15. veebr 2009

minemine









Minu kolm viimast õhtut La Villetta-rahvaga on olnud unustamatult toredad ja sellele majale iseloomulikud.

Neljapäeva öösel saadeti ära mu naabreid, tšiilipoisse. Pidu oli pikk ja kestis hommikuni. Poisid ei saandki enne laupäeva minema... Mina olin üks esimesi, kes kella nelja paiku ära vajus. Paar tundi hiljem kuulsin läbi une, et Manu ronis voodisse. Mulle jäi mulje, et ta polnud üksi - igavene ragistamine käis ja õhust oli tunda meesterahva kohalolekut (jah, ma olen ka magades niiiiii tundlik) . Imestasin, et kuidas see voodi küll vastu peab. Mõni aega hiljem hakkas naabervoodi taas valjemalt ragisema ja siis kuulsin, kuidas keegi voodist alla kukkus. Arvasin, et küllap see poiss oli.. Uni oli liiga kange, et uudistama minna. Pealegi polnud mul viimasest peost saadik enam öösärki. Kesteabkuipalju aja pärast hakkas Manu mulle midagi olulist ütlema, et ta läheb ühe tüdruku juurde v midagi sellist. No hästi, mingu. Ma pidin juba õige pea tõusma ja võtsin unest viimast.

Kell kaksteist, kui ma parasjagu kaalusin tundmatu noormehe ülesajamist (sest ma ei tahtnud teda üksi meie tuppa magama jätta), tõusis ta voodis istukile, päris aja kohta ja ehmatas vastuse peale. Mõtles natuke, kobis alla ja ütles tagasihoidlikult: vabandust, ma ei tea, miks või kus ma olen, aga aitäh voodi eest! Pani riidesse ja kadus. Mis seal ikka - pohmas küll, aga ikkagi inimene.

Päeval käisin koolis, ostlemas ja õhtul korraldasime Mariaga juustupeo. Ostsime kuute eri sorti juustu, tomatit-viinamarja-kreekereid ja veini - ise polnud kindlad, kas peale meie keegi üldse lauda istub. If you build it, they will come. Õhtu ülaköögis kujunes väga toredaks istumiseks, kus rahvast muudkui lisandus. Ühel hetkel küsis Manu mu käest, et kas ma tean, kes see kutt tema voodis oli. Mul jooksid kõrvad üllatust (by Loitme) - ma mõtlesin, et sina ta tõid! Keegi ütles, et see oli tšiillaste sõber. Those f'*****g chileans - always sleeping wherever they want! Manu siis seletas, et ta oli tulnud tuppa, võtnud riidest lahti ja redelist üles roninud.. ning ehmatusest kohe alla kukkunud! Ülesse polnud toda tüüpi võimalik ajada, nii ta siis läinudki sõbrantsi juurde magama.

Täna kondasin taaskord tulutult mööda poode, leidsin üles kohaliku Hiinalinna ja üritasin vältida pealetükkivaid lille-, endiseid vihmavarjumüüjaid (Valentin ju). Tuppa jõudes võtsin käsile pindi Häagen-Dazsi ja viimase ERi osa ning nautisin üksindust. Õhtul pidime kambaga kuhugi välja minema. Kui me kolmveerand tundi kokkulepitust hiljem uksest väljusime, ei teadnud keegi täpselt, kuhu me minemas olime. Jooksime trammi peale ja sõitsime. Juba sõit ise oli elamusterohke. Ühel hetkel pidas juht sõiduki kinni, pobises miskit valjuhääldist ja tegi uksed lahti - minge! Astusime välja ja nägime seisaku põhjust - üks helevalge, no mitte just tuvi, aga auto, oli pargitud nii, et tramm mööda ei mahtunud. Seisime seal lambakarjas, kui kõrvalolevast baarist astus välja vanem šveitser ja ütles: noh, poisid - võtke ja tõstke see auto eest ära! Ja meie 5 noormeest seda tegidki. Kõigepealt taguotsa ja siis nina. Autol, loll! Juba tuli joostes neiukene, lilled käes ja tema taga mehekene - me ainult korraks.. Astusime tagasi trammi ja sõit läks edasi. Meiega liitus üks suure suhtlemisvajadusega tüüp, kes päris, kust me tuleme ja kuhu läheme ja soovitas odavat baari. Kuhu me ei läinud. Kui me lõpuks väljuma hakkasime, pääsesid tänavale ainult seitse meist, mina ja Hugo (ja Tüüp) olime sunnitud veel ühe peatusevahe sõitma, sest juht pani mu nina eest ukse lihtsalt kinni! Vedas, et vahele ei jäänud.

