Hall on taevas ja hall on maa...

Kõikidele kadedatele kaasmaalastele: eelmise laupäeva päikselise +26 asemel on meil Milaanos nüüd kaks päeva olnud vihmane +10. Seetõttu tõmbasin eile õhtul ruloo alla ja jätsin äratuse seadmata. Kellakeeramisest on mul kah alati ükskõik olnud, seega oli mul täna igati mõnus horisontaalne pühapäev, mille ma veetsin selles toas:

1088 AD

Pühapäeva hommikul kell seitse tõusin üles, panin end kenasti riidesse, vajutasin lokid kindlamalt juustesse ja sõitsin rongijaama. Päike paistis nii soojalt, nii soojalt, et sulatas isegi varahommikuste piletikontrolöride südamed lahkemaks. Jaamas kohtusin kaasmaalase ja -milaanoka Heleniga, et sõita Põhja-Itaalia eestlaste kokkutulekule Bolognasse.

Kaks ja pool tundi hiljem astusime päikselises ülikoolilinnas rongilt maha ning asusime otsima kohtumispaika Neptuni kuju juures. Teel sinna nägime mõndagi huvitavat: nt kristallilisest kivimist tehtud torni ja väga toredat lasteraamatupoodi. Õigesse kohta jõudes hakkasime potensiaalseid eestlasi välja peilima, mis üllatuslikul kombel polnudki nii lihtne. Heledajuukselisi madonnasid lastega oli seal küll, kuid eesti keelt me kõrvu ei kostnud. Hiljem selgus, et meil endal oli blond hetk - naised olid seal ju koos oma meestega, kellega nad itaalia keeles suhtlesid.

Kui terve vald oli kokku aetud, suundusime pizzarestosse pühapäevalõunale. Läbi linna jalutades jutustas ürituse organiseerija Oudekki meile Bologna ajaloost ja ka päevakajalistest sündmustest. Restos korraldasime oma vedama/pidama-sündroomiga paraja segaduse: meil oli reserveering 30le, kuid eestlasi tuli oodatust rohkem ning ettekandjad said oma mööbeldamisoskuse proovile panna. See tuli neil muide märksa paremini välja kui nende põhitöö - meie laudkond näiteks pidi oma tellimust ootama rohkem kui tund aega!

Pärast pikka-pikka einet jalutasime parki, et lapsukesed vabalt joosta ja täiskasvanud murul pikutada saaksid. Kahjuks oli meil Heleniga rutt rongile: otsisin kotist Eesti lipu, tegime mälestuseks pildi ja kappasime läbi Bologna kuulsate sammaskäikude jaama.

Te ei usu kui tänulikud mu jalatallad selle Zürichi rongi eest olid!

Sushi, Bailey's and a Gay Bar

Teisipäeval käisin rongiga sõitmas: natuke kodutööd, Centralest rongile ja tund aega hiljem astusingi napilt õiges peatuses maha.
Vaatasin üle Varenna, Fiumelatte ning Lecco. Viimane neist oli kõige suurem, esimene kõige ilusam. Keskmist tahtsin näha väidetavalt kauni allika pärast, kuid soe päike ja villane mantel ei olnud just kõige parem kombinatsioon mägimatkaks. Sellest hoolimata oli mul ilus päev uhkes üksinduses, kesk õitsvaid nartsisse ja sinililli.

Kolmapäev algas väheke nukralt, mistõttu otsustasime Pratiga õhtul välja lõbutsema minna. Ta tahtis juba ammu mind ühte heasse jaapani sushibaari viia - lõpuks tegime siis plaani teoks. Ärge nüüd palun mulle kallale tulge, aga ... isegi kell üheksa õhtul oli ikka veel 18 kraadi sooja (mis siin tundub millegipärast jahedam kui Eestis). Sõitsime Porta Ticinese juurde juttu ajama, võtsime paar jooki ka ligi ja istusime pingile õhtut nautima. Mõne aja pärast hakkas ikkagi külm - läksime järgmisse sushibaari sooja. Prati tahtis, et ma üht eriti head rooga maitseksin, aga ablas onu Murphy oli meist ette jõudnud. Selle asemel tellisin ma midagi, mis lauda jõudes osutus vanaema tehtud marineeritud räimeks, kuigi see oli lõhe. Isegi sibul ja ülipeenelt riivitud porgand olid kausikeses täiesti olemas! Mu jaapani keel pole enam see, mis ta pole kunagi olnud...

