75+28+9= 7+2+1

Suure pingutuse, nädal aega kestnud topeltvahetuste ja armsate kursakaaslaste abiga sündis väikene ime: kõik kolm herbaariumi saidki kaante vahele ja reede hommikuks ära antud, juhuu! Takistusi ilmnes jooksvalt päris mitu alates puuduolevatest ja valesti määratud okstest kuni viimasel minutil liimi lõppemiseni, aga eestlase jonn ja hääd inimesed aitasid neid ületada. Puittaimi kogunes 75, looduslikke rohttaimi 28 ja murutaimi 9 tükki. Selle viimase kausta olen juba hindega '5' tagasi saanud, mis on täitsa paljulubav algus. 

Püha Kolmainsus

Igaõhtune kella 19-02 kestnud herbaariumi-öötöö oli ka põhjus, miks ma üldse postitanud pole. Püüan nüüd tagantjärele sügise teise sessi kokku võtta. 

• Esmaspäev möödus sünnipäevameeleolus, komm põses külmas ja märjas poris püherdades ning kiviktaimlat rajades. Esialgu oli ilm kena ja päikseline. Otsisime mullast osjajuuri ja teisaldasime kangidega kive. Siis aga läks taevas tumedaks, päike kadus ja vihma hakkas tibutama. Töötasime edasi. Kui vihmast sai lörts, saime aru, et paremaks asi ei lähe. Kiirelt istutasime (loe: uputasime) taimepoisid poriloikudesse ja põgenesime klassi teooriat kuulama. Õhtul tehti mulle vahva üllatusena burks välja ja pärast kogunesime puhketuppa väikse soojendava sortsuga kontidest külma välja ajama. 
• Teisipäeval kuulasime üüüülipikka loengut terrassidest, mis oli niigi väsinud minule säärane uinuti, et otsustasin ärkvelpüsimiseks tunni ajaga pähe tuupida loodustaimede 35 ladinakeelset nime+taime ja minna testile mütsiga lööma. Endalegi üllatuseks suutsin kõigi 15 küsitud taime kohta midagi kirjutada ja loodetavasti läheb piisavalt palju pihta, et test sooritatuks lugeda. 
• Kolmapäeval aeti meid jälle paaridesse ja kästi õhtuks ehitada hindele kivisillutis+terrassivundament+müür. Vaim ja liha olid magamatusest totaalselt nõdrad, nii et töö kulges aeglaselt ja jõudsime oma tööga viimastena valmis. Hindeks pandi meile ''5', küll väga pika miinusega, aga ikkagi!
• Paaril päeval tuletasime mõned tunnid meelde ArchiCADi programmis joonte tõmbamist ja õppisime juurde, kuidas virtuaaltellistele värvi ja -puidule süüd anda. 
• Neljapäeva hommikul saime proovida kännufreesi ja lehepuhurit. Esimene oli üsna keeruline massin, mida hallata, sest ta oli raske, toetuspunkti kehale polnud ja vaade terale oli null. Jõudsime ühiselt samale tootearendus-järeldusele, et vaja oleks peeglit enda ette või siis auto tagurdamiskaamera-analoogi tera kohale + ekraani käepidemele. Lehepuhuritest ei ole ma seni kuigi hästi arvanud, sest a) nad tekitavad müra ja b) nad tekitavad müra varahommikuti, kui ma magada tahan. (Koolis õppisime, et c) nad puhuvad üles mikrotolmu, mis on inimestele kahjulik). Küll aga pean ma ütlema, et kui selle lennumootori endale selga ja hiigeltoru kätte sain, siis oli hiigla tore nõnda Karlssoni-moodi kollaste vahtralehtede sees ringi tuhiseda :D Päeva põhitegevuseks sai grupiga kahetasandilise terrassi ehitamine kruvi-vundamendipostidele. Talade arvutused, materjalide tassimine, mahamärkimine, postide kruvimine maasse, terrassilaudade kruvimine taladele. Kõik see rõõm vahelduvas hoovihmas. 
• Reedeks lubati imeilusat (loe: kuiva) ilma kuni õhtuni. Kell kümme hommikul, kui olime parasjagu põllul kaevamas ja tassimas, lasi Papi kraanid valla ja töömaast sai korralik mudamülgas. Suurema sahmaka ajal olime putkas varjul ja jõime teed, aga kuna vihm ei mõelnudki järele jääda ja mustikapeenar ootas rajamist, siis läksime tööle tagasi. Kopaga oli täitsa tore kaevata ja ka turba kohalevedimine oleks olnud mõnus, kui see savine maa NII lögane ja libe poleks. FYI: laiad puusad+vihmakeep+paksud tööriided on kopa kabiinis ohtlik kombo - sain kursakatele väikse ehmatuse teha, kui kabiinis end ringi keerates kangi vastu haakusin ja kogemata 'nokka tõstsin'. 

Selline ta oligi - palju emotsioone ja pori, vähe und. Järgmine kord on alles jaanuaris, aga ehk leian midagi muud head, millest vahepeal kirjutada.

Herbaariumipostitus, see kauaoodatud

EI TAHAAAAA!!!

Kell on 00.38. Istun ühikatoas ja kirjutan teile sellest, et ma ei uskunud, et ma teile SELLEST üldse veel kirjutan. Õigem oleks vist öelda Nendest. HERBAARIUMID. Puittaimed, looduslikud rohttaimed, murutaimed - Püha Kolmainsus (Trifolium sanctum :P). Suur ja raske banaanikastitäis suvetööd, mida oli muide ülimõnus kuuendalt korruselt alla vedida, sest otse loomulikult läheb lift katki siis, kui sul on vaja pool elamist viieks päevaks ajutiselt mujale kolida. 

Suvetöö.. mmm...  Oksake siit, kõrreke sealt, kraapisin enam-vähem kogu nõutud taimmaterjali sügiseks ikkagi lõpuks kokku. Vahetasin peaaegu ettenähtud tihedusega, 2x pv x 1 nädal + 1x pv x 2 nädalat, lehtedel lehti ja suutsin suurema enamuse neist ka Fretsu näljaste lõugade ja krabavate käppade vahelt ära päästa. See kogumise ja poputamise töö on olnud küll keeruline ja tüütu, aga on olnud ka põnevaid hetki. Näiteks käisin ühel varahommikul pangahoone eest hõbepärnaoksakest varastamas ja teisel hilisõhtul taskulambiga (ja ebakaines olekus) oma vana alma materi eest pooppuud pätsamas. On mida meenutada! Kui palju neid kõiki täpselt kokku sai, ei oska ma teile veel öelda, sest vormistamine on pooleli ja see on ka põhjus, miks ma juba mitmendat ööd üleval istun. Väga loodan, et selle sessi lõpuks saan vaevast lahti ja kõik kolm koletist õpetajatele üle antud.

