Nigin-nagin, kus on nagi?

Mõni asi tundub nii iseenesest mõistetav, et selle puudumine tuleb suure üllatusena ja tundub jabur. Üks sellistest asjadest on riputusvahend üleriietele, ütleme siis - nagi. Ühikatoas sellist asja ei ole! Eelmisel koolinädalal sai veel kuidagi hakkama, kuna väljas oli nii soe ja õhukesed joped mahtusid kuivana ka kappi ära. Nüüd talvisel ajal, kui vammused (eriti minu omad) on suured ja märjad kui karunahk, siis polnud neid kusagile kuivama riputada. Läksin siis parendusettepanekuga ühika valvuritädi juurde. 

- Kuidas palun, nagi? Milleks? 9 aastat on kõik ilma läbi saanud. 

- Ahsoo.. on või? Nojah, aga see ju ei tähenda, et seda ei võiks lisada? Kuhu inimesed siis oma mustad-märjad riided panevad õuest tulles? 

- Kappi. 

- Ööö.. mul küll need kappi ei mahu ja ei taha panna ka puhaste asjade vastu. 

- Mõni sahtel (neid on kaks!) ikka ju on vaba? Eeei? Issand, siis teil peab küll palju asju olema! 

- Nuh, eks ongi, aga ma ju ei tea, mida mul siin vaja läheb ja võtan kaasa igaks juhuks erinevaid kihte: siit ma ju ei saa midagi juurde osta kui peaks vaja minema. Aga ikkagi, nagi - ruumi ju on toas või köögis. 

 - EI! Köögis jäävad rasvalõhnad juurde ja toad on meil erinevad, sinna ei mahu.. või kui siis ukse taha. 

- (Eksole...). Hästi, kas siis võiks teha siia alla eraldi garderoobi nagu koolis on?

- Ei, seda küll ei saa. Aga kui teil väga vaja on, siis pesutuppa saate jätta. See on muidugi omal vastutusel. Ja see on meil ainult teatud kellaaegadel lahti - see vist ei sobi teile? 

 - Selge, siis vist ei sobi jah. No, aga aitäh kuulamast! Ahjaa, millal ma saan oma võtme ära anda? Voodipesud-rätikud olid mul enda omad. 

- MISASJA? Kuidas te teisest valvurist küll üle sõitsite - teil ei tohi olla oma pesusid! Need peened voodilinad teil annavad värvi ja rikuvad meie madratsid ära! 

Jäin sõnatuks.. olin just sellepärast omad vanad linad kaasa haaranud, et ma nende madratseid-linu ära EI määriks ja nüüd sain sellise rünnaku osaliseks. Ohjah.. on aga karm kord siin. Ma tõesti ei tea, miks peaks keegi magama selliste linade peal, mis värvi annavad, aga ju siis on tädidel kogemusi ja nüüd on nende põhjal ranged reeglid paigas. 

Aga muidu oli reedene koolipäev väga tore. Omandasime teadmisi erinevatest kinnitusvahenditest ja  tutvusime praktilise aiaplaneerimise võtetega. Ilm oli külm kui kurat ja vali tuul tegi ta veel lõikavamaks. Autos ei olnud seda õnneks väga tunda ja sõit tagasi Tallinnasse möödus rahulikult. Metsloomadki olid vist külma eest oma pesadesse varjunud, alles Lasnamäe kanali alguses lippas üks reinuvader kärmelt üle tee. Kodus aga ootas mind mu oma väike põrsas, kes suurest heameelest tahtis mu surnuks lakkuda ja puges esimesel võimalusel sülle magama :)

10

Avastasin sel nädalal oma suureks üllatuseks, et mul on täna üks ümmargune juubel - sellest on nüüd täpselt kümme aastat, mil ma tegin oma esimese blogipostituse. Õppisin sel ajal hoopis teisel erialal ja olin äsja alustanud kaheksa kuud kestvat Erasmuse-nimelist seiklust Milaanos. Just nii, nagu praegugi, istusin ma ühikatoas ja üritasin võimalikult värvikalt edasi anda kõiki neid mõtteid, tundeid ja läbielamisi, mis mu õpingutega kaasnesid. Räägivad, et elu liigub spiraali mööda ja ajalool on kombeks korduda - hetkel tundub see vägagi tõsi olevat.

Homme on selle koolinädala viimane päev. Minu seina taga ühisruumis on põrand kaetud okaspuuokstega, mille mu usinad kooliõed-vennad õpetaja külmakapist välja nurusid. Nad uurivad luubi-äpiga kadakate soomuseid ja männiokaste õhulõhesid ning üritavad paaniliselt aru saada, milline neist kõikidest okaspuudest on kõige sinakama tooniga. Imetlusväärne, aga minu lühimäluga ei ole mõtet topelttööd teha. Midagi ehk veebruarini püsiks, aga arvestades kõike muud, mida ma oma peakoluga vahepeal meeles pean pidama ja juurde õppima, ei tasu riski.

Selle aasta november on olnud kiire ja huvitav kuu, aga pidev uue info, emotsioonide ja inimeste paljusus on mu üsna ära kurnanud. Vaheldumisi kahe kontori vahet joosta, pea nädalane komandeering, jälle töö ja sellele kõigele lisaks otsa veel koolinädal, on olnud 30  päeva peale päris  tihe andmine. Päevasel ajal pole nagu õue saanudki. Täna aga õnnestus mul näpistada  tundide vahel üks väike hetk ka iseendale ja kasutasin selle kohe ära ümbruskonnas ringi sõitmiseks. Vaatasin üle Piusa koopad ja käisin ära Obinitsas, kus oli üllatavalt tihe veokite liiklus, et lausa imelik hakkas - kust nad tulid ja kuhu nad läksid, mina ei tea. Ilusaim hetk aga oli ühel kõrvalisel külavaheteel, kus põllul nosisid viis kitsekest rahus lõunat süüa.

PS: Kui kõik läheb plaanipäraselt (Jumal, ära naera nii kõva häälega midagi!), siis saate järgmisel aastal juba uusi Erasmuse-sarja lugusid nautima hakata. 

Kruvipööre

Oma eelmises elus oleksin sellise pealkirja järel hakanud ilmselt pajatama härra Brittenist ja tema õudsest ooperist, aga täna õhtul pole teil tarvis hirmu-unesid karta. Ei mingeid ülekantud tähendusi ega varjatud tagamaid - asi on täpselt nii, ńagu juuresolevalt pildilt paistab ehk pärastlõuna veetsime meeldiv-kasulikult puutöökojas. Lõpuks ometi! Kui hommikupoolikul piirdusime joonestustunnis hariliku pliiatsi ja kolmnurgaga, siis nüüd saime kätte akutrelli ja lubati proovida nurksaagi! Oi.. minusugusele linnavurlele, kes suurema osa oma täiskasvanueast on üürikorterites veetnud, oli see tõeline lust ja rõõm. Grupi meesõpilased seevastu igavlesid poole ajast, sest neile on säärased masinad igapäevased tööriistad. Ometi olid nad üpris kannatlikud ja väga abivalmid kõigi naisõpilaste suhtes.

Alguses oli ikka päris keeruline kruvi otse hoida ja trellile survet avaldades teda püstiselt sisse saada, ühte kätt või silmapaari oleks nagu lisaks vaja olnud. Õpetaja lohutas, et kui ühe terrassijagu kruvisid  - nii umbes tuhat - on sisse lastud, on nõks käpas. Tunnikontrolliks kästi silma järgi viis kruvi ühtlaste vahedega ritta ajada ja sellega sain enamvähem viisakalt hakkama kah.

Nurksaag tundus esmapilgul üks suur ja ohtlik loom. Meile tehti põhjalik instruktaaž, kuidas selle loomaga ohutult ringi käia ja siis anti igaühele lauajupp pihku - võta jupp maha! Mehed enesekindlalt ees, naised pisut pelglikumalt järel saime sellegagi hakkama. Kohe läksid ülesanded ka keerulisemaks: pidime tegema erineva kraadiga lõike, mõõtma-lõikama millimeetri täpsusega kahte puujuppi (milline professionaalne väljend!) ja siis need jupid täisnurga all omavahel nurgikuga kinni kruvima. Võttis päris palju pusimist, natuke kaasõpilaste nõu ja abi, aga tehtud see sai.