Sel õhtul ei tahtnud kumbki meist koju minna. Niisiis, istusime trammi ja sõitsime teise linna otsa Porta Veneziasse veel ühele dringile. Bailey's näpus, seisime baari ees tänavanurgal ja vaatasime, kuidas vaesed lillemüüjad käivad tulutult ühe meespaarikese juurest teiseni. Elu on kummaline ja iial ei tea, millal ta otsa saab.

Minu kaastunne Liamile...

Kodulinn - Vana Tallinn

Täna oli mõttetu päev. Käisin küll koolis ja pärast Pratiga poes, aga miski oli valesti - energia ei liikunud, oli tahtmine lihtsalt teki alla pugeda ja sealt tükk aega mitte välja tulla. Otsustasime osta hunniku koolajooki ja seda Vana Tallinnaga segades õhtu lõbusamaks muuta.

Alustasime eesti keele tunniga: Prati pealekäimisel kirjutasin talle kolm leheküljetäit olulisemaid eestikeelseid väljendeid alustades Terest ja lõpetades Tõmba uttuga. Seejärel liikusime edasi uute tutvuste sõlmimiseni: meie vastasmajas on mingisugune büroo, kus töötab mees, kelle laual on kolm hiiglaslikku trofeed. Kodulinn kindlustamas seljatagust, maalisime suure plagu, kleepisime selle aknale ja leidnud kapi otsast neli karikat, esitasime wannabele väljakutse. Ma saan aru küll, et kõik see on natuke tobe, aga kuidas sa ikka nalja saad, kui ise ei tee?

13 ja reede

Täna oli üks nendest päevadest, mil algul ei saa vedama ja pärast pidama. Hommikul kell kaheksa ärkasin küll sisemise kella peale üles, aga olgem ausad - kell kaheksa? Kui esimene tund algab kell 12? Silmad tagasi kinni! Umbes tunni pärast, keset kõige mõnusamat vedelemist, saabus õpetajalt sõnum - kas varem saaksid tundi tulla, üks õpilane jäi haigeks. Ajasin end vastumeelselt püsti, venisin kööki ja pistsin pirni padjatriibulisse põske.

Schubert, Schumann ja Brahms olid mulle täna nii toredad kaaslased, et tund läks lausa lennates. (Ma muidugi ei tea, mis mulje mina neile jätsin - pöördesse loodetavasti seekord ei ajanud). Õue minnes oli tegu, et kiriku ees platsil toimuvast jalkamatšist end läbi murda - poisikesed ajasid palli taga ehtitaallasliku õhina ja kisaga. Ilm oli tõepoolest nii kena, et otsustasin oma aega järgmise tunnini kodu asemel hoopis pargipingil jäätist süües parajaks teha.

Ka Händel tegi minuga täna koostööd ja koolist tulin ära päris heas tujus. Kell oli neli, tunnid lõppesid kõikjal. Tänavad olid täis rõõmsaid lastekärudega emasid-vanaemasid, kes pisikeste põnnidega olid suurematele õdedele-vendadele kooli vastu tulnud. Iga täiskasvanu ümber oli keskmiselt kolm kuni viis last ja seda oli nii tore vaadata, et mind ei häirinud isegi mitte nende aeglus.

Koju jalutasin suure ringiga. Tuppa jõudes panin esimese asjana laadima värske Kiirabihaigla osa, milles külalisrollides astuvad üles sarja kunagised põhinäitlejad ( loe: George Clooney :). Ka internetijumal oli minu vastu täna lahke ning 361 MB jõudsid mu arvutisse kiiremini kui eales varem. Sellest hoolimata tegin endale kõigepealt mõnusa lõunasöögi, kuulasin Prati kaebeid küüliku-kommetega kõvahäälsete naabrite üle ja alles siis sättisin end mõnusasti arvuti taga sisse. Paar päeva tagasi ütles Prati mulle ühel suvalisel hetkel, et ta on tohutu Bryan Adamsi fänn. Ma hakkasin kõva häälega naerma ja ütlesin, et me oleme ikka paras paar kokku sattunud küll. Täna käskis Prati mul teda kutsuda, kui nad George'i näitama hakkavad - ta ei mõista, kuidas on nii täiuslikult kena mees üldse maailma sündinud! Onju.. Nüüd oli tema korda naerda ja tõdeda, et eks me vist õed ole! Me oleme ainult kaks nädalat koos elanud, aga rääkinud oleme omavahel vist küll peaaegu kõigest. Ma sain muidugi ka Manuga väga hästi läbi, kuid meil olid mõlemal omad tuttavad ja tegemised, ning teemad ei olnud ka ehk nii tõsised kui Pratiga. Mul on ainult hea meel, et ma mõlemaga olen tuba jaganud (ptui-ptui-ptui üle vasaku).

