End of the road

Et puhkuselt naasmine liiga valutult ei läheks, sain ma esmaspäevaks kondika-külmetuse kätte. Õhtul laevas läks kurk nii ruttu nii paiste, et koos kinnise ninaga oli raske hingata. Laevasügavuses asuv kajut kandis minuni kogu mootori madala vibratsiooni ja mul oli tükk tegu, et oma õhtusöök sees hoida. Kuigi olin salamisi lootnud üksinda kajutis olla, siis olid ülakorruse-papil omad plaanid ja ta saatis mulle kajutikaaslase. Ja veel missuguse kaaslase - õigeusupapi naise! Nii uskumatu kui see ka pole, oli temagi käinud loetud päevad varem Arvika kandis. Mis tõenäosus see küll on? Oleks, et Oslo, aga mingi kohalik Keila-mõõtu linnake keset metsi ja järvi. Nojah. Igatahes olime mõlemad kuidagi nii samal lainepikkusel, et jutustasime kella üheni öösel.

Hommikune ärkamine juhtus läbi õnneliku viperuse, sest äratuse aja olin pannud Rootsi vetes - ajavahe tõttu plärises too tund aega vajalikust hiljem. Õnneks teatatakse ka laeva valjuhäälditest, et Tallinn pole enam kaugel ja saime õigel ajal üles tõustud. Päikest ju sisekajutisse ei paista ja nagu selgus, pole seal ka piisavalt levi, et mobiil enda kella uuendaks.

Võiku sõin välistekil lähenevat kodulinna silmitsedes. Mujal hea, kodus ikka parem :) Tuhandeid kilomeetreid hiljem on mul ikkagi hea meel, et selle hulluse ette võtsin. Oli väga põnev ja mitmekesine reis - aitäh, et olite mõttes minuga!

Teie Kurrunurruvutt

Ongi aeg sellele eepilisele roadtripile joon alla tõmmata, statistika:

Kilometraaž - 5570

Samme - u 240 000

Läbitud riike - 9. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Holland, Belgia, Taani, Rootsi.

Külastatud paiku - 35. Riia, Vilnius, Trakai, Augustow, Olsztyn, Malbork, Sopot, Gdansk, Heringsdorf, Greifswald, Stralsund, Göhren, Prora, Binz, Sellin, Lübeck, Bremen, Leeuwarden, Haag, Rotterdam, Gent, Antwerpen, Brugge, Wenduine, Oostende, Waterloo, Huy, Köln, Hvidovre, Kopenhaagen, Tjolöholm, Arvika (õigemini Eikusagil-külake seal lähistel), Kristinesund, Mariefred, Stockholm

Hotell-motelle - 8 erinevat, 9 ööd 

Sõbramajutusi - 3 erinevat, kokku 5 ööd

Lisaks veel 1 öö laevas

Praamisõite - 3. Swinousjcie-Karsibor, Puttgarden-Rødby, Stockholm-Tallinn.

Külastatud muuseume - 2. Mauritshuis Haagis ja Rubenshuis Antwerpenis.

Muljeid ja uusi kogemusi - lugematu arv

PS: teate ju seda ütlust, et igas sadamas on eestlane? Nende 15 päeva jooksul nägin täpselt ÜHTAINUST Eesti numbrimärgiga autot, veokat kusagil Hamburgi lähistel. Bremenis kuulsin soome keelt (no ja siis ka too burgerimüüjapoiss Kopenhaagenis) ja see oli ka kõik. Oma kolme tuttavat eestlast ma loomulikult ei arvesta. 

Tagasi Södermalmis

Mõned teist vbl teavad, et olen proovinud ka lapsehoidja-ametit. Täpsemalt viis aastat tagasi veetsin 9 kuud kahe vahva väikse poisi seltsis Stockholmis. See oli ühteaegu väga huvitav kui ka proovilepanev aeg ja minusuguse juugendi-pede jaoks võrratult ilus keskkond elamiseks.

Ei enne ega pärast seda aega pole ma pikemalt Stocki sattunud. Nüüd siis, viis aastat hiljem võtsin ma selle aja - lausa pool päeva - et külastatada mõnda oma vanadest lemmikpaikadest. Sõitsin metrooga, vaatasin üle oma kodumaja ja uurisin, kaugele Slusseni ehitusega on jõutud (mitte eriti). Ausalt, kummaline tunne oli, kohati iiveldamiseni imelik. Maitea, see oli vist keegi teine, kes siin elas ja oli, ühes hoopis teises elus, tundub mulle. 

See segane tunne, pikad reisipäevad ja kondika-külmetus kokku, tõmbas mulle sellise vässu peale, et lõpetasin linnatuuri plaanitust varem. Pärast toidupoest rootsi specialitätide hankimist, otsisin oma suksu lasipuu äärest üles ja sõitsime sadamasse. Nüüd siis istun siin kuumas autos laeva järjekorras ja püüan seedida kõiki neid tundeid-mõtteid, mida kahe nädala jooksul läbielatud sai.

15. päev - 81 km ja 14 000 sammu ja seitse jalga vett kiilu all

Gripsholm - viimane öö enne laeva koju

Mõned kuud tagasi käisin Haapsalus ja põikasin kolleegide soovitusel sisse Samaaria poodi. Leidsin sealt ühe iidvana Ravensburgeri pusle, millel ilus tellistest pontsakate tornidega Gripsholmi-nimeline loss. Kuna ma olin just ühe pusle kokku saanud, oli vaja uut ja ostsin ta 2 euriga ära.

Reisu planeerides tekkis tarvidus ööbida Stockholmis v selle lähistel ja vahva üllatusena soovitas Booking mulle hotelli just sellesama lossi vastas Mariefredis. Tehtud-mõeldud.

