Daytona beach ja Peipsi polder

Eilse koolipäeva lõpuks olin ma nii väsinud ja energiast tühi, et võttis üksjagu aega enne kui jaksasin üldse õhtust süüa. Blogikirjutamine ei tulnud kõne allagi ja seetõttu teengi sissekande kolmapäeva kohta alles täna. Iseenesest ei jäänud te millestki põnevast ilma, sest veetsime pool päeva jälle kasvuhoones kive mustrisse-kaldesse ladudes. Hommikupoolikul enne seda kavandasime väikeaia kujundamises haljastusplaani ja ArchiCadi tunnis pusisime terrassijoonise kallal.

Tänast päeva alustasime hoopiski Florida taimede ja eluolu tundma õppimisega, sest guru oli äsja saabunud reisilt ja tahtis oma põnevaid elamusi ja saadud tarkuseteri meiega jagada. Saime teada mis on soolaudu (tekib ookeanil ja on taimedele kahjulik) ja et sõnajalaõis on täiesti olemas ning see näeb välja nagu käbi. Kui teil tuleb ameerikamaal tahtmine peenar kahe labidalehe sügavuselt  puhtaks kaevata, siis ehituspoodi minnes ei pruugi te sealt tavalist labidat üldse leidagi. Metsõunapuude asemel on seal aga metsistunud hapud apelsinipuud ning tsitruselisi ei maksaks enne päevitamist väga laia lõuaga süüa. Sarasotas on väga äge ja populaarne botaanikaaed, kus leiduvad sellised ägedused nagu Eucalyptus deglupta (värvikas tüüp) ja viigipuud, mis suudavad 'kõndida' (banyan). Palju muid ilusaid ja põnevaid taimi muidugi ka. Kui koroona üle elame ja reisimine jälle soovitavaks muutub, siis tasuks sinnakanti sõit ette võtta küll.

Väikeaia rajamises rääkisime valgustitest, milliseid valida ja kuhu neid kuidas panna, et neist ka ilu ja /või kasu oleks. Masinate tunnis rääkisime ohutusest, mõõtsime müra- ja valgustaset ning kordasime üle, mida kõike meil eri objektidel vaja võib minna. Arvutasime, kui palju turbakotte võiksime erinevate kärudega ära vedada ja mitu korda peab ühe terrassi jaoks materjale vedades edasi-tagasi sõitma. 

Selline see sess saigi, võibolla väheke lahjem kui eelmised, aga ega rohkemaks mul vist ei oleks jõudu jätkunud kah. Homme on veel plaanis õppida taimede hankimiseks vajalikke teadmisi, korrata ArchiCadi ja minna edasi haljastusplaaniga. Järgmisel korral ehk saame juba õue rõõmsalt mängima, nagu kitseke, kes mu auto nina eest täna läbi kalpsas. Seniks jätan teile paar ilupilti õhtusest loojangust Räpina sadamas.

Mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid looduskivimüüre laob..

Sessi esimese päeva veetsin ma oma pisikesi kuivetund ajurakke ragistades, püüdes meenutada, misasi see täpselt oli, mida ma siin õppimas käin. Tunniplaanis seisis: väikeaia kujundamine, müüride ehitamine ja sillutiste paigaldamine. No.. hästi. Kui te nii ütlete.

Hommikul jõllitasin klassiseintel rippuvaid haljastusplaane ja üritasin kurdude vahelt välja kangutada eelmistes tundides (väidetavalt) omandatud teadmisi. Seekordseks teemaks oli plaani vormistamine. Kirjanurk. Sellest lähtub plaani raamjoon. Tingmärgid. Rohi ei tohi olla helesinine. Maja peale võid kirjutada maja, aga kaevu tähista ringiga, milles K täht. Nagu Kaubamaja. Lipuvarras tähista maduussiga (pealtvaates, noh). Elektrikaablit ära ilujoonisele märgi - on maastikuehitajal elu põnevam ja natuke särtsu ergutab teda järgmisel korral kommunikatsioonide jooniseid küsima. Taimmaterjali nimekirja võid järjestada alfabeetiliselt või numbriliselt (ja plaanil kellaosuti liikumise suunas). Siis oli veel midagi. Ja midagi rääkisime põhja suunast (Eestis märgitakse üles) ja mõõtkava asetusest. Ja oluline oli, et plaani pealkiri oleks neutraalne, et elukaaslased lahku ei läheks, kui neil ei ole ühine perenimi ja/või omand. Kokkuvõttes oli seda kõike niiiiii palju, et isegi nutikamad ja usinamad meist ohkasid, kuidas me selle imelise haljastusplaani küll mai lõpuks välja võlume.

Vahetunnis saabus meie juurde ülirõõmus juhtõpetaja, et anda meile teada meie kooli lõpetamise vorm ja aeg. Selle üle oli kaua vaieldud ja lahinguid peetud, aga nüüd siis oli otsus vastu võetud: augustis-septembris töövaatlus, vajadusel intervjuu ja talveks portfoolio. Praegu on märts. Pool aastat ja ma peaksin olema valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Ja oskama teisi juhendada, kuidas töötada-kaitsta. Päriselt?

