9 brasiillast ja 1 eestlane

Jõulud tulid tänavu teisiti, tiu-tiu-tiu...
24. detsembri õhtul sõitsime Manuela tuttavate juurde teise linna otsa. Seal ootasid meid juba kolm kutti ja kalkun. Esimene tund aega oli peamiselt portugalikeelne ja ainsad sõnad, mis nad mulle õpetasid, olid peru ja piru. Üks neist tähendab kalkunit. Teine ei tähenda mitte kalkunit... ähh, poiste naljad :P

Rahvast muudkui kogunes ja kella kaheteistkümneks, kui kalkun valmis sai, oli meid kokku 10. Juba üsna pidused inimesed võtsid ringis kätest kinni, laususid Meie Isa ja Neitsi Maarja palve ning asusid jõuluõhtusöögi kallale. Selleks ajaks oli mu kõht juba kole tühi, sest ilusolemise eesmärgil olin lõuna vahele jätnud. Seetõttu ei oska ma öelda, kas toit oligi nii hea, kui mulle tundus või rääkis minus parim kokk.

Seltskonnas oli ka kitarrist, kes teadis AINULT brasiilia lugusid - ma ei tea, kuidas see võimalik on! Igal juhul oli meil laulu, tantsu ja varastel hommikutundidel meelitasin Manu endaga kaarte mängima. Ärge küsige, mis mängu nimi oli ega selle reegleid. Mäletan vaid, et mängiti kahe pakiga ja mõlemal oli alustuseks üksteist kaarti käes.

Mul käis sel õhtul isegi jõuluvana! Ühel hetkel tuli Manuela mu juurde, ulatas kuldse paki ja soovis ilusaid jõule! Mul, matsil, oli kingituste teema hoopis meelest ära läinud, kuna ei teadnud päris täpselt, kuhu me läheme ja mis saama hakkab. 0:1 Brasiilia kasuks. Pakis olid väikesed šokolaadist jõuluvanad - nii valged kui pruunid, kõigil punased mütsid peas! Nii tore üllatus...

Kell kuus pidi väljuma esimene metroorong. Sättisime siis oma unised jalakesed õigeks ajaks peatusesse, kuid meie suureks üllatuseks oli see suletud! Müstika! Oma kohati lausa paanilises hirmus vigu teha, olin vähemalt kolm korda üle kontrollinud, et vaatan netist ikka õiget, pühadegraafikut. Ma ei eksinud. Lubage teile kirjeldada itaallaste mõttelendu: ühistransport sõidab kolme erineva graafiku alusel. Esimene kehtib esmaspäevast laupäevani, teine pühapäeviti ja kolmas pühade ajal. Jõulud, nagu selgus, ei olegi pühad! Selleks puhuks on ette nähtud täiesti eraldi graafik, mille olemasolust saad sa teada juhuslikult mööduvalt metrootöötajalt siis, kui oled juba üle poole tunni külmas öös kõiki ja kõike kirunud. Muide, me ei olnud ainsad optimistid - ime ootajaid oli üle kümne, nende hulgas isegi peatustes saasta müüvad mustad, kes ometi peaks teadma, millal nende töökoht avatakse! Pärast väärtusliku infokillu saamist otsustasime paar peatusevahet jala kõndida, et aega viita ja sooja saada. Lõpuks leidsime ka avatud peatuse ja saime viimase pooltunni senisest kaks kraadi soojemas keskkonnas veeta.

Cadornast väljuv rongse oli õnneks juba ees - saime kakskümmend minutit silmad kinni istuda ja soojast voodist unistada. Bovisas maha astudes sattusime inimsumma - ma arvan, see oli üks mustlasperekond - kuhu nad teel olid, ma ei tea. Meie vagunis oli nende rahvuskaaslasi juba ees ootamas.

Manu kukkus kohe voodisse, õigemini ronis - gravitatsiooni vastu ei saa... Ma olin veel kangelane ja käisin pesin end sellest õudsast suitsuhaisust puhtaks. Muide, ma olen selles osas kohutavalt tubli olnud ja üldse mitte virisenud :) Tõsi, ma olen siin ka vähemuses - kellele mul ikka kurta?

Magama sain kaheksa paiku hommikul. Üles tõusin pool kuus õhtul ja asusin kohe hoolega kokkama. Võtsin kapist oma ise sissetehtud kapsad, pistsin koos lihaga tulele ja asusin kartuleid koorima. Plaan oli ahjukartuleid teha. Plaan muutus. Aja kokkuhoiu mõttes panin kartulid-porgandid vähekeseks keema, läksin netist koogiretsepti otsima ja unustasin end liiga kauaks arvuti taha. Koos Manuga, kes vahepeal üles oli ärganud (ja krevettidest fantastilise eelroa tegi), otsustasime et kartulipudrul pole ka miskit viga!

