Kuidas reguleerida puusapolstrit

Seekordne sess oli aia-guru eri: 8 tundi muru rajamist ja hooldust pluss 8 tundi istutusalade rajamist ja hooldust. Lihtsalt istud ja kuulad ja naudid asjatundja esinemist, seda kõige paremas mõttes. Isegi, kui minu kooliskäimisest ja oma koduaias-unistusest ei tulegi lõpuks miskit välja, siis ma tahan uskuda, et mu silmaring on selle ajaga veninud väheke laiemaks ja sellest on ehk mõnes teises eluvaldkonnas kah kasu. Et kõik see maksumaksja raha ja tööandja poolt kingitud aeg ei ole täiesti raisku läinud. 

Igatahes sain ma täna anda oma väikese panuse oluliste teadmiste talletamisel kaasõpilaste ja tulevaste põlvede heaks, kiirtoksides guru dikteerimisel u 150 taime hoolduskava arvutisse. Kui kolmetunnine nobedate näppude voor oli läbi ja ajud juba kärssasid, siirdusime veel kolmeks tunniks kuulama loengut trimmerist, võsalõikurist ja robotniidukist. Mõned imevigurid olid vist veel. Midagi, mis teeb maa sisse auke. Vist. Ja Belarusi punane traktor oli nurgas, millega kaasõpilased seksika masina postri-pilti tegid. Rohkem ei mäleta. Kurk on endiselt valus ja väss suur ning arvutikaas sulgub nüüd!

Reduktor

Puusapolstri reguleerimine - eriti oluline teada pärast pühadesöömat 

Tuline kolmapäev

Öö oli unetu. Hommik algas kurvastavate välisuudistega ja õhtu lõppes tuliste aruteludega maksudest, poliitikast ning ühiskondlikest muredest. See kõik tuletas mulle väga keskkooli meelde, kus vaidlemist oli palju ja lõpuks olin mina viimane naiivne idealist, kes usub parema tuleviku (teoreetilisse) võimalikkusesse.

Päeval käisime ikka koolis kah, see võttis tagumiku lausa tulitama - istusime ja kuulasime tundide kaupa tarkuseteri väikeaia kujundamise ning heki rajamise kohta. Pärastlõunal meenutasime pisut Archicadiga joonte tõmbamist ja nagu arvata võis, oli enamik eelnevalt õpitust peast pühitud.

Ruudu teema

Et midagi päevast peale (sõna)sõja ikka meelde jääks, panen mõned ivad kirja:

• Hekiks on parimad kuusk (peab tuult, tolmu, müra), mage sõstar (tihe, kasvab igasugustes tingimustes), viirpuu (toitvad marjad ja heidutavad astlad)
• Elupuu 'Brabant' kasvab kuni 15m kõrgeks ja 3m laiaks - seda PEAB pügama
• Teravnurgad on ainult plaanil ilusad, päriselus üks rist ja viletsus rajada ning hooldada - ÄRA  NII TEE!
• Archicadi 22 versioonis tehtud plaane 23ga avada ei saa. 
• Saematerjali toodetakse enamasti 3 - 6m pikkusega, 30cm sammuga (3,0m, 3,3m, 3,6m, 3,9m jne.)

Homme saab olema samasugune pikk p*rsesuretamisepäev nagu tänagi. Teile vast mitte nii põnev lugemine, aga mis sa ära teed selle igavesti kestva novembri ilmaga? Tubane olek kõlab tegelikult praegu päris hästi, sest minu armas kurgike otsustas samuti tulitama hakata. Loodan väga, et see pole üks kolmest Eestimaad laastavast gripiviirusest, vaid põleb väljaütlemata jäänud sõnade pärast. Eks hommikul ole näha...

Tugimüür või kalmukujundus?

Hommikul kell kuus võtsin unekella käelt ja pesin kottpimedas öös pea puhtaks. Juuste kuivamise ajaks pugesin tagasi sooja voodisse pikka ärkamist nautima ja tunnike hiljem oligi juba uus päev käes. Põnevusega äppi uurides selgus, et minu uni oli tõepoolest olnud sügav ja pikk - esimene sats lausa neli tundi jutti - aga kas see nüüd kellast tulenes, ma kahtlen. Pigem oli konks ikkagi eelnevas magamata öös :D

Muru tundub olevat üks mõttetult töömahukas iluasi. Ei ole ma neist überhoolitsetud überigavatest roheväljadest enne suurt pidanud ja ega vist hakka nüüdki pidama. Respekt muidugi muruspetsidele, kes kõigi nende õhutamiste ja liivatamiste ja kastmiste ja väetamistega ja PIDEVA NÜSIMISEGA jännata viitsivad ja oskavad, aga.. See on hein. Rohi. Roheline. Isegi mitte 50 rohelist varjundit, vaid heal juhul umbes viis. Pluss kõrbendkollane. Muidugi on tore, kui sul õuel on talla all ja varba all rohulible, mitte poriloik, aga lolliks ei saa ka minna. Nohh. Igatahes olen ma nüüd selles osas pisut targem ja juhul kui mul tõesti on vaja muruga tegeleda, siis otsin konspektist õige koha üles.