Müüriehituses võtsime esiteks läbi looduskiviga ehitamise teooria ja seejärel siirdusime kasvuhoonesse seda ka kohe praktiseerima (loe: liivakasti mängima). Joonis, arvutamine, töövahendid, mahamärkimine, NÖÖRI SÕLME TEGEMINE JA KINNITUS - AARGHHH!!!, kivipusletükkide sorteerimine ja monteerimine, loodimine. Koristamine. 

Sillutises oli teemaks looduskivi. Ülesandeks tekitada täringukivist kaldega plats. Joonis, arvutamine, puuduva mõõdu leidmine!, töövahendid, mahamärkimine, NÖÖRI SÕLME TEGEMINE JA KINNITUS..., kivipusletükkide sorteerimine ja monteerimine, loodimine. Koristamine. 

Pärast kahte kuud mittemidagi tegemist andis see päev otsa kivide tassimist õhtuks ikka tunda. Ja mis aitab paremini hea trenni järel valusate lihaste taastumisele kui mitte uus trenn! Seda me terve teisipäeva tegimegi. Või noh, peaaegu terve teise päeva. Äratuseks kuulasime kaks tundi uinutavat juttu pergolatest, mis tunni alguses tundus olevat lihtsalt üks mõttetu tara, aga nagu tunni lõpuks selgus, on hoopiski kogu ehituse alus. Paned kaks posti püsti, tala ja põikitalad peale - pergola. Paned seda kõike topelt, saad suitsunurga. Paned põikitalasid kohe eriti tihedalt, saad varjualuse. Paned postidele külgedeks lauad, saad kuuri. Teed laudadesse augud, saad maja - lihtsalt imeline!

Siis aga läksime ikkagi jälle kasvuhoonesse kiva tassima. Tänane ülesanne oli vähe krehvtisem,  esmapilgul ei saanud tahvlile kribatust arugi. Õnneks olid seekord kõik vajalikud mõõdud olemas ja nutikad kursavennad võtsid ohjad enda kätte. Vaja oli ehitada kallakule kahes eri tasapinnas L-kujulised istutuskasti-müürijupid. Joonis, arvutamine, töövah... noh, teate juba isegi. Seda kohta ka, mis vanduma võttis :P 

Veidi pärast ühteteist hakkasime pihta ja veidi pärast viite saabus lõputa õuduse õnnelik lõpp. Ilus on see looduskivi ja veel ilusam sellest tehtud ehitis, aga jumalauta kui raske on neid pusletükke kokku sobitada! Kõik need vanad paekivist laudad ja aiad ja rinnatised ja müürid ja.. kuidas nad küll viitsisid???

PS: Teate ju seda lugu pimedast kanast ja terast? Eile liivas kaevates leidsin tillukese kammimoodi asja, vaevalt sõrmeküüne suurune. Äkki mingi oluline elektroonikavidina osa, mõtlesin, tõstsin posti äärele ja kaevasin edasi. Täna, kui hakkasime oma müürikest led-tuledega kaunistama, selgus, et üks väike aga oluline vahejupp on puudu. Läksin ja võtsin ta siis sealt, kuhu eile panin - ja valgus sai!

Sessist sessini - 8 nädalat kodus köhides

Tervist kõigile! Sõna otseses mõttes - TERVIST!!! Nagu pealkirjast võib järeldada, siis koolist vabal ajal ei ole ma midagi muud tarka teinud, kui kodus istunud ja oma sisikonda põrandale köhinud. Mõnel üksikul kenamal päeval, kui kehatemperatuur üle 35 jaksas roomata ja häälepaelad natukenegi minu tahtele allusid, vedisin end isegi laulma - see mõjus hingamisteedele väga hästi ja andis pisut (asjatut) lootustki. Üldises plaanis olid need kaheksa pikka nädalat aga lihtsalt üks jõle aeg, mil pidin esimest korda elus loobuma viimasel minutil kontsertreisist ja ainus positiivne asi oli kvaliteetaeg Fretsuga.  Nohh. Tegelikult oli kassil vist natuke hirm nahas, sest ööd veetis ta igaks juhuks kapi otsas, ohutus kauguses juhuslikult langevatest tatirätipommidest ja hommikuti käis ta tavapärasest märksa kauem ja kõvemini mu ümber kräunumas, sest ma lihtsalt ei tõusnud voodist üles! Loodetavasti on minu kodune režiim kuuma tee, aurutamise ja ohtra küüslauguga selleks sügis-kevad-talv-kevadeks siiski läbi ja ees ootab rõõm päikesepaistest ja pikkadest jalutuskäikudest.

