..ja neiud ka - elektrirongiga! 2.jagu

Teine matk viis mind Sünnisõnade radadele.. kui kahemõtteliselt öelda; peaks olema paar inimest, kes on minuga mõlemat mõtet jaganud -Karepa laagris voodiserval/keskkooli lõpuaktusel istudes ja öhöksa aastat tagasi unustamatul Millenniumi-tuuril. Sellest viimasest mäletan ma küll miskipärast imelikke detaile palju rohkem kui kontserti ennast. Näiteks, et sel ajal olid hirmus popid läbipaistvad kuubikukujulised patsikummid, mille ma endale H&Mist ostsin. Ja pärast poodlemist hakkas meil proovi jõudmisega kole kiire :D Või et hotell oli iidvana ja selle küttesüsteem veel vanem; õues seevastu oli meeldivalt soe ning paksu talvejopega hakkas lausa palav - käisimegi ringi, hõlmad eest lahti.

Nagu te teate, olen ma juba märtsikuust saadik Genuasse kibelenud, mustmiljon asja tuli aga alati vahele ja kannatlikult pidin ootama õiget aega. 24. mai oli see õnnelik päev, mil võisin lõpuks rongipiletilt lugeda Milano-Genova. Ja vaevalt saime loetud ning vagunis kohad sisse võetud, kui silm kinni ja lõug lahti vajus - laupäeva õhtud venivad meil enamasti ikka vääga pikale :D

Pärast meeldivat uinakut rongist maha astudes, lõi ninna soolane mere lõhn.. oli natuke naljakas tunne, tuttav ja võõras ühel ajal. Kolumbuse-kujuga plats oli sama, aga oma kunagist hotelli ma üles leida ei suutnud. Haarasime infopunktist neli linnakaarti ning võtsime suuna sadamale. Tänavad olid ikka sama kitsad ja räpased kui toona, nüüd oli siin aga veelgi rohkem tumedanahalisi - tundus, et kohalikud hoiavad sellest kandist eemale. Samm oli meil nendetagi kiire, sest..

Meri!!!!!!! Lõpuks ometi! Mis siis, et alles väike lomp tohutu hulga laevade ja paadikeste vahel, aga ikkagi! Läksime Akvaariumist mööda, kai lõppu ja istusime pingile lainete loksumist kuulama. Kuna keskpäevane päike kõrvetas halastamatult, pidime õige pea edasi liikuma. Kõndisime läbi linna, vaatasime üle Kolumbuse majakese ja Carlo Felice teatri, kus ma kunagi laulsin. Külastasime ka patsikummi-poodi ja Ruth leidis endale kolm paari pükse, mis on lihtsalt vapustav tulemus! Siis sai meil linnast ja kuumusest kõrini, otsisime teise rongijaama ja sõitsime mõned peatused linnast välja.

Nervi on See Imeline Koht, kus asub minu uus lemmik-rongijaam: platvorm kõrgel kaljul ääretu vetevälja kohal! Meri ja päike ja rongi rattad ragisemas - kui vähe on õnneks vaja :) Jalutasime edasi-tagasi otsides kohta, kus saaks merre minna. Leidsime vaid sildid, mis enda kastmise saastatud vee tõttu ära keelasid ning hulga suplejaid, kes end keelust hoolimata teravatelt kividelt meeldivasse jahedusse libistasid. When in Rome.. nagu öeldakse - laskusime treppidest-kividest alla vee äärde, vahetasime rätiku varjus riided ning mina ees, Ruth järel sulpsasime vette. Suve esimene suplus on alati meeldejääv, see kauaoodatud kallike aga absoluutselt unustamatu!

Peesitasime mõnda aega kaljunukil, vahetasime paar lahket sõna vene mammidega ja juba oligi aeg tagasi linna õhtust sööma sõita. Mul oli kinnisidee, et Genuas peame sööma mereelukaid - ikkagi sadamalinn! Heh, mõte oli muidugi hea, aga pühapäeva õhtul kell kuus ei olnud avatud mitte ükski restoran! Niisiis võtsime turgutuseks ühe võileiva ampsu ja otsisime edasi. Kella seitsme paiku naeratas meile lõpuks õnn ja leidsime imearmsa kohakese, kus olimegi esimesed kliendid. Tellisime friteeritud kalavaliku, kõrvale klaasikese majaveini ning veeretasime ilusa päeva õhtusse.