Pusle ise, muide, on endiselt pooleli, sest 70ndatel tehti säherdusi viguritega tükke, mitte sellise klassikalise kujuga, nagu harjunud oleme - sellevõrra on keerulisem teda kokku saada. Kindlasti edeneb see nüüd märksa kiiremini, kus lossi elusast peast näinud olen ;)

Sõit siia oli leitsaku tõttu üsna pingutav, eriti rootslaste karja-aialike teede tõttu. Möödasõiduks mõeldud kolmas rida on küll super, aga ülejäänud aja kitsas aedikus uhada on kõike muud kui mõnus. Küllap ta minusuguste raskejalgsete pärast tekitatud ongi, aga no ahistavatest situatsioonidest tahaks ikka võimalikult ruttu pääseda, nii et see 'liiklust rahustav meede' annab täpselt vastupidise efekti nagu kõik tema liigikaaslasedki. /minu eilsed nunnud naabrid, tulid karjajutuga meelde /

Kui keegi juhtub siiakanti sõitma, siis Mariefredi tasub sisse põigata küll - lisaks lossile on siin armsad vanade puumajadega tänavad ja kena, jahutav järveäärne. Hotell, milles peatun, on ka toredalt romantilise sisekujundusega - maalitud puitlaed, lillevanikud seintel ja kuldsed puust nikerdatud lipsukesed voodipeatsis. Kristalllühter otseloomulikult ka.

14. päev ja 360 km. Tankima rohkem ei pea, kodu juba paistab ;)

Minu suvepuhkus maal

Tänane sihtpunkt on Arvika, Värmlandi läänis, üsna Norra piiri lähedal. Miks? Sest sõber Maarjal oli vaja siia saada ja kuna ma juba nagunii Eurotripi olin ette võtnud, siis otsustasin ühendada meeldiva kasulikuga ja ta Arvikasse ära visata. 

Seega Taani ära vaadatud, suundusime üle uhke Öresundi silla Rootsi. Sõit kestis u 5 minutit ja kui oleks olnud mahti ringi vahtida, oleks elamus veelgi toredam olnud.

Esimene suurem peatus oli impro-stopp nimega Tjolöholmi loss. Rootsikeelset majatuuri ei hakanud me ootama ja imetlesime uhket Tudori-stiilis hoonet ja parki väljast. Eriti vaimustav ja vahemereline oli avar vaade pargist merele.

Teine suurem peatus oli impro-stopp nimega Ursand, kaunis liivarannaga järv keset vahvaid mustikametsi. Ühtlasi suuuuur haagissuvilate kämpinguala. Umbes 18,5-kraadises vees sai tehtud ka esimene (ja teine) suplus, mis sobis pika kuuma autosõidu vahepalaks ideaalselt.

Imearmsad kaljused maastikud aga jätkusid, rootsi-punased talud lehmade ja hobustega koplites, suured järve- ja põllulahmakad nende vahel.  Ma oleks nagu Lindgreni lugudesse sattunud! Ja siis keerasime ühte neist muinasjuttudest sisse :O Mu tänane öömaja on mäenõlval vaatega järvele, kassid-koerad-pardid hoovis ja naabri lehmapidamise kosutav lehk ninas. Kuuri all on ägedad vanad traktorid ja halliks pleekinud lippidega ussaias õitsevad sirelid. Väga vahva vaheldus hotel-motellidele, seda enam, et mul pole kunagi maavanaema olnud, kelle juures suvesid veeta ja sellest septembris kirjandeid kirjutada.

 PS: kuna ma jäin enne postituse avaldamist magama, saan varahommikuse märke teha ärkamise kohta. See oli klassikaline kuke-äratus, mille kiremise snooze-intervall vähenes minutilt pooleni ja siis veel 10-sekundiliseks. Väga tõhus :D

13. päev ja 640 km

Köln - Kopenhaagen

Äratus oli täna õige varajane, kell 4.45, sest tund aega hiljem pidin juba võtma peale oma kaardilugeja Maarja ja startima Kopenhaageni suunas. Väljas hakkas juba hahetama ja ärkavas linnas oli mõnusalt rahulik sõita. 

Rahu kadus õige pea, sest pikad pendeldusvahemaad nõuavad ka tööinimestelt varajast ärkamist. Ometi sujus kahese ekipaaži sõit nii ladusalt, et hoogsalt jutustades ununes kiirus ja piirangud ja järsku lajatati meile punase välguga otse silma. Kmh-dest ja võimalikest trahvisummadest ei hakka ma siinkohal spekuleerima ja võtan seda kui Euroopa kiirteede-nimelise lõbustuspargi külastusmaksu.

Edasi kulges tee järjest kahanevas tempos kuni istusimegi Hamburgi juures ummikus. Tubli tund kui mitte rohkem ja olukord muutus pisut närviliseks. Olin küll praamipileti ostnud tugeva ajavaruga, aga gepsu arvestatud eeldatav saabumisaeg muudkui pikenes ja pikenes, aga kolm rivi autosid liikusid teosammul. Lisaks tekkis meil ka vajadus benssu võtta - lähima tanklani oli 5 km ja seda veeresime me üle poole tunni! Lõpuks jõudsime teetööde ja tanklaga kohakuti, enne seda oli veel üks mahasõit, kuhu me hoolega vaatasime, et kogemata ei satuks ja.. kaks meetrit hiljem selgus, et see oli ühtlasi ka ajutine tankla sissesõit :O Pekki.. kõike need sakslased ka tähistavad piinliku täpsusega, iga viimast kui konarust aga sellist olulist asja nagu mitmekümne km peale ainsa bensuka ligipääsu - nein! Oeh.. sõitsime siis edasi, nüüd juba pisut normaalsemas tempos ja keerasime teisele kiirteele. Kümnekonna km pärast saabus õnneks ka kauaoodatud bensukamärk ja oli see alles üks suur ja ühehäälne Juhhuu! mis selle puhul kostis. 

Kiire P&B peatus tehtud, jätkasime teekonda Puttgardeni poole, kust pidime minema praamiga üle Taani. Sinna jõudsime üllatuslikult isegi nii lahedasti, et pääsesime eelmisele praamile. See tähendas seda, et teel Kopenhaagenisse võisime rahulikult sõita ja loodust nautida; oma hosteli check-in jõudsime samuti tunnike enne plaanitud aega ja saime hetkeks isegi siruli visata.

Hostel asub omapärases kohas, vanas sõjaväekasarmukompleksis . Kõik hooned punastest tellistest, nii nunnu piirkond, et koli või siia päriseks - siin on isegi üks majaosa müügis, magnooliapõõsas ees õitsemas! Perfect! 