Neli tundi möödus nagu niuhti ja oligi aeg põrand saepurust puhtaks pühkida ning kruvid kokku korjata. Õues oli pime ja mõnusalt karge talveõhtu, ühikasse kõndides krudises töösaabaste all esimene lumi. Koolimajas riputati eile üles pühadekaunistused ja hommikul tervitas saabujaid ehitud kuusk. Jõulud ei ole enam kaugel!

Kodune ülesanne jäi ikka ka: harjutada kruvimist. Jõulukingituseks ostan endale jupikese prussi, peotäie kruvisid ja  istun puhkuse ajal Fretsuga kodus, täristades hommikust õhtuni kruvisid puusse :D

Seltsimehed unetud

Kas oli asi suures elevuses, pikas koolipäevas või kahe silma vahele jäänud koduste ülesannete südaööni vormistamises - kes seda teab. Tõsiasi oli aga see, et eile öösel me toanaabriga und ei saanud, ainult vähkresime küljelt-küljele teineteise võidu. Hommikuks oli olemine üsna loppis, aga turgutasime end kohvi ja superpudruga vähe kobedamaks ning koperdasime koolimajja. 

Alustuseks kuulasime auhindadega pärjatud noore meistri nõuandeid müüriehituse kohta. See oli väga põnev ja ma ei jõua ära oodata, millal telliste ja õppemördiga möllama saab hakata! Seejärel aga oli taaskord aeg tuvastada okaspuid ja nii nagu arvata võis, polnud eilsest kahest tunnist peaaegu midagi meeles. Järgmisel koolinädalal veebruaris tuleb suur test, õpetaja torkab nummerdatud oksi järjest pihku ja meie asi on paberile numbri taha õige nimi kirjutada. Ilma igasuguste abivahenditeta, peast :O Ma tõesti ei tea, kuidas ma selle tehtud saan...

Pärast lõunat ajasin oma tutikad talvised tööriided selga ja läksime õuehalli istutusalasid rajama. Õnneks ei olnudki seal nii väga külm ja paksu jope sai nagisse jätta. Meile anti kätte aianurga kivisillutise plaan, millele märkisime hunniku riste ja ülesandeks oli kõik need ristid päriselt maha märkida. Üsna keeruline, peab ütlema. Nõudis kõvasti arvutamist, mõõtmist ja uuesti mõõtmist (nii paberil kui liivaplatsil) ning seejärel võimalikult täpselt vaiade maa sisse toksimist õigele poole mõõdupunkti. See viimane oli algul ikka päris segane värk, aga lõpuks vist isegi hakkas kohale jõudma. Kõik see väsitas aju päris korralikult nii et rõõm varem õhtale saamisest oli päris suur. 

Täna koolitöid rohkem ei tee. Tööpostkastis polnud ka kuigi pakilisi asju (mitte nagu eile), seega arvuti läheb kohe pärast postituse avaldamist kinni ja kohe varsti teevad sedasama ka minu silmad. Head ööd!

Hhameetsüüparis

Teine koolinädal Räpinas. Siia sõites oli ilm kargelt külm, mööda halli asfalti põgenesid valged lumeterad ummisjalu tuule eest ära ja nendest jooksuradadest moodustusid vahvad mustrid nagu tantsupeol. Päike roosatas helerohelisi taimenääpse põldudel ja see kõik oli väga kaunis ja rahulik ning teretulnud vaheldus viimase aja tööhullumajale.

Esimene tund algas tunnikontrolliga ladina keelsete okaspuude nimetuste peale. Abies ja Picea, Larix ja Taxus - kõik olid suurepäraselt meeles. Pididki olema, pole tükk aega midagi niimoodi pähe tuupinud, kui kõiki neid serbo-omorika torkavaid kuuski ja lamekerajaid kadakaid!

Juniperuse teemal läks koolipäev edasi, sest siirdusime puittaimede tundi, kus ootas meid ees hunnik oksi. 15 minutit võidujoonistasime käsi krampis erinevaid okkaid ja õhulõhesid ja siis käskis õpetaja tehtud märkmete põhjal kõik hunnikus olevad oksad korrektselt tuvastada. Oeh.. minu jaoks olid need üks elupuu kõik! Kamba peale leidsime siiski kõigile oksakestele õiged nimed ja võisime teenitult sööma minna.

"Puuraiduri" pubi on endiselt alles, süüa saab kiiresti ja mõistliku raha eest (v.a coca-cola hind, mis oli suvega võrreldes tõusnud), aga vau-efekti enam ei olnud. Kõht täis, kihutasime tagasi koolimajja, et rääkida töökeskkonnas ohutusest ja karjääriplaneerimisest. Tõsistele teemadele järgnes väikeaiakujundamine, kus saime kuulda põnevat juttu värvidest ja nende mõjust inimesele. Pikk päev sai kauaoodatud punkti looduslike taimede tunniga, milles kappasime läbi tohutu hulga slaide taksonoomiast, kliimast ja millestki veel, mida ma enam ei mäleta, sest mõttetegevus oli lõppenud kollaste lillede juures, mis 'söövad' ära violetsed taimed. 

Selline ta siis oligi. Homme kästi panna selga soojad riided ja aetakse välja istutusalasid rajama, jäälilli siis vist :D

Tänase päeva tarkusetera: Seeder, nagu ütleb laulusalm Eesti avamaal EI kasva - ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal, eksju. Aga mõned eestikeelsed laulusõnad on dendroloogiliselt TÄIESTI ebaõnnestunud, näiteks: ilma okasteta roose pole kandnud ükski pind. See ei ole õige ju! Peaks olema: ilma OGADETA roose! 

PS: Tahtsin teile panna siia pildi mägi-ebaküpressist (Chamaecyparis pisifera), aga internetivalvuri sõnul oli pilt ebatsensuurne ja blokkis selle ära. 

Mina kaevasin ja tassisin. Mina leidsin!

Reedene päev oli tervenisti Istutusalade rajamise päralt. Hommikul jagati labidad-rehad-kobestid kätte ja võtsime suuna aiamaale. Teine grupp oli juba eelmisel päeval oma katsumused kätte saanud ja oskasime karta kõige hullemat. Tegelikult aga saime meeldiva üllatuse osaliseks, sest õppejõud oli otsekohene aga tark ja väga lahe naisterahvas. Päev oli ilus, 25+ päike ja seltskond hea. Õppisime maa läbikaevamist (et umbrohtusid ei tuleks), 45-kraadise nurga all peenraserva tegemist ja lõpuks kobestasime-rohisime uue kollektsioonipeenra ettevalmistuseks suure jupi mullapinda läbi. Töö läks libedalt ja lennates, millele aitas kaasa eelmise päeva grupi ajalooline leid - 1743.aasta münt, mille üks õnnelik neiu rehitsedes leidis. Õppejõu sõnul pole seda tema ajal koolis üle kolmekümne aasta jooksul midagi sellist leitud. Igati vägev algus meie kursusel!

Päeva lõpus pesin suurema osa mullast maha ja pakkisin ülejäänu koos tööriietega kotti. Kodus oli just see kotitäis loomulikult see, millesse Fretsu üleni sisse pikutama ronis - ikkagi maapoiss :)

Kokkuvõtvalt ütleksin, et oli üle ootuste vahva esimene sessinädal ja eriti suur heameel on mul selle üle, et ei jäänud kursuse teise poole hulka, mis alustas oma sessi eile, 24.septembril, kui kraadiklaas kukkus kolinal +10 peale.

Novembri lõppu oodates,

Kurrunurruvutt

Sitikad ja satikad ja lutikad ja täid..

Panime hommikul äratuse helisema juba poole seitsmeks, et jõuda enne tundide algust teha veel tiir koolipargis ja korjata herbaariumi jaoks puulehti. Saak oli hea: väikese läätspuu neljatine liitleht, arukase rombikujuline leht, hariliku metsviinapuu vahelduvad sõrmroodsed liitlehed ja mandžuuria aprikoosipuu kahelisaagja servaga leht. Jalutuskäik oli väga värskendav ja esimesse tundi, milleks oli Karjääriplaneerimine, jõudsime rõõmsas tujus. 

