Oleme me ikka õigel teel?

Tänane hommik oli kuidagi eriti raske, energiat ega tahtmist polnud raasukestki. Esimese tunni tiksusin vaikselt portfoolio loengus ära, aga olemine muutus veelgi raskemaks - kuidas ma kõik need praktikatunnid küll ära teen ja kompetentsid tõestan..? Ebareaalne selle aastaga valmis jõuda!

Vedisin end kuidagiviisi kasvuhoonesse, kus toimus äärekivi paigalduse teoorialoeng. Tunnike hiljem võisime õnneks teha kohvi- ja saiakesepausi, mille suhkrulaks aitas natukenegi eluvaimu sisse saada. Taevas oli pilves ja sadu tulemas - kivide panekuks oli see muidugi märksa meeldivam ilm kui eilane kõrvetav kuumus. 

Ma ei olnud ainus, kellel mott maas ja jõud otsas - eks see päike oli meid kõiki soodaks küpsetanud. Tegime terve kambaga lollakaid vigu ja tobedaid liigutusi, aga kuidagiviisi ikkagi lõpuks oma äärekivid ilusasti L-kujulised paika saime. Lisaülesandena pidime ehitama august väljatulemiseks korraliku trepi, mis tõmbas tänasele tujutule koolipäevale kenasti ja luuleliselt joone alla. (Tõsi, mina rohkem koristasin platsi kui ehitasin, aga abiks ikka.)

Täppistöö 35-kilose äärekiviga (kursaõe pilt)

Ontlikud äärekivid

Kuidas väljuda august? (kursaõe pildid)

Vihmasabin oli möödunud ja päike väljas, tuppa istuma jääda polnud lihtsalt võimalik. Panin RMK otsingusse vaatetorni, valisin välja Valgesoo oma ja istusin autosse. Mis ikka ühe naisterahva tuju paremaks teeb, kui mitte väike shopping? Astusin läbi Mooste villakojast ja varusin külmaks jaaniööks hääd ja sooja villakraami. Jalutasin tiiru ka ümber mõisa ja mulle väga meeldis see koht, suurest kompleksist on nii palju säilinud ja kenasti korda tehtud! Seejärel tegin väikese tankimispeatuse Ahjas, kus järjekorras minu ees seisval vanadaamil küpses peas plaan tikutulega gaasiballooni leket kontrollida. Armas tanklateenindaja jäi siiski professionaalseks ja andis prouale sõbralikult nõu kasutada kontrolliks midagi turvalisemat, nagu näiteks seebimulle. Kui jäime teenindajaga kahekesi, julges ta siiski natuke naeru välja lasta - no täna ei ole kõige briljantsemate mõtete päev!

Valgesool olin üksinda, rahus ja vaikuses - terve torn ja raba ainult minu päralt! Kribinal-krabinal mööda metalltreppi (sic!) üles ja võikud välja. Lõuna söödud, check-in tehtud, tulin alla tagasi ja siirdusin rajale. 1.9km läks nobedasti ja just siis, kui rabast väljusin, saabus auto uute matkajatega. Super ajastus! 

Päike võttis ka läbi pilve

2019. aastal valminud Valgesoo vaatetorn

Vaade Valgesoo vaatetornist rabale

Kell oli endiselt vähe, seega võtsin uueks sihtpunktiks Ahja jõe ürgoru. Olin ju seal ennegi käinud, aga ala suur ja lai, küll avastamist jätkub. Mõnus pooletunnine jalutuskäik metsas oli ka väga ilus, nii et puhata said kõik silmad-kõrvad ja hingekene. Sääskede eest varjus autos istudes sõin ära teise võikupoole ja sisestasin mapsi Räpina. Kõrvaliselt metsateelt jõudsin peagi pisikesele külateele ja üsna varsti pärast suurele teele keeramist märkasin põnevat teeviita ja pöörasin jälle ära põlluvahele. See tee viis nimelt ühe veskini, mis asus ühe silla ääres, mis oli tegelikult üks päris kuulus sild. Juhuseid ju ei ole ja niimoodi poolkogemata-meelega juhatati mind otse Otteni veski ja Siimu sillani. Loomulikult ei tahtnud maps minu kõrvalepõigetest midagi kuulda ja püüdis mind järjekindlalt kõige otsemat radapidi Räpinasse viia, hoolimata minu järjest süvenevatest kahtlustest, kas me oleme ikka õigel teel? :P Üle silla ja läbi ohtliku kuru ma mapsi järgi siiski ei sõitnud, ainult jalutasin ja tegin Viimse reliikvia radadest mälestuseks mõned pildid.