Kella kümne paiku igavlesin arvuti taga, kui tuli Prati ja tegi ettepaneku palli mängida. Toas. (Seletuseks: eile käisime Selles Suurepärases Sporditarvete Poes ning ostsime pargis mängimiseks võrkpalli - see meeldib meile mõlemale ja liigutada oleks ju vaja). Juba mõte iseenesest oli naljakas, aga kui me palli loopima hakkasime, ei suutnud me naeru pidada. Siis tuli Pratile veelgi parem idee mitte oodata homset, vaid minna kohe parki mängima. Mõeldud-tehtud! Panime dressid-tossud jalga ja jalutasime itsitades parki: samal ajal, kui normaalsed noored tunglevad nelja maja kaugusel populaarse ööklubi Rolling Stone sissepääsu ees, läheme meie võrkpalli mängima! Ohh, meil oli nii lõbus... loodetavasti ei jää see hilisõhtune treening viimaseks.

Oli ilus märtsikuu päev, kolmteist ja reede :)

Kuidas ma üritasin trenni teha

Väsitavast nädalavahetusest hoolimata tõusin esmaspäeval suhteliselt vara, panin trenniriided selga ja lülitasin sammulugeja sisse. Esiteks mõõtsin ära tee kodust koolini - 1546 sammu, trepid jäid arvestusest välja. Vahetasin klaverisaatjaga noodid plaadi vastu ning võtsin suuna sporditarvete poele. Mis asus kahjuks teiselpool tohutut hulka hästiriietatud kauneid ja peenikesi inimesi. Ohh. Tegin endale mõttes pai, surusin päikseprillid kindlamalt ninale ja hakkasin astuma. 2498 sammu hiljem pidin tõdema, et polnudki nii hull! Tõsi, ma hoidsin end teadlikult peegeldavate omadustega objektidest eemale :P

Pood oli täis kõikvõimalikke toredaid asjandusi: pallid, jalgrattad, kalipsod, suusad ja minu suureks rõõmuks ka lai valik hüppenööre. Haarasin ühe, millel polnud peal pilti hirmuäratavast poolpaljast higisest neegrist punastes siidtrussikutes ja läksin kassat otsima. Mis ma leidsin, oli aga hoopis killuke lapsepõlve!

Kui mina olin kord väikene mees (mõeldud poeetilises, mitte otseses tähenduses) ja helin ei helisend rinna sees, tegelesin ma tantsimisega. Käisin vist õige natuke aega ka iluvõimlemistrennis, millest minu mälusoppides ainult tibatillukesi kübemeid leidub. See asus kusagil Kosmose kino lähedal ning mul olid üliarmsad helesinised ja -lillad pikkade käistega võimlemistrikood. Seal viskasid ühed väiksed tüdrukud teineteise kõrval 'sildu' ja siis teised väikesed tüdrukud roomasid nende sildade alt läbi. Igatahes, nagu te võibolla teate, on iluvõimlemisse kaasa haaratud palju vahvat atribuutikat, mida saab loopida ja jälle kinni püüda - pallid, rõngad, kurikad. Minu absoluutseks lemmikuks ja ihaldusobjektiks oli lint - kepike, mille ühes otsas lai siidpael - sellega sai läbi õhu ilusasti sirgeldada. Oi, kuidas ma seda tahtsin: mäletan, et korjasin maast puuoksi ja sidusin nende külge igasugu nöörijuppe. See päris ja õige jäigi saamata... Nüüd rippus ta otse mu silme ees, lihtsalt võta ja osta. Ja veel kõige ilusamat säravkollast värvi! Ahh...