Seal sain teada, et millalgi pärast seda, kui mina Otsa-kooli lõpetasin, toimus kutseharidusreform ja nüüd on olemas selline vahva asi nagu kvalifikatsiooniraamistik . (Kui ma õigesti aru saan, siis too Otsa-kooli haridus võrduks praegu standardiga Interpreet, tase 4).  Praegu olen õppimas Maastikuehitajaks, tase 4. Ärge palun naerge mu üle, et see kõik mu jaoks uudis on, sest vahepeal tegelesin ma mitu aastat hoopis muude asjadega kui haridussüsteem ja selle reformid. 

Uudistele lisaks rääkis õpetajanna meile tutvuste ja kursakaaslaste tundmaõppimise olulisusest ning lasi meil isikuomaduste testina joonistada 12 ringi ümarustega. See sooritatud, liikusime edasi ainesse nimega Loodustaimed.

Kas te mäletate kooli bioloogia tunnis mässamist mikroskoopidega? Mingid õudsed rauakolakad ja ebameeldivad klaaspreparaadid taimerakunäidiste vms igavaga? Oi kui hea, et see aeg on möödas! Tänapäevased uued, ilusad masinad, superluks valgustusega ja lihtsasti käsitletavad. Uurimisobjektideks anti meile ette kaunid sügislilled, mis tuletasid mulle meelde, et ma armastasin ju kangesti makrofotosid teha ja peaks selle jälle ette võtma.

Päeva ülejäänud 6 tundi veetsime ninapidi taimekaitse alustega tutvudes. Õpetajanna oli pisut omamoodi spetsialist, aga väga konkreetne ja asjalik. Kõik tegevused, jutt ja juhendamine oli põhjalikult läbimõeldud, selge ja üheselt arusaadav. 5 tunnile teooriale taimehaigustest, -kahjuritest ja nende tõrjest järgnes praktika alustades kaitsevahendite kasutamisest lõpetades kooli kasvuhoone taimede pritsimisega lehetäi-vastase lahusega. 

Homme aga haarame labidad pihku ja hakkame kaevama!

Nöörid, vaiad ja Peipsi Madalmaad

Ma olen alati eemalt imestanud, kuidas toigaste ja nööridega poisid sillutist laovad - mis imenipiga nad küll need kivid nii täpselt ja tasaselt kaunisse mustrisse laovad? Tuleb välja, et selle teada saamiseks on meile ette nähtud tervelt omaette aine nimega Sillutise paigaldus. Tänasest päevast veetsingi 5 tundi erinevate, kuigi pealtnäha vägagi sarnaste kivide ja telliste seltsis. Õnneks oli jällegi imeilus päev, lausa 25 kraadi sooja ja päike lagipähe. Veel suuremaks õnneks sai lõuna paiku korraks koolimajja varju ja nii muuseas sooritatud erialane inglise keel - BBC aiasaadete aastatepikkusest vaatamisest on ka miskit kasu.

Cordon fruit'ide ja täringukivide vahepeal jalutasime jälle nivelliiridega mööda õue ringi ja mõõtsime eri punktide kõrgusi. Sellele järgnes languse protsendi arvutamine, mis võttis kõigil pea huugama. Kõrvetav päike oli teinud oma töö...

Einestama sõitsin linna teise söögikohta, "Puuraiduri pubisse". See oli märksa kaasaegsem koht, päevaprae hind oli vaid mm jagu kõrgem ehk 3.50 ja pakutud kiievi kotlet kartulipudruga oli nii maitsev, et suurest portsust oleks võind end vabalt lõhki süüa. 

Pärastlõunal jätkus mäng nööride ja vaiadega, enne seda näitas muhe õppejõud meile eelmiste õpilaste tehtud töid - need olid väga uhked ja ilusad. Aga need nöörid ja vaiad... ruut ja ristkülik ja võrdkülgne kolmnurk ja ring ja taaveti täht ja kuusnurk ja... Teate - see kõik oleks olnud märksa lihtsam, kui põhikoolis oleks geomeetria tunde samamoodi praktiliselt läbi viidud!

Päike hakkas juba end loojumisele sättima, kui koolipäev läbi sai. Tundsin, et vajan pisukest üksiolemist ja otsustasin sõita tutvuma Räpina sadamaga. Sinnasaamisega oli mul veidi sekeldusi, sest esiteks näitas geps mulle jalakäija rada, millest ma sain alles siis aru, kui see mind oli veoki poolt blokeeritud ringteelt kusagile Karja-nimelisele metsateele juhatanud. Keset kuuski, noori, vanu, pidasin auto kinni ja rekalibreerisin gepsu. Autoga õiget teed sõites möödusin 200 m kauguselt teeotsast, kuhu ma juba eksiteel jõudnud olin ja Eramaa sildi juurest tagasi pöördusin. Tüüpiline. Aga noh, mis siis ikka. Ülejäänud tee sadamani oli aga imeline, tähendab, mitte tee ise - see oli mügarik ja sooniline. Tee ümber aga olid laiad madalad karjamaad ja päikesepõllud ning õhustik loojuva päikese vines tekitas mulle tunde, et olen tagasi Hollandi rannikul. Seisin nelja tee ristil ja nautisin uhket üksindust keset Peipsi Madalmaade õhtuvaikust.

aa ruudus pluss bee ruudus võrdub tsee ruudus

Algajad latipoisid lasernivelliiriga tutvumas

Teine päev möödus pooleks klassiruumis ja õues. Õnneks oli vastupidiselt eilsele väljas päikseline sügisilm ja värskes õhus viibimine väga mõnus.

Täna jätkasime tutvumist aiaplaneerimise ja puittaimedega ning neile lisandus pisut kummalise nimega aine Vertikaalplaneerimine:

Vertikaalplaneerimine tähendab olemasoleva reljeefi muutmist, vajadusel madalamate osade pinnasega täitmist ja kõrgemate osade pinnase äravedu. Ehk maakeeli, kuidas saada lohust muhk ja muhust lohk. 

Õpetajahärra oli asjalik praktik, tundis siirast headmeelt, et kursusel on seekord päris palju mehi  (ei olegi kõik paadunud õpihoolikud-naisterahvad) ja nentis fakti, et professionaalseid maastikuehitajaid saab meist ehk 10%.  Jää murtud, asusime asja juurde.  Reljeef, künkad-mättad, geo-portaal, turvajalanõud, Pythagorase teoreem. Audiovisuaalne tutvustus erinevatest loodidest, nivelliiridest ja nende tööpõhimõtetest. Nagu juuresoleval pildil näha, saime hommikuse teooria kohe pärastlõunal praktikas proovile panna ja see oli täitsa vahva. Veidi vähem vahva oli aga loodimisülesanne nr 2, mille täitmiseks tuli unustuse hõlmast välja koukida oma põhikooli matemaatika (väheldased) teadmised. Panime naistega pead kokku ja käänulisi radu mööda ikkagi lõpuks hakkama saime, kuigi lahendus polnudki tegelikult nii keeruline, pigem nipiga.

Kuna eilne lõunaeine oli nagu ta oli, otsustasime täna sõita linna pubide pakutavaga tutvuma. Alustasime bussijaama omast nimega „Turist“.  Päevapraad maksa-singistrooganov maksis 3.40 ja maitses oluliselt paremini koolisöökla toidust – kõht sai täis ja retro-mööbel tekitas mõnusalt nostalgilise meeleolu. Lilleseaded laudadel olid värsked ja kaunid, teenindus kiire ja meeldiv. Siia võib tagasi tulla küll, aga homme ehk uudistame veel ringi.

"Turist"

Esimene koolipäev

põõsasmaran (vist)

Kui Evelin toanaabriga koolimajja jõudis, polnud tunnid veel alanud - seega otsustasid nad teha tiiru ümber koolimaja ja imetleda kõikvõimalikke puid-põõsaid kaunis karges hommikuvalguses.