Lõika ja kleebi

Hetkeseis on selline, et taimed on omnivoori vastu muru surunud, aga lootus veel siiski püsib. Suvi läbi oksakääridega umbropsu vehkimine on kaasa toonud hunniku suuresti anonüümset materjali, mida ma nüüd meeleheitlikult määrata püüan. Sugukond, ladinakeelne nimi, eestikeelne nimi.. aga kust krt ma selle tüki võtsin? Kui kõrge too puu võis olla - 10, 15, 20 meetrit?!? Sest ega ma ju ometi nii nutikas ei olnud, et kohe kõik ilusti tüki juurde kirja oleks pannud, oh ei! Märkmed on nõrkadele, vinged mäletavad 100+ taksoni saamislugu peast! 

Nii ma siin siis olen. Seitsmenda oktoobri öösel kell pool kaks, hunnik õnnetust keset hunnikut õnnetust. Kes tegi, ise tegi. Kohvri all kuivavad täna Väinjärvelt kaasa haartud harilik haab (sest NII tavalise puu oksa ma ju ometi võtsin kohe alguses!) ja kaks tundi tagasi parklast näpistatud läbimärg raberemmelgas (mille ma unustasin eelmisel korral Räpinast tulles pagassi). Noh. Midagi ehk ikka mapi vahele saab. 

Babüloonia remmelgas 'Ural 2' ja teised 

Niidukiralli ja labidaliigutamise maraton

Netti antakse, nii et saan teile jälle natuke tänasest päevast kirjutada.

Kaks esimest tundi süvenesime veelgi põhjalikumalt niidumasinate hingeellu. Alustuseks vaatasime Mait Malmsteni mahehäälselt dubleeritud reklaamfilmi ilusast oranžist raiderist. Kõik lubatu tundus liigagi hea, et tõsi olla. Läksime kõrvalruumi masinaid oma silmaga üle vaatama ja näpuga katsuma, neid oli seal teist värvi kah. Pärast vahetundi lubati meid juba õue ja raiderite-traktorite rooli. Sain kohe essana tolle reklaamitud raideri sõsarat proovida. Assaraks - oligi nii hea, kui Mait rääkis! Roheline oli ka päris vahva, muidugi juba suurem ja traktor, aga kollase ja punasega (viimane hoopiski kangidega juhitav), ei andnud võrreldagi. Harjutasime slaalomit ja tagurpidi boksi ja kangidega asjandusega ka karusselli, kuna sellega ainsana sai kohapeal ringi pöörata. Täitsa põnev oli see proovimine, kuigi see kõik toimus kiviparketil. Eks see oli ka mõistlik, kuna murul toimetades oleksime selle ikka korralikult tuksi keeranud. 

Haaran härjal sarvist

Ülejäänud päeva, kella 11-18 (v.a. lõunapaus), veetsime aiamaal. Hooldasime juba rajatud peenart ja tegime vanast ümber täiesti uue. See tähendab: rohisime, kõplasime, kaevasime, tassisime, kujundasime, planeerisime, istutasime, kastsime. 

Paberil ja peenras

Vahepeal käisime õunaraksus. Ja siis, kui olime töövahendid juba kokku pakkinud ja asutasime end mõttes minekule, saime ülesandeks istutada mängult hekk. Pottides põõsad ja maa oli päris, nii et tuli taas võtta kätte labidas ja hakata kaevama. Tiimiga koos läks see kõik muidugi ruttu ja oli täitsa vahva, aga ikkagi oli suur rõõm, kui päriselt õhtale sai. Või noh, mis õhtale - kasisin end ühikas puhtaks, võtsin kilekoti ja oksakäärid ühes ning läksin mõisaparki vargile. Nimekiri puuduolevatest herbaariumitaimedest oli oi-oi kui pikk, aga kella kaheksaks hakkas lootus kõik kokku saada siiski taastuma. Nüüd istub hunnik oksi ajalehtede vahel kohvri all ja ootab homset kojujõudmist, et end korralikult välja sirutada. Mina ise saan seda juba õnneks kohe praegu teha, sest kaevamisest kange ja kõver selg juba kisendab puhkuse järele. Head ööd!

Sunnitöölised. PS: Aitäh kursakaaslastele piltide eest!

Post-posti-posti

Alanud on uus õppeaasta ja minu maastikuehitaja konarliku teekonna teise kursuse esimene sess. Suvejärgne sisseelamine on võtnud oma aja ning esinenud on ka netitõrkeid, mistõttu jõuab sügise esimene POSTitus teile alles Räpina-nädala neljanda päeva õhtul.

1. septembril alustasin sõitu kooli poole juba üheteist paiku et teha oma traditsiooniline ringreis mööda lõunaosariikide avastamata teid ja nurgataguseid. Seekord otsustasin lõpuks ometi olla tõeline eestlane ja põigata korraks ka Lätti (khm-khm). Teel sinna ja tagasi jäid mulle ette Rõuge, Paganamaa, Vale-Vargamäe, Ape, Aluksne, Viitina, Vastseliina ja väga lähedalt möödusin ka POSTIst. Lõunanaabritelt ostsin kergesti süttivaid vedelikke, lugesin möödakäijate varbaid ja kirusin lipp-lipi-peal maanteed (A2 / E77). 


Ühikasse saabudes oli kummaline olla - justkui poleks suve vahel olnudki ja algamas lihtsalt järjekordne sess. Toanaabrid olid samad, tubagi sama kui viimati ja pühapäeva õhtune linnake ikka sama väljasurnud, nagu ta seda alati on olnud. 


Kui ma 2. septembri hommikul koolimajja jõudsin, oli proua president juba lahkunud ja pidulikud kõned peetud. Tänavatel oli siiski näha väikesi koolijütse, kes lilled käes-rõõm näos valgete põlvikute välkudes aktusele tõttasid. Meie esimese tunni algus viibis samuti pisut, sest jällenägemisetuhin ja suvemuljed vajasid välja elamist. Õnneks oli õpetaja nii armas, et meile seda ka võimaldas. Kahjuks järgnesid sellele kohe kolejutud eelmise kursuse lõpueksamitest, portfooliost ja tuhat näpunäidet selle kohta, kuidas võiks ja kuidas kindlasti ei peaks oma praktikat ja pädevusi üles kirjutama. Järelejäänud aasta hakkas järsku vääääga lühikesena tunduma ja pea kohale kuhjusid mustad murepilved.. 


