Uskuge voi mitte, aga ka lend Honolulusse algas kapten plaaniväliste tervitustega siseraadios: õhuvahetussüsteem annab errorit, tuleb kontrollida! Ma hakasin vaikselt itsitama ja pidasin vajalikuks ka pinginaabrile selgitada, et see mul kolmas säherdune lend järjest. Tasakaaluks viperustele oli ka sellel, muidu ülemüüdud, lennul väike vedamine tühja istekoha näol minu reas, nii et sain lasta oma jalakestel vabamalt tantsida.
Error lahendatud, lahendajatele aplodeeritud, tõusime õhku. Sellel Airbusil 321 Neo oli istmeekraanide asemel nutivahendi hoiukoht ja laadimispesa. Menüükaardilt võisid QR koodiga tasuta sisselogida ja erinevat meediat tarbida. Atlanti ületades vaatasin filmi nimega "Don't worry, darling" - valgete keskealiste meeste unistuse täitumisest; Vaikse ookeani kohale valisin vaatamiseks veidi vale filmi ühest läbipõlenud gurmeekokast pealkirjaga "Menüü". Vale oli ta kõigest seetõttu, et lennujaamas lõunaks söödud kartulipuder ja avokaadolõhebowl oli nüüdseks vaid kaunis mälestus, aga selle 6-tunnise lennu ajal anti kõigest tilluke pakk soolakringleid ja natuke juua.. muus osas oli film hea ja vaatamist väärt.
Kui te nüüd arvate, et ma ei olnud pärast New Yorki rohkem ühtegi eestlast kohanud, siis arvake uuesti. Honolulu lennu pardalemineku ajal kuulsin eestpoolt tuttavat keelekõla, mis andis mulle hea võimaluse kaasmaalaste päid natuke sassi ajada - kui hiljem lennukis vetsu minnes neist mööda trügisin, vabandasin viisakalt ja puhtas emakeeles. Kes siis nalja teeb, kui ise ei tee?
Hawaiile jõudes pidi täitma blanketi kaasasolevate elusolendite kohta. Kuna minul olid ühed tibatillukesed sellised tõesti kotis, siis andsin need kõhusõbralikud batsillused ausalt üles - ise mõtlesin, et mis ja kuidas nüüd edasi saab. Noh. Senimaani ootan, et kas saabki. Lennukilt lubati mind välja, pakilindilt sain pika ootamise peale ka kohvri kätte ja rohkem ma sinna kedagi ootama ei jäänud. Muide, lennujaamas, aga ka hotellis ja koolides nagu hiljem täheldasin, olid koridorid õue avatud - soe maa, mis neist kinnistest ruumidest ehitada, kui hädavajadust pole.
Sõit hotelli kestis u pool tundi ja tõi meelde niipalju mälestusi Jaapani ja Hong Kongi reisidelt, seesama niiske ja soe troopiline õhk, tuledes kõrghooned (Ameerika kõrguselt 4. skyline e linnasiluett), lopsakas taimestik ja palju aasia päritolu inimesi. 7-elevenid ja väiksed minimarketid, millest hilja õhtulgi veel õnneks süüa saab. Üks selline oli ka kohe mu hotelli taga ja nii ei pidanud ma tühja kõhuga magama minema. Ka hommikubanaan ja -avokaado said varutud ning toda viimast pidin eriti nutikalt lammutama - ma polnuki varem tabletilehe serva lõikevahendina kasutanud ega avokaadot nagu õuna söönud. Aga toimis ja maitses, kohalik ning värske.
