Mina kaevasin ja tassisin. Mina leidsin!

Reedene päev oli tervenisti Istutusalade rajamise päralt. Hommikul jagati labidad-rehad-kobestid kätte ja võtsime suuna aiamaale. Teine grupp oli juba eelmisel päeval oma katsumused kätte saanud ja oskasime karta kõige hullemat. Tegelikult aga saime meeldiva üllatuse osaliseks, sest õppejõud oli otsekohene aga tark ja väga lahe naisterahvas. Päev oli ilus, 25+ päike ja seltskond hea. Õppisime maa läbikaevamist (et umbrohtusid ei tuleks), 45-kraadise nurga all peenraserva tegemist ja lõpuks kobestasime-rohisime uue kollektsioonipeenra ettevalmistuseks suure jupi mullapinda läbi. Töö läks libedalt ja lennates, millele aitas kaasa eelmise päeva grupi ajalooline leid - 1743.aasta münt, mille üks õnnelik neiu rehitsedes leidis. Õppejõu sõnul pole seda tema ajal koolis üle kolmekümne aasta jooksul midagi sellist leitud. Igati vägev algus meie kursusel!

Päeva lõpus pesin suurema osa mullast maha ja pakkisin ülejäänu koos tööriietega kotti. Kodus oli just see kotitäis loomulikult see, millesse Fretsu üleni sisse pikutama ronis - ikkagi maapoiss :)

Kokkuvõtvalt ütleksin, et oli üle ootuste vahva esimene sessinädal ja eriti suur heameel on mul selle üle, et ei jäänud kursuse teise poole hulka, mis alustas oma sessi eile, 24.septembril, kui kraadiklaas kukkus kolinal +10 peale.

Novembri lõppu oodates,

Kurrunurruvutt

Sitikad ja satikad ja lutikad ja täid..

Panime hommikul äratuse helisema juba poole seitsmeks, et jõuda enne tundide algust teha veel tiir koolipargis ja korjata herbaariumi jaoks puulehti. Saak oli hea: väikese läätspuu neljatine liitleht, arukase rombikujuline leht, hariliku metsviinapuu vahelduvad sõrmroodsed liitlehed ja mandžuuria aprikoosipuu kahelisaagja servaga leht. Jalutuskäik oli väga värskendav ja esimesse tundi, milleks oli Karjääriplaneerimine, jõudsime rõõmsas tujus. 

Seal sain teada, et millalgi pärast seda, kui mina Otsa-kooli lõpetasin, toimus kutseharidusreform ja nüüd on olemas selline vahva asi nagu kvalifikatsiooniraamistik . (Kui ma õigesti aru saan, siis too Otsa-kooli haridus võrduks praegu standardiga Interpreet, tase 4).  Praegu olen õppimas Maastikuehitajaks, tase 4. Ärge palun naerge mu üle, et see kõik mu jaoks uudis on, sest vahepeal tegelesin ma mitu aastat hoopis muude asjadega kui haridussüsteem ja selle reformid. 

Uudistele lisaks rääkis õpetajanna meile tutvuste ja kursakaaslaste tundmaõppimise olulisusest ning lasi meil isikuomaduste testina joonistada 12 ringi ümarustega. See sooritatud, liikusime edasi ainesse nimega Loodustaimed.

Kas te mäletate kooli bioloogia tunnis mässamist mikroskoopidega? Mingid õudsed rauakolakad ja ebameeldivad klaaspreparaadid taimerakunäidiste vms igavaga? Oi kui hea, et see aeg on möödas! Tänapäevased uued, ilusad masinad, superluks valgustusega ja lihtsasti käsitletavad. Uurimisobjektideks anti meile ette kaunid sügislilled, mis tuletasid mulle meelde, et ma armastasin ju kangesti makrofotosid teha ja peaks selle jälle ette võtma.

Päeva ülejäänud 6 tundi veetsime ninapidi taimekaitse alustega tutvudes. Õpetajanna oli pisut omamoodi spetsialist, aga väga konkreetne ja asjalik. Kõik tegevused, jutt ja juhendamine oli põhjalikult läbimõeldud, selge ja üheselt arusaadav. 5 tunnile teooriale taimehaigustest, -kahjuritest ja nende tõrjest järgnes praktika alustades kaitsevahendite kasutamisest lõpetades kooli kasvuhoone taimede pritsimisega lehetäi-vastase lahusega. 

Homme aga haarame labidad pihku ja hakkame kaevama!

Nöörid, vaiad ja Peipsi Madalmaad

Ma olen alati eemalt imestanud, kuidas toigaste ja nööridega poisid sillutist laovad - mis imenipiga nad küll need kivid nii täpselt ja tasaselt kaunisse mustrisse laovad? Tuleb välja, et selle teada saamiseks on meile ette nähtud tervelt omaette aine nimega Sillutise paigaldus. Tänasest päevast veetsingi 5 tundi erinevate, kuigi pealtnäha vägagi sarnaste kivide ja telliste seltsis. Õnneks oli jällegi imeilus päev, lausa 25 kraadi sooja ja päike lagipähe. Veel suuremaks õnneks sai lõuna paiku korraks koolimajja varju ja nii muuseas sooritatud erialane inglise keel - BBC aiasaadete aastatepikkusest vaatamisest on ka miskit kasu.

