Jüripäevaks rinnuni on rohi..

..aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :P

Eile õhtul käisime Ruthiga kohalikus Kinomajas filmiklassikat vaatamas: näidati Fritz Langi 1926. aasta suurteost 'Metropolis.' Õnneks avastasime filmi pikkuse alles saalis istudes, muidu olekski vist vaatamata jäänud - 147 minutit (originaalis veel tund aega pikem) tummfilmi ei ole just ninaga nuusata, isegi kui vahetekstid on su emakeeles. Mul oli muidugi topeltraskem, kuna pidin lühikese aja jooksul ekraanilt lugema nii saksa- kui ka itaaliakeelseid subtiitreid, et kahe kehvakese võõrkeele peale kokku natukenegi midagi aru saada. Sain kah!

Film ise oli muidugi võimas elamus igas mõttes - tohutud mastaabid ja massistseenid, ülidramaatiline näitlemisstiil. Eraldi tahan välja tuua originaal-taustamuusika, mille kaks väga vaprat neidu nelja käe klaveriseades ette kandsid - mängida ligi kaks ja pool tundi järjest tinaraskeid noote, see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Nad said ka väärilise aplausi osaliseks.

Pärast filmi lõppu küsisin Ruthilt, kas ta on endiselt mu sõber. Ta naeris ja ütles, et on ikka - tegemist oli ju siiski SAKSA filmiga; elu jooksul tuleks see tõesti üks kord ära vaadata, aga mitte ka rohkem. Olen nõus, et kohati olid stseenid liiiiiiiiga pikad, aga noh - 90ndatel üleskasvanud põlvkonna keskendumisvõime on ju ka teadupärast olematu. Mind pani mõtlema seegi, et 'Metropolis' valmis vaid kaks aastat enne Suurt Depressiooni - kaheksakümne aasta jooksul pole inimkond mitte essugi õppinud ning me komistame muudkui ühe ja selle sama kapitalismuse-nimelise reha otsa.

Lõpetuseks aga üks ilus mõttetera kinolinalt: „Der Mittler zwischen Hirn und Händen muss das Herz sein“ - Süda peab olema mõistuse ja käte vahemeheks (Vuti kohmakas tõlge)

Hiidnaine Kreonta tegutseb jälle

Mul on kole halb komme oma tegemisi ja kohustusi viimasele minutile jätta. Enamasti pole sellest lugu, sest ikka leidub keegi, kes mind tagant torgib. Mõnikord juhtub aga hoopis nii, et satun koostööd tegema väga hõivatud või minust veelgi laisema inimesega ja see on katastroof! Esimesel juhul ei taha ma, et teine oma väärtuslikku aega minu peale kulutab ja ma jään ootama, kuni tal on aega. Teisel juhul ei näe ma põhjust, miks mina peaksin hullult tõmblema kui me tegelikult kumbki midagi teha ei viitsi. Igatahes..

Mul on koolis Schuberti-kursus, kus kõik peavad eksamiks valmistama ette kolm pala, mida eelnevalt ka tunnis teiste ees õpetajaga vähemalt korra läbi laulma. Tunnid ise on esmaspäeviti, iga paari-kolme nädala tagant, nii et aega peaks nagu proovi tegemiseks olema. Minu klaverisaatja Caterina, väga armas ja abivalmis naine, elab aga kahjuks Šveitsis ja käib Milaanos ainult esmaspäeviti ja reedeti tundides, seega ei olegi meil aega-kohta koos harjutamiseks. Pealegi peab ta saatma kõiki (sic!) lauljaid ja mitte ainult selles aines.. ma ei tea, kuidas ta seda suudab! Loomulikult ei saa ega taha ma temalt eriproove nõuda ning seetõttu olin ma rõõmsalt üllatunud ja kohe nõus, kui ta kutsus mind vaheajal enda koju Luganosse harjutama. Jäin ootama tema kõnet, et päeva täpsustada.