Imetlejaid-kursakaaslasi kogunes järjest teisigi. Lõpuks jõudis aeg sinnamaale, et sisenesime koolimajja ja otsisime esimese klassiruumi üles. Kui ennevanasti olid reklaamüleskutsed: "Kuue kuuga trollijuhiks!", siis nüüd selgus, et programmis on: "Kahe tunniga ladina keel suhu!". Õpetajanna oli igatahes armas kui ingel ja rääkis võõrate keeleväänamis-nimede vahele lugusid vanadest kreeka ja rooma jumalatest. Väga meeldiv taastutvumine haridussüsteemiga. Kreeka-ladina maadluse järel tegelesime sissejuhatusega õpingutesse, misjärel tuli igati ära teenitud lõunapaus. See oli pisuke pettumus, peab mainima. Vürtsikas lihapada oli pigem vesine veis magedate juurviljadega, aga kõhtu täitis ja noh.. iga algus on raske.

Mullateadus. Aine pealkirja järgi olin kahevahel, millest juttu tuleb :P Arvestades, mis kooli ma tulin, siis tegelikult oli muidugi ainult üks variant - ikka mustast mullapinnast, mida higis haritud. Ka see õpetajanna oli armas ja humoorikas - mis toimub? Kuidas siia küll nii tore kaader on õnnestunud meelitada? Tunni lõpuminutiteks viis ta meid õunasortide degusteerimisele - pikk laud kaetud mõlemast küljest paarikümne taldrikuga, millel erinevad õunatükid. Väga mõnus tunnilõpp :)

Järgmiseks tuli kaks tundi Aiakujunduse aluseid. Ilusad värvilised joonised, palju juttu tingmärkidest. Õpetajanna ise oli ka väga värviline - pikas tumesinises kleidis, oranž sall üll. Kuigi oma aia kujundamiseni me väidetavalt ei pidavat selle aine raames jõudmagi, oli siiski huvitav loeng ja ilmselt põnevust jätkub ka tulevikus.

Pika päeva pidi lõpetama aine, mille lühend PUITT ajas mind kodus segadusse ja naljaga pooleks mõtlesin, et see räägib puittahukatest - see lühend assotsieerus mulle sõnaga risttahukas. Jõudes tundi (õige nimega Puittaimed) selgus, et nüüd saabus too erand toredate õppejõudude reegli kinnituseks. Alustuseks saime kuulda moraaliloengut teemal: "Valikud - töö või kool", millega ta pani meile kõvasti südamele, et me iseenda vastu oma võimekuse osas ausad oleksime. Sellele järgnes ekspromt-ekskursioon kooli pargis, milleks keegi sobivalt riietunud polnud ja kutsus esile ninade ohtrat tilkumist. See oli siis lisaks nendele tilkadele, mis pilvedest krae vahele kukkusid. Maraton-tuur oli tegelikult huvitav ja esile pääses ka õpetaja omapärane huumorisoon, aga kui palju nendest viir-, lodja-, ja kikkapuudest ka päriselt meelde jäi, näitab aeg.

Saigi päev läbi - kiire poetrett, kuumad söögid-joogid ja kordamine aluspinna juur-umbrohuvabaduse olulisusest enne enelaste istutamist ja ongi aeg põhku (:P) pugeda.

Homseni!

Uued algused

Keskeakriisiga kaasnevad teatud kummalised tundemärgid nagu enda tegeliku vanuse eitamine, sportlike võimete ülehindamine ja elulised kannapöörded. Nagu teada, arenevad tüdrukud kiiremini ja seega jõuab ka keskeakriis meestest varem kohale. Ei jää minagi sellest õnne(tuse)st puutumata.

Esimene näide:

35. sünnipäeva eel külmalt elu esimene maraton - tehtud. Küll kõigest 10 km kiiret kõndi, mitte 42,195 km veremaitselist 'jooksu', aga ikkagi maraton.

Teine näide:

Läksin edasi kooli. Alg-, põhi-, keskharidus, Otsakool, baka- ja maka tehtud, võtsin suuna Räpina Aianduskooli. Õpin, mis on konstruktsioon, tellis, lubi, raudbetoon. Või noh, peaaegu - kui kõik hästi läheb, siis saab minust  ühel heal päeval kahe aasta pärast maastikuehitaja. Nii ma siin nüüd olen, kutseka ühikas (iroonilise aadressiga Nooruse 1), 260 km kaugusel kodust, kolme nädala pärast 35. aastat vana, jagan tuba ühe vahva 48-aastase naisega kel samuti Kriimsilma moodi mitu ametit selja taga ja mõtlen, mis ma NÜÜD tegin?!? 

Homme on esimene tund ladina keel, millele järgneb mullaõpetus. See kõik on väga põnev ja ma ei jõua ära oodata, millal traktoriga sõita ja kivigiljotiini proovida saab, nii et nagu mu kolleegid mind reedel kontorist ära saates ütlesid:

Per aspera ad astra! ehk Läbi raskuste tähtede poole!

End of the road

Et puhkuselt naasmine liiga valutult ei läheks, sain ma esmaspäevaks kondika-külmetuse kätte. Õhtul laevas läks kurk nii ruttu nii paiste, et koos kinnise ninaga oli raske hingata. Laevasügavuses asuv kajut kandis minuni kogu mootori madala vibratsiooni ja mul oli tükk tegu, et oma õhtusöök sees hoida. Kuigi olin salamisi lootnud üksinda kajutis olla, siis olid ülakorruse-papil omad plaanid ja ta saatis mulle kajutikaaslase. Ja veel missuguse kaaslase - õigeusupapi naise! Nii uskumatu kui see ka pole, oli temagi käinud loetud päevad varem Arvika kandis. Mis tõenäosus see küll on? Oleks, et Oslo, aga mingi kohalik Keila-mõõtu linnake keset metsi ja järvi. Nojah. Igatahes olime mõlemad kuidagi nii samal lainepikkusel, et jutustasime kella üheni öösel.

Hommikune ärkamine juhtus läbi õnneliku viperuse, sest äratuse aja olin pannud Rootsi vetes - ajavahe tõttu plärises too tund aega vajalikust hiljem. Õnneks teatatakse ka laeva valjuhäälditest, et Tallinn pole enam kaugel ja saime õigel ajal üles tõustud. Päikest ju sisekajutisse ei paista ja nagu selgus, pole seal ka piisavalt levi, et mobiil enda kella uuendaks.

Võiku sõin välistekil lähenevat kodulinna silmitsedes. Mujal hea, kodus ikka parem :) Tuhandeid kilomeetreid hiljem on mul ikkagi hea meel, et selle hulluse ette võtsin. Oli väga põnev ja mitmekesine reis - aitäh, et olite mõttes minuga!

Teie Kurrunurruvutt

Ongi aeg sellele eepilisele roadtripile joon alla tõmmata, statistika:

Kilometraaž - 5570

Samme - u 240 000

Läbitud riike - 9. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Holland, Belgia, Taani, Rootsi.

Külastatud paiku - 35. Riia, Vilnius, Trakai, Augustow, Olsztyn, Malbork, Sopot, Gdansk, Heringsdorf, Greifswald, Stralsund, Göhren, Prora, Binz, Sellin, Lübeck, Bremen, Leeuwarden, Haag, Rotterdam, Gent, Antwerpen, Brugge, Wenduine, Oostende, Waterloo, Huy, Köln, Hvidovre, Kopenhaagen, Tjolöholm, Arvika (õigemini Eikusagil-külake seal lähistel), Kristinesund, Mariefred, Stockholm

Hotell-motelle - 8 erinevat, 9 ööd 

Sõbramajutusi - 3 erinevat, kokku 5 ööd

Lisaks veel 1 öö laevas

Praamisõite - 3. Swinousjcie-Karsibor, Puttgarden-Rødby, Stockholm-Tallinn.

Külastatud muuseume - 2. Mauritshuis Haagis ja Rubenshuis Antwerpenis.

Muljeid ja uusi kogemusi - lugematu arv

PS: teate ju seda ütlust, et igas sadamas on eestlane? Nende 15 päeva jooksul nägin täpselt ÜHTAINUST Eesti numbrimärgiga autot, veokat kusagil Hamburgi lähistel. Bremenis kuulsin soome keelt (no ja siis ka too burgerimüüjapoiss Kopenhaagenis) ja see oli ka kõik. Oma kolme tuttavat eestlast ma loomulikult ei arvesta. 

Tagasi Södermalmis

Mõned teist vbl teavad, et olen proovinud ka lapsehoidja-ametit. Täpsemalt viis aastat tagasi veetsin 9 kuud kahe vahva väikse poisi seltsis Stockholmis. See oli ühteaegu väga huvitav kui ka proovilepanev aeg ja minusuguse juugendi-pede jaoks võrratult ilus keskkond elamiseks.