Nende hajutamiseks aitab tavaliselt ikka töö-töö-töö ja nii läksimegi õue, kus siras septembri kohta tavatult kuum päike, nii umbes +25 kraadi. Ülesandeks saime ehitada iseseisvalt üks aiaPOST. Tellised ja mört on küll mu lemmikud, aga seekord ei tundnud ma neist mingit rõõmu ja peaaegu, et viskasin kellu põõsasse - juba esimene kiht punnis vastu ja nii ei saanud järgnevadki õigesti paika. Mis teha, päevad pole vennad. Hea seegi, et järv oli kiviviske kaugusel ja sain end sügisese suplusega maha jahutada.

Aiaposti-laadne toode

Septembrikuumus

3. septembri hommik oli hoopis teist nägu, vihmane ja jahe, keldrikorrusel asuvasse masinaõpetuse tunni jaoks pidin lausa jaki järele jooksma. Tutvusime tund aega erinevate niitmismeetodite ja niidukitega ning ma tänasin õnne, et ma elus nii vähe olen saanud (valesti) muru niita - olen kui puhas leht, millele õiged niidujoonised tõmmata. Taktilöömise osas pean muidugi eelnevas elus omandatud teadmised tahaplaanile lükkama ja 3/4 hoopiski ära unustama - mootorite puhul käib töö ikka kas kahe või nelja peale.

Rootorite ja silindrite juurest keldrist kolisime õue vundamendiPOSTIde juurde. Neid me nimelt nüüd usinasti uurima ja maasse uuristama hakkasimegi. Vihma tuli ühtlaselt tasase sabinaga krae vahele, kursavend käis vahepeal õunaraksus ja jagas nosimist. Vedasime nööri, tagusime vaiu, keerasime traati ja lõikasime armatuuri. Põristasime mutile avaraid uusi käike. Segasime betooni, päriselt ja mängult. Õhtu lõpuks istusime ühika elutuppa maha, et tähistada kursaõe elu järjekordset verstaPOSTI, lobiseda kõigest tobedast, mis pähe tuli ja tunda rõõmu väikestest asjadest. 

Loodetavasti kursaõe Kadri tehtud video mängib. Kui ei mängi, siis pm ma lihtsalt suristan natuke puuriga.

Täna hommikul veetsime kaks tundi arvutiklassis ArchiCADi programmi algtõdede seltsis. Tundub, et võimalused on sel programmil tõesti suured, aga esialgu osutus kõige lihtsam joonekegi parajaks pähkliks. Seejärel naasesime virtuaalmaailmast pärisilma, et tuletada meelde kaldenurga arvutamine, killupadja koostis ning proovida kätt kiviraidurina. Pisut hirmutav oli kivisae ja relakaga elus esimest korda toimetada, aga hakkama sain ja sõrmed-varbad jäid kah alles.

Kursavend Mati tehtud pilt. Tolmutan relakaga.

Njah. Justkui midagi erilist juhtunud polegi, samas ühtteist nagu uut ikka teada olen saanud kah.  Veidi liimist lahti olek on, aga vaatame, kuidas asjad edenevad. Juhul, kui homme õhtul netti jälle netu, siis luban, et enne oktoobrikuu tegemisi jagan teiega veel ühe loo herbaariumiloomise võlust ja valust. Noh. Tegelikult ikka rohkem valust. Ja et neist kahest 'lõika ja kleebi' kodutööst ikka kindlasti väheks ei jääks, anti nüüd meile kolmas veel nikerdada. Heintaimedest. Oehhhh...

Terrassi-error-reede

Et mul meelest ära ei läheks, teen tagantjärele targutamisena ühe lühikese postituse viimase sessinädala viimase päeva kohta.

 Tol hommikul oli mingi totaalne error õhus. Ülesandeks oli ehitada puidust terrass, mis jääb olemasoleva kiviterrassiga tasa. Kogenud mees ja kolm vähemkogenud naist nuputasid, mis nad nuputasid -  arvutasid, mis nad arvutasid, aga tasa see pind ei saanud. Tulid appi võistlevate tiimide targad kolleegid, vaatasid siit, katsusid sealt - ei miskit. Õpetajagi kontrollis üle mõõteriistad ja arvutuskäigud: kõik justkui oleks õige, aga päriselus jäi puidust osa ikka kivist kõrgemale! Kui kõigil juba närvid mustemad kui öö, riisusime kokku järelejäänud talupojatarkuse kübemed ja heitsime mõõdud-arvutused kõrvale. Tegime jõuga nii, et oleks tasa ja nii see õnnetu terrass lõpuks ka valmis sai.

Ülitüdinud kaaslased

Palju kära (peaaegu) ei millestki

Kui hommikul ühikast välja astusime, kostis kaugusest ähvardavat kõminat. Jõudsime vaevu kasvuhoonesse, kui juba langesid esimesed piisad, kohe ka teised ja varsti mühises taevane kosk täies jõus ja ilus voolata. Meil oli soe ja mõnus sillutist laduda, välja arvatud need mõned kohad, kus katus läbi laskis :D Tulevik paistis aga sama tume kui pilved me peade kohal, sest järgmine aine oli teisel grupipoolel pargiekskursioon ja meiegi pidime õue minema, põllult taimi tooma. 

Enne veel, kui me oma looduskivist šedöövritega valmis jõudsime, läksid ootamatult lahti kasvuhoone uksed ja algas suurem rahvast liikumine. Küllap otsivad vihma eest varju, oli esimene mõte. Õpilasi-õpetajaid tuli aga muudkui juurde ja selgus, et koolimajas on tulekahju! Erinevaid teooriaid põlengu põhjuse kohta ringles juba mitu, päriselt juhtus aga see, et 3. korruse vetsus süttis kätekuivatusmasin. Ta olevat juba pärast eilset äikest seinal särisend ja porisend, nüüd siis võttis tuld. Päästeautodel läks kohalejõudmisega küll veidi aega, aga arvestades mitu päeva kestnud äikesetormi, on see täiesti mõistetav. Õnneks piirdus kogu äkšon ühe mustaks põlenud seina ja tuulutamist vajavate koridoridega.

Uudishimu-pilt tehtud, naasesin oma grupi juurde kasvuhoonesse, kus me vihma vaibumist oodates õppisime puuokstest lilletugesid punuma:

Lõpuks jäi sadu järgi, panime igaksjuhuks keebid-kiled selga ja suundusime põllale. Et mitte rikkuda Murphy seadust, hakkas metsik padukas uuesti pihta justament sel hetkel, kui labidad maasse lõime. Haarasime nobedasti iirised ning lidusime tagasi varju alla, sest kaitseriietusest polnud sellele veehulgale vastast. Kasvuhoone suures liivakastis mängisime läbi iiriste jagamist-istutamist ja  seejärel kinnistasime nädala alguses õpitud pikeerimisoskusi.