Siin leidis oma õnnetu otsa ootusärevil peiu Hans von Risbieter

Tagasiteel õnnestus mul ka loomi näha - üks kassike istus kraavis, üks kitseke mugis puudesalus ja üks mägrapoiss kappas nii kiiresti, kui tema lühikesed käpad võtsid üle tee kollasesse rapsipõldu peitu - linnalapsele rõõmu kui palju! Tore, et mõnikord on hoopis õhtu hommikust targem :)

Sünkroonkülv ja tai-chi

Täna oli terve päev murupäev: hommikul hakkasime harimata põllul maapinna freesimisega pihta, päeval õhutasime-väetasime ühika ümbruse platse ja õhtul niitsime-trimmerdasime koolitaguseid murulapikesi. 

Nagu ma üleeile lubasin, siis annan teile nüüd teada, kuidas miljoni-kangi Ferrari juhtimine õnnestus. Jumal tänatud, et mina ei pidanud seda itaallast seadistama ega käivitama! Ainuüksi lenksu vasakul sarvel oleva turvapäästiku ja freesitera stardihoova korraga allavajutamiseks oli vaja kahte kätt! Kuidagimoodi sain oma kohustusliku vao aetud, aga tulemus oli muidugi paras sea songermaa. Üksinda ma ilmselt seda nalja ette ei võtaks. 

Järgmiseks sidusime murutraktorile euroaluse taha ja hakkasime spiraalimööda sõites mulda tasandama. See õnnestus mul päris hästi. Kes parasjagu ei roolinud, nokkis platsi kividest puhtaks. Neid kive ja muud mudru aina tuli ja tuli iga edasise tegevusega mullast välja - arumaisaa, kuidas seda NII palju oli!

Roolimine mulle sobib (kursaõe pilt)

Pärast tasandamist pidime väga täpse süsteemi järgi rehitsema mulla veel puhtamaks ja pisut õhulisemaks, misjärel vedasime platsile ruudustiku (rehasüsteem ajas juhtme veits kokku, ruudujoone sain siiski üsna otse tõmmatud). Siis tuletasime meelde muruseemne valiku ja segamise teoreetilist poolt ning pärast turgutavat lõunasööki õppisime ära, milline on kõige tulemuslikum viis ning õigeim käetehnika muruseemne ühtlaseks külviks ja kvaliteetse muru saamiseks. See nägi välja umbes täpselt nii:

Kummargil seemendamas (kursaõe pilt)

Kas oli see algaja õnn või kogemus tai-chi ning bodybalance'i treeningutel, aga see kerges kükis küljelt küljele õõtsumine sobis mulle päris hästi ja ka käevibutuse tehnika tuli kohe õigesti välja.

Usinad sünkroonkülvajad (kursaõe pilt)

Väetamisega nii hästi enam ei läinud. Nn. 'käe äraviskamise'-liigutus pidi olema sihitu, üles, avatud peopesaga ja äkiline, mina aga viskasin ikkagi naabrit kompaktse peotäie väetisegraanulitega :D Saime proovida ka traktoriga järelveetavat väetisekülvikut ja jällegi jooksis mu 'vagu' sinkavonka. Ma ajan selle kõik pimestava ja soodastava päikese kaela.

Dramaatiline aga kahjuks vale väetamistehnika (kursaõe pilt)

Ahjaa, nende kahe tegevuse vahepeal käisime ühest teisest muruplatsist ka õhutajaga üle (samal päeval neid kahte samal alal teha ei tohi, et mitte heina juuri ära kõrvetada). Mõnusam akutoitega pisike aeraator andis otsad paari meetri peal, nii et suure töö pidime tegema kahe-mehe-elukaga.

the Aerators (kursaõe pilt)

Noja kui kõik see möll ilusa muru saamiseks oli tehtud, võtsime kätte trimmerid ja istusime niidukite selga (muidugi mitte mõlemat korraga, see ei oleks ju turvaline, kuigi vbl äge) ning võtsime selle muru ära. Enamikul kursakaaslastest oli muidugi haigutamapanevalt igav, aga kuna minul eriti palju rohelisi liblesid tavaelus ei ole - ja need vähesed pistab kah Fretsu kiiresti nahka - siis mulle oli see täitsa kasulik ja huvitav. Mina nt ei teadnud, et välja on mõeldud selline naljakas vidin nagu akuga murukäärid, mis ei paistnud küll eriti tõsiseltvõetav tööriist olevat:

tööriist või mänguasi?