Ei enne ega pärast seda aega pole ma pikemalt Stocki sattunud. Nüüd siis, viis aastat hiljem võtsin ma selle aja - lausa pool päeva - et külastatada mõnda oma vanadest lemmikpaikadest. Sõitsin metrooga, vaatasin üle oma kodumaja ja uurisin, kaugele Slusseni ehitusega on jõutud (mitte eriti). Ausalt, kummaline tunne oli, kohati iiveldamiseni imelik. Maitea, see oli vist keegi teine, kes siin elas ja oli, ühes hoopis teises elus, tundub mulle. 

See segane tunne, pikad reisipäevad ja kondika-külmetus kokku, tõmbas mulle sellise vässu peale, et lõpetasin linnatuuri plaanitust varem. Pärast toidupoest rootsi specialitätide hankimist, otsisin oma suksu lasipuu äärest üles ja sõitsime sadamasse. Nüüd siis istun siin kuumas autos laeva järjekorras ja püüan seedida kõiki neid tundeid-mõtteid, mida kahe nädala jooksul läbielatud sai.

15. päev - 81 km ja 14 000 sammu ja seitse jalga vett kiilu all

Gripsholm - viimane öö enne laeva koju

Mõned kuud tagasi käisin Haapsalus ja põikasin kolleegide soovitusel sisse Samaaria poodi. Leidsin sealt ühe iidvana Ravensburgeri pusle, millel ilus tellistest pontsakate tornidega Gripsholmi-nimeline loss. Kuna ma olin just ühe pusle kokku saanud, oli vaja uut ja ostsin ta 2 euriga ära.

Reisu planeerides tekkis tarvidus ööbida Stockholmis v selle lähistel ja vahva üllatusena soovitas Booking mulle hotelli just sellesama lossi vastas Mariefredis. Tehtud-mõeldud.

Pusle ise, muide, on endiselt pooleli, sest 70ndatel tehti säherdusi viguritega tükke, mitte sellise klassikalise kujuga, nagu harjunud oleme - sellevõrra on keerulisem teda kokku saada. Kindlasti edeneb see nüüd märksa kiiremini, kus lossi elusast peast näinud olen ;)

Sõit siia oli leitsaku tõttu üsna pingutav, eriti rootslaste karja-aialike teede tõttu. Möödasõiduks mõeldud kolmas rida on küll super, aga ülejäänud aja kitsas aedikus uhada on kõike muud kui mõnus. Küllap ta minusuguste raskejalgsete pärast tekitatud ongi, aga no ahistavatest situatsioonidest tahaks ikka võimalikult ruttu pääseda, nii et see 'liiklust rahustav meede' annab täpselt vastupidise efekti nagu kõik tema liigikaaslasedki. /minu eilsed nunnud naabrid, tulid karjajutuga meelde /

Kui keegi juhtub siiakanti sõitma, siis Mariefredi tasub sisse põigata küll - lisaks lossile on siin armsad vanade puumajadega tänavad ja kena, jahutav järveäärne. Hotell, milles peatun, on ka toredalt romantilise sisekujundusega - maalitud puitlaed, lillevanikud seintel ja kuldsed puust nikerdatud lipsukesed voodipeatsis. Kristalllühter otseloomulikult ka.

14. päev ja 360 km. Tankima rohkem ei pea, kodu juba paistab ;)

Minu suvepuhkus maal

Tänane sihtpunkt on Arvika, Värmlandi läänis, üsna Norra piiri lähedal. Miks? Sest sõber Maarjal oli vaja siia saada ja kuna ma juba nagunii Eurotripi olin ette võtnud, siis otsustasin ühendada meeldiva kasulikuga ja ta Arvikasse ära visata. 

Seega Taani ära vaadatud, suundusime üle uhke Öresundi silla Rootsi. Sõit kestis u 5 minutit ja kui oleks olnud mahti ringi vahtida, oleks elamus veelgi toredam olnud.

Esimene suurem peatus oli impro-stopp nimega Tjolöholmi loss. Rootsikeelset majatuuri ei hakanud me ootama ja imetlesime uhket Tudori-stiilis hoonet ja parki väljast. Eriti vaimustav ja vahemereline oli avar vaade pargist merele.

Teine suurem peatus oli impro-stopp nimega Ursand, kaunis liivarannaga järv keset vahvaid mustikametsi. Ühtlasi suuuuur haagissuvilate kämpinguala. Umbes 18,5-kraadises vees sai tehtud ka esimene (ja teine) suplus, mis sobis pika kuuma autosõidu vahepalaks ideaalselt.

Imearmsad kaljused maastikud aga jätkusid, rootsi-punased talud lehmade ja hobustega koplites, suured järve- ja põllulahmakad nende vahel.  Ma oleks nagu Lindgreni lugudesse sattunud! Ja siis keerasime ühte neist muinasjuttudest sisse :O Mu tänane öömaja on mäenõlval vaatega järvele, kassid-koerad-pardid hoovis ja naabri lehmapidamise kosutav lehk ninas. Kuuri all on ägedad vanad traktorid ja halliks pleekinud lippidega ussaias õitsevad sirelid. Väga vahva vaheldus hotel-motellidele, seda enam, et mul pole kunagi maavanaema olnud, kelle juures suvesid veeta ja sellest septembris kirjandeid kirjutada.

 PS: kuna ma jäin enne postituse avaldamist magama, saan varahommikuse märke teha ärkamise kohta. See oli klassikaline kuke-äratus, mille kiremise snooze-intervall vähenes minutilt pooleni ja siis veel 10-sekundiliseks. Väga tõhus :D

13. päev ja 640 km

Köln - Kopenhaagen

Äratus oli täna õige varajane, kell 4.45, sest tund aega hiljem pidin juba võtma peale oma kaardilugeja Maarja ja startima Kopenhaageni suunas. Väljas hakkas juba hahetama ja ärkavas linnas oli mõnusalt rahulik sõita. 

Rahu kadus õige pea, sest pikad pendeldusvahemaad nõuavad ka tööinimestelt varajast ärkamist. Ometi sujus kahese ekipaaži sõit nii ladusalt, et hoogsalt jutustades ununes kiirus ja piirangud ja järsku lajatati meile punase välguga otse silma. Kmh-dest ja võimalikest trahvisummadest ei hakka ma siinkohal spekuleerima ja võtan seda kui Euroopa kiirteede-nimelise lõbustuspargi külastusmaksu.

Edasi kulges tee järjest kahanevas tempos kuni istusimegi Hamburgi juures ummikus. Tubli tund kui mitte rohkem ja olukord muutus pisut närviliseks. Olin küll praamipileti ostnud tugeva ajavaruga, aga gepsu arvestatud eeldatav saabumisaeg muudkui pikenes ja pikenes, aga kolm rivi autosid liikusid teosammul. Lisaks tekkis meil ka vajadus benssu võtta - lähima tanklani oli 5 km ja seda veeresime me üle poole tunni! Lõpuks jõudsime teetööde ja tanklaga kohakuti, enne seda oli veel üks mahasõit, kuhu me hoolega vaatasime, et kogemata ei satuks ja.. kaks meetrit hiljem selgus, et see oli ühtlasi ka ajutine tankla sissesõit :O Pekki.. kõike need sakslased ka tähistavad piinliku täpsusega, iga viimast kui konarust aga sellist olulist asja nagu mitmekümne km peale ainsa bensuka ligipääsu - nein! Oeh.. sõitsime siis edasi, nüüd juba pisut normaalsemas tempos ja keerasime teisele kiirteele. Kümnekonna km pärast saabus õnneks ka kauaoodatud bensukamärk ja oli see alles üks suur ja ühehäälne Juhhuu! mis selle puhul kostis. 

Kiire P&B peatus tehtud, jätkasime teekonda Puttgardeni poole, kust pidime minema praamiga üle Taani. Sinna jõudsime üllatuslikult isegi nii lahedasti, et pääsesime eelmisele praamile. See tähendas seda, et teel Kopenhaagenisse võisime rahulikult sõita ja loodust nautida; oma hosteli check-in jõudsime samuti tunnike enne plaanitud aega ja saime hetkeks isegi siruli visata.