Baaride esised olid paksult rahvast täis, sisemused muidugi mõista ka. Lõpuks õnnestus meil leida koht, mida otsisime (Dodici - 12) ja hõivasime ühe reserveeritud laua. Tellisime. Ootasime. Mis võttis niikaua aega, et enne kui meie joogid, ilmus välja teine eestlane! See oli seesama tüdruk, keda ma La Villetta pidudel olen kohanud.

Lõpuks tulid ka meie joogid ja juba oligi meil aeg viimase trammi peale minema hakata. Töö kiire ja korralik :) Tagasiteel arutlesime Mateiga elu ja inimeste üle.. ok, mul oli lihtsalt selline tuju, aga ta oli kena ja rääkis kaasa. Majja jõudes jätsin kõigiga hüvasti, andsin publiku tungival nõudmisel neljataktilise trepikontserdi ning lubasin kunagi hiljem pikema kavaga tagasi tulla.

Ci vediamo, la Villettaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!

13. veebr 2009

Elu tema silme ees



Viimased paar päeva olen pesu pesnud ja oma elamist kokku pakkinud, kolanud mööda poode ja otsinud.. lunastust.

Enamik minu asjadest asub tänasest uuel aadressil, mina ise magan veel kolm viimast ööd La Villettas. Paljud kolivad siit lähinädalatel minema - kes tagasi koju, kes lihtsalt teise kohta.

Kolm ööd järjest on tähistatud, kolm veel ees. Sünnipäev v lahkumispidu - põhjuse leiab alati.

Eile avastasin, et meil on aias majavalvur. Hea, et meie esmakohtumine valges aset leidis - öösel oleks see karvane vasikas mind võinud surnuks ehmatada.

Ma juba kibelen koju - sisetunne on mitte tunni, vaid lausa päeva jagu ees. Loodetavasti ei ilmu ma laupäeva hommikul kingikohvriga itaalia keele tundi...

Täna õhtul käisime keeleõpetajate algatusel erasmuslastega aperitivol. Kohtusin jälle Sebastiani ja Clemensiga (jah, oli küll Clemens. Austriast, muide), kes omavahel järjekindlalt saksa keeles jutustasid. Teisel pool mind istusid kolm hispaanlast ja mu vastas üle laua kaks itaalia keele õpetajat. Kuigi olin ilmselgelt alagrupitu, tundsin ma end üllatavalt hästi (no eks La Villetta on mind treeninud kah kõvasti, kuigi siin on mul vähemalt inglise keele kasutusvõimalus). Õpetajad tundsid huvi, et kuidas meile konservatooriumis õppimine meeldib. Tüdruk Barcelonast lõi seepeale lausa kahel otsal lõkendama ja jõudis õige varsti minu lemmikteemani - teil siin pole raamatukogu, vaid muuseum! Oi, see sütitas mindki ja puterdasin sekka paar lauset koopiate tegemise võimatusest ja kuulamispuudeta inimeste diskrimineerimisest. Aga ipsaanlane oli sattunud hoogu - selleks ajaks, kui ta lõpuks pidama sai, olid meie armsad õpetajad üsna näost ära vajunud, kuid nõustusid, et arenguruumi itaallastel hariduse vallas on. Tore õhtu oli ikkagi.

Kuna toaukse taga käis tšiilipoiste ärasaatmispidu, otsustasin oma pika päeva veel veidi pikemaks venitada ja vaadata filmi The life before her eyes. Väga õige otsus :)

Ma nüüd viskun mõneks tunniks jälle horisontaali ja katsun välja mõelda, mida mina silme ees jooksmas näha tahaksin.