Päeva teine pool oli pisut igavam, nokkisime ninad arvutis äriplaani-, majandus- ja Exceli-ülesandeid teha ja nagu te juba arvate võite, paistis terve selle aja akna taga rõõmus päike. 

Botaanika-paanika

Üldiselt on koolis tore: asukoht on kena, inimesed on toredad ja õppida huvitav. Mõnikord aga kerkib pea kohale ähvardav murepilv ja mõtlen, et kuhu krt ma ennast mässinud olen. Miskipärast juhtub seda enamasti taimedega seotud ainetes ja eriti siis, kui neid on vaja massiliselt peast tunda. Ja-jaa, eks ma saan aru küll, et maastikuehituse erialal on nende tundmine hädavajalik, aga see ei ole just mu tugevaim külg. 

Täna oli just selline päev. Hommik oli veel täitsa ok, paljundasime kasvuhoones võsunditest ajuga reptiile ja naistenõgest. Lõunaooteks tuletasime esmaabi tunnis meelde kolmnurkrätiku kasutusvõimalusi ning vaatasime kolepilte traumadest, kuid see polnud midagi võrreldes õudusega, mis meid pärastlõunal ees ootas. 

Kuivatuspaberite vahetuskordade arvutus

Puittaimede tunnis istet võttes nägime tahvlil hulka korrutustehteid ja lõppsummat 1050. Õpetaja jagas meile kätte paberilehed, millel põhjalik juhis herbaariumi tegemiseks. FK. Kaks herbaariumi sügiseks, saate aru, KAKS! Kui teine õpetaja lepib 25 taimega, siis nüüd peab viie saamiseks valmistama 70 (sic!) herbaaroksa... Korjama-kuivatama-pressima neid õigesti, vahetama pabereid mitu korda päevas mitme nädala jooksul. Kustkohast see aeg küll võetakse? Ja ruum, kus neid õigel temperatuuril ja õhutatuna hoida?? Mission impossible, ma ütlen, Fretsu teeb rohekraamiga üks-null! Õpetaja muidugi probleemi ei näinud, on 2500 õpilast enne meid sellega hakkama saanud, saame meie ka. Üleüldse, prioriteedid peavad paigas olema - töö ja eraelu või kool. Nii armsalt toetav suhtumine täiskasvanud õppuritesse, kas pole?

Maitea, mis valemiga ma selle ülesande tehtud saan, aga seda ma usun, et kui 1050 korda neil oksakestel pamperseid vahetada, siis on nad elu lõpuni selged kah. Eks ma hoian teid kursis, kas mu koolitee jätkub või tuleb jälle suunda muuta.  

Värskeõhumürgitus

Kuts palist joob ja kägu kukub raal

Vastukaaluks eilsele rahulikule kulgemisele, kujunes tänane päev üsnagi toimekaks. Pool üheksa alustasime suure kivist istutuskasti ehitusega, seejärel jätkasime sõitu eelmisest sessist tuttava laaduriga ning lisaks saime proovida ekskavaatoriga kaevamist. Viimane oli päris tore tegevus, aga jäi kahjuks liiga lühikeseks, et tunnetus natukenegi käppa saada. Pärast lõunaeinet viidi meid bussiga metsa looduslikke taimi õppima. Puhtjuhuslikult leidis me metsapeatus aset kohalike aiasaaduste müügileti kõrval ja nii saime kasuliku ühendada meeldivaga ehk magustoiduks värskeid eesti maasikaid :)

Õhtupoolikul veetsime paar tundi koolimajas äriideid nuputades-koostades ja siis saabus kaua oodatud ekskursioon Guru aeda. Ohhohhoo... sõnadest jääb väheks ja piltidest puudu, et seda elamust vääriliselt kirjeldada - pool hektarit peenraid, kas te kujutate seda üldse ette? Kel aiapisik küljes, otsigu parem mõned kaashuvilised ja sõitku ise kohapeale kogu selle ilu ja raske tööga tutvuma. Ringkäik võttis meil aega kaks tundi ja oleks küllap veelgi kestnud, kui jalad kanda ja aju infot vastu võtta suutnuks. 

Moon 'Patty's plum'

Rampväsinuna jõudsin veerand kümme õhtul tagasi ühikasse. Ilmatuma pika päeva järel peeglisse vaadates jõllitas mulle sealt vastu preili Tomat - pidevast pilvevinest hoolimata olin jälle põhjalikult päikest saanud. Homme ilmselt seda muret ei ole, sest akna taga sähvivad juba välgud ja ladistab vihma - lubatud madalrõhkkond on kohale jõudnud.

Tagasi tulevikku

Suvehommik Lichtenaus

Meie lahkumise hommikul tõusis päike müstilisest uduloorist. Nagu arvata võis, jäi Klaus hiljaks ja saime teda oodates pisut närveldada. Õnneks ei hilinenud ta liiga palju ja oli seekord taibanud suurema auto võtta, kuhu lisaks lastetoolile ka meie hiiglaslikud kohvrid lahedasti ära mahtusid. Kell pool kuus oli maantee praktiliselt tühi ning kiire sõiduga tegime kaotatud aja kergesti tasa. 

Head sõnad ja tervised kaasa antud, jätsime Klausiga jällenägemiseni ja vedisime oma pagasi perroonile. Varsti olemegi juba Eestis, rõõmustasime Katriga valjusti. Mille peale astus meie juurde üks kena blondiin ja küsis: mis, eestlased või? No tuli ära! Kolm nädalat oli Paderborni-nimeline sadam olnud ühegi kaasmaalaseta, aga viimasel hetkel ikkagi jumpsu meid kokku viis :D  Ajasime rongi saabumiseni juttu ja rõõmustasime, et mõni väliseestlane viitsib veel eesti keelt hoida ja oma lastelegi õpetada.

Rongisõit Düsseldorfi lennujaama kulges nii sujuvalt, et hakkasime juba lootma, et see nii terveks päevaks jääbki. Heh. Pagasi check-inis juhtus see, mis kunagi varem pole minuga juhtunud, ehk kohver kaalus lubatud 23 kg asemel 26.8! Kohutavalt piinlik lugu.. õnneks oli lauas sõbralik naisterahvas ja palus mul kõigest kahe kilo jagu kraami vähemaks võtta. Tirisin oma rebenemiseni täis topitud punsu lukud lahti, kiskusin töövesti selga ja asusin taskuid mustade riiete ja šokolaaditahvlitega täitma. Ühtteist läks siiski ka prügisse ja kingad hetkeks suurte vabanduste saatel Katri seljakotti. Koormaeesliks riietatuna läksin uuele ringile, kus selgus, et olin saavutanud grammi täpsusega 23 kg ning südamest tulnud juhhuu!-saatel siirdusime turvakontrolli. Mis sa arvad, mis seal juhtus?

