Niidukiralli ja labidaliigutamise maraton

Netti antakse, nii et saan teile jälle natuke tänasest päevast kirjutada.

Kaks esimest tundi süvenesime veelgi põhjalikumalt niidumasinate hingeellu. Alustuseks vaatasime Mait Malmsteni mahehäälselt dubleeritud reklaamfilmi ilusast oranžist raiderist. Kõik lubatu tundus liigagi hea, et tõsi olla. Läksime kõrvalruumi masinaid oma silmaga üle vaatama ja näpuga katsuma, neid oli seal teist värvi kah. Pärast vahetundi lubati meid juba õue ja raiderite-traktorite rooli. Sain kohe essana tolle reklaamitud raideri sõsarat proovida. Assaraks - oligi nii hea, kui Mait rääkis! Roheline oli ka päris vahva, muidugi juba suurem ja traktor, aga kollase ja punasega (viimane hoopiski kangidega juhitav), ei andnud võrreldagi. Harjutasime slaalomit ja tagurpidi boksi ja kangidega asjandusega ka karusselli, kuna sellega ainsana sai kohapeal ringi pöörata. Täitsa põnev oli see proovimine, kuigi see kõik toimus kiviparketil. Eks see oli ka mõistlik, kuna murul toimetades oleksime selle ikka korralikult tuksi keeranud. 

Haaran härjal sarvist

Ülejäänud päeva, kella 11-18 (v.a. lõunapaus), veetsime aiamaal. Hooldasime juba rajatud peenart ja tegime vanast ümber täiesti uue. See tähendab: rohisime, kõplasime, kaevasime, tassisime, kujundasime, planeerisime, istutasime, kastsime. 

Paberil ja peenras

Vahepeal käisime õunaraksus. Ja siis, kui olime töövahendid juba kokku pakkinud ja asutasime end mõttes minekule, saime ülesandeks istutada mängult hekk. Pottides põõsad ja maa oli päris, nii et tuli taas võtta kätte labidas ja hakata kaevama. Tiimiga koos läks see kõik muidugi ruttu ja oli täitsa vahva, aga ikkagi oli suur rõõm, kui päriselt õhtale sai. Või noh, mis õhtale - kasisin end ühikas puhtaks, võtsin kilekoti ja oksakäärid ühes ning läksin mõisaparki vargile. Nimekiri puuduolevatest herbaariumitaimedest oli oi-oi kui pikk, aga kella kaheksaks hakkas lootus kõik kokku saada siiski taastuma. Nüüd istub hunnik oksi ajalehtede vahel kohvri all ja ootab homset kojujõudmist, et end korralikult välja sirutada. Mina ise saan seda juba õnneks kohe praegu teha, sest kaevamisest kange ja kõver selg juba kisendab puhkuse järele. Head ööd!

Sunnitöölised. PS: Aitäh kursakaaslastele piltide eest!

Post-posti-posti

Alanud on uus õppeaasta ja minu maastikuehitaja konarliku teekonna teise kursuse esimene sess. Suvejärgne sisseelamine on võtnud oma aja ning esinenud on ka netitõrkeid, mistõttu jõuab sügise esimene POSTitus teile alles Räpina-nädala neljanda päeva õhtul.

1. septembril alustasin sõitu kooli poole juba üheteist paiku et teha oma traditsiooniline ringreis mööda lõunaosariikide avastamata teid ja nurgataguseid. Seekord otsustasin lõpuks ometi olla tõeline eestlane ja põigata korraks ka Lätti (khm-khm). Teel sinna ja tagasi jäid mulle ette Rõuge, Paganamaa, Vale-Vargamäe, Ape, Aluksne, Viitina, Vastseliina ja väga lähedalt möödusin ka POSTIst. Lõunanaabritelt ostsin kergesti süttivaid vedelikke, lugesin möödakäijate varbaid ja kirusin lipp-lipi-peal maanteed (A2 / E77). 


Ühikasse saabudes oli kummaline olla - justkui poleks suve vahel olnudki ja algamas lihtsalt järjekordne sess. Toanaabrid olid samad, tubagi sama kui viimati ja pühapäeva õhtune linnake ikka sama väljasurnud, nagu ta seda alati on olnud. 