Pärast pikutust jalutasime rongile ja sõitsime kesklinna. Väike merineitsi, värvilised kaimajakesed ja Tivoli, lisaks palju ilusaid maju ja hulganisti lõhnavaid sireleid!

 Õhtusöögileid oli gurmeeburksikoht nimega The Hungry Dane, kus teenindajaks sattus olema soome poiss! Ta polnud väidetavalt juba paar aastat emakeelt rääkinud ja oli meiega kohtumise üle ilmselgelt rõõmus. Ja ka burks oli super!

Ega palju kauem ei jaksanudki, kobisime koju kotile tagasi, sest homme ootab ees järgmine pikk jupp teed Rootsimaale üle väga vinge silla ;)

12. päev ja 734 km.

Köln

Pärast eilset marulist vastuvõttu tuli hea uni ja oma suureks rõõmuks sain mõnusasti kaua magada ning rahulikult ärgata. Kui siis pool üheksa end püsti ajasin, oli päike väljas siramas ja eilsest äikesetormist vaid mälestus järel.

Esimeseks ja kõige tähtsamaks sihtpunktiks Kölnis oli mul üks pagarikoda linna teises servas. Vähemalt oma kodulehe info kohaselt küpsetavad nad ehtsal viisil ehk vardal tule kohal Baumkuchenit, mis on põhimõtteliselt keeksitaoline küpsetis ja seega hirmus hea. Sõitsin ühe trammiga ja siis teisega ja jõudsin kohale ja leidsin ka pagariäri. Ainus, mida polnud, oli Baumkuchen. Mhh, tuhandeid kilomeetreid täiesti asjata sõidetud! Lohutuseks ostsin ühe teise, martsipaniga kaetud biskviitkoogikese ja sõitsin tagasi linna keskusesse.

Katedraalist kohustuslik pilt tehtud, vana-rooma kivitee vaadatud, sain kokku oma järjekordse lahke võõrustajaga ja läksime lõunale. Asian fusion ja krõbe part vürtsikas kookosleemes oli väga maitsev ning esimest korda elus proovisin papayamahla, seegi oli hea. Kõht sai kuhjaga täis, nagu ikka hiinakas süües, sest ega järele ju ka jätta ei raatsi :)

Kuna mu rahakott on tee peal augu sisse saanud - nii otseses kui ka ülekantud tähenduses - olen juba mitmest linnast otsinud endale uut. Täna siis saabus see õnnelik päev, kus ta kätte sain ja ära tõin. Poodlemisele raiskasin tubli kaks tundi ja arvesse võttes seda ülekantud-tähenduse-auku, siis olin väga tubli ja panin pooled väljavalitud asjadest tagasi riiulile.

Õhtu jõuab, päev veereb, aeg kohvikusse koogi äärde maha istuda. Paar tundi jutustasime sõbraga ära ja siirdusime tagasi 'koju' tankima-pakkima. Ettevalmistuste käigus sain veel näha ilusat loss-hotelli mäe otsas, mille ühe öö peatumise hind läheneb 2000 eurole. Jälle olen heade sõprade eest tänulik!

Homme siis maraton-päev: 

Köln-Kopenhaagen. 

Ja homme on mul kaardilugeja!

Wenduine, Oostende, Waterloo, Huy

Minu peen plaan nautida hommikusöögiks Brugges Belgia vahvleid läks untsu, sest mitte ainult ei maganud ma sisse (loe: välja), vaid ilm oli külm, pilves ja tuuline - üldsegi mitte sobilik välikohvikus istumiseks. 

Seega läks käiku plaan B, ehk et astusin läbi supermarketist ja haarasin kaasa kiirvahvleid ja õnneliku juhusena leidsin allahindlusletist isegi pisikese moosipurgi. (Hiljem selgus, et natuke vähem õnne oli purgisuu suuruse sobivusega minu kaasasoleva lusikaga).

Mõtlesin, et pistan siis kusagil ilusa vaatega kohas autos oma vahvlid nahka ja panin gepsu sisse ühe lähedalasuva mereäärse linnakese nime. Trippi planeerides olin tahtnud sõita rannikutrammiga, aga asjaolude muutumisel aega nii palju ei oleks jätkunud ja nüüd näen siis vähemalt mere ära. Sõidan ja sõidan, ümberringi armsad talud ja loomad, jõuan linnakesse - parkida ei kuhugi! Ok, kaart näitab pikka rannaäärt trammitee kõrval, kannatan tühja kõhtu ja sõidan edasi. Tee ääres parkimisala küll, aga mida pole, on vaade. Poleks ka mitte trammist olnud, sest mereni jõudmiseks oleks tulnud teha äraspidine Normandia dessant üle düünide!

Niisiis sõitsin muudkui edasi, kuni jõudsin trammitee lõppu Oostendesse välja ja sealsetel tänavatel ekseldes ühe kirikuni. Kuna selle ees oli vaba parkimiskoht ja kätte jõudnud juba lõuna, keerasin auto tee kõrvale ja moosipurgilt kaane maha. Väljas sadas vihma ja ulus tuul, aga mul oli mõnus väike brunch :)

Ärajäänud dessant viis mu mõtted lahingutele, täpsemalt Waterloole. Selle külastus oli mul ju ka plaanis kunagi, kui veel mõtlesin eurovisiooni-teemalist reisi teha. Ja ta jääb kenasti Kölni tee peale, v noh, vähemalt samas suunas. Ega's midagi - rool jälle kätte ja maanteele lendama! Oi, aga need Belgia teed, kiirteed - seni kõige õudsemad kõigist! Kohutavalt palju kaubaautosid, palju veetakse elusloomi.. inimeselgi ebameeldiv sõita, rääkimata tihedalt kokkupressitud loomadest. 

Waterloo exiti magasin ma maha ja lähenesin mälestusmärgile tagantpoolt, vbl isegi hea ja rahulikum oli nii. Aga külastuskeskusesse minna ega mäge vallutada ma seekord ei jaksanud. 