Keskööl tagasi Milaanosse jõudes sain lõpuks teada, miks mu kannatus proovile pandi - termomeeter näitas ikka veel 30 soojakraadi - 24. mai oli ilmselt selle hooaja kõige kuumem päev, päikese käes kindlasti 40 kraadi tunne. Ma oleks siin kivilinnas kuumarabanduse saanud!!!

* Roomas roomlaste kombel

Teeviit, vidiit!

Ahaa!!! Tol müstilisel kindluse-otsimise matkal oli mul tunne, nagu oleksin ma siin varem olnud.. reaalselt, mitte unes nagu mul tihti juhtub. Täna piltides tuhlates avastasin, et mul oli õigus: kui me jaanuaris alpi-autoreisi tegime, sõitsime Aronast läbi. Ja mu kallis kaasteeline Liina tegi õiges kohas, õigel ajal klõpsu. Palun, vaadake teie ka ning eriti hoolikalt kahte parempoolset pruuni viita, mis juhatavad Rocca di Arona ja statua di S. Carlo juurde.

Napoleon: saagu kloostrist konservatoorium!

1485. aastal ehitatud S.Maria della Passione kiriku kloostrihoonest sai 1807. aastal havi käsul, Bonaparte'i tahtel koolimaja.









Conservatorio di Musica 'G. Verdi' di Milano on praegugi kaugel igavast nunnaelust - kontserdid toimuvad kahes suures saalis pea iga õhtu, kõikvõimalikke koosolekuid-konverentse peetakse vähemalt igal teisel nädalal ning üle õuekivide rullitakse lahti nii punaseid kui ka siniseid vaipu.











Näiteks, ühel hommikul koolitänavasse keerates nägid mu silmad ainult politseiautosid - hakkasin otsast lugema ja sain kokku üle kahekümne masina (siis läks lugemine sassi), lisaks veel kopter pea kohal tiirutamas! Siseõu oli üks suur sinine sipelgapesa, mis kihises mundrikandjatest nii, et lausa kõhe hakkas. Hiljem selgus, et tookord peeti üle-itaalialist politseipäeva...

Jah, glamuuri ja vippide osas teeb Conservatorio küll Akadeemiale silmad ette, aga .. see on ka kõik!

Itaallane küll, aga ikkagi inimene!

Meie itaalia keele õpetaja Nadia valmistas täna meile uhke, oi-kui-mitme-käigulise õhtusöögi enda kodus. Ta elab Milaano lähistel, väikse tagaõuega (seal me einestasimegi) ridaelamus. Kujutage ette: ta jõudis töölt koju kell kaks päeval, küpsetas kella kuueni õhtul, siis tuli meile rongijaama vastu ja tegi väikse ekskursiooni oma kodu ümbruses!

Et seltsis on ikka segasem, oli ta õhtustama kutsunud ka oma poja, tütre koos tolle elukaaslasega ning oma elukaaslase koos tolle pojaga. Kõik olid väga kenad ja lahked inimesed, ega parandanud ülemäära palju meie vigast itaalia keelt. Sõime, jõime, tapsime sääski ja õhtu lõpupoole esines meie saksa-eesti duo rahvaliku lauluga Lindenbaum/Üks kask meil kasvas õues. Pärast lõputuid ovatsioone toimusid viiulitunnid algajatele ja eeskaavaliisapaalana tuli hundikarja asemel ettekandele Püha öö neljas keeles. Ma ütlen, see lõputu suvi siin on mu aastaajad nii sassi ajanud, et mul ei olnud tänavu mitte mingisugust jaanipäeva ega jõululaulude laulmise tunnet. Vähemalt üks asi sai nüüd korda aetud :)

Õhtu lõpuks panid need suurepärased inimesed autole hääled sisse ja sõidutasid meid Ruthiga koju, peaaegu ukse ette - uskumatu! Ma ei ole tükk aega sellist tänulikkust tundnud kui tänasel ilusal söömaajal. Nii võib ju siit lahkudes lausa kahju hakata...

Jaanipäev ilma vihmata pole kellegi jaanipäev!

Itaallased on lillad peast! Ei, ma tahtsin öelda - lollid peast! Ei.. tutti e due!!!