9. veebr 2009

The Neverending Illness aka...


.. 2 weeks, 3 days, 4 hours
The Curious Case of Evelin Ester
The Air I Can't Breathe
Revolutionary Cough
27 tissues
Burn After Sneezing

must I continue?

Mul on kõriauguni sellest tõvest! See on isegi kõik ümbruskonna harakad ja varesed maha murdnud. Mõned kuldnokad on siiski alles jäänud ja neid jään ma öösiti kuulatama kui köha ja mõtted magada ei lase. See on veel üks asi, mis mu aju ja keha sassi on ajanud - kuulmismälu ja sisetunde järgi peaks nende laul kevadega kokku käima, kalender näitab aga alles veebruari algust...

Nii ma siis istungi kodus ja vaatan filme. Loen eesti inimeste mõtteid. Kurvastan nende pärast. Üks öö mõtlesin haridusreformi välja. Kuulan Klassikaraadiost saadet Nokturn. Mu unetus on ka toakaaslasele külge hakanud, tõbi veel õnneks mitte (ptui-ptui-ptui üle vasaku). Vahel üritan haigust ehmatada ja lähen välja jalutama. Järgmisel päeval maksab tõbi kätte ja sunnib mind õhtuni magama. Otsin poplugudest elu mõtet. Teen kingituste nimekirja. Te kõik olete sel aastal vääääga head sõbrad-sugulased olnud, aga mul lihtsalt ei ole jaksu šopata :( Ma loodan, et te ei pettu - ehk läheb juunis paremini? Kuigi. Varasemast kogemusest tean öelda, et ka suve alguses kipun ma tõbiseks jääma... Maitea, igaks juhuks kirjutage Jõuluvanale ka oma soovidest.

Nõnnaviisi. Selle nädala jooksul peaksin La Villettast välja kolima. Loodetavasti jõuavad kõik teie arvukad lugejakirjad ja joonistused enne minuni kui ma aadressi vahetan. Rohkem nagu ei tulegi midagi olulist meelde. Sellisel juhul on alati targem lõpetada.

Dööd :)

6. veebr 2009

Pidu minus eneses?

Mul sai haige-olemisest kõrini. Pealegi on täna majapidu. Kobisin asemelt alla, panin end riidesse, võõpasin näo söödavamaks ja keerasin Vana Tallinnal korgi maha. Algus oli paljulubav nagu alati. Kusagil keskel tuli tuttav tunne, mida üritasin taaskord joogiga vaigistada. Õnneks (v kahjuks - kuidas kellelegi) oli minust õnnetumas olukorras neiukesi - tõin ühe külma ilma käest tuppa ja pistsin veeklaasi pihku.

Mu dieedilolev toakaaslane lubas kainet pidu. Alguses. Tund aega hiljem olid tal põsed taaskord šokolaadised ja nautis elu täiel rinnal. Ei pane talle pahaks. Endale aga küll, sest mina ei oska. Ei suuda end piisavalt purju juua, et kontroll kaoks. Viga v voorus, kes seda teab.

Ma olen püüdnud hoida seda blogi isiklikest asjadest puhas. Mõned asjad kumavad siiski läbi, aga eks mu lähedased tea neid puudusi niigi ja loodetavasti ei pane mulle pahaks. Üks asi, mida te ei aima ega oota: ma igatsen muutusi ja ma loodan, et Itaalias-veedetud aeg aitab mul eneses selgusele jõuda, mis suunas need muutused toimuma peaksid. Julgust napib mul veel ka. Ma palun teid - kui ma koju tulen, ärge küsige mult küsimusi, mille eest ma alati põigelnud olen. Mu aeg siin on alles poole peal. Ma ei tea, ikka veel, aga ma ei ole alla andnud ja otsin edasi. Kuni leian.

Ärge minu pärast muretsege - mina saan alati hakkama! ütles Pipi. Tommy ja Annika vaatasid, kuidas kaks punast patsi läbi lumehangede Segasummasuvila poole tüürisid.