Reede õhtul sain lõpuks sõnumi - kuidas sulle pühapäev sobiks? Ohh, arvates, et ta ei helistagi, olin vahepeal juba lubanud võõrustada sõpra Maritit Bolognast. Mitmeid telefonikõnesid ja hulk närvitsemist hiljem, nõustus Marit tulema järgmisel pühapäeval ja mina võisin koos Ruthiga Šveitsi sõita. Isegi paduvihma-ilmaennustus ei suutnud mu rõõmu rikkuda, et asjad läksid taaskord nagu nad minema pidid.

Pühapäeva hommikul kell kolmveerand kaheksa küsisin Centrale piletikassast enamvähem arusaadavas itaalia keeles kaks edasi-tagasi piletit Luganosse ja istusime rongi. Une täismagamisest ei tulnud midagi välja, sest me jutustasime terve pooleteist-tunnise tee. Mina polnud kunagi varem Šveitsis käinud ja küsisin Ruthilt tema kogemuste kohta. Nooh, seal on kuidagi puhtam ja korralikum kui Itaalias. Ja täpselt nii oligi - piiripunkti kui sellist me ei näinud, passi ka keegi ei küsinud, aga aknast paistev pilt muutus. Arhitektuur oli sama, loodus oli sama, kuid muru oli pöetud, ronitaimed ei olnud kõike endasse neelanud ja majad olid terved ja korras, mitte nagu oleks sõda üle käinud.

Lugano on tüüpiline mägilinnake järve kaldal, seda kõige paremas mõttes, vaade on eestlase jaoks pea igal sammul ahhetamapanev ja kaamera-järele haarav. Ilm oli küll pilves ja jahe, aga mitte hall vihmasein nagu me olime kartnud. Caterina tuli meile vastu ja suundusime üles mäkke tema kodu poole. Mõni ime, et ta on väike ja käbe - iga päev niiviisi üles-alla kõnidida on ikka paras trenn, tunnistas ta naerdes isegi. Ta elab väikses valges ridaelamus, tema toad olid tagasihoidlikult valged, tühjad ja lihtsad ning kuigi madala laega, tekkis meil mõlemal Ruthiga selline kerguse tunne, et kohe tõused õhku hõljuma!

Pärast proovi suundusime linna keskusesse. Caterina viis meid muuseumi, mis oli mulle üllatuseks väga huvitav (andke andeks v pange pahaks, aga mulle ei meeldi oma vähest aega võõras linnas veeta ühes, enamasti akendeta majas). Näitusel oli välja pandud futurismi esindaja, kunstnik Umberto Boccioni tööd. Seejärel kõndisime pilve tagant piiluva päikese saatel järveäärset puiesteed mööda restorani pitsat sööma. Siinkohal tahan tervitada Liinat, sest ka minul õnnestus (lühikese mälu tõttu - no ei õpi teiste vigadest) tellida hiiglasuur calzone-tüüpi pizza ;) Head sööki ja mõnusat seltskonda nautides tundsin, et olen üks hiigla õnnelik inimene - veel viis aastat tagasi poleks ma uskunud, kuhu tänaseks päevaks jõuan... Ja mul on karvane tunne, et see ei ole lõpppeatus!

Kõht head-paremat punnis täis, jalutasime parki. Mul oli väga hea meel, et Ruth ja Caterina omavahel kohe esimesest hetkest hästi läbi said - võisin jätta nad omavahel lobisema ja ise minna rahuliku südamega pilte püüdma. Imekauni päeva lõpetasime linna parimas kohvikus šokolaadikoogi taga ning siis oligi aeg ronida mäkke rongile. Tagasiteel lobisesime taaskord ülipõnevatel teemadel ja enne, kui arugi saime, olime juba jälle vihmahallis Milaanos.


PS: Mu ettelaulmine läks väga hästi ja tänu Ruthile ei tehtud mu saksa keele kohta ühtegi märkust :)

Laupäeval kõndisime Ruthiga mööda linna, õppisime saksa keele käänete järgi itaalia keele rõhuta/ rõhulisi isikulisi asesõnasid, istusime kohvikus ja tegime mitmeid toredaid reisuplaane. Koju minnes möödusime kirikust, mille ees seisis pulmaauto. Ma tahan pruuti näha! Olgu, aga mis me siin ootame - lähme sisse ja vaatame laulatust ka, arvas Ruth. Mõeldud-tehtud. Seisime hiirvaikselt tagumise pingirea taha sammaste varju.