Minu seljakotis paistis röntgenis midagi kahtlast olevat ja mind tõmmati kõrvale. Lasin peast kõik võimalikud ja võimatud ohtlikud esemed läbi - mul ei olnud isegi huuleläiget või küünekääre seal! Tädi näitab ekraanile - see 90 siin, säraküünlad jah? Pekki. Vanaema juubel. See oli mul täiesti meelest läinud, et millalgi esimestel päevadel olin särakad ostnud ja koos postkaartidega teiste paberite vahele surand. Võtsin süü omaks ja pidin need kohutavalt ohtlikud vidinad spets kohta viima. Nüüd oli mul Katri ees juba rohkem kui piinlik, nii et kui me lõpuks kontrollist pääsesime, tegin talle eine välja.

Lennud ise läksid siiski kenasti - ei mingit äikest! - ja kiiresti hoolimata sellest, et olid pilgeni täis ning ühenduslennu väravad oli loomulikult erinevates lennujaama otstes. Jõudsime lennule, me pagas jõudis koos meiega Tallinna ja saime lõpuks ometi koju. Erasmus edukalt sooritatud!

----

Nende paari kodus veedetud päevaga ei jõudnud ma kooliülesandeid üldse vaadata. Pesin vaid pesu, nunnutasin Fretsut ja käisin suvilas oma imelist magnoolipõõsast imetlemas, millel üle mitme aasta lõpuks jälle õied külge tulid - lausa 13 tükki!

 Nii juhtuski, et seekord saabusin sessile täiesti ette valmistamata. Viskasin vaid pilgu peale, mis kõik mul tegemata on ja milliseid hindeid olen vahepeal saanud. Huvitaval kombel ilutses päevikus A-de ja 5-te vahel vertikaalplaneerimise aines suur punane 2 ja aru maisaand, kuidas ma selle kõikse esimese ülesande küll NII puusse olin suutnud panna. Noh, ikka juhtub - küll saab parandada.  Istusin pühapäeva hommikul autosse ja sõitsin tavapäraselt, väikese ringiga Eestimaad avastades, Räpinasse. Ühikasse saabudes oli selline imelik tunne nagu poleks vahepeal kusagil kaugel ja kaua teises riigis käinudki - pigem nagu kahe sessi vahel vaid nädalavahetusel Tallinnas. Täitsa kummaline, kuidas mu ajataju ja -tunnetus nii sassis on...

Tänane esimene koolipäev oli justkui üks suur vastutulek mulle, sest peamiselt tegelesime sisseelamise ja kohale jõudmisega. Natuke käisime ka aias ringi ja vaatlesime taimi ning tuletasime vertikaalplaneerimise tunnis meelde, kuidas kõrguste mõõtmine käib. Selle viimase ülesande puhul sain ma üllatuslikult grupi parima ehk täpseima tulemuse! Päevad pole vennad ja tegelikult kaotas õpetaja lihtsalt mu 'kahelise' töö ära - kui ta selle peaks kunagi üles leidma, siis äkki on see isegi kolme väärt :)

 

Äike, päike

 Olime Katriga terve nädalavahetuse pingsalt ilmateadet jälgind - tänaseks lubati korralikku äiksetormi, seega tõenäosus viimane päev pakkimiseks vabaks saada muudkui suurenes. Hommikul tööle jõudes oli taevas küll mõned valged pilvekesed, aga meteoroloogid olid sajuennustuse lükanud pärastlõunale. Ei vedanud..

Kui Jan oli juhised tiimile laiali jaganud, haarasin sõnajärje üle, et tänada meie kannatlikke kolleege eesti šokolaaditoodete ja lahke naeratusega. See ei olnud üldsegi mitte lihtne tegevus, sest nii Christopher kui ka David põgenesid ummisjalu autode vahele ja mul oli tükk tegu, et nad sealt üles leida. Ju vist kartsid, et hiidnaine Kreonta kukub neid härdusest kallistama või midagi. 

Pidulikud tänuavaldused üle antud, hakkasime tööle - ikka vana töökraam maha ja uus autodele. Isegi natuke kahju hakkas, et see on viimane hommik, kus meil pole õrna aimugi, mida teha peale kõigile jalgu jäämise. Siiski-siiski, varsti astus ligi Jan: täna ehitame neljale rõdule terrassi - ma tahtsin, et te natuke ette teaksite, mis tulemas on. Vau. Ühest küljest oli meeldiv, et ta meie peale mõtles ja teisest küljest... ta vist ei mõelnud ÜLDSE meie peale, sest neli terrassi ühe päevaga?! Enam ei pea pakkimise pärast muretsema - küllap ta viib meid lihtsalt otse objektilt rongile!

Veidi enne üheksat tööplatsile jõudes oli selge, et ilmaennustajad on taas mööda pannud: taevas oli ühtlaselt tume ja juba langesid üksikud piisad. Esimene ja suurim terrassidest asus kolmandal korrusel. Kiiresti pidime niiskust kartvad asjad varju alla saama, samuti kolmemeetrised terrassi alusprussid üles vinnama. Mehed ei hakanud redelitega jändama, vaid tegime inimketti: mina andsin prussid alt üles teise korruse rõdule, Rene teiselt Christopherile kolmandale. (Pärastlõunal kasutasime sarnast meetodit terrassilaudade pakkidega, aga kuna need olid raskemad, siis esimese lüli tegid poisid kahekesi ja viimast aitasime Katriga Christopheril üleval vastu võtta.)

Asjad üleval, algas mürin ja padukas. Kuna kell oli juba sujuvalt hommikusöögipausini jõudnud, kobisime trepist tagasi alla autosse. Lootus tärkas taas - ehk tuleb Janil hea mõte tööd pooleli jätta? Oh ei. Veerand tunni pärast koputas boss aknale: päike väljas, töö jätkugu! Läksime üles tagasi ja hakkasime prusse mõõtma ja paika sättima. Tuli järgmine vihmahoog ja töö jäi seisma. Pikk jutt, S jutt: nii kestis see nali terve päeva!

Kuus inimest väikse tutika lumivalge korteri pinnal ühel väga porisel päeval ei ole just ideaalne variant. Kaitsevaip oli meil käimiseks maas küll, aga eks ikka juhtus, et pidi korraks kõrvale astuma ja porijälgede pärast tõrelda saama. Ka terrassile töötama ei tahtnud me eriti hästi mahtuda, sest tundus, et keegi peale Jani ei tea, kuidas paigaldus õigesti käima peaks. Ja loomulikult käis talle veits närvidele, et viis tüüpi tema ümber tegevusetult seisavad.