Pikalt üksi sõites kipub keha kangeks jääma, nägemine kokku jooksma - vajud kuidagi tardumusse. Seega pausid on head ja hädavajalikud. Siis meenuvad ka head mõtted nagu kõrvalepõige linnakesse Huy, mis asub orus jõe kaldal ja kus on mägi ja mäe otsas uhke kindlus Citadel. Jällegi, ajanappusel ma sinna sisse ei astunud, aga vaade oli kena nii linnale kui ka sõidu ajal mäenõlvadele. Romantilised mägikülakesed nagu Poolas, aga järsemad nõlvad ja kihvtimad majad.

Ja siis juhtus see, mis ükskord teel ikka juhtub - äiksetorm ja paduvihm, nii et suurt midagi näha ei ole. Seisma jäämine kiirteel pole ka variant, seega püüdsin püsida parajas kauguses, et eelmise auto tulesid oleks natukenegi aimata. Küll oli hea meel kui sadu lõppes. Kölnini polnud enam palju maad jäänud, tipptunni-ummik võttis aga oma aja. See kõik oli aga seda väärt, sest teekonna lõpuks ootas mind soe toit ja iseküpsetatud muffinid - mul on niiii toredad sõbrad :)

10. päeva statistika:

453 km / 10500 sammu

Lõpmata palju külalislahkust

Gent, Antwerpen, Brugge

Eilsesse päeva sattus natuke liiga palju linnu ja vaatamisväärsusi, eksimisi ja emotsioone, nii et ühte head lugu õhtuks mul polnud. Nagu ka levi, seega eilane postitus tuleb tänasega koos. Lühike.

Pilt tänavavaadetega kolmest linnast

Gent - omamoodi kena, aga selle õhustik mulle väga ei istunud. Vbl oligi asi õhus, sisemaa linn nagu ta on. Kivine.

Antwerpen - suurem, uhkemad hooned, vägev raudteejaam, jänesterohke.

Brugge - meeldis väga, nunnu ja hubane. Hekid-murud pügatud, üliarmsad majad. Siia võiks ehk tagasigi tulla, sain vaid tunnikese õhtul jalutada.

9. päeva statistika:

368 km/ 27 300 sammu - senine rekord
Gepsu-eksitusi - mitu-setu. Näitab üht, ütleb teist suunda. Keeruline jälgida, kui on mitu järjestikust mahasõitu ja kohe pärast seda järgmine pööre
Jäneseid - 3
Luiki - paarkümmend

Ühistran-spordipäev

Kuigi täna polnud tarvis varakult startida, on nädalaga harjumus juba sisse kujunenud. Nii astusingi kell 9 uksest välja ja seadsin sammud linna poole. Kohaliku ühistranspordikaardi sain sekeldusteta laetud ja enne rongi astumist viipasin seda teist eeskujul vastava aparaadi ees. Suur punane hollandikeelne error! Mis siis nüüd? Kuna sõita oli vaid üks peatus, võtsin jänkusüdame rindu ja astusin rongile. Keskjaamas läksin teeninduspunktist nõu küsima. Te oleks pidanud rongiklassi valima. Aha? Einoh, seda ma tean küll, et rongidel on klassid ja sõita tuleb ikk vastavalt ostetud piletile, aga mille krdi pärast too laadimisaparaat minult seda ei küsinud?

Kuna ilm oli niiske ja üsna jahe, siis otsustasin randa minekuga veidi oodata. Kõndisin mööda esmaspäevahommikust tühja linna, saatsin ühe postkaardi ja pildistasin kõike, mida vähegi pildistada andis.

Kui päike tasapisi ennast juba näitama hakkas, istusin trammile (kaart toimis tõrgeteta) ja sõitsin Scheveningeni rannapiirkonda. Ilusad majad ja rannahoone, tuuuuuline rand ja vaateratas!!! Oi, seda juhust ei saa ju ometi jätta kasutamata! 9 euro eest sai 15 minutit ja päris mitu ringi teha, õnneks tuul väga ei kõigutanud ka. Tore oli, ootan põnevusega Tallinna oma valmimist.

Sõbra lahkel soovitusel võtsin reisuplaani ka ühe veidi kultuursema tegevuse ja külastasin kunstizaali, täpsemalt Mauritshuisi. Maja täis kunsti, sh kuulus kõrvarõngaga neiu. Ega ma mingit tohutut vapustust ei oodanudki, aga see pilt jättis mu täiesti külmaks! Kuna neil on seal mitmel korrusel kümneid ja kümneid teisi kauneid ja huvitavaid maale, siis polnud katki miskit. Väärt külastus igatahes - aitäh sulle, sõber, soovitamast ja öömaja andmast ;) 

Homme aga ootab mind Belgia, kus ma pole mitte kunagi käinud.

8. päeval statistika:

0 km autoga, u 15 km rööbastranspordiga, 17 000 sammu jalaga

Nähtud maalikunsti - mitusada tükki

Ostetud Wilhelmine piparmündi-kommipakke - 5 (vbl pean veel juurde ostma, vähe sai)

Pargis murul istutud minuteid - 82

Kokkupõrked ratturitega - 0 !

Täna nägin ma Madalmaad!

Täna nägin ma Madalmaad!
Nägin rohtu ja lambasi,
Nägin beež-lehma karjasi.
Mere lõhna ja tuulikuid -
Täna nägin ma Madalmaad!

Nädala nägin ma Euroopat!
Nägin Riiat ja Rügenit,
Nägin Binzi ja Bremenit,
Leeuwardeni ja Lübeckit -
Nädala veel näen Euroopat!

Seitsmenda päeva statistikat:
495 autoga,
16300 sammuga.
Sadaviisteisttuhat, kaksüheksasada -
seitsme päeva statistikat.

Eks-moosekant Bremenis Eurovisiooni finaal-õhtul

Et me kõik saaks mõnusasti laupäeva õhtut ja oirovisiooni nautida, hoian postituse lühida.