Minu esimene omatehtud jõuluõhtusöök tuli igatahes suurepärane välja - isegi kui ma ise seda ütlen. Ka liha. Manuelale pakkusid mu kapsad tohutut huvi, hoiatasin teda, et sulle kas maitseb v üldse ei maitse - vahepealset varianti pole. Ta võttis ühe ampsu, lasi kahvlil kukkuda ja surus mul kätt - congratulations! Ta ei suutnud uskuda, et see möga, mida ma esmaspäeva õhtul tegin ja mille peale ta nina kirtsutas, nüüd nii hea maitses :)

Sõime mõlemad pool taldrikutäit... ja siis enam ei jaksanud. Kogu see suur ilu rändas tagasi ahju sooja näljasemaid inimesi ootama.

Küsi ja sulle antakse!

Teisipäeva varahommikul kell pool kaheksa helises telefoni äratus. Koondasin kogu oma tahtejõu, kangutasin silmalaud lahti ja libistasin end narilt alla. Käisin pesus, pakkisin seljakoti ja läksin alla kööki kiirele omletile. Viimasest ei mäleta ma rohkem midagi - automaatika hoolitses selle eest, et päeva kõige olulisem eine õigesse kohta jõuaks. Jope selga, tossud jalga - rongijaama! Uksest väljudes mähkusin hämarasse uttu - kus on see lubatud klaar taevas ja päikesepaiste, mille järgi ma oma reisiplaanid tegin?! Lunastasin kassast pileti ja istusin heaendeliselt kell 9.09-väljuvale Como rongile. Uni silmis oli niiii kange, aga tahtsin ümbrust vaadata. Paljugi mis - 46. kilomeetrist olid heal juhul viimased 10 nähtavad - piimjasvalge udusupp kattis kogu mööduva maastiku mu akna taga, päikesetõusu võis vaid aimata. Õnneks see nii siiski ei jäänud ja mida lähemale Alpidele, seda selgemaks ilm muutus. Rongi pealt maha astudes polnud enam kahtlustki, et tuleb imeilus päev.

Esimese asjana tahtsin ma järve näha - mere lapsena on mulle tohutult oluline, et suur ja avar veteväli oleks lähedal. Isegi kui ma mitmeid nädalaid randa ei satu, piisab mulle teadmisest, et vajadusel jõuan ma sinna poole tunniga. Sisemaal elamine on minu jaoks seega paras väljakutse, sest jõed-järved-tiigid on minu jaoks enamasti mõttetud.

Sadam asub rongijaamast kiviviske kaugusel. Kivi maandumispaigal selgus, et mäeahelike tõttu on kuulsast järvest näha ainult üks väike lomp - milline kohutav pettumus! Pöörasin talle selja ja läksin linna kõndima. Teadsin, et iga poole tunni tagant peaks üles mäkke sõitma funikulöör. Aeg tuli, leidsin peatuse, ostsin pileti ja istusin viltusesse trammivagunisse - algas minu päeva parim osa.

1894. aastal avatud rongse (sõitis tsuh-tsuh-tsuh.. mäletate veel lapsepõlve?) on Brunate mäe elanikele oluline ühistranspordi osa. Kaljusse raiutud jaamas on üleval fotonäitus eelmise sajandi algusest - kuidas talviti sõideti mäele suusatama ja kevaditi alpiaasadele nartsisse korjama - aah, romantika!
Tippu jõudes avanes meeletult ilus vaade, mis oma mõõtmatu avarusega kompenseeris järvemulli lõhkemise kolmekordselt. Ma olin enda maailma katusel (loe: vaateplatvormil) täiesti üksinda ja nautisin Ilu - päike paistis sini-sinises taevas ja rõõm minu rinnus muudkui purtsatas naerupahvakutena välja! Ma suutsin olla kohal selles hetkes - siin ja praegu - mul polnud kuhugile kiiret!
Kõndisin käänulistel tänavatel, imetlesin arhitektuuri - uhked suured juugendstiilis majad, hotellid, aiad - ma lausa nägin-kuulsin-tundsin seda seltskonnaelu, mis siin saja aasta eest olla võis! [Arhitektuur on see, mida ma Itaalias elamise puhul vist kõige enam naudin - igapäevasel kooliteelgi silm puhkab, mitte ei otsi kohta, kuhu end Szolnoki jõleduste eest peita. Mu hing kosub nii tublisti, et vajab varsti maovähenduslõikust ;)]

Keskpäeval istusin kirikukellade kõminal pargipingile ja mõnulesin tund aega maipäikese käes. Platsil ajasid kaks kassi teineteist taga; kui sellest tüdisid, tuli üks mu kõrvale pingile pai nuruma. Just mõned päevad tagasi igatsesin looma järele - nüüd sain ka selle! Küsi ja sulle antakse...