Otsustasin, et nii vapper ma veel ei ole, et avalikult lindiga vehelda ja ostsin ainult nöörid. Seadsin sammud üle tee Sempione parki, otsisin kõige kaugema ja inimtühjema nurgakese ning heitsin soojendusdressi ült. (Tegelikult ma kuulsin küll, kuidas keegi mu kohal pilveserval jalgu kõlgutades habemesse itsitas, aga ma lootsin, et see oli Jumal. Ei olnud.) Mõõtsin nöörid kaenlaaukude järgi parajaks ja tegin esimesed kaks ebaõnnestunud katset. Eemalt märkasin onu tulemas. Proovisin veel. Tagant tulid kaks neiukest. Surusin hambad risti ja üritasin jälle. No üle kümne korra ei õnnestunud kuidagi! Ajasin oma kohmakuse tugeva tuule ja kerge nööri kaela, sest kooli ajal olin ma ometi hiilgav - hüppamise-semester tõstis alati mu keskmist kehka hinnet. Kolm ülitrimmis kena kutti lühikestes pükstes jooksid mööda.. No mis mõttes?! Sundisin end peaaegu vägisi rahulikuks ja vihtusin vihaga veel mõnikümmend keksu. Siis aga saatis Hannibal rünnakule oma viimased väed - eest kaks mutti oma rottidega ja tagant pargivahtide auto - see oli viimane piisk! Pakkisin asjad kokku ja sõitsin trammiga koju Häagen-Dazsi sööma :)


Ps: Teisipäeval ärasöödud jäätisele lisa tooma jalutades, leidsin ühelt tänavanurgalt Lenini ja uhkelt lehviva punalipu. Kurb hakkas. (Poe endani on 2185 sammu).

Poodlemissõltlase seletuskiri nr 2

Lappasin ükspäev IKEA kataloogi, Prati tuli tuppa ja küsis, mis teen. Seletasin, et pole kunagi IKEAs käinud ja tahaks kangesti, aga see vist linnast väljas ja kaugel. Kui Prati kõrvad üllatusest tühjaks olid jooksnud, ütles ta: nädalavahetusel käime seal sinuga ära! :) :) :), vastasin.

Kuna laupäeval oli meil tuhat muud tegemist, sai pühapäeva-nimeline varn endale uue toimetuse. Kell 12.30 on minek, ütles Prati mulle õhtul. Kell 12 hakkasin teda äratama. Kell 12.45 roomas ta lõpuks voodist välja vannituppa. Kella 13st alates istusin ma stardivalmis olekus arvuti taga. Kell 13. 40 hakkasin ma õppima. Kell 14.15 vabanes vannituba ja hõivati telefon. Kell 14.25 ütlesin ma talle nii rahulikult kui suutsin: viie minuti pärast astun ma uksest välja. Õnneks ei teinud ma seda üksinda.

Mu lähimad sõbrad teavad, kui kannatlik ma vajadusel olla suudan ja milline piin on mulle oodata, teadmata kui kaua veel. Mul on sellega oma teema. Igatahes, tundes tuttavat klompi kurku tõusmas, mõtlesin, et õpin kordki oma vigadest ja vähemalt sellel Jääral ei lase endale pähe istuda. Teel trammipeatusse väljendasin Pratile viisakalt oma rahulolematust kujunenud olukorraga. Ta mõistis oma viga, vabandas südamest, leppisime ära ja päike paistis edasi. Inimlik!

Tee tõotatud maale oli pikk: trammiga Duomosse (sest sinna viivad kõik teed Milaanos), sealt metrooga lõpppeatusse ja sealt bussiga veel veerand tundi sõitu. Teoreetiliselt pidi käima ka IKEA eribuss, praktikas ei paistnud seda kusagilt. Igatahes, olles liinibussist lõpuks maha astunud, leidsin end keset Ameerikat. Kiirteed, tohutu suured parklad, nende taga kaubanduskeskused - kõnniteid praktiliselt pole ja šansid üle tee elusalt jõudmiseks on 50:50. IKEAt otseselt ei paistnud, seega otsustasime lihtsalt vooluga kaasa minna. Süsteem töötas! 10 minutit hiljem sisenesimegi kollase kirjaga tumesinisesse plekkkuubikusse.