Kaks nädalat tagasi käisime neljakesi, Laura ja Maso tõlkidena kaasas, postkontoris Prati u 35-kilost pakki ära saatmas. Tarisime juraka luugini, aga mees klaasi taga teatas: vabandage, vabandage - paki maksimumkaal tohib olla 20 kg. Nüüd te tarkpead muidugi küsite: miks te seda varem netist järele ei uurinud? Te proovige ise itaalia posti kodulehelt mingisugust teavet saada, kui ingliskeelne versioon annab ainult õhuposti hinnakirja ja itaaliakeelse versiooni järgi ei saa selle firmaga üldse pakke saata! Kuna minulgi oli kolimine ees, siis palusin Laurat küsida infot Eestisse saatmise kohta. Eestisse? Sinna võite saata lausa 30-kilose kastitäie! On see kindel? Onu vaatas arvutisse ja noogutas innukalt: jah, kindel. Aamenkonks ja hapud silgud. (no olgu, seda viimast ta ei öelnud.. aga mõtles küll!). Läksime koju tagasi, Prati harutas oma junnu lahti ja kõik see vedeles me toa põrandal järgmised viis päeva. Mina tahtsin teha paremini.
Niipea, kui Prati oli lahkunud, asusin oma kodinaid kokku teipima - võttis aega terve pühapäeva, aga vähemalt oli tehtud. Esmaspäeva hommikul pidi Ruth mulle appi tulema mu tohutut kasti tarima; igaks juhuks otsustasin aga enne veelkord kohapeal käia, küsida vajalikud paberid, et pärast kiiremini läheks. Jõudsin luugini, sama mees klaasi taga, küsisin uuesti sama küsimuse. Mis te naljatilgad arvate, et vastus oli ka sama või? Otseloomulikult ei olnud! Nüüd ütles onu, et Eestisse nagu igalepoole mujale väljaspool Itaaliat, on piirang 20 kg. Teate, ma olen juba õppinud oma kõrvu uskuma... Täpsustasin: mitte õhupostiga, vaid maapostiga, muudab see midagi? Mees küürutas üle arvuti ning konsulteeris naabriga. Mkmm, ikka 20 kg - võta või jäta! Jätsin... Kui ma õhtul sellest Laurale ja Masole rääkisin, kukkusid neil suud lahti- no ei ole võimalik! Aga näed, on.

Eile ja täna, viis minutit pärast kella kolme nägin ma u 30-aastast naist, kes oli oma poisipea lillaks värvinud. Ja mitte selliseks lasteaia söögitädi hallikaks-lillaks, vaid ikka seda 'kõige moekamat' tooni, vt pilti ülal.

*mõlemad kaks


PS: Pööripäev andis endast siingi märku - kuumast päevast hoolimata tundsin täna õhtul esimest korda külmavärinaid - sügis pole enam kaugel!

Vahelduseks...

..pakun teile ka natuke ajakohast infot - mul ei ole enam toakaaslast, sest Prati lendas täna hommikul tagasi Indiasse.

Et tal lennukis võimalikult halb ja ebamugav oleks, läksime eile õhtul pärast pakkimismaratoni lõppu MOMi-nimelisse baari ning lõime letti kõik ta kahe aasta jooksul hoolikalt kogutud eurosendid. Pärast esimest mojito-ringi õppis ta selgeks, kuidas on itaalia keeles: palun mulle neli mojitot! ja tatsas uljalt baariletini. Kolmanda ringi jätsin ma vahele ning nautisin troopilist paduvihma, kuid neljanda ajaks - rummi ja pirnimahla pitsid - olin taas käpp. Lõõõõbus oli...

Ja nüüd - naudin uhket üksindust ja tuuletuid öid :)

ja neiud ka - elektrirongiga! 1. jagu

Kolmel maikuu laupäeva hilisõhtul saatsin ma Ruthi koduteele sõnadega: mõne tunni pärast näeme! Ja kolmel maikuu pühapäeva varahommikul kell 7.15 kohtusid kaks unist, aga rõõmsat neidu seljakotid seljas, veepudel näpus Corso Indipendenza kastanite all, et sõita rongiga uusi paiku avastama.

Esimene matk viis meid Lago Maggiore äärde, Arona linnakesse. Tuttuuest infopunktist haarasime vaatamisväärsusi tutvustava voldiku ning seadsime sammud pagaripoodi. Pärast turgutavat saiakest/beseed tegime natuke uurimistööd ja leidnud sealt 'vana kindluse looduslikult kaunis kohas vaatega järvele,' hakkasime minema üles mägedelle. Tee läks täiesti õiges suunas, viidad muudkui juhatasid meid, aga u poole tunni pärast tundus, et me vist siiski ei ole seal, kus me peaks olema. Vaatasime kaarti, ei saanud targemaks - üles mäkke kindluseni läks ainult üks tee. Me olime läinud kogu aeg otse, vahepeal polnudki ühtegi teist teeotsa, kuhu keerata. Müstika! Tagasi ka ei tahtnud minna. Pealegi oli ilm ilus ja eespool ootas veel vähemalt üks turismiobjekt - niisiis edasi! Kümnekonna minuti pärast jõudsimegi hiiglasliku San Carlo kujuni - see on 35-meetri kõrgune seest õõnes rauakolakas, mis valmis aastal 1658! Kui tahad rohkem teada...