• Tupiku märk ei tähenda alati tupikut
• Guugli ja asutuse kodulehe märge lahtiolekust vastab ainult siis tõele, kui parasjagu on kuu 1. laupäev. Täna ei olnud.
• Stralsundi mehed olid paatidega lahel kala püüdmas - sillalt avanes armas vaade neile vanalinna taustal. 
• Rostocki TÜV esindus on tore, sest nemad ka tõesti olid avatud ja sain oma Umwelt-plakette lõpuks 5 euroga kätte
• Lübeckis olid vahvad teineteise poole kaldus kaksiktornid ja põnevate nikerdustega raehoone (?), aga kui me poleks sealt kunagi ammu linnaõigust saanud, siis oleks võinud selle külastuse ka vahele jätta
• Kuigi mul polnud plaanis Hamburgi minna, mõtlesin vist ta peale piisavalt kõvasti, et teda paar korda tahtmatul gepsu sisestada ja lõpuks eksitas geps ka iseseisvalt mind linna sisse. Elbphilharmonie katuse nägin sillalt ära, aga kuna vastassuunas oli võimas Stau, siis ei hakanud sügavamale sisse minema
• Tuleb välja, et täiesti võimalik on sõita püsikiirusehoidjaga, mis seatud 147 peale.. rekordtald oli 162.
• Bremenis on väga ilus, igas võimalilkus värvitoonis rodod õitsevad mis mühiseb. Aga. Imelik on siin olla teiste moosekantideta...
• 6. päeva statistika: 460 km autoga, 17 000 sammu kand-varvas

Puud olid

Kuigi öö läbi sadas ja müristas, oli hommikuks ilm jälle kuiv ja vaid kergelt udune. Loomulikult ei saanud ma tuppa vedelema jääda, vaid võtsin ette oma reisuplaani ja läksin Rügeni saart avastama. Väljamanööverdamine sujus kardetust lihtsamini ja sõita oli pilvise ilmaga vahelduseks meeldivalt jahe.

1. sihtkoht, Prora - oli see alles üks pikk ringmäng! Just selline, nagu onu Adolf kunagi ammu ettekujutas, et kui teha kuuekordne majamüür pikkusega 500m, siis ümber selle randa ja tagasi vantsides tervis muudkui tuleb :D Tegelikult olid tema plaanid loomulikult veel suurejoonelisemad ja neid majablokke pidi tulema 8 tükki, et 20 000 puhkajat korraga ära mahuksid. Päris nii mitut ta valmis ei jõudnud, aga 2,5 km jagu peaks neid 4,5st plaanitust tänaseni alles olema. Mina jalutasin ümber kahe bloki ja päris õõvastav tunne tuli peale - osa majast on renoveeritud lukskorteritega, elanikud rõdul peesitamas ja sellesama korteri hirmkalli seina taga haigutavad tühjad müürid, nagu sõda oleks äsja lõppenud.

Ei osanudki kindlat seisukohta võtta: ajalugu muuta ei saa ja samas on ju hea, kui paljude inimeste suure vaevaga tehtud tööd ei lasta niisama ära laguneda. Njah. See ei tähenda, et ma Pagari tänava uhket elamut heaks kiidaksin.

2. sihtkoht, mille pakkus välja hotelli sõbralik adminn - Baumwipfelpfad, head keeleväänamist!  https://www.nezr.de/nezr-en/ueberblick/aussichtsturm/

Vaatlustornid mulle meeldivad; toreda üllatusena ei olnud sellel üldse treppe, vaid hoopis väga maheda tõusuga lai laudtee, nii et ronimine ei väsitanud üldse. Puudeladvus oli lahe jalutada ja kõige kõrgemale tasandile jõudes oli vaade tõesti vägev.

3. sihtkoht, Königsstuhl. Rügeni saar on tuntud oma kriidikaljude poolest, mille on jäädvustanud ka maalikunstnik Caspar David Friedrichi oma maalil "Kriidikaljud Rügenil". Kui sügavmõtteline lause tuli, nagu otse 9. klassi kunstiajaloo esseest :D Vabandust. No aga nii on. Selleks, et sinna kuulsa maali kuulsa kaljuni jõuda, pidin ma teetööde tõttu sõitma ringiga ja õige ümbersõidu leidmisel tuli jälle jumalik juhatus appi. Pikemal teel on muidugi oma eelis, saab näha palju ilusaid iidvanu külakesi ja lõputuid kollaseid rapsipõlde. 

Jasmundi looduspargi parklast on kaljuni jõudmiseks kaks varianti: jalutades u 40 mintsa või bussiga u 8. Kuna puu otsa ronimine oli täitnud kõigest 40% inimese päevasest käimisnormist (neil olid sellekohased reklaamtahvlid lausa väljas), siis suundusin ülejäänud 60% järele. 

Parkmets ise oli süngelt kihvt, hiiglaslikud puud kõrgusid uhkelt pea kohal ja nende varasuviselt värske rohelus mässis kõik  endasse.

Vaateplatvormile jõudes avanes vägev pilt Kuningatroonist - kriitvalge kaljusein puude rohelise ja mere sinise taustal, tõesti kaunis ja meeliülendav! Ühtlasi suurepärane aeg ja koht väikeseks piknikuks, õnneks olin ettenägelikult haaranud kaasa karbi maasikaid ja see oli küll lausa kuninglik vahepala.

Pärast einet lasin end bussil sama luksuslikult autoni sõidutada. Ees ootas päeva viimane sihtpunkt, nr 5 - Binz.

Oh jummel juula küll, kui kena seal oli! Kuidagi nii harmooniline, rahustav ja kaunis keskkond. Osati ikka vanasti elada ja maju ehitada ja elu nautida. Tänapäevaste klaaskuutide linnades ei ole siis imestada, et inimese hing on katki. Ei midagi silmale ja ilumeelele, kõik aina metall või mustaks võõbatud ühesugused kastid. Istusin muulil ja kuulasin silmad kinni kajakate nääklusi lainete loksumise taustal. Rahu.

5. päeva statistika:

Kilometraaž - 102 km autoga, 24 200 sammu jalgadega
Senine rekordarv tasulisi parklaid - 4, mündid on otsas :P

Statistika on ka otsas, tänaseks vähemalt.

