10

Avastasin sel nädalal oma suureks üllatuseks, et mul on täna üks ümmargune juubel - sellest on nüüd täpselt kümme aastat, mil ma tegin oma esimese blogipostituse. Õppisin sel ajal hoopis teisel erialal ja olin äsja alustanud kaheksa kuud kestvat Erasmuse-nimelist seiklust Milaanos. Just nii, nagu praegugi, istusin ma ühikatoas ja üritasin võimalikult värvikalt edasi anda kõiki neid mõtteid, tundeid ja läbielamisi, mis mu õpingutega kaasnesid. Räägivad, et elu liigub spiraali mööda ja ajalool on kombeks korduda - hetkel tundub see vägagi tõsi olevat.

Homme on selle koolinädala viimane päev. Minu seina taga ühisruumis on põrand kaetud okaspuuokstega, mille mu usinad kooliõed-vennad õpetaja külmakapist välja nurusid. Nad uurivad luubi-äpiga kadakate soomuseid ja männiokaste õhulõhesid ning üritavad paaniliselt aru saada, milline neist kõikidest okaspuudest on kõige sinakama tooniga. Imetlusväärne, aga minu lühimäluga ei ole mõtet topelttööd teha. Midagi ehk veebruarini püsiks, aga arvestades kõike muud, mida ma oma peakoluga vahepeal meeles pean pidama ja juurde õppima, ei tasu riski.

Selle aasta november on olnud kiire ja huvitav kuu, aga pidev uue info, emotsioonide ja inimeste paljusus on mu üsna ära kurnanud. Vaheldumisi kahe kontori vahet joosta, pea nädalane komandeering, jälle töö ja sellele kõigele lisaks otsa veel koolinädal, on olnud 30  päeva peale päris  tihe andmine. Päevasel ajal pole nagu õue saanudki. Täna aga õnnestus mul näpistada  tundide vahel üks väike hetk ka iseendale ja kasutasin selle kohe ära ümbruskonnas ringi sõitmiseks. Vaatasin üle Piusa koopad ja käisin ära Obinitsas, kus oli üllatavalt tihe veokite liiklus, et lausa imelik hakkas - kust nad tulid ja kuhu nad läksid, mina ei tea. Ilusaim hetk aga oli ühel kõrvalisel külavaheteel, kus põllul nosisid viis kitsekest rahus lõunat süüa.

PS: Kui kõik läheb plaanipäraselt (Jumal, ära naera nii kõva häälega midagi!), siis saate järgmisel aastal juba uusi Erasmuse-sarja lugusid nautima hakata. 

Kruvipööre

Oma eelmises elus oleksin sellise pealkirja järel hakanud ilmselt pajatama härra Brittenist ja tema õudsest ooperist, aga täna õhtul pole teil tarvis hirmu-unesid karta. Ei mingeid ülekantud tähendusi ega varjatud tagamaid - asi on täpselt nii, ńagu juuresolevalt pildilt paistab ehk pärastlõuna veetsime meeldiv-kasulikult puutöökojas. Lõpuks ometi! Kui hommikupoolikul piirdusime joonestustunnis hariliku pliiatsi ja kolmnurgaga, siis nüüd saime kätte akutrelli ja lubati proovida nurksaagi! Oi.. minusugusele linnavurlele, kes suurema osa oma täiskasvanueast on üürikorterites veetnud, oli see tõeline lust ja rõõm. Grupi meesõpilased seevastu igavlesid poole ajast, sest neile on säärased masinad igapäevased tööriistad. Ometi olid nad üpris kannatlikud ja väga abivalmid kõigi naisõpilaste suhtes.

Alguses oli ikka päris keeruline kruvi otse hoida ja trellile survet avaldades teda püstiselt sisse saada, ühte kätt või silmapaari oleks nagu lisaks vaja olnud. Õpetaja lohutas, et kui ühe terrassijagu kruvisid  - nii umbes tuhat - on sisse lastud, on nõks käpas. Tunnikontrolliks kästi silma järgi viis kruvi ühtlaste vahedega ritta ajada ja sellega sain enamvähem viisakalt hakkama kah.

Nurksaag tundus esmapilgul üks suur ja ohtlik loom. Meile tehti põhjalik instruktaaž, kuidas selle loomaga ohutult ringi käia ja siis anti igaühele lauajupp pihku - võta jupp maha! Mehed enesekindlalt ees, naised pisut pelglikumalt järel saime sellegagi hakkama. Kohe läksid ülesanded ka keerulisemaks: pidime tegema erineva kraadiga lõike, mõõtma-lõikama millimeetri täpsusega kahte puujuppi (milline professionaalne väljend!) ja siis need jupid täisnurga all omavahel nurgikuga kinni kruvima. Võttis päris palju pusimist, natuke kaasõpilaste nõu ja abi, aga tehtud see sai.

Neli tundi möödus nagu niuhti ja oligi aeg põrand saepurust puhtaks pühkida ning kruvid kokku korjata. Õues oli pime ja mõnusalt karge talveõhtu, ühikasse kõndides krudises töösaabaste all esimene lumi. Koolimajas riputati eile üles pühadekaunistused ja hommikul tervitas saabujaid ehitud kuusk. Jõulud ei ole enam kaugel!