Lisaülesandena õppisime täna muide luiskamist. Kas pole mitte kurrunurruvutile kohane õppeaine, ah?

Kui tunnid olid läbi ning paar kilo päikesekreemi, mulla ja higi segu maha pestud, tegin väikse väljasõidu Lüübnitsa hoiualale Lämmijärve ääres. Vaatasin üle kolm väikest külakest (Beresje, Lüübnitsa ja Audjassaare), ronisin vaatetorni Venemaad piiluma ja tagasiteel õnnestus tükk aega tõtt vahtida armsa metskitsekesega, kahjuks pilt ei tulnud välja. Paar minutit hiljem, juba edasi sõites, nägin eemalt teist kitsekest veel, aga too oli märksa häbelikum ja puges ruttu põõsastesse tagasi. Igatahes eriline ja ilus piirkond, praegusel õrnrohelisel ja õunapuuõielisel ajal eriti

Vaade Lüübnitsale

Vaade Venemaale

Lüübnitsa tsässon

Ringtreening

Juba hommikul oli aru saada, et tuleb palav päev. Alustasime tundidega küll klassiruumis, aga keskpäevaks siirdusime lõõskava päikese alla maakivimüüri laduma. Töö ei edenenud pooltki nii hästi kui tööst viilimine. Kivist vabakujulised 3D pusletükid ei tahtnud mitte oma õiget kohta leida, nii et müürist kujunes lõpuks lihtsalt üks suur hunnik. Õnneks oli õpetaja mõistlik ja lasi peast soojad õpilased sutsuke varem jahedasse tuppa lõunale. Etteruttavalt võib öelda, et ohtrast 'enne- ja pärast-päikest' kreemitamisest hoolimata lõi mul päikseallergia täna siiski välja; talvenahk hakkas ninalt kooruma juba eile.

Õnnetusehunnik

Pärastlõunaks oli meile üles seatud omamoodi ringtreening: esimeses punktis freesid kändu, teises puurid maasse augu ja betoneerid aiaposti ning kolmandas kaevad kopaga veetrassile kanali. Kuigi freesida saime ka eelmisel aastal, oli tänavune massin hulga suurem ja võimsam. Ja palju kasutajasõbralikum ning efektiivsem. Lausa hüpnotiseeriv oli vaadata, kuidas puu muster tera all muutub:

Kännuõgard

Posti betoneerimist sooritasime näitlik-teoreetiliselt ja kiiresti, augu puurimine seevastu võttis märksa rohkem aega. Alles neljas koht oli sobilik ehk piisavalt kivivaba - sihuke väike peidus pisiasi võib tööde teostamisel päris palju jama tekitada ja lisaaega kulutada. Pulli pärast lasime abiõpetajal-profil endal ette näidata, kui nobedasti vilunud mees meetrise augu kaevab. Vähem kui minut! Meie nökerdasime kümme korda kauem..

Jõhker kruvi.. vabandust, puur.

Kolmas ja viimane treeningpunkt, kraavikaevamine, läks üsna ladusalt. Seda olime samuti eelmisel aastal juba proovida saanud, nüüd oli vaja vaid meelde tuletada. Õnneks püsisid seekord mu puusad paremini paigal ja ühtki kangi mööda minnes ei riivanud - kopa nokk jäi ilusti õhku ja minu tagumik kabiinis turvaliselt maapeale.

Kokkuvõtteks oli kõige keerulisem, aga samas lihtsa harjutamisega omandatav just sujuvuse saavutamine masinate käsitlemisel. Tunnetuse küsimus, ei muud.

Pärast mürisevat päeva tundsin suurt vajadust vaikuse järele. Eile õhtul oli teine grupp käinud Meenikunno rabas ja kuna ma sinna ei olnud veel kunagi jõudnud, siis tegin võiku kaasa ja istusin autosse. Kaks korda punase foori taga seismist ja jupike teetöid hiljem, jõudsin metsa ja ronisin vaatetorni otsa. 