Rohuteooriale järgnes müüripraktika. Saime ülesandeks laduda suurtest kivikolakatest kaks teineteise suunas kaldega tugimüüri, paigaldada geotekstiil ja drenaaž ning täita vahe pinnasega. Kolakad olid õnneks tehasetoodang ja sellist erilisemat sorti, millel sooned ja spetsfiksaatorid, millega saab kivid lihtsa vaevaga ühtlaselt nihkesse ajada. 

Kuna tudeng on teadupärast laisk ja nutikas, siis kühveldasime müürialuse pinnase kohe keskele hunnikuks kokku - milleks üht ja sama liivamassi kaks korda liigutada. Nii tekkis meile pisut õõvastav kalmuküngas, mille külgedel labidamehed hoogsasti kahte hauda kaevasid. Naersime, et natuke ette planeerimist ja oleksime ka valikaine 'kalmukujundus' saanud sooritatud! Aga ei..

'Kalmu kujundamine'

geotekstiil ja drenaažitoru

Soonega kivid ja fiksaatorimummud

Kui olime müürijupid kokku pannud ja siis ka jälle lahti võtnud, saime individuaalse, arvestusliku ülesande: ehita aiapost. Kõlab tuttavalt? No just. Sest me alles sügisel tegime seda. Nüüd siis tegime uuesti. Kui toona lõõskas päike ja kuivatas segu liiga kiiresti, siis täna olid kivid märjad ja eelnevalt laotud kihid hakkasid vajuma. Kõlab nagu lugu kehvast baleriinist ja munadest? Mõneti küll, aga kuna sama mure oli meil kõigil üheteistkümnel 'baleriinil', siis oli õpetaja hindamisel leebem. Üllatuslikul kombel tuli ka minu post päris hästi välja, oli isegi loodis ja millimeetri pealt võrdsete diagonaalidega. Lootust on!

Minu teine post.

2020

Tuvid ja kirsikesed Räpina jõulupuul

Pikkade jõulupühade sööma seeditud, uue aastakümnega viisakalt klaase kõlistatud, jõudis taas kätte aeg Räpinasse sõita. Sügise viimase ja talve esimese sessi vahe venis lausa 86 päevaseks, nii et kärsitumad lugejad saatsid mulle vahepeal isegi murekirju pärides, mis on juhtunud või õigemini, MIKS ei ole juhtunud? Püüan nüüd sel nädalal seda ränka viga parandada.

Eile hommikul ärgates olid naabermaja katused lumised ja järgnevaks nädalaks lubati isegi mõnda miinuskraadi. Pakkisin kodust kõikse soojemad vatid ja mitu paari sooja aluspesu kaasa, sest lõunas teatavasti on krõbedad talved ja mine tea - ehk otsustavad masinate tunnis meile lumelükkamise õiget tehnikat õpetama hakata. Autosse istudes ütles uudisteonu raadios, et teed on kohati libedad. Tallinnast Jõelähtmeni siras päike, tee oli kuiv ja sirge ning minu jalg suviselt raske. Peterburi mnt-lt Piibele keerates sai iga vuratud kilomeetriga selgemaks, et onul oli õigus. Rohelised põllud olid valge lumepuudrikirjud, teedel jääkrobelised rööpad ja autodest kogunes piirkiirusest aeglaseminigi sõitev rongike. 

Jänedaks oli jää läinud. Rongivagunid veeresid kõrvalteedele laiali ja sain jälle vabalt sõita. Jõgeva kandis veel külmetas, aga ülejäänud teekond läks järjest soojemaks. Kuna päev on siiski veel vaid kukesammu võrra pikem, siis otsustasin seekordse avastusralli etapi vahele jätta, tegin hoopis pikema lõuna Tartus ja jõudsin täpselt pimeduse saabudes Räpinasse. Olin esimene. Puhkasin jalga, vaatasin head, aga natuke kurba, filmi ja siis jõudsid juba ka toanaabrid kohale - rõõmsat elevust kui palju! Eriti selle üle, et selleks korraks ei olnud ühtegi kodutööd vaja esitada. Tegin siis hoopis mõned tunnid päris tööd ja südaöö paiku kobisin voodisse unetult vähkrema - nii nagu mu ühikatraditsioon kord juba ette näeb.

Esimene päev ja esimene tund oli raske, sest aju ei liikunud ja tagasi koolilainele saamine võttis aega. Teemaks oli tugimüürid, aga me ei jaksanud veel vaimustuda. Kogu ülejäänud päeva veetsime vägagi ebatalviselt muru rajamist ja hooldust studeerides, minul pidevalt silme ees Eesti kuulsaim muruteadlane. Ma usun, et Majesteet oleks kinnisilmi kobadeski kõik need libled ära tundnud, aga meil ei jää vist muud üle, kui et suvel ilusa ilmaga mõneks tunniks luubiga kõhuli murule heita, nagu üks kursavend nukralt ohkas. Aga tegelikult see ju ei kõlagi väga halvasti!

Roomav kastehein - triibud on ammu ära mädanend.. kui neid üldse kunagi oligi

Leia kogu selle mudru seest õige lible üles

Homme jätkame muru ja müüride lainel. Toanaaber lubas mulle ööseks oma nutikat kella laenata, et see mu unetud minutid kokku loeks - kas ma päriselt ei maga või näen unes, et ma ei maga :D