Õhtu ilu

Täna ladusime grupitööna looduskivimüüri, porfüürisillutist ja lõikasime pärnahekki. Vihmast tulenevalt oli pause eilsest rohkem, aga jaksu mitte kuigivõrd. Ma ei olnud sugugi ainus päikeseküpsetatud kutupiilupart. Püüdsime kuidagiviisi jalgu ja käsi lohistades päeva õhtusse saada ja tundsime rõõmu vähemalt sellest, et eilne õudus möödas oli. Kahtlen sügavalt, kas mulle tänasest koolipäevast midagi üldse tuleviku tarbeks talletus. Jätan siia siis mälestuseks vähemalt ühe hekipildi. 

Pärnahekk. Enne ja pärast pügamist.

Pärast tundide lõppu, põhjalikku pesu ja pisukest külitamist, ajasin end autorooli. Haarasin poest saiatooteid kaasa ja parkisin end kiriku ette, kenasti jälle saju alguseks. Mitte, et ma pühapäevaks varakult paremat kohta nooliks, vaid tahtsin lihtsalt privaatset järvevaadet - noh sellist, kus keegi mu suutäisi ei loeks :P  - bussijaama parkla aga oli juba piisavalt autosid täis. Piinlik lugu, ma tean.

Saiad söödud, tuli janu, seega võtsin suuna Värskasse. Tee auras päikese käes kuldselt, vastutulijatele lausa pimestavalt. Mina sain muidugi seda sätendavat ilu tumelilla taeva taustal rahulikult nautida, teistel nii tore ilmselt ei olnud. Värskas, seal kus lõpeb asfalt, kiikasin ma Mapsi ja veendusin, et üks vaatetorn on vaid mõne kilomeetri kaugusel Velnas. Tehtud-tehtud. Autoga pääsesin päris ligidale metsa, tornini jäi 750m jalutada. 

Kenad kasekesed Velnas

Noh. Õue astudes selgus, et öine sääsepõrsas, kes mul magada ei lasknud oli nohu selle kõrval, mis mind nüüd ründas - see oli tohutu jõhker metssea-sääsekari! Ma ei saand isegi telefoni pildistamiseks kätte võtta, ilma et kolm sõralist-kuradit mu sõrmi ja neli põrgulist mu silmi torgiks. Rühkisin edasi, nii lühike maa ometi! Mets muutus tihedamaks, varbad plätudes ja püksisääred märjemaks, aga lõpuks, pärast kõige võsamat võsa ja pimedamat tundi, avanes vaade tornile ja üles ma ronisingi.

Velna vaatetorn. Vaade tornist.

Vaade oli kena ja mis peamine - sääsed ei viitsinud nii kõrgele lennata. Nautisin mõned minutid õhtu ilu ja kobisin alla maa peale ning Räpinasse tagasi.

Kesksuvekriis

Põhimõtteliselt oli selle sessi esimene koolipäev täpselt sama nõme nagu eelmise sessi lõpp: äikeseeelselt kuum ilm, iseseisev töö ning motivatsiooni pehmelt öeldes vähevõitu. Miks sa seda siis teed, võiks mõni lugeja küsida? Novot, seda küsin mina iseendalt kah ja järjest sagedamini. Täna kohe päris mitu korda. Näiteks siis, kui mu niigi vähene matemaatiline võimekus on ajudest esimese pooltunniga lõõmava päikese käes ära aurand. Siis, kui raske metallist tihendaja tabab jalga just selle koha pealt, kus kinganina turvametalli osa on ära lõppenud. Ja ka siis, kui olen ühte totakat äärekivi rida juba sõnaotseses mõttes seitse korda ümber ladunud ja ikka ei ole asi korrektne. Magamatus, päevad ja varajane keskeakriis sinna otsa ja ongi üks plahvatusohtlik ja ropendav Evelin ehitusplatsil valmis. Väga vabandan, nii oli.

Ülesannet ma valmis ei saanud, mitte ligilähedalegi. Homme saan siis teada, kui edukalt ma läbi kukkusin. Ja uue tööna veel kive tassida ja laduda. Mmm.. mõnus... 

Niipea, kui meile ülesande sooritamiseks etteantud aeg lõppes, langesid esimesed piisad. Esialgu tibades ja järjest hoogu kogudes, kuni lõpuks paukuva padusaduni välja. Ma ei suutnud ühikatoas olla, vaid sõitsin hoopis bensukasse, kust sain bataadifriikaid ja india krõbekana ning tormasin läbi veeseina autosse neid aplalt mugima. Pärast 8-tunnist rahmeldamist oli vaja ju ometi kõik kaotatud kalorid ruttu tagasi süüa!

Mõnus ja rahustav oli niimoodi istuda, keset hallust ja mittemidagit. Aegajalt sähvatasid vaid välgud, aga needki olid kõmina järgi kaugel. Auto katuseplekil põristasid vihmapiisad oma trummi lüüa, voolates seejärel kiirete ojadena alla tänavale, viies endaga kaasa kogu eilse maanteetolmu ja natuke mu meelemustustki. 

Kui sisemised ja välimised olud olid pisut paranend, otsustasin siiski teha väikese tiiru Räpina lähistel. Leidsin isegi täiesti sõitmata teid ja need olid nõnda vihmajärgselt aurates väga armsad. Vili on põldudel nii kõrgeks kasvanud, et kitsekestki ei näe enne, kui ta juba põllult su teele maandub ja järgmise hüppega teisele poole vilja sisse ära kaob. Õnneks sõitsin aeglaselt ja vahtisin ammuli sui ümberringi. Kesksuvi on käes, oma rõõmude ja muredega. Mõnikord hilja õhtuti pärast vihma, kui kõik on vaikne, on see omamoodi iluski.