Nagu plaan ette nägi, võtsin tänase päeva rahulikult. Magasin palju jaksasin ja raatsisin, sest päike oli juba kõrgel ja rõdult avanev vaade ookeanile oli niiii kutsuv. Sinna ma esimese asjana sammud seadsingi. Samme sai vaga vähe, sest kuulus Waikiki rand oli sõna otseses mõttes kõrvaltänavas! Seda ääristasid luksushotellid, mille all kõikvõimalikud poed ja butiigid; kõnniteed olid täis paljasjalgseid rannalisi, surfilauad kaenlas, nii et pidi olema ettevaatlik, et nendega mitte pihta saada. Viskasin plätud jalast ja kõndisin joonelt vette - kui mõnus! Vesi oli parajalt soe, tunnetuslikult pakuks 21-22 kraadi, õhk pilvealune 24, tuul küllaltki kõva - kõige parimas mõttes eesti ilus rannailm 😎 Kuna ma olin ergas ja täis tegutsemistahet, siis ujuma ma veel ei kippunud. Jalutasin hoopis mööda rannaäärset teekest läbi hotellialuse ostlemisala tagasi tänavale. Siinkohal saabus reisu esimene une/dejavu hetk: kõnnin lõunamaa rannast läbi hotelli (milles ma ei peatu) restorani tänavale ja mõttes otsin vabandusi, kuna see pole minu koht. Noh, et kui mõni hotellitöötaja õiendama tuleks, või nii. Kuidas ma selliseid asju ette näen, ah? On's elu ikkagi Matrix?
Välismaal olles tuleb ikka kohalikku toitu proovida, eks. Samuti on poed ja putkakesed täis igasugu põnevat kraami, snäkke ja erimaitselisi jooke, mida kõike näppida ja maitsta tahaks. Alustasin näiteks punase oa moosiga kalakujulises jäätisest ja üllatusin meeldivalt - see ei olnudki jälk vaid päris mõnus!
Järgmiseks proovisin (otsetõlkes) kireviljaga kepimahla, millel intensiivne ja rikas maitse, väga värskendav. Kuna müüja ei olnud väidetavalt varem ühtegi eestlast kohanud, siis õpetasin talle selle kõige olulisema eestikeelse sõna, mis mu meelest peaks kuuluma iga kepimahlamüüja sõnavaramusse: terviseks!
Edasi kõmpisin mööda luksbrändide butiikidest, keerasin kõrvaltanavasse ja sattusin läbi põlenud kangialuse turule. Veetsin seal üksjagu aega kehvalt kaubeldes ning lahkusin mõnegi kena esemega. Järgmiseks astusin sisse kaubanduskeskusesse, mille sissepääsu ees müüs üks tore tumedanahaline geimees ja rännumees Carl, kes isegi oli Eestist midagi kuulnud!, pileteid Hop on/ Hop off- bussidele. Kuna ilm tõmbus pilviseks ja ma kohe ujuda veel ei viitsinud, siis kõlas bussiekskursioon päris hästi ja jäin selle alguseni keskusesse hängima. Muuhulgas avastasin ühest kaugemast sopist postkontori ja sain nii kodustele kaardisaatmise-linnukese kirja. Kaks marki teisele poole maakera maksis kõigest 2.90!
Ekskursiooni alguseks saabus vihmasabin, mis alguses oli mõnusalt värskendav, aga läks ajaga päris korralikuks padukaks. Selleks ajaks küll olime juba lahtiste seintega, õigemini puurivõredega vanamoodsa trolley sees ja vurasime bussijuhtgiidi Momi lustakal juhtimisel mööda linna ringi. Informatsiooni oli palju, ega enamik meelde jäänud, aga oli väga meeleolukas ringsõit ja klõpsutasin ohtralt pilte, mis pärast kellelelgi midagi ei ütle, tõenäoliselt ise ka ei mäleta 😆.
Küll aga sain teada, millest tulenes seriaali Hawaii 5-0 nimi: Hawaii sai USA liikmeks 50nda osariigina. Ja seda, et Hawaii sai endale botaanikaaia ühe õnnetu veiniistanduse rajaja Francise tõttu, kes armastas veini juua rohkem, kui seda müüa, läks pankrotti ning oli sunnitud istanduse riigile maha müüma. Botaanikaaed ise oli kahjuks renoveerimiseks kinni. Muuhulgas vaatasime üle väga ilusa surnuaia (National Memorial Cemetery of the Pacific) kõrgel mäe tipus (Punchbowl crater), mis oli meie rahulatest erinev - nimekivid vaid väikesed plaadid laiadel muruväljadel. Tõsi, teel möödusime ka ühset väiksest vanast surnuaiast, kus meile harjumuspärased püstised kivid ja platsid paistsid olevat.
