Vesi. Värvid.

Alustuseks lubatud pilt teisipäeval valminud turbapeenrast:

Eridendroloogia aine raames algas tänane hommik tervistava kahetunnise jalutuskäiguga kooli ümbruses. Rääkisime aastaajale kohaselt just ilusa sügisvärvusega puudest-põõsastest, toon mõned näited: tuliroosade lehtede-viljadega tiivuline kikkapuu; väärt pinnakattetaim, sügavpunaste lehtedega näärmeline sõstar;  kaks erilise nimega elukat - sügisel õitsev kollaste lehtede ja õitega virgiinia nõiapuu ning varakevadised õitsejad, mitmevärviliste lehtedega värd-nõiapuu sordid. Valik võtab sõna otseses mõttes silme eest kirjuks! 

Eeeeeerikad ja kanarbikud

Edasi siirdusime taimmaterjali juurest torude ja kraavide maailma, aineks lokaalsed kuivendus- ja kastmissüsteemid. Maastikuehitaja peab ju ometi ilusa puukese alla oskama ka  talle sobiva keskkonna ette valmistada! Alustuseks kuulasime klassiruumis kaks tundi loengut kuivendamisest ja drenaažist; analüüsisime pilte headest ja halbadest, mineviku ja tuleviku lahendustest. Pärastlõunal läksime kasvuhoonesse voolikuid näppima ja erinevate kastmissüsteemidega omal nahal tutvuma, rõõmu ja kilkeid kui palju! Suure hunniku teooria peale saime ikka praktilise ülesande kah - panna kokku kolme-etapiline taimeriga kastmissüsteem, imbvooliku, võnkuvvihmuti ja sprinkleriga. Vesi ja elekter on alati põnev kooslus, õnneks läks seekord kõik ohutult :)

Kolm otsa, kolm regulaatorit

Taimer

Imbvoolik

Töötas küll!

Pika päikselise päeva peale sain ma vist väikse kuumarabanduse (või ma vähemalt loodan, et asi oli selles, mitte suurenevas punases laigus mu puugihammustuse kohal): ühikasse jõudes tabasid mind peavalu, külmavärinad ja iiveldushood. Septembri lõpuks on ju meelest läinud, et kuuma ilmaga lauspäikese all istudes võiks aeg-ajalt juua ja varju minna :D Kuna toas ei olnud grammigi õhku, siis võtsin õhtujaheduses ette jalutuskäigu poodi mineraalvee järele. Enesetunne läks kohe märksa paremaks. (Nii et ma jään praegu rabandus-teooria juurde). Homme aga ootab ees väliköögi ehitus. Suvel köögiplaanidest rääkides oli meil küll kavas see kohe ka sisse ristida, aga kuna see sattus nüüd reedesele päevale, siis ilmselt keegi siia peale tunde kokkama jääda ei taha - omas kodus ikka kõige mõnusam :)

Pikad ja pimedad sügisõhtud on jälle käes

Üks kummaline soe sügispäev

Tänane päev pidi plaani järgi algama u 4-tunnise loenguga eriotstarbelistest aedadest. Panin selga tavalised riided ja siirdusin koolimajja. Esimese asjana teatas õpetaja, et teooriat ma teile lugema ei hakka - marss õue mustikapeenart kaevama, vee ja turbaga mängima! Torisesin valjult ja vandusin mõttes ning kõmpisin tagasi ühikasse tööriideid vahetama. Püksid olid toas, põlvekaitsed-kindad-jalatsid autos. Krt, läksin õue. Surusin kaitsed taskutesse (mida on püksid jalas muide hirmtüütu teha), haarasin kindad ja võtsin suuna aia poole. Parklast välja astudes tundus samm kahtlaselt kerge. Turvajalatsid unustasin, pekki küll - no mida veel. Lonkisin tagasi, teel kukkus kaitse taskust välja - kuidas, aru maisaa, sest selle sissepressimisega oli tükk tegu. Uhh. Ropendasin natuke nina alla ja vahetasin jalad ära. Aeda sisenedes kobasin telefoni järele. Netu! Persse küll, mis päev see selline tuleb, kui juba nõnda nõmedalt algab? Otsustasin loobuda jupi kõige parema suitsuvorsti järele minemast ja läksin hoopis tundi. Tuju oli sant, niiet pidasin targemaks jagamise teel seda parandada. Ohh, ei tule halb päev, lohutas kursaõde, vastupidi! Noh.. saame näha. Igatahes veidi kergem hakkas ja suundusime tööle.