Enamik külalisi oli miskipärast tumedais rõivais. Pisikesed lapsed olid kui riides kui nukud ja tegid vigureid, et meie tähelepanu püüda. Teenistust läbiviiv vaimulik (antagu mulle andeks, et ei tunne katoliku.. hmm .. ausalt öeldes ka mitte luteri kiriku.. ee.. tegelaste ametinimesid... oi kui piinlik on) luges ette vist küll kõigi pühakute nimed, kellelt kogudus palus enda kuuldavõtmist. Ilmselt paluti õnnistust noorpaarile. Bach-Gounod' Ave Maria. Armulaud. Kyrie. Schuberti Ave Maria. Veel palju arusaamatuid sõnu. Pruuti ei olnud võimalik nii kaugelt kuidagi näha. Otsustasime, et ei jää kolmandat Ave Mariat ootama ja tulime tulema.

Koju jõudes ootas mind ees kaks üllatust: Prati, Laura ja Maso (Laura kutt) olid meie koristajalt Ninalt innustust saanud ja köögis suurpuhastuse teinud! Pärast suurt rõõmustamist läksin duši alla, et ise sama puhtaks saada. Keerasin kraani lahti, aga mida sealt ei tulnud, oli soe vesi. Seisin kümmekond minutit imet oodates, kirusin kõike ja kõiki ning astusin siis lõdisedes vannist välja. Ilmselt oli igivana boiler oma loomuliku lõpu leidnud, muud targemat ei osanud me neljakesi välja mõelda.

Õhtul keetsin esiemade kombel taaskord potitäie vett, pesin pea puhtamaks ja heitsin voodisse. Prati pesi-triikis-pakkis juba mitmendat päeva Suureks Reisuks ja mul oli tast nii kahju, et pärast sellist mässamist ei saa ta end isegi mitte normaalselt pesta. Uinusin siiski ülisuure naeratusega näol, sest järgmisel hommikul ootas mind ees rongisõit Šveitsi.

Sipelgas

Meie vannitoas elab Sipelgas. Igal öösel (kella nelja paiku, täpsustaks Prati kui ta praegu mulle Indiast elevanti toomas ei oleks) Istet võttes märkan teda vaikselt vastasseina ääres sibamas. Alati samas suunas, alati ühte vuuki mööda. Eile öösel aga juhtus midagi ootamatut ja toredat.

Istusin. Tuli Sipelgas, ühelt poolt. Minuga kohakuti jõudes ronis ta oma vuugivaost välja plaadile ja võttis suuna minule. Arglikult ent järjekindlalt sibas ta üle põranda kuni jõudis mu villaste sokkideni. Vasaku jala suure varbaga tundsin õhkõrna puudutust, mis oli kui imetillukese kutsa jahe ninatonks ning siis kadus ta mu rohe-valge-triibuliste sokkide alla. Püüdsin istuda nii liikumatult kui võimalik, et pisike viga ei saaks. Ühel hetkel pidin siiski tõusma, et tagasi voodisse minna. Tõstsin jala hästi aeglaselt üles, seal ta oli - väike ja väeti ning ilmselt väga kurb, et temalt soe peavari ära võeti. Oleksin võinud vanduda, et kuulsin tasast nukrat ohet, kui ta sammud jälle tagasi seina äärde seadis...

Eesti-India-Saksa sõprusühing

Minu itaalia keele tundi tulid sel semestril kaks neidu-viiulimängijat Saksamaalt - Lisa ja Ruth. Neist esimene elas alguses minu vanas toas La Villettas aga otsustas, et Bovisa pole piisavalt kauge koht ja kolis Saronnosse (30km Milaanost) au-pairiks. Iseenesest tore tüdruk, sportlik, kohusetundlik ja räägib soome keelt - veetis vahetusõpilasena aasta Kuopios.