Terrassialuse ehitus. Kivi- ja kummitükkidega lattide toestamine ja loodi ajamine

 Siis selgus, et ühtteist on maha ununenud ja teistkolmandat on mitu kaasa saanud. Me Katriga üritasime end algul kasulikuks ja hiljem võimalikult väikseks teha. Terve selle reisi ajal on meil kohalikega kommunikatsioonihäired olnud, aga tänane äiksetorm tundus neid veelgi võimendavat. Kummaline, kuidas mõlemad osapooled justkui räägivad õigeid sõnu ja kuulavad teineteist, aga sõnum kohale ei jõua või saabub vastupidises tähenduses!

Ühel hetkel läks torm eriti ägedaks, vett kallas nii, et terrassist sai bassein ja järsku kärgatas pikne väga-väga lähedal. Ma küll ei karda äikest, aga see pauk sutsu  ehmatas. Kohe üldse ei olnud tahtmist välja elektriliste tööriistadega mängima minna. Otsustasime, et me võtame asja rahulikult - ikkagi viimane päev - katsuks terve nahaga koju jõuda. Püüdsime võimalikult palju teisi jälgida ja mitte segada. Mõneks ajaks läks Jan teisele objektile ja pinge langes tuntavalt. 

Katusebassein

Pärast lõunapausi hakkas kell kiiremini käima ja imede-ime: kell kolm saabus Jan, vaatas tehtud (või pigem siiski tegemata) tööd ning leppis sellega :O Varsti saime hakata asju kokku pakkima ja mõningaste sidehäirete järel startisime lausa 15.30 tagasi halli poole. Võtsime vastu oma praktikahinnangu lehed, sügasime veel viimast korda koera ja istusime siis sadulasse, et tuulekiirusel kodu poole kihutada!

Viimase praktikapäeva pärastlõunal: seismise harjutamisest tüdinud tüdrukud

Olime Janilt saanud infot, et meie püha õhtusöömaaeg õpetajate ja juhendajatega jääb ära. Tavaliselt on see ilus lõpetus praktikale, aga kuna me nüüd nii vara lahkume ja see on ju kõigest õhtueine, siis ei hakka jantima. Meile see sobis päris hästi.. no ok, mul võibolla natuke oli kahju või imelik, et kooliga oli meil väga vähe kontakti, aga samas nii oli ka lihtsam ja otseselt me ju ei vajanud käehoidmist. Koju jõudes küsis aga meie majaperenaine, kas me tahaks temaga natuke õhtust süüa - meie pakkigu rahumeeli, küll tema kokkab! 

---

Kohver on pakitud, kõik EI mahtunud ära, sest tööriided ON liiga suured ja rasked - loodan väga, et lukkude õmblused vastu peavad. Ja et Klaus jõuab õigel ajal meid hommikul rongijaama viima. Ja et homseks Düsseldorfi lubatud äiksetorm ootaks paugutamisega, kuni me turvaliselt Rootsi õhuruumi oleme jõudnud. Minu teine Erasmuse-seiklus on olnud tore ja elamusterohke, suur osa selle õnnestumise ja meeldejäävaks muutmise aust kuulub mu vahvale kaaslasele Katrile. Loodetavasti on tunne vastastikune ja järgmisel nädalal koolis trehvates ta mulle ikka tere ütleb :P 

Koolis, no vat  - ei saagi siin pidulikku lõppsõna kirjutada. Paar päeva saan kodus aklimatiseeruda, aga pühapäeval pakin jälle kohvri ja põrutan viimasele sessinädalale Räpinasse. Kuna harjumus õhtuti arvuti taga teile hommikukohvi kõrvale lugemist toksida on veel sees, siis võib täitsa juhtuda, et jätkan blogimisega kohusetundlikult kooliaasta lõpuni. Uute lugudeni!

+13 ja +34

Laupäeva varahommikul astusin ma uksest välja pisukese piinlikkustundega: nimelt lubati soojakraade nädalavahetuseks Kölni lausa 32, aga Lichtenausse polnud neist veel pooledki kohale jõudnud. Seega pigistasin oma poolpimeda moesilma kinni ja panin varbluttidele külmakaitseks sandaalide sisse väiksed roosad sokid. Varustasin end kohaliku pagariäri toodanguga ja sõitsin bussiga Paderborni rongi ootama. 

Perroonile kogunes päris palju rahvast - kuhu ja miks nad kõik kell kaheksa laupäeva hommikul minna tahtsid, aru maisaand - siinsed inimesed ei mõista hommikuti üldse magada! Ok, osad olid rattamatkajad, mõned spordifännid, teistel jälle suured kohvrid kaasas. Eks ma isegi ju varajane startija, sest pikk tee ootas ees. 

Kui minu kõrvale sättis end seisma juba kolmas paljasvarbaline rihmikutes naisterahvas, sai pier pressure minust jagu: libistasin sokid vaikselt seljakotti ja nihutasin oma varbad päikesele lähemale. Rong jäi hiljaks ja külmast suuremaks mureks sai jõudmine järgmisele rongile, mille vahetuseks oli mul aega 7 minutit. Õnneks tegi juht kaotatud aja kiire sõiduga tasa ja pärast pisukest perrooniotsimise segadust olin kenasti järgmisel rongil. Sellel, muide, oli veelgi kirevam reisiseltskond - suurem osa jalkafänne ja kõvasti noori, kellel hommikusest ajast hoolimata juba õllekastid kaasas ja pudelid avatud.

Tee Kölni viis läbi Wuppertali linna, kus asub põneva ajalooga Schwebebahni rippraudtee. Selle kõige kummalisem sõitja oli tsirkuseelevant Tuffi, kes kahe peatuse vahel otsustas rongist, maksu-mis-maksab, maha minna. Õnneks oli vagun sel hetkel jõe kohal, vants ja tema kaasreisijad pääsesid ehmatuse ja kergemate vigastustega ning elasid veel mitukümmend aastat rahulikult edasi.

Kölni raudteejaamas oli perroonil NIII palju inimesi, et jaamast väljumine võttis juba oma kümme minutit aega. Edasi hakkasin sõber Maarja juhatuste järgi U-Bahni ja trammiga tema juurde seiklema. See läks päris lihtsasti ja varsti olingi ühel ilusal, saksa helilooja-nimelisel tänaval ja saime sõbraga rõõmustada jällenägemise üle. 