Kõhutühjus ajas mu lõpuks taevast jälle maapeale tagasi. Vaatasin küll ühe, küll teise resto menüüsid, aga lõpuks läksin ikka Maci - traditsioonilist väljasõidu-burksi sööma :) Magustoiduks lubasin endale siiski ühest peenest chocolaterie'st väikese trühvli. Kolasin veel mööda poode, ostsin turult uue suure valge lõngakera ja rohelised pehmed kindad, kui äkki tundsin, kuidas vässu mulle peale vajub. Ma ei teagi, kas oli mu suurepärane tuju jäänud üles mäe otsa või tuli lihtsalt koos funikulööriga alla ka mu vererõhk - igatahes ei tundnud ma end enam kuigi hästi. Rongini oli veel kakskümmend minutit aega, otsustasin selle veeta järvega ära leppides - pole ju tema süü, et mul nii kõrged ootused olid - küll leian mõne teise punkti, kus teda korraga rohkem näha on. Komberdasin munakividel, pidin hetkeks lausa tasakaalu kaotama. Pahandasin endaga - kohe saad rongi ja istuma, kannata veel viis minutit! (Kolm päeva hiljem jõudis mulle kohale, et olin enda vastu liiga karm olnud - see oligi see esimene maavärin, mille arvasin end olevat mahamaganud).

Tagasitee möödus ilusas päikeseloojangus. Bovisasse jõudes võttis mind vastu täpselt samasugune halb siiliotsimisilm nagu lahkudes. Toas aga ootas mind ees suur pruun kingipakk kodustelt, mille sees: palju šokolaadi - üks suuuuuur, üks natuke väiksem ja mõned päris tillukesed; martsipanibatoone, martsipanist jõuluvana, raamat algajale kokale ja Onu Raivo helkur! Sinna juurde muidugi ka kaart heade soovidega :) Tõin teenindusest ära oma puhta ja triigitud voodipesu, jagasin toakaaslase ja ta sõbraga 'imehead eesti šokolaadi' ja pidin perseli kukkuma, kui mult küsiti, kas ma terremotot tundsin! Ää - mida, millal? Tund aega tagasi! Arvasin, et olin selleks ajaks juba rongses - seal küll tuled natuke vilkusid ja ta seisis mõne üleliigse hetke paigal... Maavärina tsenter oli olnud Parmas, Milanos andis ka natuke tunda, aga Como on ju veelgi kaugemal - vaevalt, et sinnani kandus. Toakaaslane Manuela ütles, et talle oli sõber kohe helistanud: kas tundsid? Manu oli nii pettunud, et maha magas - tehke veel! Naersin siis, et meil Eestis paar nädalat tagasi sarnane lugu - värises küll Rootsis, aga kõik arutasid, kas ja kus nad ikka maavärina ajal olid.

Kuna viimased paar päeva oli mul probleeme internetiühendusega, tuli leida mingisugune asendustegevus - sel õhtul näiteks said majatrepid kenasti tolmust puhtaks pühitud! Kella üheteistkümneks oli ka netimure lahendatud ja istusime jälle Manuga kõrvuti oma HP-de taga. Lugesin parasjagu kohalikust lehest, et värina tugevuseks mõõdeti 5.2 palli Richteri skaala järgi, kui tuli kordusetendus! See oli lühike ent lööv ning seekord tundsime seda mõlemad väga selgesti - vaatasime teineteisele otsa ja hakkasime korraga kõva häälega naerma - vastutulles publiku tungivale soovile korraldasidki Parma juustutootjad teise, 4.8-pallise mürina :)

Uue aasta esimene lubadus

Esmaspäeva veetsin pühadeks valmistudes: koristasin, viisin voodipesu pesumajja, julgesin lõpuks oma esimese kuu arved kokku lüüa. Selgus karm tõde - kuu aja jooksul olen ma ära söönud 4 kilo šokolaadi! Vajusin mõttesse...

Öeldakse, et igal inimesel on oma teatud kogus alkoholi, mis ta elu jooksul ära peab jooma. Noh, miks see ainult joogi kohta käima peaks?! Mina täitsa usun, et mul on igal aastal ette nähtud teatud kogus šokolaadi, mis lihtsalt tuleb ära süüa! Ei maksaks unustada, et selle aasta esimesed 5 kuud ja 10 päeva ei söönud ma mittemingisugust magusat, sh šokolaadi. Ka vahetult enne siiatulekut, kui olin 3 nädalat Usas, kadus mul šokolaadi isu täiesti. Ostsin teisel päeval 150gr valget ja sõin sellest ühe rea. Ülejäänu sõitis turistina koos minuga pool Ameerikat läbi enne, kui ta ühel eriti nirul hommikusöögil oma loomuliku otsa leidis. Kui need kaks perioodi kokku liita, saame lausa 6 šokolaadivaba kuud! POOL AASTAT!!! Millalgi pidin ma ometi kaotatud aja tagasi tegema ;)