Ruthiga saime ka kohe ja isegi veel paremini jutule. Ta on hästi heatujuline ja ettevõtlik, oleme koos tema ja Pratiga juba õige mitu mõnusat õhtut veetnud. Nemad olid minuga koos ka siis, kui sain tädiks - see oligi tegelikult meie kolmiku esimene kohting. Seejärel pidime sõitma Bellagiosse, kuid mitmel põhjusel asendus reis india õhtusöögi + eesti šokolaadiga meie köögis. Seegi oli hiigla vahva - me olime tänu Helenile ja Martale ikka veel sünni imest võlutud ning pärast karrit kogunesime läpaka ette vaatama erinevaid viise, kuidas lapsuke ilmale tuleb. Lisaks sellele arutasime oma rahvaste pulmakombeid ja võrdlesime, kelle ehted on suuremad. Kui mu mälu mind ei peta, siis setu sõlg võitis :)

Siis sõitis Ruth pühadeks koju ja meie Pratiga nokkisime terve selle aja nina. No mitte päris - üks päev tegin talle hapukapsaid sealihaga ja ta sattus sellest pöörasesse vaimustusse! Täna helistas mulle Ruth: ma olen nüüd jälle Milaanos, mis teil õhtul plaanis on? Võtsin Pratil näpu ninast ja ütlesin, et me oleme pakkumistele avatud. Lahe, ma tahaks teile saksapärase õhtusöögi pakkuda!

Kell kolmveerand kaheksa haarasime varnast suuuuuuuuuuuure musta vihmavarju ja astusime äiksevihma kätte. Milaano ilm on täiesti ettearvamatu .. mis on ka omamoodi kihvt. Õnneks elab Ruth meist ainult 10 minuti kaugusel. Ta oli ikka hullumoodi vaeva näinud:

• Maultaschen (koonukotid) - see on nagu lapse rusikasuurune ravioli v pelmeen, pasta sisse peidetud lihatäidis, mille leiutasid paastuajal lihanäljas mungad Jumala petmiseks. Nende teine nimi ongi Herrgottsbscheißerle - Issanda petisekesed
  
• Knödel - kartuli-juurvilja klimbid
• Rotkraut - põhimõtteliselt nagu meiegi hapukapsas
• hiiglahea ja lihtne seene-sibula-koorekaste
• siis oli veel üks hirmus maitsev liharull, mille nime ma kahjuks ei mäleta (küsisin üle - see oli rulaad...)
  
• ja lõpetuseks veinis küpsetatud õunad šokolaadikastmes ehk Apfel im Schlafrock (õun öösärgis)

Aah, kui maitsev see kõik oli! Tükk aega pole nii luksuslikku söömaaega olnud :)

Sitsiiliast Milaanosse trammijuhiks tulnud mehe raamatupidaja haridusega kingamüüjast 34-aastane poeg

Täna pärast kooli jalutasin Duomo ümbruse poodides, otsisin ümbrikke ning asju, mis nende sisse ja peale käivad. Otsitavad leitud, suundusin postkontori poole. Teel sinna olin sunnitud pidevalt mööda põikama kevadistest paarikestest, kes ennastunustavalt musutades olid unustanud ka kõik teised enda ümber. Tavaliselt oleks mul selline 'takistusriba' meele mõruks teinud, täna olin aga rõõmus ja täis optismismi: ega minagi igavesti üksi jää!

