski palun, kuhu eesti väed 24. veebruari hommikul koonduvad).

Õppimine käib mul nüüd nii suure tuhinaga, et isegi laupäeviti istun koolis poole kaheteistkümnest kella kolmeni. Pärast tunde on siis mõnus läbi linnasüdame rongijaama jalutada ja vaadata enda ümber nädalalõppu nautivaid inimesi.

Täna kooli minnes avastasin, et lumi on kuhugi kadunud! Esmaspäeval oli veel üsna lige maa, eilne +10 aga võttis jalutades selja märjaks ja tundub, et viis ka lume. Või siis oli see hoolsate kojameeste töö.

Imesid siiski juhtub - meie maja ümber ei ole enam tellinguid! Kõigest pool aastat pärast esialgset tähtaega... Kui küsisime, millal kuuma vett 24/7 olema hakkab, lubati paari nädala jooksul suuremat veepaaki ja päikesepatareisid seda kütma. Hmm, ma millegipärast arvan, et enne läheb Como järve vesi soojaks kui selle maja oma.

Mis siis veel, täna toodi terveks päevaks ilus mees meie tuppa silma rõõmustama. Muidugi, ta oleks võinud tulla eile, kui mul tunde ei olnud! Õhtul lahkudes uksevahelt hõigatud A domani! annab homseks siiski natuke lootust :)

Kuidas tort päästis päeva

Neljapäeva öösel lebasin voodis, ootasin kummitust ja mõlgutasin (no on sõna!) mõtteid nagu ikka enne uinumist. Hilisel tunnil tulevad miskipärast ikka kõikse paremad ideed; sellega on natuke nagu eestlastega - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama - mõnikord kestab see tulemine varahommikuni.. Igatahes, lasin peast läbi oma järgmise päeva tööd-tegemised: kool, pood, Küche, (Kinder, Kirche), plaat piltidega Kaie-Mariale, kui ta tuligi - tort! Olin ammmmmu tahtnud biskviiti küpsetada ja nüüd oli selleks hea põhjus olemas. Ajasin end veel korraks voodist välja, et Pavlov lõualt maha pesta. Toaukse all maas märkasin kirjakest - K-M palus, et tõlgiksin talle mõned laused eesti keelde, mida ta saaks oma poisile öelda! Sellega oli asi otsustatud.

Käisin koolis, kus selgus, et mul on taaskord (täpsemalt 167 892 kord; Piret - mul on kõik üles kirjutatud!) laul kurku kinni jäänud. Siis sõitsin vahelduse mõttes teise linna otsa Lidli poodi, kus vastik kassapidaja saatis laulule nutu seltsiliseks. Vähemalt see kurk, mille sealt ostsin, oli ilus roheline ja heas vormis :) Tulin koju, otsisin välja ema õpetuse ja läksin alla kööki katsetama. Kõik muomaema retseptid algavad nii:
1) võta hea tuju ja puhas nõu
Kööki jõudes pidin omapoolseid parandusi tegema:
1) loe mõttes kümneni, ava aken ja vaata mööda nädalavanusest bakterilaborist, mille tšiili poisid ja co köögi parimasse kraanikaussi ja selle ümbrusesse on jätnud
2) ürita taastada esialgne enamvähem hea tuju
3) ürita leida puhas nõu
Sealt edasi läks väheke mõnusamaks. Mikseri puudumisel kasvatasin oma parema käe musculus vispelus't ja palvetasin, et jahu lisamisel mu vaevaga ülesklopitud õhumunaloss kokku ei vajuks. Panin plaadi ahju ja hakkasin kõike otsast peale - juhuks, kui esimene untsu läheb. Ei läinud. Eriti. Teine ka mitte. Raske südamega jätsin nad laua peale jahtuma - heade lõhnade peale tuli kohale üks tore rumeenia poiss, kes nii armsasti palus, kas ta võiks ühe neist ära süüa. Ega ma tema pärast muretsenudki, rohkem nende pärast, kes siin majas luba EI küsi..

Läksin tuppa, panin K-M plaadi kokku - Milaano piltidele lisaks ka veidi kaunist eesti loodust, muusikat (autorikaitse silm pigistub selle koha peal kinni, Eesti-Portugali sõprussuhete arendamise nimel) ja tõlked, mis ta palus. Mõtlesin, et kirjapildist jääb ehk väheks - õnneks meenus mulle skype-mikrofon ja arvuti sound recorder - lugesin need laused püüdlikult sisse.

Tordi panin kokku kahest biskviidist, segust ricotta+jogurt (=maitsev kohupiim), kollase ploomi moos, värsked ananassitükid, peale raputasin kaneeli. Oi kui hia tuli! Kui sellega Mariade ukse taha ilmusin, olid mõlemad rõõmsalt üllatunud (kohalikku olin enne hoiatanud, et miskit tuleb, aga ta ei teadnud, mis). Istusime lauda, sõime torti ja jõime rohelist teed. Neil oli olnud väga kehv päev, Kaie-Maria oli just skybis emale selle üle kurtnud ja koos nutnud. Kohe pärast poole tordi kinnipistmist läks ta ema lohutama, et õhtu lõppes siiski hästi. Mul oli niiiiiiiiii hea meel, et kõik õnnestus - neile tõesti maitses!