Umbes nii ta oli.
On praegugi.
Hääd ööd ja ilusaid unesid teile!

3. veebr 2009

Action tungib uksest-aknast sisse

Täna pärastlõunal, olles lõpetanud värske Maja-laadungi, panin arvuti kinni ja asusin jõudu koguma, et minna Pennysse oma toiduvarusid täiendama. Uksele koputati. Jah? Vaikus, sisse ei tuldud. Tõusin ja avasin ukse. Koridoris seisid kaks tursket selli: Teie dokumendid, palun. Ja üürileping. Vahtisin arusaamatult neile otsa. Selle peale koukis üks meestest politsei töötõendi tagataskust välja. Einoh, niipalju sain ma ise ka aru. Läksin tuppa passi tooma ja Manut kutsuma. Süda vajus saapasäärde, fantaasia võttis tuurid üles - aga kui on küberkuritegude uurijad? Mul seina taga laip alles soe..

Hirmul on suured silmad. Tegelikult oli tegemist rutiinse kontrolliga - elavad siin ikka tudengid v äkki hoopis illegaalid? Kui esimene ehmatus mööda sai, läks mul meel kurvaks - terve mansa kenasid mehi aga mina olen väljaveninud dressides ja puruhaige! Lohutasin end sellega, et passipildil nägid nad minu parimat versiooni - ikkagi potentsiaalne sai - nad teavad, kus ma elan :)


1. veebr 2009

Tõbila

Kui olin Liina ära saatnud, istusin trammi ja jäin peaaegu tukkuma. Kodus heitsin voodisse ja magasin kuus tundi. Keset imeilusat päeva. Lohutasin end, et oli pikk nädalavahetus, uni tuli tasa teha.
Teisipäeval pärast kooli läksin üle pika aja tunne-oma-kodulinna retkele, et energiat juurde saada. Vähem kui tunni pärast saabus hetk, mil käed-jalad muutusid tinaraskeks, kipitavad silmad vajusid kinni ja ma tundsin, et ei jaksa enam sammugi astuda. Õnneks oli läheduses müürijupp, kuhu ma nagu 100-aastane ätike ägisedes istuma vajusin. Taaskord olin sattunud kõige ebasobivamal ajal tundmatusse ümbrusesse - pidin end püsti ajama ja leidma kodutee. Laugude-vahelisest ülieredast pilust paistis kauguses majake kirjaga stazione nord milano. Rongijaam - hurraa! Komberdasin sinnani. Oli jah rongijaam. Kunagi sada aastat tagasi... Oleks jõudu old, oleks kuradeid pildunud. Ohkasin sügavalt ja läksin edasi. Leidsin trammipeatuse. Seisin ja magasin püstijalu. Mõne aja pärast tramm ikkagi tuli ja viis mind trollipeatusse. Nüüd ma juba teadsin, et kodu ei ole kaugel - kahju, et troll nina eest uksed kinni pani... Tegin poes aega parajaks. Tuli järgmine, sain jälle mitu meetrit voodile lähemale. Selleks ajaks olin juba veendunud, et ei saa selles äkilises väsimuses oma olematut vormi süüdistada - see pisilane, keda ma Liinaga samal ajal kantseldada püüdsin, on nüüd täie hooga tegutsema hakanud, ilmselt tuleb pikem võitlus... Võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja käisin toidupoest läbi, lähipäevil ma sinna tõenäoliselt enam ei satu. Tuppa jõudes ronisin voodisse ja magasin neli tundi jutti. Läks nii, nagu ma aimasin...