Meid huvitas aga palju rohkem kahe valge hobusega kaarik, mis ootas kiriku ees pruutpaari - jäime meiegi ootele. Klõpsutasime pilte, istusime niisama. Actionit sai ka: ei tea kas kuumusest või erutusest läksid ühel eakamal pulmalisel kõrgel kirikutrepil jalad nõrgaks ja ta veeres kõrvalseisjate ahhetuste saatel trepist alla! Oli vist õnnelik õnnetus, sest mõne aja möödudes tõusis ta püsti ja suutis ise kõndida. Pika ootamise peale tuli lõpuks ka imekaunis pruutpaar ja sõitis muinasjutulises hobusetõllas helgele tulevikule vastu.

Seljakotid jälle selga ja uuesti kindlust otsima. Viie minuti pärast haaras Ruth mul järsku käest kinni ja vaatas mulle ehmunult otsa: kas sa mu fotokat oled näinud? Otsisime mõlemad kotid läbi, vaatasime teeäärsetesse põõsastesse ja läksime tagasi kiriku-esisele müürile, kus olime puhanud. Tühjus. Ei olnud enam pulmalisi, ei olnud fotokat. Kohalikud suveniirimüüjad olid kaastundlikud, aga kasutud. Ohh. Arvatavasti võttis mõni pulmakülaline fotoka kaasa, et ehk omadest keegi jättis ja saab peol tagasi anda. Hakkasime siis nende jälgi ajama.

Esimesen tuli pähe mõte küsida kirikuõpetaja käest pruutpaari telefoninumbrit - kirik aga oli jumala tühi, Teda ei tahtnud nii väikse asja pärast tüüdata :P Siis nägime, et hobukaarik tuli tagasi. Küsisime kutsaritelt, kus pidu peetakse - saime teada küla nime, aga see oli meie jaoks liiga kaugel - täpset kohta ei osanud ka nemad öelda. Siiski selgus paari perekonnanimi, kontaktandmeid neil millegipärast polnud. Soovitasid meil koputada pastoraadi uksele, aga sealgi polnud kedagi. Jätsime siis kirjakese, et juhtus see-ja-see, palun võtke meiega ühendust.

Vahepeal oli avatud Carlo-kuju piletikassa (Carlo peas oli vaateplatvorm, kuhu me ei viitsinud ronida) - sealt saime infot, kust leida kirikuõpetaja. Läksime mööda juhatatud teed ja sattusime kohaliku koguduse perepäevale. Väga eriline õhkkond, palju kummalisi aga väga lahkeid inimesi, rääkisime päääris mitme õpetajaga enne, kui õige üles leidsime. Ta kuulas meid ära, ütles, et kohtub pruudi isaga juba järgmisel nädalal ja küsib kindasti, kas keegi fotokat näinud on. Võttis Ruthi telefoninumbri ning lubas helistada, kui uudiseid on. Vähemalt midagigi!

Jalutasime tagasi linna, sõime jäätist ning lollid aga järjekindlad nagu me oleme, otsustasime ikkagi kindluseni jõuda: uuesti mäkke! Ainuke võimalus teises suunas minna, avanes tänavanurgal, millel tupik-märk - proovisime seda. Läksime ja läksime, kaardi järgi taaskord täiesti õigesti, aga jõudsime välja eramajadeni. Ühes tänavaotsas värav, teises tänavaotsas värav ja kolm lahtist rotveilerit. Meie loll järjekindlus oli kui peoga pühitud - pöörasime otsa ringi ja lonkisime tülpinult süüa otsima. Kui kunagised vallutajad samasugust vaeva pidid nägema, siis müts maha kindluse rajajate ees!

Ma teile kirjutan...

..üle pika-pika aja. Vahepeal olen maha saanud koguni kolme eksamiga, millest üks toimus ilma minu teadmata ja sain selle eest maksimumpunktid - niitore, niitore! Aga alustame plaanipäraste sündmuste kirjeldusega.

Kolmapäev, 27. 05. kl 13.00 - eriala eksam. Eelmisel õhtul saan smsi - eksam algab kell 11! Ohh, olgu, ärkan varem, jõuan õigeks ajaks kooli. Seal öeldakse mulle: oih, vabandust, meil läksid kellaajad sassi - no alustame siis kuldse keskteena kell 12! ---
Kavas on

1. Dalila aaria 'Mon coeur souvre a ta voix' C. St. Saensi ooperist 'Samson ja Dalila'
2. Irene aaria 'Sposa son disprezzata' A. Vivaldi ooperist 'Bajazet'
3. R. Straussi 'Morgen!'