Cordon fruit'ide ja täringukivide vahepeal jalutasime jälle nivelliiridega mööda õue ringi ja mõõtsime eri punktide kõrgusi. Sellele järgnes languse protsendi arvutamine, mis võttis kõigil pea huugama. Kõrvetav päike oli teinud oma töö...

Einestama sõitsin linna teise söögikohta, "Puuraiduri pubisse". See oli märksa kaasaegsem koht, päevaprae hind oli vaid mm jagu kõrgem ehk 3.50 ja pakutud kiievi kotlet kartulipudruga oli nii maitsev, et suurest portsust oleks võind end vabalt lõhki süüa. 

Pärastlõunal jätkus mäng nööride ja vaiadega, enne seda näitas muhe õppejõud meile eelmiste õpilaste tehtud töid - need olid väga uhked ja ilusad. Aga need nöörid ja vaiad... ruut ja ristkülik ja võrdkülgne kolmnurk ja ring ja taaveti täht ja kuusnurk ja... Teate - see kõik oleks olnud märksa lihtsam, kui põhikoolis oleks geomeetria tunde samamoodi praktiliselt läbi viidud!

Päike hakkas juba end loojumisele sättima, kui koolipäev läbi sai. Tundsin, et vajan pisukest üksiolemist ja otsustasin sõita tutvuma Räpina sadamaga. Sinnasaamisega oli mul veidi sekeldusi, sest esiteks näitas geps mulle jalakäija rada, millest ma sain alles siis aru, kui see mind oli veoki poolt blokeeritud ringteelt kusagile Karja-nimelisele metsateele juhatanud. Keset kuuski, noori, vanu, pidasin auto kinni ja rekalibreerisin gepsu. Autoga õiget teed sõites möödusin 200 m kauguselt teeotsast, kuhu ma juba eksiteel jõudnud olin ja Eramaa sildi juurest tagasi pöördusin. Tüüpiline. Aga noh, mis siis ikka. Ülejäänud tee sadamani oli aga imeline, tähendab, mitte tee ise - see oli mügarik ja sooniline. Tee ümber aga olid laiad madalad karjamaad ja päikesepõllud ning õhustik loojuva päikese vines tekitas mulle tunde, et olen tagasi Hollandi rannikul. Seisin nelja tee ristil ja nautisin uhket üksindust keset Peipsi Madalmaade õhtuvaikust.

aa ruudus pluss bee ruudus võrdub tsee ruudus

Algajad latipoisid lasernivelliiriga tutvumas

Teine päev möödus pooleks klassiruumis ja õues. Õnneks oli vastupidiselt eilsele väljas päikseline sügisilm ja värskes õhus viibimine väga mõnus.

Täna jätkasime tutvumist aiaplaneerimise ja puittaimedega ning neile lisandus pisut kummalise nimega aine Vertikaalplaneerimine:

Vertikaalplaneerimine tähendab olemasoleva reljeefi muutmist, vajadusel madalamate osade pinnasega täitmist ja kõrgemate osade pinnase äravedu. Ehk maakeeli, kuidas saada lohust muhk ja muhust lohk. 

Õpetajahärra oli asjalik praktik, tundis siirast headmeelt, et kursusel on seekord päris palju mehi  (ei olegi kõik paadunud õpihoolikud-naisterahvad) ja nentis fakti, et professionaalseid maastikuehitajaid saab meist ehk 10%.  Jää murtud, asusime asja juurde.  Reljeef, künkad-mättad, geo-portaal, turvajalanõud, Pythagorase teoreem. Audiovisuaalne tutvustus erinevatest loodidest, nivelliiridest ja nende tööpõhimõtetest. Nagu juuresoleval pildil näha, saime hommikuse teooria kohe pärastlõunal praktikas proovile panna ja see oli täitsa vahva. Veidi vähem vahva oli aga loodimisülesanne nr 2, mille täitmiseks tuli unustuse hõlmast välja koukida oma põhikooli matemaatika (väheldased) teadmised. Panime naistega pead kokku ja käänulisi radu mööda ikkagi lõpuks hakkama saime, kuigi lahendus polnudki tegelikult nii keeruline, pigem nipiga.

Kuna eilne lõunaeine oli nagu ta oli, otsustasime täna sõita linna pubide pakutavaga tutvuma. Alustasime bussijaama omast nimega „Turist“.  Päevapraad maksa-singistrooganov maksis 3.40 ja maitses oluliselt paremini koolisöökla toidust – kõht sai täis ja retro-mööbel tekitas mõnusalt nostalgilise meeleolu. Lilleseaded laudadel olid värsked ja kaunid, teenindus kiire ja meeldiv. Siia võib tagasi tulla küll, aga homme ehk uudistame veel ringi.

"Turist"

Esimene koolipäev

põõsasmaran (vist)

Kui Evelin toanaabriga koolimajja jõudis, polnud tunnid veel alanud - seega otsustasid nad teha tiiru ümber koolimaja ja imetleda kõikvõimalikke puid-põõsaid kaunis karges hommikuvalguses.