Hostel asub omapärases kohas, vanas sõjaväekasarmukompleksis . Kõik hooned punastest tellistest, nii nunnu piirkond, et koli või siia päriseks - siin on isegi üks majaosa müügis, magnooliapõõsas ees õitsemas! Perfect! 

Pärast pikutust jalutasime rongile ja sõitsime kesklinna. Väike merineitsi, värvilised kaimajakesed ja Tivoli, lisaks palju ilusaid maju ja hulganisti lõhnavaid sireleid!

 Õhtusöögileid oli gurmeeburksikoht nimega The Hungry Dane, kus teenindajaks sattus olema soome poiss! Ta polnud väidetavalt juba paar aastat emakeelt rääkinud ja oli meiega kohtumise üle ilmselgelt rõõmus. Ja ka burks oli super!

Ega palju kauem ei jaksanudki, kobisime koju kotile tagasi, sest homme ootab ees järgmine pikk jupp teed Rootsimaale üle väga vinge silla ;)

12. päev ja 734 km.

Köln

Pärast eilset marulist vastuvõttu tuli hea uni ja oma suureks rõõmuks sain mõnusasti kaua magada ning rahulikult ärgata. Kui siis pool üheksa end püsti ajasin, oli päike väljas siramas ja eilsest äikesetormist vaid mälestus järel.

Esimeseks ja kõige tähtsamaks sihtpunktiks Kölnis oli mul üks pagarikoda linna teises servas. Vähemalt oma kodulehe info kohaselt küpsetavad nad ehtsal viisil ehk vardal tule kohal Baumkuchenit, mis on põhimõtteliselt keeksitaoline küpsetis ja seega hirmus hea. Sõitsin ühe trammiga ja siis teisega ja jõudsin kohale ja leidsin ka pagariäri. Ainus, mida polnud, oli Baumkuchen. Mhh, tuhandeid kilomeetreid täiesti asjata sõidetud! Lohutuseks ostsin ühe teise, martsipaniga kaetud biskviitkoogikese ja sõitsin tagasi linna keskusesse.

Katedraalist kohustuslik pilt tehtud, vana-rooma kivitee vaadatud, sain kokku oma järjekordse lahke võõrustajaga ja läksime lõunale. Asian fusion ja krõbe part vürtsikas kookosleemes oli väga maitsev ning esimest korda elus proovisin papayamahla, seegi oli hea. Kõht sai kuhjaga täis, nagu ikka hiinakas süües, sest ega järele ju ka jätta ei raatsi :)

Kuna mu rahakott on tee peal augu sisse saanud - nii otseses kui ka ülekantud tähenduses - olen juba mitmest linnast otsinud endale uut. Täna siis saabus see õnnelik päev, kus ta kätte sain ja ära tõin. Poodlemisele raiskasin tubli kaks tundi ja arvesse võttes seda ülekantud-tähenduse-auku, siis olin väga tubli ja panin pooled väljavalitud asjadest tagasi riiulile.

Õhtu jõuab, päev veereb, aeg kohvikusse koogi äärde maha istuda. Paar tundi jutustasime sõbraga ära ja siirdusime tagasi 'koju' tankima-pakkima. Ettevalmistuste käigus sain veel näha ilusat loss-hotelli mäe otsas, mille ühe öö peatumise hind läheneb 2000 eurole. Jälle olen heade sõprade eest tänulik!

Homme siis maraton-päev: 

Köln-Kopenhaagen. 

Ja homme on mul kaardilugeja!

Wenduine, Oostende, Waterloo, Huy

Minu peen plaan nautida hommikusöögiks Brugges Belgia vahvleid läks untsu, sest mitte ainult ei maganud ma sisse (loe: välja), vaid ilm oli külm, pilves ja tuuline - üldsegi mitte sobilik välikohvikus istumiseks. 

Seega läks käiku plaan B, ehk et astusin läbi supermarketist ja haarasin kaasa kiirvahvleid ja õnneliku juhusena leidsin allahindlusletist isegi pisikese moosipurgi. (Hiljem selgus, et natuke vähem õnne oli purgisuu suuruse sobivusega minu kaasasoleva lusikaga).

Mõtlesin, et pistan siis kusagil ilusa vaatega kohas autos oma vahvlid nahka ja panin gepsu sisse ühe lähedalasuva mereäärse linnakese nime. Trippi planeerides olin tahtnud sõita rannikutrammiga, aga asjaolude muutumisel aega nii palju ei oleks jätkunud ja nüüd näen siis vähemalt mere ära. Sõidan ja sõidan, ümberringi armsad talud ja loomad, jõuan linnakesse - parkida ei kuhugi! Ok, kaart näitab pikka rannaäärt trammitee kõrval, kannatan tühja kõhtu ja sõidan edasi. Tee ääres parkimisala küll, aga mida pole, on vaade. Poleks ka mitte trammist olnud, sest mereni jõudmiseks oleks tulnud teha äraspidine Normandia dessant üle düünide!

Niisiis sõitsin muudkui edasi, kuni jõudsin trammitee lõppu Oostendesse välja ja sealsetel tänavatel ekseldes ühe kirikuni. Kuna selle ees oli vaba parkimiskoht ja kätte jõudnud juba lõuna, keerasin auto tee kõrvale ja moosipurgilt kaane maha. Väljas sadas vihma ja ulus tuul, aga mul oli mõnus väike brunch :)

Ärajäänud dessant viis mu mõtted lahingutele, täpsemalt Waterloole. Selle külastus oli mul ju ka plaanis kunagi, kui veel mõtlesin eurovisiooni-teemalist reisi teha. Ja ta jääb kenasti Kölni tee peale, v noh, vähemalt samas suunas. Ega's midagi - rool jälle kätte ja maanteele lendama! Oi, aga need Belgia teed, kiirteed - seni kõige õudsemad kõigist! Kohutavalt palju kaubaautosid, palju veetakse elusloomi.. inimeselgi ebameeldiv sõita, rääkimata tihedalt kokkupressitud loomadest. 

Waterloo exiti magasin ma maha ja lähenesin mälestusmärgile tagantpoolt, vbl isegi hea ja rahulikum oli nii. Aga külastuskeskusesse minna ega mäge vallutada ma seekord ei jaksanud. 

Pikalt üksi sõites kipub keha kangeks jääma, nägemine kokku jooksma - vajud kuidagi tardumusse. Seega pausid on head ja hädavajalikud. Siis meenuvad ka head mõtted nagu kõrvalepõige linnakesse Huy, mis asub orus jõe kaldal ja kus on mägi ja mäe otsas uhke kindlus Citadel. Jällegi, ajanappusel ma sinna sisse ei astunud, aga vaade oli kena nii linnale kui ka sõidu ajal mäenõlvadele. Romantilised mägikülakesed nagu Poolas, aga järsemad nõlvad ja kihvtimad majad.

Ja siis juhtus see, mis ükskord teel ikka juhtub - äiksetorm ja paduvihm, nii et suurt midagi näha ei ole. Seisma jäämine kiirteel pole ka variant, seega püüdsin püsida parajas kauguses, et eelmise auto tulesid oleks natukenegi aimata. Küll oli hea meel kui sadu lõppes. Kölnini polnud enam palju maad jäänud, tipptunni-ummik võttis aga oma aja. See kõik oli aga seda väärt, sest teekonna lõpuks ootas mind soe toit ja iseküpsetatud muffinid - mul on niiii toredad sõbrad :)

10. päeva statistika:

453 km / 10500 sammu

Lõpmata palju külalislahkust

Gent, Antwerpen, Brugge

Eilsesse päeva sattus natuke liiga palju linnu ja vaatamisväärsusi, eksimisi ja emotsioone, nii et ühte head lugu õhtuks mul polnud. Nagu ka levi, seega eilane postitus tuleb tänasega koos. Lühike.

Pilt tänavavaadetega kolmest linnast

Gent - omamoodi kena, aga selle õhustik mulle väga ei istunud. Vbl oligi asi õhus, sisemaa linn nagu ta on. Kivine.

Antwerpen - suurem, uhkemad hooned, vägev raudteejaam, jänesterohke.

Brugge - meeldis väga, nunnu ja hubane. Hekid-murud pügatud, üliarmsad majad. Siia võiks ehk tagasigi tulla, sain vaid tunnikese õhtul jalutada.