Mul palutakse laulda ainult mõned jupid kahest esimesest, mille kestel eksamineerijad tädi ja onu omavahel elavalt sosistavad. Väikses klassis, kus distants on pea olematu, on see muide hiigla häiriv. Basta, aitäh-järgmine!, astusin uksest välja ja saatsin Marina sisse.

Umbes tunni aja pärast oli komisjon jõudnud otsusele ja meid kutsuti sisse. Õnnitleti-kiideti, pandi mulle südamele, et ma nii nunn ei oleks ja paluti sügisel sisseastumiseksamitele tulla - teile ju meeldiks meie koolis õppida? Jjjahhh.. isegi rätsepad ei hoia oma jalgu nii kõvasti ristis, kui mina oma hambaid seda sõna lausudes! See selleks. Punkte saime Marinaga mõlemad 28/30st.

Tähistamiseks-lõdvestumiseks läksime Ruthiga lõunale. Õppetund põhjamaalastele (ja kõigile mitte-veinisõpradele): kuumas kliimas kargab klaasike klaari veini kärmelt kuplisse :D Isegi kui selle kõrvale maitsvat lasanjet süüa. Ajude jahutamiseks otsustasime ka ühe jäätise pintslisse pista, pärast mida komberdasin vaaeeevaliselt koju. Kui olin esinemiskingad jalast ära kangutanud selgus valus tõsiasi, et mu mõlemal suurel varbal oli 50-sendise suurune vesivill! Mõtlesin õudusega järgmisele eksamile, mis kõigest 48 tunni kaugusel - mu vaesed vanemateta varbad...

Reede, 29.05. kl 17.00 - Schuberti laulude eksam. Kella 10-14 higistasin Arte Scenica tunnis, sealt jooksin riideid vahetamata otse eksami saaliproovi. Tegin natuke häält, tuli õpetaja. Küsisin, kas on esinemisjärjekord ka või kõik lihtsalt tulevad kella viieks ja siis vaatame. Mis kella viieks!? Eksam algab kell neli, on alati alanud! Ahah. Ma ei saanud enam midagi aru, aga kuna mul oli nii palju mõttes, vbl tõesti ajasin sassi.. Jooksin ruttu-ruttu koju, teepealt Mäkist haarasin päeva esimese ja ühtlasi ka teise eine - kaks juustuburgerit - kugistasin need kiiruga alla, käisin duši all, otsustasin oma varbaid säästa pannes jalga veidi ruumikamad saapad ning tormasin tagasi kooli.

Seal sain teada järgmised uudised:

• vahepeal vahetati eksami toimusmiskohta - minu eelnev saaliproov oli mõttetu
• eksamit võib laulda noodist - minu eelnev meeletu sõnade tuupimine oli mõttetu
• MINA ei eksinud - KÕIK õpilased teadsid, et eksam algab kell viis

---

Olin teine esineja. Võtsin siiski igaks juhuks noodid ette.. ja olin segaduses - ei teadnud, kuhu vaadata, mida tunda. Nojah. Midagi katastroofilist ei juhtunud. Klaverisaatjat ma eriti ei kuulnud, kohati läks intonatsioon mustaks. Vähemalt sain oma laulud lauldud, need olid:

1. Vor meiner Wiege
2. Die Liebe hat gelogen
3. Bei dem Grabe meines Vaters

Lavale astus kolmas laulja ja.. uksele koputati ning kogu komisjon kutsuti viieks minutiks välja 'midagi väga olulist arutama'. Poole tunni pärast hakkasid nad ükshaaval tagasi klassi tilkuma ja eksam läks edasi.. Nomismõttes!??! Täielik korralagedus!!!

Paar tundi hiljem saime teada oma tulemused: kõik itaalia rahvusest õpilased said 29 punkti, hoolimata oma esitusest või laulude raskusastmest ja kõik ülejäänud said 27 punkti. Hmm... hea teada, et mõni asi on igal pool muutumatu :P

Õhtul kutsusime Ruthi külla tähistama. Tegin pannkooke, jõime Vana Tallinnat ja vaatasime 'Elisabethi'. Küll oli kurb, aga ilus film tugevast ja vaprast punapäisest naisest. Kogun natuke pisaraid ja vaatan siis teise osa ka ära!