Tühja kohta aianurgas tekitasime turbapeenra kultuurmustikatele, jõhvikatele, jt. hapulembestele. Kuna mul telefoni ei olnud, siis pole mul kahjuks pilte protsessist. Jagan teiega praegu kursaõe poolt tehtud kahte pilti ja homme püüan valmis peenrast ühe kenama ülevaatliku foto saada.

Esimesel pildil on näha, kuidas käib turbapätside uputamine. Küsite, miks? Seks, et poest tulevad pätsud tuhkkuivana, aga enne peenraservaks saamist on vaja nad korralikult märjaks teha. Kuivad ja kerged pätsid ei võta alguses vett hästi sisse, vaid hulbivad niisama pinnal. Seetõttu oli tarvis neile lisaraskusega pähe istuda. Igal muul juhul oleks ma ennast selle raskusena välja pakkunud, aga ausalt öeldes ei oleks ma rohkem enam viitsinud riideid vahetama minna - veetünni kukkumine tundus tänast hommikut arvesse võttes minu puhul enam kui tõenäoline. Märjaks ja mustaks ma muide hiljem saingi (ja vahetasin ka riideid), sest kuidagi pidi need rasked vettinud pätsid ju tünnist ka välja tõstma!

Teine pilt on tehtud ülevalt tünni otsast ja vaatab alla rajatava peenra peale, yours truly on kah punase nokatsiga pildi vasakusse nurka jäänud. Kuna turbapeenar on sihuke peen värk, et sealsed taimed tahavad happelist keskkonda ja spets tingimusi, siis tuli meil peenraalune muld välja vahetada. Saadud kaeviku vooderdasime geotekstiiliga, et vältida aluselise keskkonna taastekkimist, ehitasime turbapätsidest ääre ja täitsime mitme-setme traktorikoormatäie turbaga. Kastsime, tampisime, tõime turvast juurde, kordasime. Siis kuulasime Eesti parima mustika-spetsialisti välkloengut põõsaste hooldusest (meie esmaspäevane õppejõud) ja lõpuks asetasime mõned põõsad ka peenrasse. Teine grupp pidi istutama veel muid taimi lisaks ja tegema lõppviimistluse. Mustikate hooldusest jäi meelde see, et nad on väga õrnad; kärbitakse vaid noori taimi, sest suve lõpuks tekitab mustikas õiepunga; lõigata-ümber istutada tuleks kindlasti vaid kevadel mitte nagu meie koroona tõttu nüüd sügisel; ümberistutamise käigus võtta tublisti oksi maha - sest vähendatud juurekava ei jõua ju suurt põõsast toita; väetada ainult pikatoimelise spetsväetisega kevadel ja mustikale EI TOHI KUNAGI PANNA SÕNNIKUT!

Lõunapausil toas käies pidin tõdema, et seal mu telefoni ei olnud. Otsisin läbi ka auto ja kolmandat korda seljakoti, aga ei miskit. Lasin kursaõel endale helistada, aga hiljem taipasin, et kasu poleks sellest olnud - olin ta ju tunnis hääletuks pannud. No nii - kas ma ei öelnud, et sellest päevast ei tule miskit head???

 

Kuna tühi kõht ei seisa püsti, vaid teeb meele veel mõrudamaks, siis otsustasin hoopis sööma minna. Pubist tagasi tulles käisin korraks uuesti toast läbi ja leidsin telefoni turvalisest kohast voodi pealt, kiiruga seljast visatud riiete seast, kust ma ennegi vaadanud olin. Vastamata kõnesid oli õige mitu ja neist ühele tagasi helistades sain hoopis nii meeldiva üllatuse osaliseks, et võttis peaaegu sõnatuks. Aga sellest mõni teinekord. 