Kui ma 2. septembri hommikul koolimajja jõudsin, oli proua president juba lahkunud ja pidulikud kõned peetud. Tänavatel oli siiski näha väikesi koolijütse, kes lilled käes-rõõm näos valgete põlvikute välkudes aktusele tõttasid. Meie esimese tunni algus viibis samuti pisut, sest jällenägemisetuhin ja suvemuljed vajasid välja elamist. Õnneks oli õpetaja nii armas, et meile seda ka võimaldas. Kahjuks järgnesid sellele kohe kolejutud eelmise kursuse lõpueksamitest, portfooliost ja tuhat näpunäidet selle kohta, kuidas võiks ja kuidas kindlasti ei peaks oma praktikat ja pädevusi üles kirjutama. Järelejäänud aasta hakkas järsku vääääga lühikesena tunduma ja pea kohale kuhjusid mustad murepilved.. 


Nende hajutamiseks aitab tavaliselt ikka töö-töö-töö ja nii läksimegi õue, kus siras septembri kohta tavatult kuum päike, nii umbes +25 kraadi. Ülesandeks saime ehitada iseseisvalt üks aiaPOST. Tellised ja mört on küll mu lemmikud, aga seekord ei tundnud ma neist mingit rõõmu ja peaaegu, et viskasin kellu põõsasse - juba esimene kiht punnis vastu ja nii ei saanud järgnevadki õigesti paika. Mis teha, päevad pole vennad. Hea seegi, et järv oli kiviviske kaugusel ja sain end sügisese suplusega maha jahutada.

Aiaposti-laadne toode

Septembrikuumus

3. septembri hommik oli hoopis teist nägu, vihmane ja jahe, keldrikorrusel asuvasse masinaõpetuse tunni jaoks pidin lausa jaki järele jooksma. Tutvusime tund aega erinevate niitmismeetodite ja niidukitega ning ma tänasin õnne, et ma elus nii vähe olen saanud (valesti) muru niita - olen kui puhas leht, millele õiged niidujoonised tõmmata. Taktilöömise osas pean muidugi eelnevas elus omandatud teadmised tahaplaanile lükkama ja 3/4 hoopiski ära unustama - mootorite puhul käib töö ikka kas kahe või nelja peale.

Rootorite ja silindrite juurest keldrist kolisime õue vundamendiPOSTIde juurde. Neid me nimelt nüüd usinasti uurima ja maasse uuristama hakkasimegi. Vihma tuli ühtlaselt tasase sabinaga krae vahele, kursavend käis vahepeal õunaraksus ja jagas nosimist. Vedasime nööri, tagusime vaiu, keerasime traati ja lõikasime armatuuri. Põristasime mutile avaraid uusi käike. Segasime betooni, päriselt ja mängult. Õhtu lõpuks istusime ühika elutuppa maha, et tähistada kursaõe elu järjekordset verstaPOSTI, lobiseda kõigest tobedast, mis pähe tuli ja tunda rõõmu väikestest asjadest. 

Loodetavasti kursaõe Kadri tehtud video mängib. Kui ei mängi, siis pm ma lihtsalt suristan natuke puuriga.

Täna hommikul veetsime kaks tundi arvutiklassis ArchiCADi programmi algtõdede seltsis. Tundub, et võimalused on sel programmil tõesti suured, aga esialgu osutus kõige lihtsam joonekegi parajaks pähkliks. Seejärel naasesime virtuaalmaailmast pärisilma, et tuletada meelde kaldenurga arvutamine, killupadja koostis ning proovida kätt kiviraidurina. Pisut hirmutav oli kivisae ja relakaga elus esimest korda toimetada, aga hakkama sain ja sõrmed-varbad jäid kah alles.

Kursavend Mati tehtud pilt. Tolmutan relakaga.

Njah. Justkui midagi erilist juhtunud polegi, samas ühtteist nagu uut ikka teada olen saanud kah.  Veidi liimist lahti olek on, aga vaatame, kuidas asjad edenevad. Juhul, kui homme õhtul netti jälle netu, siis luban, et enne oktoobrikuu tegemisi jagan teiega veel ühe loo herbaariumiloomise võlust ja valust. Noh. Tegelikult ikka rohkem valust. Ja et neist kahest 'lõika ja kleebi' kodutööst ikka kindlasti väheks ei jääks, anti nüüd meile kolmas veel nikerdada. Heintaimedest. Oehhhh...