Vaade tornist

Rajale seekord ei läinud, vaid tundsin hoopis rõõmu ümbritsevast ilusast metsast ja siis läksin järveäärset einekohta otsima. Teel järveni jäi ette viit 'Ootsipalu hiiglased, 2,5km', mistõttu lükkasin õhtusöögi veidi edasi. Metsatee oli kena ja võrdlemisi lai, kuid õigesse kohta jõudes ei olnud kusagil teetaskut. Sõitsin edasi, kuni sain nina ümber pööratud ja tagasitulles jätsin auto võimalikult tee serva kahe kurvi vahele. Hiiglased ei olnud õnneks kaugel - Eestimaa kõrgeim kuusk, 48.6 m ja maailma kõrgeim harilik mänd, 46.6m. All orus oli juba üsna hämar ja sääski palju, nii et hääd pilti sealt ei saanud. Tagasi auto juurde suundudes kuulsin kurvi tagant tulemas ühe väga suure auto kiiresti lähenevat häält. Napilt jõudsin sisse istuda, käivitada ja veel rohkem tee serva võtta, kui juba oli suur punane reka valges tolmupilves kurvist väljas ja kihutas minust hetkeksi aeglustamata mööda, ülinõme ja ohtlik! Niipalju siis rahust ja vaikusest metsas..

Järvevaatega võikusöömisest ei tulnud ka miskit välja, sest teisipäeva õhtust hoolimata oli metsas päris palju rahvast ja iga puhkekoha juures oli mingi seltskond juba ees. Mis siin nädalavahetuseti toimub, ma ei kujuta ette.

Lahkusin Meenikunnost ja hakkasin ringiga tagasi sõitma, sest ei viitsinud jälle keset põldu mitme foori taga passida. Avastasin veel ühe toreda väikse külakese Värska lahe ääres, mille nimi kõlas ka armsasti - Tonja. Ümbritsev loodus oli samuti väga armas, noored kased, värske roheline rohi, sinine vesi ja ringi kalpsavad jänesed-rebased-kassid. Kuigi popi rabaga läks nagu läks, siis see väike vana külake päästis õhtu. Tasub ikka sõita suurelt teelt ja tuntud kohtadest kõrvale!

Aianduskoolis on ka Ferrarid rohelised

Esimene öö läks, nii nagu alati, aklimatiseerimise nahka. Õnneks kulges kogu järgnev päev mõõdukas tempos, nii et tublist saagimisest hoolimata olid õhtuks kõik mu 20 pisijäset oma endise koha peal ja terved. Esimese tunni õpetaja oleks oma varbluttidest küll võinud ilma jääda, sest tema demonsteeritaval mullafreesil oli kogemata üks miljonist olulisest kangist valesse asendisse jäänud. Mispeale rääkis ta hoiatava 'õnneliku õnnetuse' loo kaugõppijast, kes asus muruniidukit puhastama nii, et toetas käepideme koos piduriga mugavalt värava alla kuid ei taibanud enne küünlajuhet lahti ühendada - niipea, kui ta puhastamiseks  tera liigutas, niiduk käivitus ja kaugõppija sai kreepsu. 

Rohelised freesi-Ferrarid

Mina sain pisikese eelkreepsu juba kõikide nende kangide peale, sest lähipäevil tuleb meil kõigil freesil sarvist haarata ja põllale suunduda. Ilma naljata: mõlema käepideme küljes on vähemalt viis vigurit, pluss terade kang, pluss juhtraua pööramise kang, pluss õhuklapp ja mingi muu klapp ja käivitusklapp? ja kolm käiku ja kolm! neutraali ja raudselt oli veel kuskil selle kaadervärgi sees mõni oluline nupp, mida ilmtingimata peab/ ei tohi teatud opereerimishetkel puutuda. Küllap te saate sellestki ettevõtmisest hiljem lugeda, isegi kui seda viimase allesjäänud keskmise sõrmega sõnadesse toksima pean (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla). Miks küll keegi nii keerulise ja ohtliku masina välja on mõelnud, seda teavad ainult itaallased.. 

Teine tutvustatav masin oli palju loogilisem loom - Husqvarna muruõhutaja. Akutoitel, vaikne ja kerge ning hekseldas sammalt nii, et lausa lust vaadata (kuigi mulle iseenesest meeldib sammal). Ainult kogumiskast oli täiesti mõttetu, sest sai juba 10m peal täis. Ja mis kõige olulisem: ei ühtegi kangi! Rootslastel võivad küll mingid omad kummalised kiiksud olla, aga suures plaanis on minu jaoks neil itaallaste ees siiski paaripunktine edumaa. Põhjamaine loogika ja lihtsus võidab ka aiatööriistade maailmas.