Pärastlõuna algas seega juba märksa kenamalt. Kõik lubatud 20 plusskraadi olid koos päikesega kohale jõudnud ja olemine oli väga mõnus. Aiaveekogude tunnis ehitasime valmis ühe ilusa veesilmakese koskede ja purskaevuga. Sain isegi relakaga kivi lõigata - tore ja tolmune tegevus, meenutas pediküürimist :P

 Lisaülesandena pakkus õpetaja välja võimaluse teha pärast koolipäeva lõppu paar praktikatundi väravapostide paigaldamist, millest ma kohe kinni haarasin. Pool tundi sõitu objektile, paar tundi privaatloengut ja matemaatilis-loogilisi ülesandeid ning oligi pikk, ootamatusi täis kolmapäev õhtusse veerenud.

Eks(Mati)kursil

Lubatud statistikat:

2018. a. sügisel asusid maastikuehitaja eriala õppima kaks grupitäit lootusrikkaid inimesi: 33+32=55 

2020. a. sügiseks on meid alles jäänud 32: esimesest, minu grupist 19 ja teisest kõigest 13 vapraimat. 

Mitu tublit tibu 2021. aasta kevadel maastikuehitaja kutse ja direktori sooja käepigistuse saab, ei oska keegi vist praegu ennustada. Tänases portfoolio-loengus kuulsin kaasõpilaste suilt nii mõnegi 'akadeemilise' lendu tõusvat, nii et võtame rahulikult ja katsume vähemalt valikainete sessidega ühele poole saada. Kui too suvine eksprompt-eksam välja arvata, siis on mul hinded tegelikult täitsa viisakad. Võibolla õnnestub novembri-sessil kaks kolmeks venitada.. ja kui veel sügisilmad natuke inspiratsiooni toovad, saan ehk isegi mõned kompetentsi-read portfooliosse toksitud.. kes teab, kes teab!

Nagu eile juba mainisin, siis täna hommikul oli mul võimalus rahulikult iluprotseduuridele (loe: ekstra-uneminutitele) keskenduda. Teised suundusid varavalges kaevama-tassima, mis nagu hiljem selgus, masina katkimineku tõttu hoopistükkis ära jäi. 1:0 laisklooma kasuks!

Hambaid pestes avastasin peeglist, et olen käevarre õhtuse šokolaadipuru sisse vajutanud - upsi! Mõttes hakkasin juba arvutama, kui suure trahvi ma pean ühikale rikutud voodipesu eest maksma, aga siis märkasin, et šokolaad siputab. Pesin suurema uneliiva silmadest välja ja vaatasin uuesti - puuk, raisk! Mul ei ole aaaaaaastaid puukidega muret olnud, nüüd aga kahe nädala jooksul juba teine selline elukas. Noh, küllap ta sealt seenemetsast end mulle külge haakis - ei mingeid tasuta eineid, eks! Iluprotseduuridele lisandusid seega meditsiinilised protseduurid. Pärast hoolikat võidimist ja hautamist väänasin tüübi lõuad oma ihu küljest ettevaatlikult lahti ning saatsin ta ilma pikema pidulikkuseta kraanikausist alla. 

Koolipäev oli meil täna üsna lühike. Aiakujunduse tundides tuletasime meelde ringi-ruudu-kaareteemat ja alustasime kodust ülesannet - aia planeerimine arvestades funktsionaalsust ja vormi kompositsiooni põhimõtteid. Päris kinni seekord õnneks ei jooksnud ning jooni sain paberile juba päris mitu, kuigi proportsioonid ei tundnud küll õiged olevat. Vähese harjutamise viga, aga pole hullu.

Siis oli portfooliotund ja siis kiirnuudlite kiirlõuna ühikas. Päeva teiseks pooleks oli meil ettenähtud ekskursioon ühte päris aeda päris aiaveekogudega tutvuma. Ja see aed oli päris kaugel, tund aega sõitu sinna ja tund tagasi! Kõik need kurvilised ja käänulised lõuna-eesti teed, päike kuldamas sügisvärvides puid-põõsaid - kui tüütu.. NOT!!! :D Loomulikult oli mul gaas põhjas, laul suul ja pidin tükk aega sihtkohas ootama, kuni teised järele jõudsid. 

Aed oli väga kena, eri suuruses ja otstarbeks tiike lausa kolm, kahel kalakesedki sees. Korralik õppematerjal, mida teha, kuidas teha ja mida mitte teha. Külas käies vaadata tore, endale ikkagi ei tahaks. Ma ju üdini mereinimene, las laine möllab ja marutab vabalt - mis ma sest veest purki topin läbi torude ja filtrite ringlema. Kuigi, samas.. ma saan tegelikult ju lõunamaa inimestest aru.. neil ei ole seda mere-nimelist luksust kusagilt võtta, on ainult põllud ja umbekasvanud ojakesed.. siis võiks ju küll olla üks väike veesilm kehajahutuseks ja meelelahutuseks?