Läbisime Hiinalinna, mis on vanim selline Ameerikas. Momi rääkis halenaljaka loo sellest, kuidas Hiinalinn on kaks korda maha põlenud - üks kord kahe tipsutaja ümberlükatud laterna tõttu ja teine kord plaanipärase, katkutõrjumise eesmärgil süüdatud rotilõkke pärast, milles ülla-ülla, ei hukknud ühtegi rotti - need hüppasid tule eest kõik kanalisse ja ujusod teiaele kaldale 😄. Rotilugu läks veel edasi, sest järgmiseks tõrjevahendiks toodi saarele mangustid (kelle püüdsin pildile järgmisel päeval), aga puuduliku taustauuringu tõttu tekkis Koidu ja Hämariku situatsioon: nad lihtsalt olid erineva tegutsemisajaga ja nii ei sattunud tõrjutav kunagi tõrjuja söögilauale.
Korraks hüppasin ikka maha ka, et külastada ühte suuremat kaubanduskeskust, natuke süüa ja paar hädavajalikku vidinat osta. Food court oli ameerikalikult suur ja mimekesine, kus otsustasin kohaliku kombo-eine kasuks. Njah. Ports oli suuuur, alustame sellest. Nuudlid kanaga suht okeid, lihad soolased, salat väga sibulane. Kookosekallerdis oli täitsa okei, arvestades seda, et ma ei armasta kallerdisi. Ja siis oli mingi mannavahulaadne püree, mis suutis olla ühtaegu hapu ja maitsetu. Nimeks on sel poi ja see on valmistatud kohalikele väga olulisest taro-juurest. Enamuse sellest einest pakkisin kaasa, sest lihtsalt ei jaksanud seda soolaliha endale sisse suruda.
Kosutus tehtud, suundusin poodlema. Koridoris haaras kohe üks mees mul sabast kinni, proua ma näitan teile uusimat revolutsiooni pärast botoxit! Noh, mis mina nüüd... Vaadake seda süstlakujulist pakendit, viitab ka botoxile, eks, vaadake kui seda kraami määrida silmade alla kuu aega, kaovad kõik kortsud! No vaadake neid enne ja pärast pilte! Kui vana te olete, 42? Heheh, no mitte päris, vastasin, 39, aga ju siis on vaja jah teie imekreemi.. 49, imestas mees! Ohjeebus. Kuulge, ma nüüd peaks minema. Ei-ei, oot, ma panen teile seda silma alla.. nii.. enne teeme naha puhtaks.. nii ja nüüd kreem ja nüüd hoidke seda väikest ventilaatorit, tunnete kuidas lihastes kollageen tõmbub rakkudest välja ja pingule, jaah? No.. ei tunne eriti. Pange üks silm kinni ja vaadake nüüd, selline oli enne ja milline on nüüd! Oh.. jah.. no natuke siledam ja (oranžim) silmaalune tõesti on, aga ma ikka pean minema. Kuulge, see on nii odav, 600 dollarit, võite kohe istuda siia taharuumi, teeme ära! Oot, EI! Ma nüüd ikkagi lähen ära! Ahah. Mees jäi kurvaks, et ma noor ja ilus ei tahtnud olla.. Kas tahate, teeme teise silmaaluse ka samasuguseks-- Kuulge ei ole tarvis, tõesti, aitäh! Uuh, ilu ja noorus jäid minust sinna butiiki, aga vähemalt raha turvaliselt minu tengelpunga.
Päriselt vajalikud ostud (miinus trikoo) tehtud, hüppasin jälle tinglikult punasele bussile ja tegin tuuri võiduka lõpuni. Teel hotelli täiendasin joogivarusid ja sain teada, et Hawaiil ei müüdagi loteriid! Ka prepaid kaarte on keeruline leida, peabki vist hotelli netiga leppima (ääremärkusena lisan, et teise päeva lõpul avastasin prepaid-poe hotelli kõrvaltänavast..🙈) Tuppa jõudes panin asjad ära, ujukad selga ja läksin päikeseloojangut nautima. Respatädi arvas, et mul hakkab külm, aga tegelikult ei olnud asi üldse nii hull. Muidugi kohalike mõistes oli õues talv
(mida mitu kuud tagasi juba oodati ja nüüd siis saabus), aga eestlasele oli see pilvine, tuuline (päikese)ootust täis õhtupoolik igati normaalne rannailm. Kuigi tuleb tunnistada, et veidi jahe hakkas..täpselt nagu ka Eesti suveõhtul 🌅