Kodune ülesanne jäi ikka ka: harjutada kruvimist. Jõulukingituseks ostan endale jupikese prussi, peotäie kruvisid ja  istun puhkuse ajal Fretsuga kodus, täristades hommikust õhtuni kruvisid puusse :D

Seltsimehed unetud

Kas oli asi suures elevuses, pikas koolipäevas või kahe silma vahele jäänud koduste ülesannete südaööni vormistamises - kes seda teab. Tõsiasi oli aga see, et eile öösel me toanaabriga und ei saanud, ainult vähkresime küljelt-küljele teineteise võidu. Hommikuks oli olemine üsna loppis, aga turgutasime end kohvi ja superpudruga vähe kobedamaks ning koperdasime koolimajja. 

Alustuseks kuulasime auhindadega pärjatud noore meistri nõuandeid müüriehituse kohta. See oli väga põnev ja ma ei jõua ära oodata, millal telliste ja õppemördiga möllama saab hakata! Seejärel aga oli taaskord aeg tuvastada okaspuid ja nii nagu arvata võis, polnud eilsest kahest tunnist peaaegu midagi meeles. Järgmisel koolinädalal veebruaris tuleb suur test, õpetaja torkab nummerdatud oksi järjest pihku ja meie asi on paberile numbri taha õige nimi kirjutada. Ilma igasuguste abivahenditeta, peast :O Ma tõesti ei tea, kuidas ma selle tehtud saan...

Pärast lõunat ajasin oma tutikad talvised tööriided selga ja läksime õuehalli istutusalasid rajama. Õnneks ei olnudki seal nii väga külm ja paksu jope sai nagisse jätta. Meile anti kätte aianurga kivisillutise plaan, millele märkisime hunniku riste ja ülesandeks oli kõik need ristid päriselt maha märkida. Üsna keeruline, peab ütlema. Nõudis kõvasti arvutamist, mõõtmist ja uuesti mõõtmist (nii paberil kui liivaplatsil) ning seejärel võimalikult täpselt vaiade maa sisse toksimist õigele poole mõõdupunkti. See viimane oli algul ikka päris segane värk, aga lõpuks vist isegi hakkas kohale jõudma. Kõik see väsitas aju päris korralikult nii et rõõm varem õhtale saamisest oli päris suur. 

Täna koolitöid rohkem ei tee. Tööpostkastis polnud ka kuigi pakilisi asju (mitte nagu eile), seega arvuti läheb kohe pärast postituse avaldamist kinni ja kohe varsti teevad sedasama ka minu silmad. Head ööd!

Hhameetsüüparis

Teine koolinädal Räpinas. Siia sõites oli ilm kargelt külm, mööda halli asfalti põgenesid valged lumeterad ummisjalu tuule eest ära ja nendest jooksuradadest moodustusid vahvad mustrid nagu tantsupeol. Päike roosatas helerohelisi taimenääpse põldudel ja see kõik oli väga kaunis ja rahulik ning teretulnud vaheldus viimase aja tööhullumajale.

Esimene tund algas tunnikontrolliga ladina keelsete okaspuude nimetuste peale. Abies ja Picea, Larix ja Taxus - kõik olid suurepäraselt meeles. Pididki olema, pole tükk aega midagi niimoodi pähe tuupinud, kui kõiki neid serbo-omorika torkavaid kuuski ja lamekerajaid kadakaid!

Juniperuse teemal läks koolipäev edasi, sest siirdusime puittaimede tundi, kus ootas meid ees hunnik oksi. 15 minutit võidujoonistasime käsi krampis erinevaid okkaid ja õhulõhesid ja siis käskis õpetaja tehtud märkmete põhjal kõik hunnikus olevad oksad korrektselt tuvastada. Oeh.. minu jaoks olid need üks elupuu kõik! Kamba peale leidsime siiski kõigile oksakestele õiged nimed ja võisime teenitult sööma minna.

"Puuraiduri" pubi on endiselt alles, süüa saab kiiresti ja mõistliku raha eest (v.a coca-cola hind, mis oli suvega võrreldes tõusnud), aga vau-efekti enam ei olnud. Kõht täis, kihutasime tagasi koolimajja, et rääkida töökeskkonnas ohutusest ja karjääriplaneerimisest. Tõsistele teemadele järgnes väikeaiakujundamine, kus saime kuulda põnevat juttu värvidest ja nende mõjust inimesele. Pikk päev sai kauaoodatud punkti looduslike taimede tunniga, milles kappasime läbi tohutu hulga slaide taksonoomiast, kliimast ja millestki veel, mida ma enam ei mäleta, sest mõttetegevus oli lõppenud kollaste lillede juures, mis 'söövad' ära violetsed taimed. 

Selline ta siis oligi. Homme kästi panna selga soojad riided ja aetakse välja istutusalasid rajama, jäälilli siis vist :D

Tänase päeva tarkusetera: Seeder, nagu ütleb laulusalm Eesti avamaal EI kasva - ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal, eksju. Aga mõned eestikeelsed laulusõnad on dendroloogiliselt TÄIESTI ebaõnnestunud, näiteks: ilma okasteta roose pole kandnud ükski pind. See ei ole õige ju! Peaks olema: ilma OGADETA roose! 

PS: Tahtsin teile panna siia pildi mägi-ebaküpressist (Chamaecyparis pisifera), aga internetivalvuri sõnul oli pilt ebatsensuurne ja blokkis selle ära.