Pika pealesunnitud üksiolemise tõttu oli mul väga hea meel, et laupäeva õhtul helistas mulle kursavend ja palus Räpina-sõiduks küüti. Tavaliselt eelistan ma ju ikka üksi ringi sõita, et keegi mu imelike ringiga-minekute ja äraeksimiste pärast kannatama ei peaks. Kuna tema peale võtmine oligi juba ring nr 1., siis otsustasin head algust jätkata ja hoida rooli esialgu mitte-Tartu suunas. Keilast Varbolasse  sõites sadas mingit jõledat veelörri ja liiklus oli Pärnu maantee 1+1 osas suht ebameeldiv. Suurelt teelt ära Rapla poole keerates aga muutus pilt ja minu armas Subaru sai oma kõigi-ratta-veo korralikult proovile panna. Tema, nagu minagi, oli tükk aega passinud kurvalt ja tegevusetult ühe koha peal ning nautis täiega seda paksu jää- ja lumekihti, sest sahka ei olnud see tee küll näinud. Parimal juhul oli kahe suuna peale kaks sügavamat, peaaegu asfaldini paljast sügavat soont ja kolmas  jälg oli parajalt pudrutükiline lumerada. Õnneks vastutulijaid eriti polnud ja üksainus taganttulija ei kippunud kah miskipärast mööduma. Võibolla ka seepärast, et ma poole ajast vastassuuna vagudes sõitsin :P Viimased kümmekond kilomeetrit oli siiski tee puhas ja sealt edasi läks sõit poole kiiremini.

Einestasime Viljandis, nagu peenematel inimestel viimasel ajal kombeks. Päike siras kõrgel taevas ja edasine teekond ümber Võrtsjärve möödus kevades. Rohelistel põldudel mugisid kitsekesed ja tuletasime kursavennaga Retro FMi saatel noorusaega meelde. Et ilm oli ilus ja loojanguni veel aega, ei tahtnud ma veel sugugi Räpina poole keerata ja seetõttu võtsime suuna hoopiski Lätti. Mina ei mäleta, kas ja millal ma Valgas käinud olen - tuttav see kant igatahes ei tundunud. Põikasime üle piiri, toetasime naabrite majandust ja siis endi oma ja siis üritasime linnast välja saada. See ei olnudki nii lihtne, sest keegi armas inimene oli ringteedel natuke liiklusmärke painutanud ja siis mingi raudtee järsku keset peateed käänanud ja see kõik oli tegelikult väga hää, sest mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ilusat arhitektuuri Valgas on! Muidugi, koledat oli kaa, aga naabrite poolel oli rohkem :P

Kell 4.44 saime lõpuks siiski tulema ja panime Waze'i sihtkohaks ühika - 16 minuti pärast avatakse juba uksed ju! Tõsi, meie sõit kestis veidi kauem, sest pidime vaatama üle veel Tsirguliina (mida ma olin unes näinud - jabur!) ja Sangaste lossi ja siis olime juhuslikult sattunud kõige ägedama teelõigu peale Urvaste kiriku tõusul ja see oli tore, sest kursavend oli hommikul miskit ühest kuulsast postiljonist maininud ja nüüd me olimegi siinsamas. Noja siis me olime juba Tamme-Laurist kiviga visata ja loomulikult põikasime ka sealt läbi, sest mu reisikaaslase jaoks oli see uus kant. Päike oli loojumas ja õhk oli karge, väga kena lõpetus meie eksprompt-eksursioonile.

Tamme-Lauri tamm

Seal kaugel ilusal lõunamaal, Valga, Võru ja Põlva maakondade ristumispaiga lähedal, hakkas talv taas end meelde tuletama. Lumi oli maas ja tee oli jääs - küll oleks tahtnud ringi vaadata hämarduvate kuplite vahel, aga libedate kurvide tõttu ei olnud see eriti võimalik. Jõudsime Kanepisse ja ennäe imet - päike loojus teist korda, nüüd juba tuliroosana - imedemaa, see talvine lõunamaa! Võttis mul lausa pea pööritama ja ajas suunataju sassi, nii et ma oleks täitsa teises suunas tahtnud minna, kui targemad massinad ja suunaviidad oma rida ei oleks ajanud. Igatahes kuuletusin neile ja saime turvaliselt ka Soodomast mööda. Põlvast ostsin veel mõned toidukaubad ja ma imestasin jälle, kui kannatlik võib üks kaasreisija olla. Väga võimalik, et see jääb ka viimaseks korraks, kui keegi mulle kaardilugejaks tuleb, sest otse punktist A punkti B ma tõesti ei viitsi sõita, eriti peale kahekuulist 'karantiini'.

Kell oli kuus läbi, kui lõpuks oma armsa Nooruse ühika ette keerasime. Ka siin, viimased meetrid enne finišijoont, oli mu tubli suksu naelkummidest ja võimsast veost abi, sest tee kõik lohud ja mühud olid jää ja vee ja lume all. Kui tavaliselt olen ma esimene, kes kaugelt kohal, siis seekord olid kõik mu toanaabrid juba end sisse jõudnud seada. Esimese õhtu muljetamine oli juba täies hoos ja selgus, et ma ei olnudki ainus, kes pikalt põdes. Nii et saab see näha, kes meist kõige rutem täiesti terveks saab. Igatahes on hea algus tehtud, kodust teki alt välja saadud ja sessile kohale sõidetud!