Täna on pühapäeva õhtu. Reedel oli nii palju parem, et sain lõpuks apteeki ravumi järele minna. Ütlesin oma hädises itaalias: ma mõtlen, mul on gripp. Müüja vaatas mulle otsa, nõustus ja pistis mulle paki pihku. Ruttu-ruttu käisin ka toidupoest läbi ja siis jälle tagasi voodisse. See tõbi on lihtsalt jäle: kui alguses oli ainult tohutu väsimus ja palavik, siis nüüd on lisandunud nohu ja hobuseköha, mille tõttu pole mul enam praktiliselt häältki. Mul on piinlik nii nende õpetajate ees, kellele ma saatsin sõnumi, et ma jälle ei tule tundi, kui ka nende ees, kellele ma enam ei jaksanud teatada. Homme peaksin kell 10 olema koolis. Ootan imet.

lakknahas koer


Eelmisel pühapäeval ei sadanudki lörtsi, vaid paistis päike ja taevas oli sinisinine. Sõime Liinaga hilise hommikusöögi ja seadsime sammud linna poole. Maja ees tänaval vedeles kaart ärtu 6. Rongijaamas oli piletiputka kinni ning kuna Liina ei leidnud oma sisemist jänest üles, läksime otsima avatud Tabaccheriat. Pilet ostetud, astusime trammi ja sõitsime otsejoones Duomoni. Lunastasime 5-eurose trepipääsme ja asusime kannusid treenima. U 170 astet hiljem jõudsime liivalossi katusele ja hakkasime üksteise võidu pildistama. Ilus oli küll, vaikne ja rahulik. Mõnulesime mõnda aega päikese käes, tegime väikese Kinder Delice'i toosti uute mälestuste terviseks ja tulime maa peale tagasi.

Edasi viis tee meid Navigli kanalite juurde, kus peeti vanakraami turgu. Paaaaalju rahvast, imelikult riietatud kutsasid ja vana kraami võttis pea ringi käima. Maas vedeles Jokkeri-kaart. Õnneks sundis aeg meid takka, eemaldusime summast ja sõitsime metrooga teise linna otsa Centrale jaama Liina tuttavale Torino poisile vastu. Nad ei olnud seitse ja pool aastat üksteist näinud, aga kukkusid kohe lobisema, justkui poleks vahepeal üldse aega möödunud. Ma siis lonkisin nende järgi ja vaatasin, kuhu me välja jõuame. Liinale olid vist kanalid kangesti hinge läinud, sest sinnapoole me jälle tüürisimegi. Ma ütlen, mere lapsed...

Kohaliku mere äärest leidsimegi toreda kohakese Bar Stazione, kus võtsime traditsioonilise aperitivo: drink (meie puhul kohv) ja söö-palju-jõuad buffet-laud. V mina ka ei tea, kuidas selle õige nimi on. Igatahes oli baariletil palju kandikuid eri snäkkidega (krõpsud, saiad, munaroad, pirukad, tomat juustuga, salat jms), võtad taldriku-kahvli ja paned oma taldrikule kõike, mida soovid. Ja siis tiksud vaikselt tunnikese-paar oma tillukese ent vääga raske laua taga. When in Rome, nagu öeldakse.. v siis praegusel juhul: when in Milan.

Siis läks meil järsku kole kiireks ja tormasime jälle Centralesse poissi rongile saatma. Jooksime mööda kaardist poti 3. Rongijuht oli nõme, pani uksed kinni, rohkem inimesi peale ei võtnud, ära ka ei sõitnud (no me üsna täpselt jõudsime..). Mis teha, poiss jäi jaama jaapani keelt õppima, me sõitsime koju Revolutionary Roadi vaatama. Mis oli Liina ja Manu meelest masendav, minu meelest aga ääretult kurb film.

Esmaspäeva hommikul tõusime vara, et jõuda veel poest läbi ja osta viimaseid kingitusi. Edasi sõitsime kooli, kus pidin ühe õpetajaga kohtuma. Ei kohtunud. Jälle. Vähemalt nägi Liina, kus ma õpin, kui aega saan. Jalutasime Duomo väljakule, sõime kohvikus ühed õige maitsvad cannole'd ja juba oligi aeg Liina Eesti poole teele saata. Kolme nädala pärast kohtume, ütlesin. Nüüd on sellest vaid kaks järele jäänud :)

Öeldakse: tuleb mängida nende kaartidega, mis sulle jagatakse. Ärtu kuue korjasin ma igaks juhuks õhtul üles...