Siiski, 4 kilo.. see on tudengi rahakotile paras põnts (kakaooa turuhind saavutas just 23 aasta rekordi!), puusadest rääkimata.
Niisiis, pidulik (ja avalik) lubadus nr 1:

Uuel aastal söön šokolaadi ainult siis, kui keegi mulle seda pakub v kingib - ise end ei rahulda :P


PS: õnneks saabus eile esimene hädaabipakike kodustelt, võõrutusnähud jäävad kaugemasse tulevikku :)

See Trepp

Pühapäeval võtsin kolmandat korda ette tee kõigi ooperilauljate pühamuni. Heh, püha muni.. las ta jääb.

Milaanos on ooperi vaatamiseks kaks moodust, nagu valge inimene v siis nagu kõik ülejäänud. Tõsi, kaaviari söövad tänasel jõuluõhtul küll mõlemad ;)

1. KLASS: Valge Inimene

Piletihind – 187 eur

Hankimine - livrees teener toob kuldkandikul koju kätte (autori fantaasia: ei tea, ei kuulu 1. klassi. Veel.)

Saabumine teatrisse – seitse minutit enne etenduse algust, peauksest

Istekoht – keskloož

Vaade – suurepärane, kui silmad lahti teha

Vaheaeg – veedad kohvikus koogitüki taga, mis maksab rohkem, kui 2. klassi inimese teatripilet

Lahkumine teatrist – su Bentley ja sohver ootavad sind ukse ees, kuni oled oma autogrammidega kava kätte saanud ja kohustusliku pildi solistidega lava taga ära teinud

2. KLASS: Hallid-Beezhid-Kollased

Piletihind – 12 eur

Hankimine – majandusliku puudega kodanikele on eraldi kassa, kus on igaks õhtuks müügis 140 galeriikohta. Sellise pileti saamiseks tuleb seista 2x1 tund sabas. Kella ühe paiku päeval seisad ja ootad, et Neile teada anda: mina, Mari Tamm, tahan täna etendust näha. Nad võtavad sult nime ja annavad vastu numbri. Kella viie paiku pärastlõunal seisad ja ootad, et kuulda oma nime ja saada vastu numbrilipik. (See on hetk, kui tegelikud huvilised sõelutakse välja võibjukah-seltskonnast). Pool tundi hiljem seisad sa ikka veel, et kuulda oma numbrit, mille järgi lubatakse kassasaali piletit välja ostma.

Saabumine teatrisse – uksed avatakse kolmveerand tundi enne etenduse algust. (Selle tunnikese pileti saamisest sinnamaani veedad Duomo platsil Maci jäätist süües ja/või raamatupoodides soojas olles). Erand pole ka nurgatagune kõrvaluks, kust pääseb galerii taevatrepile – ehk just sellest pikast ronimisest on teater oma nime saanud?

Istekoht – lühtriga samal tasandil, põlved kurgu all, tagumikutunne naabriga on vägev.. Ometi on igaühel isiklik subtiitrimassin.

Vaade - olenevalt õnnest - vasakule, paremale v eesistuja kuklale.. kui jaksad veel oma väsinud silmi lahti hoida.

Vaheaeg – möödub jalgu sirutades ja kaasatoodud köhakommi lutsutades – tundidepikkune sabatamine annab end tunda

Lahkumine teatrist – jooksuga metroo suunas, sest ei tea, kas pühapäeva õhtul pärast kahtteist veel mõni rong koduni väljub

2008. aasta 21. detsembri õhtul esitati La Scala teatrimajas Giuseppe Verdi ooperit Don Carlo. Ülilühike sisukokkuvõte: õnnetu armastuslugu Hispaania ja Prantsusmaa kuninglikus õukonnas 16. sajandil.

Neli tundi oli minugi jaoks katsumus, saage sellest nii õigesti aru, kui iganes soovite. Saal oli muidugi vägev, lavastus ja lavakujundus lihtne, ent kaunis. Orkester ja suur koor musitseerisid hea dirigendi käe all laitmatult täpselt ja koos (kui üks flaamlaste ansambel välja arvata). Kõla oli ilus, ümar ja ühtlane kõigil solistidel ja kogu aeg - selline peabki La Scala esimene koosseis olema. Publik mu ümber aina karjus braavosid, mina tihtilugu ei mõistnud, mille peale. Kui Carlot mängib tohutu, laialivalguv, sisemise energiata lontu, siis tema kauni kallima kiidulaulu mehe kangelaslikkusest ma lihtsalt ei usu! Andke andeks v pange pahaks. Noh.. las ta jääb. Ehk julgen uuel aastal sama etendust teise koosseisuga vaatama minna.