Kuna neil oli lennujaamas pikk öö oodata, pakkisin teise poole tordist kaasa. Saatsin nad ukseni ja lubasime ühendust pidada - tore, kui sul laias maailmas häid tuttavaid on :)

PS: Arslane ei ole kuigi pühendunud vigurivänt...

The house of a flying boombox

Sadu ei lakanud tänagi - millalgi keskpäeva paiku muutus ta lihtsalt lumest veeks. Mis tähendab seda, et kogu talvine ilu moondub lähipäevil jõletuks poriloiguks nimega Lago di Milano. Mu punased kumpparid, kuidas ma teie järele igatsen!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida, et rongid hilinesid täna mitmeid kümneid minuteid. Ega sellest, et eile tegid omavahel lähedast tutvust üks vana oranž ja üks uus roheline tramm. Isegi mitte sellest, kuidas ma oma elu esimesel itaalia keele testil ei suutnud ühtegi saksakeelset sõna meelde tuletada. Pigem oli mul mõttes rääkida natuke sellest, kuidas mu toakaaslane Manu koos oma kahe sõbraga eile öösel kell kolm Pariisi minema hakkas. Ja sellest, kuidas ta seda täna jälle tegi.

Eile õhtul, olles teada saanud nende varahommikustest reisiplaanidest, otsustasin üldse mitte proovidagi magama jääda ja jäin arvuti taha aega viitma. Manu sõber Carlos magas tema voodis aega parajaks, Manuela ise oli koos Arslaniga ülakorrusel (Arslan on see lahe kutt, kes nagu selgus - ei olegi Manu kutt! Ma ikka üldse ei oska inimesi lugeda...). Millalgi kella kahe paiku kostis muidu vaiksest (sic!) trepikojast hirmus tümaki-tümaki koll-koll põnts. Uudishimuliku ja siinsetest kolistamistest üpris tüdinenuna tegin ukse lahti, et näha, kellele mis jälle ette jäi. Koridor oli pime ja tühi, ainult vana boombox vedeles trepimademel, paar tükki temast olid laiali eri astmetel. Kolm sekundit hiljem vaatas mulle ülakorruselt vastu Maria küsimärgiline nägu. Kes siin kollab, küsis üks. Mürin vaibus. Jälle sajaks aastaks pooleli jäi trepil jutt. Eee.. mitte päris.

Täna öösel, kella kahe paiku, magas Carlos jälle aega parajaks, Manu oli taaskord üleval Arslani toas ning mina veetsin aega arvuti taga. (Nad olid oodanud lennujaamas x arv tunde oma pidevalt edasilükatud lendu, kuid lõpuks jäeti see ikkagi ära. Mis halvasti, see uuesti). Nagu eilegi öösel, vappusin ma külmast ega saanud kuidagi sooja - läksin soojendasin kuuma vee all natuke käsi. Vetsust tulles tervitasin alt saabuvaid naabertoa poisse ja tõmbasin ukse enda järel kinni. Et see siis hetk hiljem jälle lahti lükata ja poiste hirrrmsa kolistamise peale paar krõbedamat sõna öelda. Sõnad aga jäid ütlemata, sest poisid olid hämmingus ja varsti ilmus ülakorrusele Arslani ning seejärel Maria hüüumärgiline nägu. Trepimademel lebas taaskord vana boombox...

Pärast viieminutilist põhjalikku ülekuulamist ja mitmeid ausõna-see-polnud-minasid, pani Arslan meid Mariaga ülemises köögis laua taha istuma ja rääkis meile La Villetta kummitustest. Ta ei saanud veel õieti alustadagi, kui juba kostis kõrvaltoast tütarlapse haledaid kaebeid - see oli siiski vaid Kaie-Maria, kes paaniliselt tonte kardab (tõsiselt, juttude lõpuks olid tal silmad hirmust pisarmärjad). Nüüd, natuke lähemalt meie majanaabritest: enamasti neid kuuldakse, mõnikord tuntakse ja paaril juhul on neid isegi nähtud. Üks neist on blondijuukseline neiu valges, teine on aga Joey Tribbiani suurim hirm - väikese tüdruku vaim. Lood olid nii põnevad, et ma ei raatsinud isegi vahepeal teepaki järele minna, vaid rüüpasin paljast keedetud vett :) Kummituste juurest jõudsime jutujärjega sujuvalt 'inimese seitse keha' teemale, sealt amputeeritud jäsemete fantoomvalude ning sealt omakorda miskitpidi diagonaallugemise juurde. Mõnikord lausa tasub mitte teeselda magamist!

Veerand nelja paiku hommikul saatsime rändajad taaskord Pariisi poole teele ja soovisime maja hingekestele, nii praegustele kui endistele, rahulikku und.



PS: Sammaskäiguga pilt on mu kooli siseõuest, teine pilt on Kummitusmajast ning kolmas Arslanist ja Carlosest.