Rongi oodates

Täna on olnud pisisekeldusi, selliseid jumaliku juhatuse moodi eksitusi. Sobib nii hästi tänase püha päevaga, mil Kristus taeva läks. Selle tuletas mulle meelde üks kohalik armas papi, kellelt küsisin teed oma selja taga (sic!) asuvasse TÜV-kontorisse. Mis oli arusaadavatel põhjustel suletud. Homme ka päev ja pealegi veel tööpäev :)

Aga sissepõige Greifswaldi ei olnud sugugi asjatu, sest sattusin 'kogemata' sellisele tänavale ja sain mööduvaid koerajalutajaid rõõmustada - oi, sealt oled pärit? Vaat kui õnnelik leid!

Siis veetsin tunnikese Stralsundi vanalinnas juustukoogi ja värske jäätee seltsis ning seejärel suundusin mööda väheseid, aga see-eest munakivitatud alleesid oma järgmisse peatuspaika Rügeni poolsaarel Göhrenis.

Kui ma eile virisesin Gdanskist väljamanööverdamise üle, siis täna sain proovikivi edasijõudnutele sissemanööverdamises, vt allolevad pildid, kus panoraami tõttu tundub rohkem ruumi olevat kui päriselt on.

Punastest tellistest (jälle sic!) väravapostide vahelt, kus mees seisab, täisnurga all sisse ja autodest mööda ja täisnurk paremale. Mhmh. Aga hakkama sain! Natuke rohkemate manööver-šedöövritega kui eile, aga sain. Väljasaamine on jälle iseasi, ma juba kaalun homseks alternatiivseid sõiduvahendeid nagu rong ja laev. Ülehomse ees mul pääsu pole ikkagi ja miskipärast tuli meelde laulujupp ...kõik väravapostid ma pikali aan.. :D

Olles pagasi oma neljanda korruse katusekambrisse vinnanud..aga ei, sest mingi ime läbi on siin iidses majas lift - ja lifti ülanurgas TÜV-kleeps - pühendasin pool tundi pesupesemisele. Õnnelik juhus u nr 8 (nt ka lahke autorehvikontrollija-papi ja lahke parkimismaja-privaatvetsu-lubaja-tädi) oli pesunööri ja paljude konksude avastamine vannitoast. Kasulik nipp reisisellidele: kui on pilte hotellitoast, kiigake ka vetsu. Eelpool nimetatute ja ka nt käsiduši olemasolu on hea; minusugustele suurelukatele meeldivad lahtised dušinurgad, et ei pea end kabiinides ära lööma, kui nt ainult pead v jalgu pesta tahad.

Pesu rippumas, vastasmaja katusel pesitsevast kajakast pilt tehtud, panin end peenelt riidesse, maani seelik ja puha, ja suundusin pljaažile. Meri oli endiselt külm, aga rahvast oli suht palju, käis rannajalkamatš, muusika tümpsus ja elu kees. Avasin promillõlle ja nautisin päikest ja inimesi. Järsku tuli meelde, et siin on ju susla! Ja sellega saab kõrvallinna Sellinisse uhke muuli juurde! Tõttasin rongijaama ja segasin piletimüüja võileivamugimist. Palun, kas Sellinisse saab täna ja tagasi ka ja kaua see aega võtab ja missee maksab? Saab ja saab ja 15 min ots ja 4.50. Jah, palun. Rong läheb 50 minti pärast. Krt. Minu randmeloleva kella Eesti aja järgi oleks läinud 5 minti pärast.. väike vihje, et rongi polnud ees, jäi mul nagu märkamata :D

Istusin siis päikese kätte pingile rongi ootama ja kasutasin aega kasulikult. Arvutamiseks ja kirjutamiseks, nii läks ta rutem tõesti. Kui siis rong juba ees oli, avastasin jaamahoonest ka suveniiripoe... Õnneks ikkagi sain õigel ajal sealt tulema ja sõit tossupilves läbi metsade sai hoo sisse. Võtsin rongiplaani välja, et vaadata tagasisõiduaeg ja et mitu peatust sihtkohani, vaatasin oma piletit ja..krt. Sellin Ost. Muul asub peatuses Sellin West. Raudselt piletimüüja tegi einestamise segamise pärast tagasi, sest no ma ei oleks võinud rohkem turist olla ja kuhu mujale ma ikka oleksin suundunud kui põhivaatamisväärsuse juurde! Ok. Kuna ma kahest võimalikust rongist viimase peale ei tahtnud lootma jääda, siis valisin eelviimase. Palju mul aega jääb ja mis on vahemaa? Läbi metsa lõigates 1,5 km üks ots ja 50 mintsa - tehtav küll. Tulin siis imearmsas Sellin Ost peatuses maha, geps sisse ja jalgadele tuld. Geps suunas mind metsarajale, mis suundus mäkke. Õige jah, topograafilist infot ta ei anna. Mis siis ikka, teine käik sisse, seelikusaba pihku ja üles! Puud oli suured ja natuke hämar ja hirmus oli ka, aga palju seda metsa ikka 500 m peale mahub. Panin edasi, möödudes kohalikust rattalükkajast tädist, kes mulle naerdes pika jutu maha ähkis, ilmselt tõusu raskusest - naersin vastu ja uhasin tast mööda. Saigi tõus läbi ja saabus see, mis ikka iga mäevallutusega kaasneb: üllatused ja vaade! Esimene oli pea võssakasvanud kirik ja teine oli muul :O

Imetlesin ja pildistasin ja suundusin siis mööda peatänavat alla tagasi raudteejaama Sellin Ost poole. Oeh.. need valged puitpitsilised suvitusvillad... mõned klõpsud ikkagi tegin ja rongile jõudsin ka. Isegi varuga, nii et sain teda perroonil oodata.

Tagasi Göhrenis ootas mind veel üks üllatus - funikulöör! Oma reisu planeerides olin üsna kurb, et selline madalate maade tripp tuleb ja köisraudteid ega ka funikulööre ette ei tule, kui ehk Kölni oma välja arvata. Aga näed, siin ta siis ongi: maksad 1 euro ja ta tõstab sind taevasse :)

4. pv stats:

KM - 150 autoga, 18500 sammu jala
Autohooldus - 1. jahutusvedeliku lisamine; kaasavõetud 5l klaasipuhastit sai otsa
Muule - 2, aga kummalegi ei jõudnud kõndima
Ville - 2, kõndisin mõlematel

PS: vanapagan on asunud silku sööma

Das Leben liebt Sie! *

Ega vähem ei saakski tänase päeva kohta öelda - oli väga ilus ja sujus üllatavalt hästi. 