Umbes täpselt sada sammu hiljem seadis üks meesterahvas oma sammud minu omadega kõrvuti ja küsis kohalikus keeles, kas ma olen ameeriklane. Mul ei tulnud isegi pähe solvuda vaid ütlesin lõbustatult, et ei - eestlane. Aa, Tallinn! Jah. Kõndisin edasi. Tema ka. Minu kõrval. Imestasin natuke, sest käes tal mingeid brožüüre polnud ja rinnas nimesilti usutunnistusega kah mitte. Ta muudkui päris edasi, mis ma siin teen, kas mulle meeldib see linn jne. Kuna tänava lõpp paistis ja ta oli väga viisakas, polnud mul mingit põhjust teda kohe pikalt saata. Ristmikul ütlesin, et vabandust, aga ma nüüd lähen sinna, teisele poole. Aga oota, mu nimi on Giuseppe: kas ma saaks su numbri? Olin hämmingus, aga pobisesin miskit, et mul on liig keeruline nr ja pole tel kaasas. Ok. Aga kohtume siis natuke hiljem siinsamas, lähme sööme pargis kasvõi ühe jäätise. Mul ei ole aega. Ta ei jätnud jonni. No jessake - Prati on mulle jutustanud kümneid isiklikke ebameeldivaid kogemusi itaalia meestega, alles üleeile sain tema järjekordse 'austusavalduse' üle naerda, mul ei olnud senini ühtegi näidet tuua - tuli ikka ära! Aga... samas, ta oli ju viisakas.. miks mitte? Pealegi, itaalia keele õpetaja on alati mures, et ma piisavalt keelt ei praktiseeri. Leppisin kokku kohtumise tunni aja pärast kella all. Muiates läksin üllatavalt rahuliku südamega omi asju ajama - mis see väike jutuajamine siis ära ei ole?

Uuesti kohtudes kõndisime Castello Sforzescosse ja leidsime pingi. Tema ei rääkinud inglise keelt ega lasknud end häirida sellest, et minu itaalia keel on .. njah, no ei ole. Rääkisime ilmast, majanduslangusest, kunstist ja Toskaana veinidest. Tähendab.. tema rääkis. Ma küll andsin endast parima, et säiliks dialoog ning püüdsin küsida tema töö ja hobide kohta, aga.. mulle tundub, et monoloog meeldis talle rohkem, sest ta segas kõigi mu nelja lause vahele. Isegi, kui ma parasjagu vastasin millelegi, mida ta ise teada tahtis. Inimese kohta, kes näeb nii suurt vaeva, et mind veel näha, on üsna imelik, et ta ei suutnud mu erialagi meeles pidada. Ohh jahh. Kuna päike hakkas mu ninale juba liiga tegema, küsisin kella ja vabandasin end minekule. Sellest sai ta õnneks aru ja nii me soovisimegi teineteisele head päeva ja lahkusime eri suundadesse.

ERMile, sünnipäevakingiks

Täna öösel läksin ma magama kell 1, et tõusta kell 6.30 ja sõita 8.20se rongiga Genuasse - sinise mere kaldale vahtima varbad vees laevade kadumist silmapiiri taha.

Kella kaheks ei olnud ma veel uinunud. Kella neljaks ka mitte. Kell 6.10 tundus, et nüüd vist jään. Ja juba tiriseski äratus. Uni kadus, läksin pessu ja panin asjad kokku. Sisetunne aga ütles: ära mine. Mismõttes, ära mine? Pärast lõputut ilma-tuju-kaaslase-jamillekõigeveel-ootamist, nüüd, kui olen juba uksest välja minemas, ütled sa ei? DON'T GOOO! karjus ta üheksakümnendate diskohiti viisil üha nõudlikumalt. Noh, sul on enamasti õigus... aga küsime üle. Kolm korda loopisin münti õhku ja iga kord näitas ta mulle end samast küljest - ära mine!

Kõik, mis ma tean, on, et ma mitte midagi ei tea. Usaldan. Kontrollitud sai ju ka..

Ronisin voodisse tagasi, teki all vähkrema edasi. Kell võis olla üheksa, kui saabus mu toanaaber. Õnneks tõi Prati küla pealt tulles Mati kaasa, aga millegipärast pidi too juba kell 12 taas lahkuma. /No on mehed: ootad ja meelitad neid kõikvõimalike peenete nõksudega - mahe muusika, küünlavalgus, lõõgastav vann ja ilus-puhas voodipesu; nemad aga tulevad, millal tahavad, lahkuvad ootamatult kõige magusamal ajal, jättes sind pahurana, valutava pea ja paistes silmadega end taga igatsema. /

Tõusin. Mõtlesin. Homme tulevad uued kaasüürilised, enne seda peaks veel veidi pesema ja koristama. Homme algavad jälle tunnid. Ja mina ei teinudki puhkuse ajal midagi toredat, isegi mitte midagi kasulikku! Kolasin ainult mööda parke ja tänavaid. Nautisin kevadet, asi seegi? Aga püksid...