Nunnu väike ässitaja

Ülejäänud päev möödus puutööde seltsis. Kuna õpetaja suureks üllatuseks olime juba piisavalt palju terrasse kokku klopsind, nõustus ta plaanimuudatusega ja võtsime ette nikerdada pergola. Ilm oli ilus ja soe ning isegi kaugelt ähvardav vihmapilv ei tulnud meid lõpuks ikkagi segama. Kilpkonna tempos mõõtsime ja keerasime ja puurisime ja saagisime ja tagusime terve mõnusa päeva, kuniks ta valmis saigi. Mõnikord, muide, tuleb parima tulemuse saamiseks just niisama hängida :P

just hangin' (kursaõe pilt)

Küll saeks, kui saaks

Et sellises suures seltskonnas toimetamine on siiski veel harjumatu, võtsin õhtul aja iseendale ja jalutasin  läbi vaikselt suikuva aedlinna järve äärde. Imeline soe õhtu, nii oodatud pärast pikka ja lõppematuna tunduvat sügis-talv-sügis-talv-kevad-talve. Vesi oli peegelsile, aegajalt lõi vaid kalake sulpsu ja päike veeres aeglaselt-aeglaselt metsa taha - tundus, nagu siia ei jõuaks küll kunagi mitte ükski suure maailma mure.

Võrtsjärv, võrtsjärv meid üüühendaaab, talle laule ma püüühendaaan*

Nädal pärast meie märtsikuist sessi kuulutati Eestis välja eriolukord ja iga roju aeti oma koju. See tähendas, et aprillikuu sess lükati juuni lõppu ja maikuinegi paistis väga kahtlane. Ometi juhtus väikene ime ja piiranguid leevendati parasjagu õigeks ajaks, et meie saaks taas kooli tulla, juhhuu! 

Suurest elevusest ärkasin täna juba kell kolm-neli-viis hahetava päikesetõusu peale. Tegin uniste silmadega ilusast triibulisest taevast ja uut päeva tervitavast Fretsust paar klõpsu, misjärel kobisime mõlemad mõistlikul kombel magama tagasi.

Varahommikused triibulised

Kaksitornid ja kaksikõrvad

Teistkordne ärkamine oli muidugi märksa raskem, aga lõpuks ikkagi õnnestus. Mäletasin isegi veel, kuidas kohvri pakkimine käis ja peaaegu kõik vajalik (pluss mõned üleliigsed riidetükid) sai autosse taritud. Emme kook koos memme musiga loomulikult kah. Pärast tankimist ja rehvide kontrolli oli aga peas tühjus - kustkaudu ma välja sõidan?

Kuna Tartu mnt oli kõige lähem, siis nii läks. Tavaliselt ma väldin seda trassi kui tuld, aga kuna ma ei kavatsenud sellele liiga kauaks jääda, siis oli hea kiiresti linnast ära saada. Pärast Koset keerasin ma hopsti paremale Kuimetsa peale ja see oli hää valik - silmad said puhata õitsvatel rapsipõldudel, mis vaheldusid kollaste võililleväludega, millel nosisid jumala rahus ja õndsuses imeilusad hobused. 

Tegelikult oli mul üks mõttepoeg kah, miks ma sinnapoole suundusin. Nädal tagasi oli uudistes lõik Kirna mõisa tulbiväljadest, kus öeldi, et nii nädala pärast peaks olema suurim õite iluaeg. Kuna Mapsi järgi läks Kirnasse lisaks Tartu mntle ka üks teine tee, siis loomulikult valisin ma selle. Kruusatee. Keset mittemidagit. Sood ja rabad ja uhvod. Noh. Suuremat ajakadu sel rabadevahelisel teel hoomasin ka mina, aga mul on kuri kahtlus, et selle põhjuseks oli tüütu krusakas. 

Kirnasse ma igatahes lõpuks jõudsin, nagu ka paljud teised. Tulbid olid ilusad küll ja neid oli päris palju. Kuna ka rahvast muudkui lisandus, siis jäi mu peatus lühikeseks ja otsustasin parem edasi sõita.