Minu esimene mure oli hotelliparklast välja saamine. See nimelt asus u 30° (andku mu mataõpsid mulle andeks kui valetan) kallakul ja parkima pidi nõlvaga risti. Eramaja hoovile mahtus 6 autot ja kõik kohad olid ka hõivatud. Olin küll parkides ilusti nina väljasõidu poole jätnud, aga too väravaauk asus täisnurga all ja suubus otse tänavale. Mitte just kõige lihtsam ülesanne ühe kolaka linnamaasturi algaja juhi jaoks aga hakkama sain kõrvalise abita ja ainult ühe lisamanöövriga! 

Ka hommikune ummik oli väiksem kui olin kartnud ja poole tunni pärast olin Opera Lesna suletud värava taga. Lootsin küll legendaarsete Jaagu ja Anne võidu-lavalaudu näha, aga seekord sain vaid pildi sildist. Eurvisioon on küll hetkel aktuaalsem ja elasin minagi eile õhtul Elinale kaasa, aga Sopotil on oluline osa eesti pop-muusikaloos.

Muuli väravataha aga ma ei jäänud! Maksin oma 8 kohalikku raha ära ja sain jalutada
Euroopa pikimale puumuulile - 515.5 meetrit merre ja samapalju tagasi. Ilusal soojal hommikul lihtsalt täiuslik elamus!!!

Sopoti imelistel tänavatel võib fotoka rahumeeli kotti jätta - kõiki nunnusid maju ei jõua üles pildistada. Ja see oli alles nunnude kuurortlinnade algus!

Edasi võtsin suuna Saksamaale. Jätan 350 km poola teid sel korral kirjeldamata ja rõõmustan järgmise ideaalse õnnestumise üle ehk õige praami leidmine Swinoujscie linnas ja õigel suunal sõitmise õnn. Ma olin järtus kolmas, maha sõites oli vastaspoolele tahtjate saba sadu meetreid pikk :O

Ja u 15 km hiljem jõudsingi juba Saksamaa esimesse peatuspaika, reisu kõige uhkemasse hotelli Heringsdorfis. Nunnumeeter põhjas! Enamik majadest pakuvad mingisugust majutusteenust ja oleks nagu muinasjuttu sattunud. Ja meri! Mühiseb, marutab ja möllab! Siin on ka muul, aga teistmoodi ja uuem. Rannas on armsad korvtoolikesed, armsalt raudvõretatud - maksa ja saad istuda :P

Vesi on külm, tuul ka. Uudistan oma uudistamised ära ja lähen hotelli tagasi, kristalllühtrit ja eraterassi nautima. Aga enne tuppa jõudmist on elul veel üks üllatus varuks: MAGNOOOOOLIAD!!!! Ja veel punase tellismaja taustal! No mida veel üks hing võiks ihata, ah?

*Elu armastab sind - mu tänase öömaja moto.

3. päeva statistika:

Kilometraaž - 373 km autoga, 15 000 sammu jala

Teetöid - oli

Ohtlikke olukordi - ei olnud

Ootamatud kulud - oli, päikesevari aknale

Lõikehaavad - 2. Sobrasin kotist juukseklambrit ja näpud leidsid hoopis raseerija

Torkehaavad - peaaegu 1. Peatusin hetkeks, pistsin nina sügavale sirelipõõsasse ja tõmbasin sõõmu, nagu gurud ikka õpetavad. Alles pärast nägin, et otse mesimummu pehmesse tagumikku.

Õnn ja rõõm - ülevoolavalt palju. Pole hullu, eestlased, homsest lubas vihma :D

Pagana pikad Poola puiesteed

Üldiselt mulle väga meeldivad alleed - need on kuidagi läbimõeldud ja pidulikud ja viivad enamasti ilusate majade juurde. Seetõttu olin ma natuke hämmingus, kui tripi jaoks eeltööd tehes leidsin teiste reisusellide kogemustest ohtralt vandesõnu puiesteede aadressil. Ja sellest hoolimata planeerisin neid päris mitu tükki oma marsruuti sisse.

Loll ei õpi teistegi vigadest, eksole...

Poola puiesteed on uhked küll ja nende äärest leiab ka ilusaid maju (punastest tellistest sain ma vist mõneks ajaks isu täis). Maastik on vapustavalt kaunis, orud-mäed ja kurviliselt looklevad teed. Vahvad hobused künkanõlval ja õnnelikud lehmad kõhuli võililli nosimas. Aga mispärast nad on oma ridakülad iga km-paari järel ehitanud, mina ei tea. Autojuhile tähendab see gaas-pidur-sidur-gaas nõiaringi ja kui juhtub mõni suurem ja/või aeglasem massin ette, siis määrab tema tempo - möödasõiduvõimalusi pole just palju.

Muidu oli täitsa kena päev. Kiirvisiidid Trakai ja Malborki losside juurde said tehtud, neist kahest soovitaksin pigem esimest - Vilniusest u 30 km ja hirmus armas, eriti maikuu varahommikul, meenutas mulle Savonlinnat ja Viljandit.

Tänane teine peatuspaik oli väikelinn Augustow (midagi Põltsamaa sarnast vbl?) - keskpargi purskaevus pladistasid põngerjad, pood ja bussijaam olid endiselt 90ndates. Häda sunnil võtsin julguse kokku ja sisenesin bussijaama vetsumajja. Naeratav ja sõbralik memmeke võttis mu 2 zlotti vastu ja istus sõbranna juurde päikese kätte tagasi. Paberit oli kabiinis palju tahtsid ja pehme ka veel, pesuruumis tool ja nagi vammuste jaoks, peegli kõrval isegi kamm olemas! Pärnu kolleegidel oleks siit paljugi õppida.