Kuna mu jalad olid eilsesest Birkenstockide sissekäimisest plaastritriibulised ega jaganud enam, pidi pea jagama. Otsisin netist välja potensiaalsed püksipoed, seadsin nad vähima jalavaeva järgi pingeritta ja otsustasin ühe kasuks. Siis saabus mulle ootamatu, aga ülimalt meeldiv kõne Õekeselt, kelle rinnal tudis samal ajal üks pisike täiskõhumõnust nohisev Marta. Ohh... Kõne lõpuks andis ta mulle käsu mitte pükse otsida, vaid leida (just nagu muomaemagi alati ütleb) ja nii ma tegingi. [Trammile kõndides jäi mul silma neiu, kel oli seljal suuuur valge side, mis ilmselt varjas verivärsket tätokat.]

Pärast pükste ostmist sõitsin ma toidupoodi ning ostsin lisaks lugematutele plaastrimeetritele kana, ananassi, kookospiima, ingverit ja riisinuudleid. Kodus avas mulle ukse uus korterinaaber Laura, kes ei visanud tänast kolimist mitte homse varna. Nii palju siis koristamisest... Teiseks üllatuseks ootas mind ees oma isiklik Tütarlaps Tätoveeringuga - Prati oli otsustanud oma emotsionaalset valu füüsilisega leevendada ning tegi sel kaunil pärastlõunal oma ammuse unistuse teoks. Täitsa üksi, ilma minu hoidva käeta. Ma olen ta üle uhke :)


PS: Jaan Krossi 'Maailma avastamine' on üks igavesti ilus, pikk ja sügav mõte.

Täna öösel me ei magand... jälle!

Kes seda teab, miks mina voodis vähkresin. Prati harutas juba ei-tea-mitmendat ööd järjest oma poisiga suhtelõnga, õnneks küll teises toas. Keeruline värk, õlad on mul pidevast niisutamisest kortsus nagu oleks end vanni unustanud; tüdrukul endal aga valutab lisaks südamele ka pea, kõht ja selg. Eile õhtul õnnestus mul ta korraks parki värske õhu kätte meelitada - see tegi tal olemise väheke kergemaks ning talle meenus, et pidime ju ühe rongisõidu loodusesse tegema, lähme homme! Tuppa jõudes oli tema entusiasm läinud tagasi sinna puu taha, kust ta tulnud oli - ta peab ikka poisile helistama. Lugesin mõttes sajakümnendat korda kümneni, neelasin oma järjekordse pettumuse (õigemini nüüd juba tüdimuse) alla ja ütlesin, et homme ilma järgi otsustame. Kui me kumbki veel kella kuueks polnud uinunud, tühistasin kella kaheksase äratuse ja tõmbasin teki üle pea.

Unes nägin, et mu mõlemad käsivarred muutusid täpiliseks, 'surid ära' ja veenid naha all lõhkesid moodustades suuuuured verevalumid. Mind viidi kiiresti haiglasse närviarstile. ???

Kui ma end kella kahe paiku voodist välja ajasin ja nägin ilusat päikest taevas siramas, ei olnud ma enam isegi mitte vihane veel ühe raisatud päeva pärast. Mille eest aga praegusel raskel ajal CNN meteoroloogidele palka makstakse, mina küll ei mõista: nende ennustuste kohaselt on meil juba kolm viimast päeva paksu vihma sadanud... Umbes tunni pärast astus uksest sisse näost kaame Prati ja palus, et ma temaga haiglasse kaasa läheks - ta käib ainult korra kiirelt duši alt läbi. [Ma juba olen õppinud, et meil on erinev arusaam sõnast 'quick']. Loomulikult lähen ma kaasa, võõras kohas üksi haige olla ei ole üldse tore. Tund aega hiljem sõitsimegi kiirabisse, et tema rinnavaludele põhjus leida. Minu seletust, et kõik see tuleneb pingelisest ajast, toas istumisest ja kehvasti söömisest, ta ei uskunud.