Erilisi plaane me nädalavahetuseks teinud ei olnud ja seda vahvam oli, kuidas käigu pealt otsustatud tegevused toredasti välja kukkusid. Imeilusa ja sooja ilma puhul sõitsime jalgratastega kohaliku mere äärde ehk Reini jõe kaldale pljaažile. Pugisime välikohvikus kõhud täis, viskasime end tekile kõrge rohu sisse puu varju pikali ja nautisime oma väikest puhkust. Õhtul, kui pakilisemad jutud räägitud ja päike õlapaelad ihule varjutand, tekkis mõte minna kinno. Mõeldud-tehtud. Sõitsime tagasi Maarja juurde, et end pisut värskendada. Kiire loputus, puhtam särk selga ja uuesti rattaga linna. Pean siinkohal ütlema, et rattasõit on Kölnis küll väga mugavaks tehtud - mõnel tänavajupil on ratturitele mõeldud teeosa värvitud lausa sama laiaks kui autode teeruum ja autojuhid annavad sulle teed isegi siis, kui sa seda ei taha :)

Kölnis on veel alles mõned vanakooli-kinod; Odeon, kuhu me läksime vaatama filmi vanakooli-rokkarist Elton Johnist, oli üks neist. Kuna jõudsime kohale pisut varem, saime istuda armsas kino tagahoovikohvikus kirsipuude all, juua kirsilimpsi ja süüa kooki. 'Rocketman' oli väärt vaatamine; võibolla mitte nii suur elamus kui Mercury või Houstoni eluloofilmid (ilmselt, kuna mitmes samaaineline film juba), aga peaosalise näitlejatöö oli väga hea ja lugu kaasahaarav.

Kinost õue astudes oli kell juba 22.30, aga õhtu oli imeliselt soe ja mõnus, nagu vahemere ääres. Me ei raatsinud veel koju minna, seega tuli Maarjal hea mõte näidata mulle oma lemmikvaadet valgustatud Kölni katedraalist. Sõitsime mööda jõe äärset promenaadi inimeste vahel slaalomit, kui järsku karjatas Maarja: siin! Mina vajutasin rattapidurit ja linnuke puu otsas lasi oma kõhupiduri lahti: lörts! Nii see õnn muudkui tuleb :) 

Pühapäeval ärkasin ma nagu ikka kella viie paiku, aga õnneks oli mul oidu silmad uuesti kinni panna ja kella üheksani edasi magada. Olime eelmisel õhtul leppinud kokku hommikust süüa Maarja sõpradega kohalikus kassikohvikus ja Maarja tegi ettepaneku sinna jalutada - noh, pool tunnikest läbi pargi. Mh. Temperatuur oli juba kell 10 rohkem kui eile lõuna ajal, mul kott ka kaasa tassida, aga ok. Kui rahulikult ja puude varjus, lähme siis jala. Kolmveerand tundi pärast matka algust ja minu peaaegu vaikivat torinat, julges sõber tunnistada, et ta vist hindas vahemaad natuke valesti. Oeh.. no misseal ikka - väljas oli nii kuum, et ka seistes ja mitte midagi tehes oleks kahe minutiga läbimärg olnud ja nüüd me olime eesmärgile juba üsna lähedal. Vantsisime selle ülejäänud veerand tundi ka veel ära ja siis saimegi nautida maitsvat vegan-hommikueinet ning mõnusat jahedat mahla-limpsi. Kohvik ise oli sutsu hubasem kui Tallinnas, aga see-eest kõvasti kassivaesem. Seetõttu panen siia pildi hoopis ilusatest vesiroosidest:

Jätsime Maarjaga katedraali juures hüvasti - ta pidi minema kontserdiks valmistuma ja minulgi oli viimane tunnike rongini jäänud. Pugesin kõrvetava päikese eest kirikusse peitu, istusin pinki maha ja vaatasin inimesi vaatamas imet. Kust nad tulevad, kuhu lähevad.. kes olid need tuhanded, kes seda hoonet on ehitanud.. Korraga sai seda kõike mu jaoks jälle liiga palju ja tahtsin ära ja koju ja kohe, kahjuks aga hakkas aeg taas venima. 

Jaamas selgus, et rong jääb hiljaks - see tähendas, et jäin maha oma ühendusrongist ja ka bussist Lichtenausse. Pidin  poolteisttundi Paderbornis aega surnuks lööma. Kraadiklaas näitas +34 ja pea huugas otsas. Keerasin endale ühe bratwursti sisse ja otsustasin järgmisse peatusse jalutada. Ja siis veel järgmisse ja siis veel järgmisse kuni olingi Paderborni linna viimases peatuses ja bussini oli jäänud vaid 15 minutit. Kreemitasin oma päikesest kooruvaid kõrvakesi ja kaalusin tõsiselt järgmise moefopaa sooritamist. Siis veel 25 minutit loksumist ja juba olingi kodus, juhhuu! Või noh, peaaegu-kodus: pärast homset viimast tööpäeva algab hull pakkimismaraton ja siis juba tõesti reisi viimane jupike koju-koju :)

Weedida ei viitsi, tead!

Nagu ikka pärast puhkepäeva, hakkas hommikul töö suure hooga pihta ja pidama ei tahtnud ta kuidagi enam jääda. Kõik see mees veetis terve päeva ühel objektil, NRW teeehitus- ja haldusfirma büroo ümber rohides ja niites ja trimmerdades ja pügades. Alustasime juba enne kaheksat ja miskipärast jälle heki seest umbrohu otsimisega. Kui küsisime, kas äkki ei peaks istutusalasid puhastama, neid mis kohe silma torkavad, siis tuli kiire ei. Oh. No hästi. Sukeldusime pea ees põõsasse ja seda ma võin juba kohe öelda, et see ei olnud mitte päeva ainus põõsastik. 

Siiski ei jäetud seda tüütut tööd ainult meie kaela, vaid ka need poisid, kellele mõnda masinat parasjagu ei jätkunud, käputasid rohida. Kui majaesine hekialune sai valmis, juhatati meid majataguse heki äärde. Sellel oli mõlemalpool otsas ka istutusalad, üks hullem kui teine: esimene hiilgas ohakate, teine miski jäledalt massilise kapsalisega. 

Veel äksi täis..

.. ja juba lootuse kaotand

Rabasime kõvasti tööd teha, vahepeal ehmatasime (tegelikult rohkem avastuse teinud Katri) ühe kärvand närilise peale ja lennutasime (see olin mina) selle mõtlematult läbi heki.  Jõudes rohimisega heki teisele poole, saime uuesti ehmuda (noh.. õnnetu Katri jälle) ning siis veidi rahulikumalt uurides tuvastada korjuses hoopiski populaarse koti-aksessuaari. 