Esimese asjana läksime rootsi lauda kurikuulsate lihapallide järele. Prati nõustus, et need on üle prahi ja ma ei jõudnud päeva lõppu ära oodata, et neid paar kilo kaasa osta. Seejärel sisenesime näituse-moodi müügisaalilabürinti, kus ma ühel juhul ka tõepoolest ära eksisin. Rahvast oli sel pühapäeva pärastlõunal nagu murdu ja kõik liikusid tropis ühes suunas. Kui ei oleks olnud uudsusmomenti, oleks kergesti tekkinud paanika oma. Ohh, kui ei teaks, et pean mõne kuu pärast kogu oma elamise kohvri-paariga tagasi Eestisse viima, oleks mõndagi ostnud. Krt, et ma ka nii mõistlik ja kalkuleeriv pean olema.. mõnikord :P

Paar tundi hiljem leidsin end lihapallileti eest, mis oli tühjem ja õnnetum, kui Kaubahalli riiulid talongiajal. Ma olin niii kurb... Siis aga leidis Prati kusagilt tv-dinner-tüüpi pakikesed kartulipudru ja pallidega! Suurest rõõmust ostsime neli pakki, kuigi meil pole mikrolaineahju ja ka tavaline ahi on katki - meil on gaasipliit ja pann ning kui venelased gaasi kinni keeravad, panen pallid akna taha plekile päikese kätte soojenema. Karlsson Milanosse vist kuigi tihti enam ei lenda.. v oli see Estonian Air?

Väljusime kuubikust ja asusime taaskord müütilist IKEA eribussi otsima. Kuna Prati oli ostnud kaks suuuurt kotitäit kraami oma uue India kodu jaoks ja neid oli hiigla tüütu tassida, siis loobusime õige pea ning sammusime tagasi liinika peatusesse. Otse loomulikut nägime esimese asjana bussist maha astudes poe poole suunduvat 'ükssarve'. Urr.

Kodus puhkasime pisut ja siis asusime kaua oodatud india toitu vaaritama. Oi, see oli üks igavesti maitsev eine! Ja need india maiustused, ahh... Nende põhiline koostisosa on kondenspiim -ma arvan, et sellega on kõik öeldud :)

Poodlemissõltlase seletuskiri nr 1

Eestis käies puhkas mu blogi koos minuga. Aga nagu ikka puhkuselt tulles, võtab töörutiini sisseelamine (mitte, et kirjutamine hullult tüütu ja vaevarikas tegevus oleks) oma aja. Scusatemi...

Kolmapäevast reedeni kõndisin muudkui kooli ja kodu vahet, tundes tohutut piinlikkust halvasti ettevalmistatud lugude pärast. Homme hakkan heaks poisiks, mõtlesin. Ei lükka õppimist teisipäeva õhtusse, alustan kohe laupäeval.. millalgi õhtu poole. Järjekordne hea plaan oli, olgu muld talle kerge!

Kuna Pratheebha armastab oma poisiga varaste hommikutundideni telefonis lobiseda, magab ta enamasti lõunani. Reede öösel otsustasime end siiski käsile võtta, ärgata laupäeva hommikul koos Kuke ja Koiduga (noh, sest Enne oli selleks ajaks juba kätte jõudnud) ning sõita turule värsket kraami ostma. Ja teate mis: plaan töötas - kell helises, inimesed tõusid, sõid ja väljusid enamvähem paikapandud ajal!

Sõitsime trammiga Duomosse, vahetasime Prati päikeseprillid moekamate vastu, tutvusime uue kevad-suvise moega ja olle jõudnud järeldusele, et rõivatootjad-vaesekesed ei tunne 44st suuremaid numbreid, suundusime vatti ja apelsinimahla otsima. See viimane oli nüüd nali - nii hull veel asi siiski ei ole, et kaks kanget naist moe- ja meediatööstusel endale pähe lasevad istuda. Tervislik toitumine ja mõõdukas kehaline koormus on aga alati kasulik, seetõttu ostsime turult seitse kotitäit puu- ja juurvilju ning tassisime need sörkival sammul kolmandale korrusele. Süda üles ei ütelnud, aga tänama ka ei kippunud. Veel.