Väike tiik, väiksed kalad..

...suur tiik, suured kalad

Tagasiteel põikasime läbi Tamme-Lauri juurest, tegime ümber kena tammekese kätest kinni energiaringi ja mälestuseks mõned pildid. Viimati käisin siin talvel kursavend Matiga. Ja nüüd ongi tervituste koht: tsau, Mati! Tule ikka novembri sessile, koos on palju lõbusam!

Kuna päikest veel natuke jagus, ei saanud ma ju ometi otsejoonelt ühikasse sõita vaid läksin hoopis  Võrumaaga lähemalt tutvuma. Traditsioonidele kohaselt sattusin KP-sse ehk et kohta, kus mu meelest elu ei peaks olema võimalik ja sinna on jäänud/seal on alati olnud kõige kangemad eestlastest. Kusagil Antsla ja Litsmetsa vahel, Soome lähedal, on selline Šveitsi mägismaa (koos Milka-lehmadega), kus ei maksa väga kauaks suu ammuli lehmi passima jääda, sest kohati on pool teed vihmaveega mäest alla ära voolanud. Ja sellest hoolimata satud seal pärapõrgus sooluhtade-vahelisel kitsukesel savirajal vastu suure traktori ja (talle abiksoleva?) veel suurema veokiga, nii et napilt mahume üksteisest mööda. 

Ülejäänud sõit möödus viperusteta, kuigi Sännast suurele maanteele Võru poole keerates muutus tee halvemaks. Auto õõtsus nii et jää või merehaigeks - seda teed küll igapäevaselt sõita ei sooviks! Linna jõudes oli õhtu käes, seega võtsin tanklast endale ja autole kütust. Mitme patuga pooleks mugisin viimased kilomeetrikümned Räpinasse roolis bataadifriikaid ja hotdogi süüa. Õnneks oli Võru-Räpina maanteeremont peaaegu valmis ja polnud mingit muret, et pugitud patt võiks tagasi tervitama tulla :P

 

Sina, kena tammekene ja mina

Loll aga järjekindel?

Istun taas Nooruse-tänava ühiselamus ja kirjutan juba kolmandat sügist järjest üles mõtteid ja juhtumisi maastikuehitaja konarlikult kooliteelt. Kuidas ma ikka veel siin olen, mina ei tea.

Udushmudu

Ausalt öeldes olen ma olnud terve suve üks laisk lohemadu: puhanud, ujunud, korjanud mustikaid ja sinna kõrvale pakkinud üht elu kokku. Ei mingit aiandust, mitte üht tundi iseseisvat praktikat ega kirjarida portfooliosse. Elu läks lihtsalt teisiti, kui mina kolm suve tagasi siia kooli tulles arvasin ja lootsin. Noh. See iseenesest ei peaks kedagi üllatama, tavaliselt see ju just nii käibki. Papi pilvepiiril muudkui itsitab ja meie peame oma plaanid jälle ümber tegema. Aga ma ei mõtle selle peale praegu rohkem, sest mul ei ole selleks jaksu ega ajumahtu. Olen siin ja kuulan, mis mulle räägitakse. Võibolla teen veel mõne koolitüki, kui vaim peale tuleb. Ja kui tuleb hoopis kiri postkasti, et rohkem parem ärge kooli meie aega ja maksumaksja raha raiskama tulge, siis on nii. Selle silla ületan siis, kui ma olen õppinud selle valmis ehitama :P 

Pühapäevane sõit kooli oli kummaline. Tundus, nagu mul ei olekski sihti kohale jõuda; teadmist, kuhu ma teel olen. Lihtsalt sõitsin. Edasi ja mõnikord ka tagasi, mööda tuttavaid ja tundmatuid teid. Rallida sai Põlvamaal mõnuga ja õnneks kedagi vastu ei tulnud. Üle tee ka ei jooksnud. Kanepis läks lõpuks kõht tühjaks, võtsin poest vorsti ja sõitsin esimesse ettejuhtuvasse metsatukka hommikupudru jaoks mustikaid korjama. Tore, kui mõnikord hea mõte õigel ajal pähe tuleb! 