Lõunaks oli meil juba nii kõrini, et rohkem kõrini ei saanud olla! Ronisime põõsast välja ja teatasime poistele, et me läheme nüüd üle tee Burger Kingi. Esimest korda kolme nädala jooksul võtsime aega, et lõunat rahulikult laua taga süüa, valge ameeriklase kombel. Reaalsus oli muidugi natuke teine, sest siinkandi sakslased on kiirsööklates niiiiiiii ebaefektiivsed töökorraldajad, et pea hakkab valutama. Töölisi on leti ja köögi peale viis-kuus, kliente esialgu samapalju, aga toidu kätte saamiseks kulus koos sabatamisega 20 minutit! Kõik kolm letiteenindajat vuhtisid ühe kassa ja autoluugi tagant nii tellimust vormistada, friikaid küpsetada kui ka einet pakkida.  Köögipoolelt kostis vaid kohatist vandumist ja kolinat. Ometi on juba ammmmmu leiutatud liinimeetod ja pisut aega tagasi ka nutikassad, kus klient ise teeb ja maksab tellimuse. Nii oligi, et meie rahulikust lõunast sai 7 minuti kugistamine, aga vähemalt laua taga :)

Pärast einestamist selgus kohutav tõsiasi, et viitsimist ei ole grammivõrdki juurde tulnud! Nokkisime džunglis põõsaaluseid edasi, kuni enam ei jaksanud seda lõputa õudust jätkata. Tõmbasime sellele istutusalale joone alla ja küsisime uut tööd. Nagu elus ikka, tuli vana jubeduse asemele uus ja hullem - poolkuivand põõsasmarani kast, umbes kolm korda viis meetrit suur. Käed saime kriimuliseks ja viitsimatust kogunes aina juurde. Kell oli kaks läbi, kui saabus Jan ala ülevaatust tegema ja meil tekkis lootus, et see võiks tähendada tööde peatset lõppu. Hah! Peaksime juba targemad olema. Pärast maranit riisusime korduvalt hekipügajate kraami ja saime veel ühe peenra rohimiseks. Siis aga hakkasid ka poisid asju kokku pakkima ja lootus tärkas taas. Lollid! Sõit läks maja ette ja algas heki pealtpügamine, mis tähendas meie jaoks uuesti rehade-harjade välja otsimist. 

16.16 saabus lõpuks see õnnis hetk, kui kõik see mees sai jälle autodesse pakitud ning nädalavahetus oli juba käega katsuda. Homme hommikul kell seitse alustan teekonda Kölni ja sõber Maarja poole - kuidas mu seal läks, püüan pühapäeva õhtul kirja panna.

Iidne teerull

Iseseisev õpe

Olles sooritanud hommikuse ettekande maastikuehitajate teisele, nooremale poistegrupile, võtsime Katriga vastu raske otsuse jätkata koolipäeva välitingimustes ja iseseisvas õppevormis (loe: teha poppi). Tõuke selleks andis enamike korra-kohatud tuttavate õpetajate kohalolematus ning meie vähene soov jätkata deutsche Jugendiga tunnis alustatud vilusoohvilisi vestlusi teemal Toleranz/Akzeptanz. Võimalik, et tunniplaanis oleks olnud ka mõni maastikuehitusega seonduv aine, aga kuna meil sellekohane info puudus ja meie kantseldamine lükati nondesamade teismeliste poiste kaela, siis tegime kõigi osapoolte elu lihtsamaks ja võtsime nõuks tutvuda saksa elu ja ajalooga selle loomulikus keskkonnas. 

Esimene üllatusleid tuli üsna kooli lähistelt, aga pärines hoopis teisest kultuurist:

Tähelepanelik lugeja märkab hoone katusel ka palme ja valgepea-merikotka topist; mis otstarbeline maja see  oli, me teada ei saanudki.

Rongijaama jõudsime kaks minutit enne Münsteri rongi väljumist, aga piletimassin ei tahtnud minu kiirustavate näppude all hästi koostööd teha. Seega läks käiku plaan B: sõit bussiga Warburgi, mille suureks eeliseks oli see, et tegemist oli meie kodubussiliiniga (odavam ja mugavam liigelda). Kohale jõudes olime mõlemad säärase asjade käiguga rahul, sest keskaegne hansalinnake asus künka otsas ja oli kui muinasjutust kerkinud. Boonusena asus kohe bussipeatuse vastas imeline pagariäri, kus tutvusime kohaliku piirkonna kohviku- ja saiamugimiskultuuriga.

Kõhud täis, kõmpisime edasi linna südame poole, põigates teel sisse lugematutesse tränipoodidesse. See tarbimiskultuuriline nähtus hämmastas meid väga ja eriti just seetõttu, KUI palju neid odava rämpsu poekesi ühe väikse linnakese ühele tänavale mahtus. Nendest ma pilti ei teinud, aga üks väheke parem nipsasjakeste pood sai jäädvustatud küll:

Katri mõtleb, kas ta aktsepteerib lehma vaateaknal ja kui ei aktsepteeri, siis kas vähemalt tolereerib.

 Avastasime ka ühe toreda apteegi, millel armas roheline õu ja nimi, mis kinnitas meile, et oleme absoluutselt õiges kohas:

Siis aga keerasime puhtjuhuslikult õigest tänavast paremale ja sattusime linnakindluse äärele, kus üks vaade ajas teist taga. Seetõttu ma rohkem ei mulisegi, vaid lasen piltidel enda eest kõneleda. Kui teil tekkis huvi, siis loomulikult guugeldage ja leiate kindlasti ka ilusamaid profipilte.

Tänav Warburgis (Neustadt). Siiskii-siiski, pildil on ka üks pudupood Tedi.

Warburgi raekoda, vaade uues linnast. All paremas nurgas on aimata käiku, mis viib vaateplatvormile.

Raekoda vaadatuna vana linna poolt, siiski veel ülalt vaateplatvormilt. 

Käisin Warburgis

Vaade alllinnale  (Altstadt)

Surnuaed vana linnuse hoovil

Väga lillerohke haud

Vanast tornist nutikalt tehtud vaateplatvorm

Vaade tornist

 Õppeekskursiooni kokkuvõte:

• Warburg asub Höxteri piirkonnas, Diemeli jõe ääres, Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
• Elanikke pisut üle 23 000
• Esimene kirjalik mainimine toimus 1036. aastal
• Tallinnaga sarnaselt oli linn alguses justkui pooleks jaotatud ja neid eraldas korralik müür
• 1364. aastal said mõlemad linnad Hansa liidu liikmeteks
• Vana ja uus linn ühinesid 1436. aastal
• 1568. aastal ehitati lõpuks kahe linna piirile raekoda
• Warburgi pagariäri toodang on etem kui Lichtenau oma

Homme on aga nii püha päev, et rohi ka ei kasva ja blogis on tõenäoliselt hetkeks vaikus. Siiski on ees ootamas veel kaks tööpäeva, nädalavahetus Kölnis ja tagasisõit koju, nii et materjali lugudeks jätkub :)