Tunnike puhkust ja siis siirdusime uutele jahimaadele. Reede õhtul oli Prati mulle valmistanud tamarindi riisi ja rasamit, laupäeva õhtuks tahtis ta teha karri kana parathaga. Selleks vajalikke ingveri-küüslaugu pastat ja erilist täistera pannkoogimoodi leiba me Porta Veneziasse india poodi ostma läksimegi. Teel sinna oli meil muidugi vaja ka teistesse poodidesse sisse astuda, nii et kohale jõudes olid meil juba kõhud tühjad. Pärast vajalike koostisosade ja natuke vähem vajalike india maiuste ning punase riisi ostmist suundusime lähimasse türklasesse (paluuun loe: kebabiputkasse). Ega tervislike eluviisidega saa liiale minna.. pealegi, viimati sõin ma ehtsat Türgi kebabi 2007. aasta novembris Saksamaal.

Pärast kehakinnitust otsisime (ja mis kõige tähtsam: leidsime!) veel Pratile pükse, ostsin lotopileti ning läksime toidupoodi kana ja vetsupaberi järele. Pool tundi hiljem väljusid Esselungast kaks koormaeeslit ning seadsid sammud kodu poole. Nüüd tundusid kolm korrust treppe kui Alpide viimased paar meetrit - tuppa jõudes suutsime ainult ostud ära panna, mingist kokkamisest polnud enam juttugi. Lõikusin lahti meloni, võtsime lisaks mõned maasikad ja vajusime kumbki oma läpaka taha horisontaali.


Poodlemissõltlase seletuskirja nr 2 loe juba järgmisest postitusest :)

Great minds think alike*

Eile ja üleeile öösel oli minul ning mu uuel toakaaslasel Pratheebhal raskusi magama jäämisega. Keegi kolmas segas. Ja ma ei mõtle selle all tema teiselpool-toru-Indias-olevat poisssõpra. Halb energia oli toas, ära ei läinud ja nii me kuulasimegi pea hommikuni teineteise vähkremist. Seetõttu magasime muidugi lõunani, aga see on vihmasel päeval nagunii üks toredamaid tegevusi. Peamine, et meist seltsimehed Unetud ei saaks.

Vbl on lihtsalt alguse asi - eesti ja india hingekesed vajavad aega üksteisega harjumiseks. Igaks juhuks sobrasin natuke esiisade-vaaremade tarkusesalves, leidsin sobiva tera ja läksin poodi küünla järele. Enne 'pühade Õdede' lemmikriiulini jõudmist jäi mulle silma potilillede sooduspakkumine. Hmm, meie auhindadega pärjatud bioloogiaõpetaja rääkis klorofüllist alati ülima heldimusega - kahju ta ikka teha ei saa ja silmale on kah ilus vaadata. Mõeldud-tehtud.

Tuppa jõudes võttis mind vastu säravsilmne tütarlaps, kolm potitäit õisi süles: ma mõtlesin, et meile oleks uut ja head energiat vaja ning ostsin aknale uued lilled!

Veel enne õhtusööki saime näpud mullaseks ja kodu hubasemaks. Öösel passisime üleval kella kolmeni - seekord oli meil lihtsalt nii palju põnevat jutustada, et ei raatsinud magama jääda :)


*suured mõtlejad mõtlevad sarnaselt (Vuti ülikohmakas tõlge)

Tiu-tiu ja teisiti

Kuigi oma silm on kuningas, ei maksaks kõrvalolevatest piltidest järeldada, et mu elu siin on üks pidu ja pillerkaar. Juba laupäeval sain proovida, kui kiiresti ma uuest kodust kooli jõuan. Olin taaskord oma keskmist kiirust ja teekonna pikkust ennustades liiga optimistlik ning jäin antiikmuusika tundi neli minutit hiljaks. Selline umbes-kümme-minutit-vahemaa on kõige petlikum. Seda, et kaugelt kandi mehed on alati esimestena kohal, pani Lutsu Oskargi tähele. Loodetavasti olen järgmine kord targem ja hakkan varem tulema. Või keeran kella ette.