Imetlejaid-kursakaaslasi kogunes järjest teisigi. Lõpuks jõudis aeg sinnamaale, et sisenesime koolimajja ja otsisime esimese klassiruumi üles. Kui ennevanasti olid reklaamüleskutsed: "Kuue kuuga trollijuhiks!", siis nüüd selgus, et programmis on: "Kahe tunniga ladina keel suhu!". Õpetajanna oli igatahes armas kui ingel ja rääkis võõrate keeleväänamis-nimede vahele lugusid vanadest kreeka ja rooma jumalatest. Väga meeldiv taastutvumine haridussüsteemiga. Kreeka-ladina maadluse järel tegelesime sissejuhatusega õpingutesse, misjärel tuli igati ära teenitud lõunapaus. See oli pisuke pettumus, peab mainima. Vürtsikas lihapada oli pigem vesine veis magedate juurviljadega, aga kõhtu täitis ja noh.. iga algus on raske.

Mullateadus. Aine pealkirja järgi olin kahevahel, millest juttu tuleb :P Arvestades, mis kooli ma tulin, siis tegelikult oli muidugi ainult üks variant - ikka mustast mullapinnast, mida higis haritud. Ka see õpetajanna oli armas ja humoorikas - mis toimub? Kuidas siia küll nii tore kaader on õnnestunud meelitada? Tunni lõpuminutiteks viis ta meid õunasortide degusteerimisele - pikk laud kaetud mõlemast küljest paarikümne taldrikuga, millel erinevad õunatükid. Väga mõnus tunnilõpp :)

Järgmiseks tuli kaks tundi Aiakujunduse aluseid. Ilusad värvilised joonised, palju juttu tingmärkidest. Õpetajanna ise oli ka väga värviline - pikas tumesinises kleidis, oranž sall üll. Kuigi oma aia kujundamiseni me väidetavalt ei pidavat selle aine raames jõudmagi, oli siiski huvitav loeng ja ilmselt põnevust jätkub ka tulevikus.

Pika päeva pidi lõpetama aine, mille lühend PUITT ajas mind kodus segadusse ja naljaga pooleks mõtlesin, et see räägib puittahukatest - see lühend assotsieerus mulle sõnaga risttahukas. Jõudes tundi (õige nimega Puittaimed) selgus, et nüüd saabus too erand toredate õppejõudude reegli kinnituseks. Alustuseks saime kuulda moraaliloengut teemal: "Valikud - töö või kool", millega ta pani meile kõvasti südamele, et me iseenda vastu oma võimekuse osas ausad oleksime. Sellele järgnes ekspromt-ekskursioon kooli pargis, milleks keegi sobivalt riietunud polnud ja kutsus esile ninade ohtrat tilkumist. See oli siis lisaks nendele tilkadele, mis pilvedest krae vahele kukkusid. Maraton-tuur oli tegelikult huvitav ja esile pääses ka õpetaja omapärane huumorisoon, aga kui palju nendest viir-, lodja-, ja kikkapuudest ka päriselt meelde jäi, näitab aeg.

Saigi päev läbi - kiire poetrett, kuumad söögid-joogid ja kordamine aluspinna juur-umbrohuvabaduse olulisusest enne enelaste istutamist ja ongi aeg põhku (:P) pugeda.

Homseni!

Uued algused

Keskeakriisiga kaasnevad teatud kummalised tundemärgid nagu enda tegeliku vanuse eitamine, sportlike võimete ülehindamine ja elulised kannapöörded. Nagu teada, arenevad tüdrukud kiiremini ja seega jõuab ka keskeakriis meestest varem kohale. Ei jää minagi sellest õnne(tuse)st puutumata.

Esimene näide:

35. sünnipäeva eel külmalt elu esimene maraton - tehtud. Küll kõigest 10 km kiiret kõndi, mitte 42,195 km veremaitselist 'jooksu', aga ikkagi maraton.

Teine näide:

Läksin edasi kooli. Alg-, põhi-, keskharidus, Otsakool, baka- ja maka tehtud, võtsin suuna Räpina Aianduskooli. Õpin, mis on konstruktsioon, tellis, lubi, raudbetoon. Või noh, peaaegu - kui kõik hästi läheb, siis saab minust  ühel heal päeval kahe aasta pärast maastikuehitaja. Nii ma siin nüüd olen, kutseka ühikas (iroonilise aadressiga Nooruse 1), 260 km kaugusel kodust, kolme nädala pärast 35. aastat vana, jagan tuba ühe vahva 48-aastase naisega kel samuti Kriimsilma moodi mitu ametit selja taga ja mõtlen, mis ma NÜÜD tegin?!? 

Homme on esimene tund ladina keel, millele järgneb mullaõpetus. See kõik on väga põnev ja ma ei jõua ära oodata, millal traktoriga sõita ja kivigiljotiini proovida saab, nii et nagu mu kolleegid mind reedel kontorist ära saates ütlesid:

Per aspera ad astra! ehk Läbi raskuste tähtede poole!