9. päeva statistika:

368 km/ 27 300 sammu - senine rekord
Gepsu-eksitusi - mitu-setu. Näitab üht, ütleb teist suunda. Keeruline jälgida, kui on mitu järjestikust mahasõitu ja kohe pärast seda järgmine pööre
Jäneseid - 3
Luiki - paarkümmend

Ühistran-spordipäev

Kuigi täna polnud tarvis varakult startida, on nädalaga harjumus juba sisse kujunenud. Nii astusingi kell 9 uksest välja ja seadsin sammud linna poole. Kohaliku ühistranspordikaardi sain sekeldusteta laetud ja enne rongi astumist viipasin seda teist eeskujul vastava aparaadi ees. Suur punane hollandikeelne error! Mis siis nüüd? Kuna sõita oli vaid üks peatus, võtsin jänkusüdame rindu ja astusin rongile. Keskjaamas läksin teeninduspunktist nõu küsima. Te oleks pidanud rongiklassi valima. Aha? Einoh, seda ma tean küll, et rongidel on klassid ja sõita tuleb ikk vastavalt ostetud piletile, aga mille krdi pärast too laadimisaparaat minult seda ei küsinud?

Kuna ilm oli niiske ja üsna jahe, siis otsustasin randa minekuga veidi oodata. Kõndisin mööda esmaspäevahommikust tühja linna, saatsin ühe postkaardi ja pildistasin kõike, mida vähegi pildistada andis.

Kui päike tasapisi ennast juba näitama hakkas, istusin trammile (kaart toimis tõrgeteta) ja sõitsin Scheveningeni rannapiirkonda. Ilusad majad ja rannahoone, tuuuuuline rand ja vaateratas!!! Oi, seda juhust ei saa ju ometi jätta kasutamata! 9 euro eest sai 15 minutit ja päris mitu ringi teha, õnneks tuul väga ei kõigutanud ka. Tore oli, ootan põnevusega Tallinna oma valmimist.

Sõbra lahkel soovitusel võtsin reisuplaani ka ühe veidi kultuursema tegevuse ja külastasin kunstizaali, täpsemalt Mauritshuisi. Maja täis kunsti, sh kuulus kõrvarõngaga neiu. Ega ma mingit tohutut vapustust ei oodanudki, aga see pilt jättis mu täiesti külmaks! Kuna neil on seal mitmel korrusel kümneid ja kümneid teisi kauneid ja huvitavaid maale, siis polnud katki miskit. Väärt külastus igatahes - aitäh sulle, sõber, soovitamast ja öömaja andmast ;) 

Homme aga ootab mind Belgia, kus ma pole mitte kunagi käinud.

8. päeval statistika:

0 km autoga, u 15 km rööbastranspordiga, 17 000 sammu jalaga

Nähtud maalikunsti - mitusada tükki

Ostetud Wilhelmine piparmündi-kommipakke - 5 (vbl pean veel juurde ostma, vähe sai)

Pargis murul istutud minuteid - 82

Kokkupõrked ratturitega - 0 !

Täna nägin ma Madalmaad!

Täna nägin ma Madalmaad!
Nägin rohtu ja lambasi,
Nägin beež-lehma karjasi.
Mere lõhna ja tuulikuid -
Täna nägin ma Madalmaad!

Nädala nägin ma Euroopat!
Nägin Riiat ja Rügenit,
Nägin Binzi ja Bremenit,
Leeuwardeni ja Lübeckit -
Nädala veel näen Euroopat!

Seitsmenda päeva statistikat:
495 autoga,
16300 sammuga.
Sadaviisteisttuhat, kaksüheksasada -
seitsme päeva statistikat.

Eks-moosekant Bremenis Eurovisiooni finaal-õhtul

Et me kõik saaks mõnusasti laupäeva õhtut ja oirovisiooni nautida, hoian postituse lühida.

• Tupiku märk ei tähenda alati tupikut
• Guugli ja asutuse kodulehe märge lahtiolekust vastab ainult siis tõele, kui parasjagu on kuu 1. laupäev. Täna ei olnud.
• Stralsundi mehed olid paatidega lahel kala püüdmas - sillalt avanes armas vaade neile vanalinna taustal. 
• Rostocki TÜV esindus on tore, sest nemad ka tõesti olid avatud ja sain oma Umwelt-plakette lõpuks 5 euroga kätte
• Lübeckis olid vahvad teineteise poole kaldus kaksiktornid ja põnevate nikerdustega raehoone (?), aga kui me poleks sealt kunagi ammu linnaõigust saanud, siis oleks võinud selle külastuse ka vahele jätta
• Kuigi mul polnud plaanis Hamburgi minna, mõtlesin vist ta peale piisavalt kõvasti, et teda paar korda tahtmatul gepsu sisestada ja lõpuks eksitas geps ka iseseisvalt mind linna sisse. Elbphilharmonie katuse nägin sillalt ära, aga kuna vastassuunas oli võimas Stau, siis ei hakanud sügavamale sisse minema
• Tuleb välja, et täiesti võimalik on sõita püsikiirusehoidjaga, mis seatud 147 peale.. rekordtald oli 162.
• Bremenis on väga ilus, igas võimalilkus värvitoonis rodod õitsevad mis mühiseb. Aga. Imelik on siin olla teiste moosekantideta...
• 6. päeva statistika: 460 km autoga, 17 000 sammu kand-varvas

Puud olid

Kuigi öö läbi sadas ja müristas, oli hommikuks ilm jälle kuiv ja vaid kergelt udune. Loomulikult ei saanud ma tuppa vedelema jääda, vaid võtsin ette oma reisuplaani ja läksin Rügeni saart avastama. Väljamanööverdamine sujus kardetust lihtsamini ja sõita oli pilvise ilmaga vahelduseks meeldivalt jahe.

1. sihtkoht, Prora - oli see alles üks pikk ringmäng! Just selline, nagu onu Adolf kunagi ammu ettekujutas, et kui teha kuuekordne majamüür pikkusega 500m, siis ümber selle randa ja tagasi vantsides tervis muudkui tuleb :D Tegelikult olid tema plaanid loomulikult veel suurejoonelisemad ja neid majablokke pidi tulema 8 tükki, et 20 000 puhkajat korraga ära mahuksid. Päris nii mitut ta valmis ei jõudnud, aga 2,5 km jagu peaks neid 4,5st plaanitust tänaseni alles olema. Mina jalutasin ümber kahe bloki ja päris õõvastav tunne tuli peale - osa majast on renoveeritud lukskorteritega, elanikud rõdul peesitamas ja sellesama korteri hirmkalli seina taga haigutavad tühjad müürid, nagu sõda oleks äsja lõppenud.

Ei osanudki kindlat seisukohta võtta: ajalugu muuta ei saa ja samas on ju hea, kui paljude inimeste suure vaevaga tehtud tööd ei lasta niisama ära laguneda. Njah. See ei tähenda, et ma Pagari tänava uhket elamut heaks kiidaksin.

2. sihtkoht, mille pakkus välja hotelli sõbralik adminn - Baumwipfelpfad, head keeleväänamist!  https://www.nezr.de/nezr-en/ueberblick/aussichtsturm/

Vaatlustornid mulle meeldivad; toreda üllatusena ei olnud sellel üldse treppe, vaid hoopis väga maheda tõusuga lai laudtee, nii et ronimine ei väsitanud üldse. Puudeladvus oli lahe jalutada ja kõige kõrgemale tasandile jõudes oli vaade tõesti vägev.

3. sihtkoht, Königsstuhl. Rügeni saar on tuntud oma kriidikaljude poolest, mille on jäädvustanud ka maalikunstnik Caspar David Friedrichi oma maalil "Kriidikaljud Rügenil". Kui sügavmõtteline lause tuli, nagu otse 9. klassi kunstiajaloo esseest :D Vabandust. No aga nii on. Selleks, et sinna kuulsa maali kuulsa kaljuni jõuda, pidin ma teetööde tõttu sõitma ringiga ja õige ümbersõidu leidmisel tuli jälle jumalik juhatus appi. Pikemal teel on muidugi oma eelis, saab näha palju ilusaid iidvanu külakesi ja lõputuid kollaseid rapsipõlde. 