Kiirabi vastuvõtt oli samasugune nagu Mustamäel. Klaasputka, kus võeti sult andmed ja anti vastu paber infoga arsti jaoks, seejärel ootesaali istuma: patsiendid ühele, omaksed teisele pool seina. Võtsin kaustiku lahti ja hakkasin elu mõtet otsima - koht tundus kuidagi inspireeriv..

Tund aega hiljem seisis mu ette õnnetu neiuke ja ütles, et tema ei jaksa enam oodata - tal kõht valutab. Ütlesin, et homme uuesti tulla on veel tüütum, kannatagu ära, ma olen ju siin moraalseks toeks. Läks jalgu lohistades ära. Poole tunni pärast oli ta tagasi - kõhuvalu on kangem, nüüd lähme koju ja kõik. Sundisin end rahulikuks ning püüdsin teda veenda jääma - küsi arstidelt siis tabletti krampide jaoks ja uuri, kaua veel minna võib. Ei, tema tühja kõhu peale ravimit ei taha. (Järjekorra kohta siiski päris). Andsin alla ja viisin ta koju magama, ise läksin linna jalutama-maha rahunema.

Eks näis, kas ta läheb homme vapralt üksi tagasi v lähevad valud iseenesest üle... kõhu oma on praeguseks juba minevik :)

Vässu on...

Ma saan aru, et teile seal külmas kõledas surutises tundub minu erasmuse-elu Itaalia 28-kraadise päikese all lust ja lillepidu. Nooh.. eks ta enamuse ajast seda muidugi on :P Ometi ei istu ma siin lihtsalt näpp ninas, laulujoru huulil - mul on ikka toimetusi kaa!

Näituseks, viimased paar nädalat olen ma käinud suveriideid ja -jalanõusid jahtimas (loe: Bologna-nimelised villid ei ole kuhugi kadunud). Teie, kes te mind tunnete, olete pidanud vähemalt neli korda aastas kuulama minu lõputuid tiraade Tallinna kaubandusvõrgu mõttetusest. Vahelduse mõttes loobin ma teid nüüd Milaano poepärlitega:

• Nagu teada, on riietel eri riikides eri suurusmärgistus - Itaalia numbrid on euroopa arvestusest suuremad, mis on juba iseenesest masendav. Lisaks on eri poekettidel veel omaette märgistus suurte suuruste jaoks, mis ei ühti kummagi eelpool toodud süsteemiga - kellele ja milleks see hea on, maitea. Igatahes muudab säärane veidrus niigi aeganõudva ja tüütu 'selle õige'-otsimisprotsessi vähemalt kaks korda pikemaks.

• Poode, kus müüakse korralikult söövatele inimestele sobivaid kehakatteid, olen ma leidnud neli. Kaks neist on peened ärid, millest ühte ma ei julgenud jalgagi sisse tõsta, sest nad ei häbene vaateakna mannekeenide jalge ette ka hinnasilte laotada. Teises olen ma koguni kaks korda käinud ja lolli järjekindlusega lähen kindlasti ka kolmandat korda - suvise allahindluse ajal. Ülejäänud kaks poodi on ilmselt loodud vanade ja/või nägemispuudega inimeste mõnitamiseks, sest need ühtmoodi vormitud, tumesinised kunstmaterjalist telgid, ei tee niigi õnnetut paksukest küll mitte kuidagi vähem koledaks.
  