Kirna mõisa tulbid

Järgmiseks sisestasin gepsu Kabala. Nimi on erilisem, kui koht. Sõitsin edasi. Järgmine sihtmärk Oiu. Pilistvere-Esku-Võisiku-Kolga-Jaani-Kaavere kaudu. Kummalised kohad kõik. Oiu lähedal oli koht nimega Lorupi ja varsti näitas viit Meleski klaasivabriku peale. Otsustasin selle jätte järgmiseks korraks, sest nüüd tahtsin ma juba vett näha ja varbaid kasta. Kahjuks pidin sellega veel ootama, sest esimesed paljulubavad puhkealad Võrtsu ääres - Ulge ja Vaibla - ei olnud üldse mitte nii kutsuvad, et oleksin sisse läinud. Aga arvan, et kuulsin kõret, asi seegi. Sõitsin edasi, sain üle Emajõe. Võrtsjärve külastuskeskusesse ei tahtnud minna, Jõesuu torni ka ei viitsinud ronida. Kõht oli juba üsna tühi ja (ka pissi)pausi aeg ammu käes, aga mõnusat kohta ei kusagil. Järsku oli tee ääres silt Tamme paljand, 3km ja keerasin kähku teelt kõrvale. Põlluvahetee, mõnna. Aga. Paljand lubab teatavasti kõrgemat kohta ja see tundus põnev. Kohalejõudes paistis veel põnevam ja kribinal-krabinal panin kallakust alla. Matkaraja algus oli täitsa ok,  ilus punakas, sätendavate-helkivate osakestega liivakivisein ei olnud üldse kaugel. Järve poole oli muidugi vastik võsa, rada läks järjest märjemaks ja infotahvlil lubatud treppi tagasi üles ei paistnud kusagil. Minu raskete, plätudes varvaste eest põgenesid lirtsuvad konnad ja ma lootsin südamest, et ka potensiaalsed maduussid. Jupp aega hiljem oli keegi armas inimene mäekülje sisse ühe raja niitnud ja kitsena turnides panin tagasi üles tee peale. (Kui see trepp ka kuskil vahepeal oli, siis ma ilmselt lihtsalt ei näinud seda, sest muretsesin madude ja konnade pärast). Seal ootas mind uus nuhtlus - mutantsääsed. Või midagi. Ma olen ikkagi linnalaps, mitte mingi entomoloog! Igatahes olid nad suured ja näljased ja hõljusid õõvastavalt parvedena vastu mind. Põõsapeatus ei tulnud kõne alla. Kätega vehkides tegin tempokat kõndi ja sain  nii turvalisse autosalongi tagasi. Ma vist ikkagi ei koli maale...?

Tamme paljand

Kivisse raiutud. Nüüd jääb vaid üle leida Peeter.

Suurelt teelt otsisin veel võimalusi vee äärde saamiseks, aga viimane ilus paik, Trepimäe puhkeala, oli võetud kolme ossi poolt, kes hakkasid seal just jooma-sööma, nii et andsin loobumisvõidu. Edasi tuli juba appi jumpsu, kes ülalt pilve pealt vaadates hakkas vist kartma, et kas mul lõhkeb põis ja/või läheb näljast pilt eest ning juhatas mu Rõngusse, kus teatavasti toodetakse nii mahla kui ka pagaritooteid. Ja juhtumisi on Rõngu lossimäe all ka kemps - juhhhuuu! Linnuse varemed ja park on aga kaunis ja vaikne koht, kus tasub kindlasti ära käia.

Väärikad vanad

Rõngu linnuse varemed

Pärast poekülastust võtsin suuna ilusa nimega Hellenurme, kus mulle korraldati suurepärane einehetk  uhkes üksinduses Elva jõe kaldal vaatega toredale punastest tellistest majakesele. See oli üks väga hea ja rahustav hetk sooja tomatisaia ja võiga, mõnus :)

Kaunis hetk Hellenurmes

Aeg läheb teel kiiresti ja seetõttu pidin nüüd ikkagi võtma suuna Räpinale. Õnneks mahtus sellele teele palju lõbusaid 'kelgumägesid' ja kurve, nii et lõbu ja lusti sai päeva lõpuks ka ja mõned neist teedest olid mulle üllatuseks varasemalt täiesti käimata. Ühikas lasin endal vabatahtlikult temperatuuri mõõta, mis kuumas autos oli päevapeale tõusnud täiesti ontliku 36.6 kraadini. Kolisin sisse ja seejärel suundusin parki uudistama, kas ja mis juba õitseb. Aga nüüd, head ööd, sest kõik teised juba magavad ammuuu!

Räpinas

*Tuleb taaskord tunnistada, et koosveedetud aeg annab toanaabrite vahel tunda ka pärast mitut lahusveedetud kuud. Olles jõudnud oma järjekordse Eesti-ringmänguga taas õhtuks Räpinasse, selgus et temagi alustas tänast kooliteed Kirna mõisa juurest ja tuli tiiruga ümber Võrtsjärve - ainult et teiselt poolt :D

Vaade Võrtsjärvele