Õhtu veetsin üksinda. Minu toanaaber on Erasmusega parajasti Austrias ja tavapärased boksinaabrid  olid kusagile mujale paigutatud. Kuna iga sessiga on õpingukaaslasi vähemaks jäänud, siis pandi 3. kursuseks kõik 2018. sügisel alustanud maastikuehitajad kokku. (Ma pakuks, et meid on poole vähem, kui alustades, aga uurin numbrite osas, ehk leian õige statistika kusagilt.) Hommikul sain igatahes uued boksinaabrid, nii et nüüd on jälle natuke rohkem ühikatunne.

Valikainetes ei olnud just liiga palju valikuid, st. oli vähe neid, mis võtmata jäid. Sel sessil juhtumisi vaid üks aine - masinaga puistematerjalide teisaldamine ja pinna kujundamine. Selle võrra sain ma täna varem õhtale ja homme kauem magada. Aga sessi esimesel päeval jõudsin ma siiski midagi uut ja kasulikku teoretiseerida/praktiseerida ning selleks oli puittaimede hoolduslõikus, täpsemalt said mu kääre tunda vaarikad ja mustsõstrad. Meelde jäi, et lõigata oleks kõike parem varakevadel, v.a. 2a vaarikavarred, mis tuleks lõigata kohe peale kandmise lõppu. Ja et mustsõstardel võiks olla võrdses koguses neljas eri vanuses põhioksa, kokku 12 (kolm 1a, kolm 2a, kolm 3a, kolm 4aastast). Ja et tikrite oksad on sarnase loogikaga aga oksa vanus võib ulatuda 8 aastani, ehk et proportsioon oleks kaks oksa igast vanusest, kokku 16. Ülejäänud tarkuseterad kirjutasin püüdlikult vihikusse ja telefoni üles. 

Vaarikad - enne ja pärast

Aiaveekogude rajamine tundus põnev ja vajalik, aga tänase päeva teooriatundide seisuga ütleks, et seda ma küll teha ei tahaks - ei endale, ega teistele. Vbl ma muudan oma otsust homsete praktikatundide järel. Igatahes tundus, et see on midagi kallist, keerulist ja hooldusmahukat. Kui tahta, et see äge ja ilus ja puhas oleks, vähemalt. Tõsi, nii on ju mitme muugi asjaga. Käelise tegevuse poolel saime siiski proovida membraani liimimist, mis meenutas natuke nagu rattakummi paikamist, aga väga palju suuremas mõõdus. Selleks oli tarvis leida puhas suur põrandaala, soovitavalt hästiõhutatavas siseruumis. Märkida membraanidele liimitav ala, puhastada see osa spets puhastiga, pintseldada liim membraanidele ja jätta see vähemalt 10 minutiks kuivama ja kogu edasise toiminguaja vältida liimisele pinnale astumist/kukkumist/ tolmutamist. Siis asetada kahepoolne spetsteip liimile, rullida see tihedalt kinni ja siis väga täpselt ja sirgelt toimida teise membraanitükiga samamoodi. Tükkide mõõtmed olid muidugi meetrid-korda-meetrites ja tahtsid ikka lokkima minna. Aga kuidagimoodi tehtud see sai, kontrollisime ka üle, et bassein vett peaks ja pakkisime siis selle hiigelsuure kummimati kokku.

Lõika-kleebi-niisuta

Varasem õhtu tähendab väljasõitu. Kuna eilsed kodust kaasavõetud seened olid nüüdseks vaid ilus mälestus, otsustasin õhtusöögiks metsast lisa tooma minna. Sõitmise enda pärast sõitsin väheke kaugemale kui otseselt vajalik. Eelmistest sessiseiklustest oli üks kena metsatukk ka meeles ja sealt ma oma kukekad ja liivapuravikud ära ka tõin. Töö kiire, korralik ja maitsev :)

Tudengieine

PS: Õnneks saab tänapäeval toanaabriga lobiseda ka siis, kui juhtumisi erinevates riikides viibida - videosild Räpina-Langenlois ühikate vahel toimis suurepäraselt ja muljetamist jätkus päris pikaks ajaks.