• Kui suuruste-teema kõrvale jätta ja suunduda värvide juurde, ei muutu asi sugugi paremaks. Kui Eestis virisetakse, et inimesed kannavad liiga tumedat ja masendavat värvi riideid, siis mina ütleks, et milaanokate 'tumesinine, -pruun või must' mõjub mulle palju rusuvamalt. Nüüd, kevadel on aga uus moeröögatus lilla oma kõivõimalikes toonides. Ohh... riided, kingad, kotid - mõned moeohvrid on ennast pealaest jalatallani violetsesse mähkinud!

• HõMm on poekett, kust võib leida suuri numbreid, ilusaid värve-lõikeid (on olnud erandlikke hooaegu) ja seda enam-vähem mõistliku hinnaga. Varasematest Itaalia-reisidest teadsin, et siin eraldi suurte suuruste osakonda ei ole. Olematud ootused ei purunenud. Kuni tänaseni, mil üks kohalik teatas, et nt Veroonas on selline osakond täiesti olemas... Neetud riidepuude pealinn!

Jalanõude kohta on mul ainult nii palju öelda, et täna ostsin ma oma esimesed Birkenstocki sandaalid - Maria Callase moodi paljajalu ma konservatooriumi vantsima ei pea :)

Piltidest pilditest

Allusin provokatsioonile ja langesin valimispropaganda ohvriks:





Kurikaelad asuvad aadressil:
http://www.irl.ee/kodumaine/DNA

Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt:

Reede, 3. aprill 2009 oli see imetore päev, mil üks parajalt pontsakas Põnn otsustas siia maailma tulla - mu kallis Õeke sai pisitütre emaks!!!

Huvitav, kas ma peaks teda nüüd Emakeseks kutsuma hakkama?

Minu erivajadustega sõber Bipo

Viimastel nädalatel pole mul siia lehele eriti asja olnud. Tunnistus käis ja koputas Postiljon Petškini lolli järjekindlusega mu südamele, kuid isegi hädaabipakike kodustelt ei toonud mu näpukesi klahvidele lähemale. Küsite, miks? Teie lahkel loal avan ühe oma paljudest põnevatest Pandora laegastest.. Nõrganärvilised, pöörake pilgud eemale!

Võibolla ei ole te märganud, võibolla olete hoopis seda fakti viisakusest ignoreerinud, kuid ka minul (nagu igal korralikul kunstnikuhingel kunagi) on oma tilluke Bipolaarne Häire. Paberiteta krants küll, aga milline elujõud! Sellest on juba väga palju aastaid möödas, mil ta mul järel käima hakkas ning tundub, et ta saadaks mind ustavalt kasvõi maailma lõppu.

Alguses oli Bipo väike ja armas, pani ennast ja teisi proovile, inspireeris ja muutis elu huvitavamaks. Temaga koos olles nägin maailma palju eredamates värvides, nii heledates kui tumedates toonides. Meist said lahutamatud kaaslased. Aja möödudes kasvas Bipost suur ja uhke loom, keda ei olnud enam nii lihtne kontrollida kui varem. Ülevoolav rõõm muutis ta ohtlikult tähelepanematuks, tema kurbusehetkedest said igavikulised mustad augud. Ühest äärmusest teiseni jõudmiseks polnud palju vaja ning põhjused selleks kõikumiseks jäid tihti selgusetuks - loom jääb loomaks, kelle käitumine on ettearvamatu.

Iga aastaga tunnen järjest rohkem, et Bipo eest hoolitsemine käib mulle üle jõu. 'Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled,' ütles rebane Väikesele Printsile. Kuldsed sõnad... Loodan ikka veel salamisi, et ehk ühel päeval jookseb ta ära ja ei leia tagasiteed - mõnikord on ta päevi, isegi nädalaid kadunud.. kuid vaevalt saan ma kergendunult hingata, kui juba tunnen tuttavaid hambaid mu kandu valusalt näksamas.

Ma ei tea, kui kaua ma suudan niimoodi vastu pidada. Ma ei tea, kas rääkida temaga, anda talle mürki v jäädagi ootama, millal ta jäädavalt lahkub. Kui lahkub. Ja kas ma üldse oskaksingi ilma temata enam elada?

Aeg annab arutust.