Vastu tulles lugejate soovile püüan anda ka natuke praktilisi näpunäiteid. Marsruudi- ja vetsuvaliku kohta juba oli, lisan ühe säästu-gepsu kohta. Üldiselt tubli, tahab kangesti suunata mind kõige uuematele ja kiirematele teedele, isegi siis, kui nad veel päris valmis pole.. mida ei saa talle siiski väga pahaks panna, see on ju raske töö - lugeda poolakeelset teetöödeplaani ja samal ajal perfektses british englishis juhiseid edastada. Üks hetk jooksis tal juhe kokku ja ta jäi vakka, siis aitas kaine talupoja mõistus ja jälgisin ajutisi märke. Õnneks kogus ta end kiiresti ja juhatas mu turvaliselt läbi ummikute hotelli.

2. päeva statistika:

Kilometraaž - 643 autoga, 11000 sammu jala

Teetööd - liiga palju, lugemine läks sassi

Poola puiesteed - teetöödest veel rohkem

Gepsu-ekslemisi - 2

Loomakesed - kaks kassi kõndisid rahulikult üle tee

Päeva rõõmukilluke - Bryan Adamsi viimane plaat 20 euri asemel 20 zloti :O

Päeva klaasikilluke - Gdanski ummik, mille tõttu vanalinn teiseks korraks jääb.

Aga homme selgub, kas saan õige praami peale, mis mind koos truu raudruunaga Poolast Saksa viib.

Kinnise suuga laulupidu

Vana koorilauljana olen ikka mõelnud, et tahaks korra elus ära käia meie armsa laululava sohiõe juures - kas tuleb mingi kõhe paralleeluniversumi tunne sisse või mitte. Roadtripiga saabuski sobiv juhus ja just sel põhjusel valisin esimeseks ööbimispaigaks Kaunase asemel Vilniuse. Boonusena saan mängida kosmopoliiti ja nautida hommikusööki Eesti, lõunasööki Läti ja õhtusööki Leedu pealinnas - no kas pole uhke!

Startisin hommikul varakult, et tööleminejatele mitte jalgu jääda (no ei saanud ju torkamata jätta :P). Jõudsin täitsa ruttu üle piiri, jahutasin natuke varbaid Läti merevees ja juba olingi Riias. Imeliselt roheline, hooldatud ja õitsev park oli teravaks kontrastiks lagunevatele juugendmajadele ja no..vabandust..aga nõukaaegset hõngu on siin ikka veel päris palju tunda.

Lõuna läbi, võtsin suuna Vilniusele. Ummikuid ja hullumeelseid autojuhte (lisaks minule) oli mõõdukalt, nii et jõudsin plaanitust varem sihtkohta.

Laululava juures oligi imelik olla! Sinna viis tee läbi Pirita rannametsa ja ma muudkui ootasin, millal meri paistma hakkab. Tutkit, hoopis laululava ilmus välja. Kummaline. Ja hotelliaknast paistab teletorn, nii et selline.. kiiksuga kodune tunne on siin Vilniuses. Teeaugud ja tipptunniummikud on ka täiesti olemas ja suuremadki, kui Tallinnas.

Aga homme tuleb pii-iiikkk päev täis kindlusi ja Poola maanteid.

---

1. puhkusereisipäeva statistika:

Kilometraaž - 640 autoga, 8 jala

Teetöölõike - 2

Gepsu puutaha-juhiseid - 2

Šedööver-manöövreid - 4, vt. eelm. punkt

Loomavaatlusi - 1 sokk (õnneks turvaliselt aia taga), 2 ooperikassi, 2 roadkill-siili

Pealinnu - 3

Laululavasid - 2

Seniproovimata kohukesi - 5 (ostsin, ei söönud kõiki korraga ära)

Õllesid - 1 (alkoholivaba)

Tähed näitavad teed

Kas pole mitte tore: ka Telhvi tähetargad on oma ennustused minu tegemistega kooskõlastanud :D

Igatahes pakid on vööris, soojendusvõimlemine tehtud ja neljarattaline sõber on stardivalmis. Nüüd jääb vaid üle neljakäpalise sõbra küüned säärtest lahti kangutada ja ongi käes mu kauaoodatud puhkus.

Õnn & Edu - siit ma tulen!

Roadtrip, baby!

Kõik sai alguse sellest, et ma ei oska puhata. Nii, kui mõni pikem vaba periood on, leian ma endale mingi projekti ja proovid ja kontserdid ning kõige halvemal juhul võtan end tööst ekstra vabaks, et kusagile kooris karjuma sõita. Jõulupuhkus - Messias; suvepuhkus kolm nädalat - iga pühapäev eri kontsert; lihavõtted - Johannese passioon. And the list goes on and on and on.. no kaua võib, eksole?!

Võtsin siis asja kätte ja hakkasin puhkust planeerima. Lauluvaba puhkust, et ei pea muretsema hääle hoidmise pärast või et pool päeva istud ühes proovis ja teise poole teises ja nende kahe vahepeal liigud punktist A punkti B. Töövaba reisi, kus pärast koosolekuid ei torma kohalikku kaubandusse rehitsema. Sellise suure vabadusega ilmnes aga otsekohe hunnik probleeme:

1. Millal puhata?
2. KUS puhata?
3. Milline puhkus: linna-, ranna-, seikluspuhkus?
4. Kellega puhata?
5. Millise / kelle raha eest puhata :P ?

Liiga palju valikuid ühe vaese, kogenematu puhkaja-Kaalude jaoks! Siinkohal olen ma üüratult tänulik oma kallile tiimile, kes minu otsustusvõimetut hala ja valju ümber- ja ümber- ja veelkord ümbermõtlemist pidi kuude kaupa taluma. 

Lõpuks, pärast pikka agooniat hakkas tänu välistele teguritele selginema, et puhkus ikkagi tuleb ja veel milline - enneolematu ja eepiline roadtrip! Kaks kanget kahvatuvad, Ah ja Oh nõrkevad selle teekonna ees! 16. päeva jooksul Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksa-Holland-Belgia-jälle Saksa-Taani-Rootsi-ja laevaga Tallinna tagasi - 5000 km, piu-pau ja põmm!!!! 

.. 

Kas ma juba mainisin, et ma ei oska puhata? Ja et ma sõidan enamiku teest üksinda? Hakkas põnev, mis? No aga jääge kuuldele ;)

Teie hullumeelne,

Ev