Jasmundi looduspargi parklast on kaljuni jõudmiseks kaks varianti: jalutades u 40 mintsa või bussiga u 8. Kuna puu otsa ronimine oli täitnud kõigest 40% inimese päevasest käimisnormist (neil olid sellekohased reklaamtahvlid lausa väljas), siis suundusin ülejäänud 60% järele. 

Parkmets ise oli süngelt kihvt, hiiglaslikud puud kõrgusid uhkelt pea kohal ja nende varasuviselt värske rohelus mässis kõik  endasse.

Vaateplatvormile jõudes avanes vägev pilt Kuningatroonist - kriitvalge kaljusein puude rohelise ja mere sinise taustal, tõesti kaunis ja meeliülendav! Ühtlasi suurepärane aeg ja koht väikeseks piknikuks, õnneks olin ettenägelikult haaranud kaasa karbi maasikaid ja see oli küll lausa kuninglik vahepala.

Pärast einet lasin end bussil sama luksuslikult autoni sõidutada. Ees ootas päeva viimane sihtpunkt, nr 5 - Binz.

Oh jummel juula küll, kui kena seal oli! Kuidagi nii harmooniline, rahustav ja kaunis keskkond. Osati ikka vanasti elada ja maju ehitada ja elu nautida. Tänapäevaste klaaskuutide linnades ei ole siis imestada, et inimese hing on katki. Ei midagi silmale ja ilumeelele, kõik aina metall või mustaks võõbatud ühesugused kastid. Istusin muulil ja kuulasin silmad kinni kajakate nääklusi lainete loksumise taustal. Rahu.

5. päeva statistika:

Kilometraaž - 102 km autoga, 24 200 sammu jalgadega
Senine rekordarv tasulisi parklaid - 4, mündid on otsas :P

Statistika on ka otsas, tänaseks vähemalt.

Rongi oodates

Täna on olnud pisisekeldusi, selliseid jumaliku juhatuse moodi eksitusi. Sobib nii hästi tänase püha päevaga, mil Kristus taeva läks. Selle tuletas mulle meelde üks kohalik armas papi, kellelt küsisin teed oma selja taga (sic!) asuvasse TÜV-kontorisse. Mis oli arusaadavatel põhjustel suletud. Homme ka päev ja pealegi veel tööpäev :)

Aga sissepõige Greifswaldi ei olnud sugugi asjatu, sest sattusin 'kogemata' sellisele tänavale ja sain mööduvaid koerajalutajaid rõõmustada - oi, sealt oled pärit? Vaat kui õnnelik leid!

Siis veetsin tunnikese Stralsundi vanalinnas juustukoogi ja värske jäätee seltsis ning seejärel suundusin mööda väheseid, aga see-eest munakivitatud alleesid oma järgmisse peatuspaika Rügeni poolsaarel Göhrenis.

Kui ma eile virisesin Gdanskist väljamanööverdamise üle, siis täna sain proovikivi edasijõudnutele sissemanööverdamises, vt allolevad pildid, kus panoraami tõttu tundub rohkem ruumi olevat kui päriselt on.

Punastest tellistest (jälle sic!) väravapostide vahelt, kus mees seisab, täisnurga all sisse ja autodest mööda ja täisnurk paremale. Mhmh. Aga hakkama sain! Natuke rohkemate manööver-šedöövritega kui eile, aga sain. Väljasaamine on jälle iseasi, ma juba kaalun homseks alternatiivseid sõiduvahendeid nagu rong ja laev. Ülehomse ees mul pääsu pole ikkagi ja miskipärast tuli meelde laulujupp ...kõik väravapostid ma pikali aan.. :D

Olles pagasi oma neljanda korruse katusekambrisse vinnanud..aga ei, sest mingi ime läbi on siin iidses majas lift - ja lifti ülanurgas TÜV-kleeps - pühendasin pool tundi pesupesemisele. Õnnelik juhus u nr 8 (nt ka lahke autorehvikontrollija-papi ja lahke parkimismaja-privaatvetsu-lubaja-tädi) oli pesunööri ja paljude konksude avastamine vannitoast. Kasulik nipp reisisellidele: kui on pilte hotellitoast, kiigake ka vetsu. Eelpool nimetatute ja ka nt käsiduši olemasolu on hea; minusugustele suurelukatele meeldivad lahtised dušinurgad, et ei pea end kabiinides ära lööma, kui nt ainult pead v jalgu pesta tahad.

Pesu rippumas, vastasmaja katusel pesitsevast kajakast pilt tehtud, panin end peenelt riidesse, maani seelik ja puha, ja suundusin pljaažile. Meri oli endiselt külm, aga rahvast oli suht palju, käis rannajalkamatš, muusika tümpsus ja elu kees. Avasin promillõlle ja nautisin päikest ja inimesi. Järsku tuli meelde, et siin on ju susla! Ja sellega saab kõrvallinna Sellinisse uhke muuli juurde! Tõttasin rongijaama ja segasin piletimüüja võileivamugimist. Palun, kas Sellinisse saab täna ja tagasi ka ja kaua see aega võtab ja missee maksab? Saab ja saab ja 15 min ots ja 4.50. Jah, palun. Rong läheb 50 minti pärast. Krt. Minu randmeloleva kella Eesti aja järgi oleks läinud 5 minti pärast.. väike vihje, et rongi polnud ees, jäi mul nagu märkamata :D

Istusin siis päikese kätte pingile rongi ootama ja kasutasin aega kasulikult. Arvutamiseks ja kirjutamiseks, nii läks ta rutem tõesti. Kui siis rong juba ees oli, avastasin jaamahoonest ka suveniiripoe... Õnneks ikkagi sain õigel ajal sealt tulema ja sõit tossupilves läbi metsade sai hoo sisse. Võtsin rongiplaani välja, et vaadata tagasisõiduaeg ja et mitu peatust sihtkohani, vaatasin oma piletit ja..krt. Sellin Ost. Muul asub peatuses Sellin West. Raudselt piletimüüja tegi einestamise segamise pärast tagasi, sest no ma ei oleks võinud rohkem turist olla ja kuhu mujale ma ikka oleksin suundunud kui põhivaatamisväärsuse juurde! Ok. Kuna ma kahest võimalikust rongist viimase peale ei tahtnud lootma jääda, siis valisin eelviimase. Palju mul aega jääb ja mis on vahemaa? Läbi metsa lõigates 1,5 km üks ots ja 50 mintsa - tehtav küll. Tulin siis imearmsas Sellin Ost peatuses maha, geps sisse ja jalgadele tuld. Geps suunas mind metsarajale, mis suundus mäkke. Õige jah, topograafilist infot ta ei anna. Mis siis ikka, teine käik sisse, seelikusaba pihku ja üles! Puud oli suured ja natuke hämar ja hirmus oli ka, aga palju seda metsa ikka 500 m peale mahub. Panin edasi, möödudes kohalikust rattalükkajast tädist, kes mulle naerdes pika jutu maha ähkis, ilmselt tõusu raskusest - naersin vastu ja uhasin tast mööda. Saigi tõus läbi ja saabus see, mis ikka iga mäevallutusega kaasneb: üllatused ja vaade! Esimene oli pea võssakasvanud kirik ja teine oli muul :O

Imetlesin ja pildistasin ja suundusin siis mööda peatänavat alla tagasi raudteejaama Sellin Ost poole. Oeh.. need valged puitpitsilised suvitusvillad... mõned klõpsud ikkagi tegin ja rongile jõudsin ka. Isegi varuga, nii et sain teda perroonil oodata.

Tagasi Göhrenis ootas mind veel üks üllatus - funikulöör! Oma reisu planeerides olin üsna kurb, et selline madalate maade tripp tuleb ja köisraudteid ega ka funikulööre ette ei tule, kui ehk Kölni oma välja arvata. Aga näed, siin ta siis ongi: maksad 1 euro ja ta tõstab sind taevasse :)

4. pv stats:

KM - 150 autoga, 18500 sammu jala
Autohooldus - 1. jahutusvedeliku lisamine; kaasavõetud 5l klaasipuhastit sai otsa
Muule - 2, aga kummalegi ei jõudnud kõndima
Ville - 2, kõndisin mõlematel

PS: vanapagan on asunud silku sööma