Kaks korda olin kodus saanud häälepaelu testida, nüüd tegin kolmanda ja otsustava katse - hääl pidas vastu! Kvaliteet ei kannatanud muidugi mingit kriitikat ja mul oli vaesest hauas pöörlevast Händelist siiralt kahju, aga pärast viit nädalat vaikimist oli see tund aega noodilugemist tõeline õnn ja rõõm! Ilmselt polnud mu laulmine päris lootusetu, sest õppejõud kutsus mind tunni lõppedes seegi kord kohvile. (Tõsi, vbl sain ma plusspunkte lihtsalt kohale ilmumise eest, sest ei Aci ega Polifemo ei andnud end näole). Pärast säherdust pingutust ei olnud mul enam jaksu ära öelda ja nii ma lasingi endale kooli kohvikus ühe tassi teed välja teha.

Passione tänavat mööda koolist eemale sammudes oli mul tunne, nagu oleksin kivikoti maha unustanud. Päike siras taevas ja ilm oli nii soe, et jätsin mantlihõlmadki lahti. Galatea ei tahtnud minust kuidagi lahkuda ja nõnda endamisi ümisedes hõljusin San Babila suunas. Üle majade ja hoovide kandus minuni aga teine muusika, lustakas ja mürtsuv ning juba järgmisel hetkel leidsin end keset karnevali! Lapsed olid kostüümides, vahupihustid-konfetid-serpentiinid käes ja möllasid, kuis jaksasid!

Muidugi olin ma kõike seda kraami poes müügil näinud, aga arvasin, et pidu peeti mu äraolekul... Mõtle kui kena, et nad mu ikka ära ootasid!

PS: Kevad on käes: kell 17.17 näitas kraadiklaas 17 kraadi sooja :)

Kallis kodukotus

11 päeva Eestis tuhisesid minust mööda kiiremini kui linasoovijate kelgud Lauluväljaku jäisel nõlval. Vaevalt sain ma Ülemiste lennujaamas tõdeda, et poleks nagu ära käinudki, kui juba pidin sedasama tegema Malpensa lennujaamas. Minu kavalad plaanid kodus natuke puhata ja mängida läksid luhta - kokkusaamisi sõprade-sugulastega oli nii palju, et muomaemagi kurtis tähelepanu puuduse üle. Nohh jahh. Läks nagu läks. Igatahes oli mul kõik see aeg väga tore ja hästi sisustatud. Näiteks:

• Jõudsin käia Väänas, Tartus, Tõraveres, Keila-Joal, Lumelinnas, hambaarstil ja pügalas.
• Kaevasin autot lumest välja ja sõin MERE ääres kooki moosiga :)))
  
• Harjutada jõudsin koolis kahjuks ainult 2x30 minutit. Kulla-kallis EMTA raamatukogus istusin see-eest aga neli ja pool tundi jutti!
• Nägin ära oma kõige uuema ja pisema sugulase (tervitused Joonatanile ja tema emmele!)
• Pärast kümmet päeva kätt kõhul hoidmist halastas Põnn mulle ja virutas ühe korraliku müksu (jah, ma olin Ameerikast tulles üliõnnelik ja Itaaliast tulles veelgi ümaram - tänan, et te seda viisakalt ignoreerisite - aga see ei ole mitte minu Põnn. Veel :P . Tervitused Põnnile ja tema ootajatele!)
  
• 'Maskiballile' ei jõudnud, 'Miina' kontserdile aga küll.
  
• Laulsin lipu Pika Hermanni torni. Mis sest, et käheda häälega ja oktav madalamalt. Kleite arvustasin õhtul teleka ees loomulikult ka.
  
• Käisin laulukaare all ja lubasin end Peole kirja panna.
  
• Kindlustasin endale järgmiseks aastaks kolm parajalt pikka lina.
  

Lisaks veel lugematu arv maitsvaid õhtusööke, sõprade kallistusi ja kingitusi - pole paha!

Millest ma aga kuidagi rääkimata jätta ei saa, on minu üllatuslikult arvukas lugejaskond. See oli uskumatu - pea igal sammul astus keegi mulle ligi ja ütles armsalt: ma loen su kirjutisi iga päev, su blogi on mul järjehoidjates! Ma tundsin end lausa staarina!
Häid sõnu on alati rõõm kuulda ja ma tänan teid, et julgesite neid mulle näkku öelda ;)