Palju kära (peaaegu) ei millestki

Kui hommikul ühikast välja astusime, kostis kaugusest ähvardavat kõminat. Jõudsime vaevu kasvuhoonesse, kui juba langesid esimesed piisad, kohe ka teised ja varsti mühises taevane kosk täies jõus ja ilus voolata. Meil oli soe ja mõnus sillutist laduda, välja arvatud need mõned kohad, kus katus läbi laskis :D Tulevik paistis aga sama tume kui pilved me peade kohal, sest järgmine aine oli teisel grupipoolel pargiekskursioon ja meiegi pidime õue minema, põllult taimi tooma. 

Enne veel, kui me oma looduskivist šedöövritega valmis jõudsime, läksid ootamatult lahti kasvuhoone uksed ja algas suurem rahvast liikumine. Küllap otsivad vihma eest varju, oli esimene mõte. Õpilasi-õpetajaid tuli aga muudkui juurde ja selgus, et koolimajas on tulekahju! Erinevaid teooriaid põlengu põhjuse kohta ringles juba mitu, päriselt juhtus aga see, et 3. korruse vetsus süttis kätekuivatusmasin. Ta olevat juba pärast eilset äikest seinal särisend ja porisend, nüüd siis võttis tuld. Päästeautodel läks kohalejõudmisega küll veidi aega, aga arvestades mitu päeva kestnud äikesetormi, on see täiesti mõistetav. Õnneks piirdus kogu äkšon ühe mustaks põlenud seina ja tuulutamist vajavate koridoridega.

Uudishimu-pilt tehtud, naasesin oma grupi juurde kasvuhoonesse, kus me vihma vaibumist oodates õppisime puuokstest lilletugesid punuma:

Lõpuks jäi sadu järgi, panime igaksjuhuks keebid-kiled selga ja suundusime põllale. Et mitte rikkuda Murphy seadust, hakkas metsik padukas uuesti pihta justament sel hetkel, kui labidad maasse lõime. Haarasime nobedasti iirised ning lidusime tagasi varju alla, sest kaitseriietusest polnud sellele veehulgale vastast. Kasvuhoone suures liivakastis mängisime läbi iiriste jagamist-istutamist ja  seejärel kinnistasime nädala alguses õpitud pikeerimisoskusi.

Päeva teine pool oli pisut igavam, nokkisime ninad arvutis äriplaani-, majandus- ja Exceli-ülesandeid teha ja nagu te juba arvate võite, paistis terve selle aja akna taga rõõmus päike. 

Botaanika-paanika

Üldiselt on koolis tore: asukoht on kena, inimesed on toredad ja õppida huvitav. Mõnikord aga kerkib pea kohale ähvardav murepilv ja mõtlen, et kuhu krt ma ennast mässinud olen. Miskipärast juhtub seda enamasti taimedega seotud ainetes ja eriti siis, kui neid on vaja massiliselt peast tunda. Ja-jaa, eks ma saan aru küll, et maastikuehituse erialal on nende tundmine hädavajalik, aga see ei ole just mu tugevaim külg. 

Täna oli just selline päev. Hommik oli veel täitsa ok, paljundasime kasvuhoones võsunditest ajuga reptiile ja naistenõgest. Lõunaooteks tuletasime esmaabi tunnis meelde kolmnurkrätiku kasutusvõimalusi ning vaatasime kolepilte traumadest, kuid see polnud midagi võrreldes õudusega, mis meid pärastlõunal ees ootas. 

Kuivatuspaberite vahetuskordade arvutus

Puittaimede tunnis istet võttes nägime tahvlil hulka korrutustehteid ja lõppsummat 1050. Õpetaja jagas meile kätte paberilehed, millel põhjalik juhis herbaariumi tegemiseks. FK. Kaks herbaariumi sügiseks, saate aru, KAKS! Kui teine õpetaja lepib 25 taimega, siis nüüd peab viie saamiseks valmistama 70 (sic!) herbaaroksa... Korjama-kuivatama-pressima neid õigesti, vahetama pabereid mitu korda päevas mitme nädala jooksul. Kustkohast see aeg küll võetakse? Ja ruum, kus neid õigel temperatuuril ja õhutatuna hoida?? Mission impossible, ma ütlen, Fretsu teeb rohekraamiga üks-null! Õpetaja muidugi probleemi ei näinud, on 2500 õpilast enne meid sellega hakkama saanud, saame meie ka. Üleüldse, prioriteedid peavad paigas olema - töö ja eraelu või kool. Nii armsalt toetav suhtumine täiskasvanud õppuritesse, kas pole?

Maitea, mis valemiga ma selle ülesande tehtud saan, aga seda ma usun, et kui 1050 korda neil oksakestel pamperseid vahetada, siis on nad elu lõpuni selged kah. Eks ma hoian teid kursis, kas mu koolitee jätkub või tuleb jälle suunda muuta.  

Värskeõhumürgitus

Kuts palist joob ja kägu kukub raal

Vastukaaluks eilsele rahulikule kulgemisele, kujunes tänane päev üsnagi toimekaks. Pool üheksa alustasime suure kivist istutuskasti ehitusega, seejärel jätkasime sõitu eelmisest sessist tuttava laaduriga ning lisaks saime proovida ekskavaatoriga kaevamist. Viimane oli päris tore tegevus, aga jäi kahjuks liiga lühikeseks, et tunnetus natukenegi käppa saada. Pärast lõunaeinet viidi meid bussiga metsa looduslikke taimi õppima. Puhtjuhuslikult leidis me metsapeatus aset kohalike aiasaaduste müügileti kõrval ja nii saime kasuliku ühendada meeldivaga ehk magustoiduks värskeid eesti maasikaid :)

Õhtupoolikul veetsime paar tundi koolimajas äriideid nuputades-koostades ja siis saabus kaua oodatud ekskursioon Guru aeda. Ohhohhoo... sõnadest jääb väheks ja piltidest puudu, et seda elamust vääriliselt kirjeldada - pool hektarit peenraid, kas te kujutate seda üldse ette? Kel aiapisik küljes, otsigu parem mõned kaashuvilised ja sõitku ise kohapeale kogu selle ilu ja raske tööga tutvuma. Ringkäik võttis meil aega kaks tundi ja oleks küllap veelgi kestnud, kui jalad kanda ja aju infot vastu võtta suutnuks. 

Moon 'Patty's plum'

Rampväsinuna jõudsin veerand kümme õhtul tagasi ühikasse. Ilmatuma pika päeva järel peeglisse vaadates jõllitas mulle sealt vastu preili Tomat - pidevast pilvevinest hoolimata olin jälle põhjalikult päikest saanud. Homme ilmselt seda muret ei ole, sest akna taga sähvivad juba välgud ja ladistab vihma - lubatud madalrõhkkond on kohale jõudnud.

Tagasi tulevikku

Suvehommik Lichtenaus

Meie lahkumise hommikul tõusis päike müstilisest uduloorist. Nagu arvata võis, jäi Klaus hiljaks ja saime teda oodates pisut närveldada. Õnneks ei hilinenud ta liiga palju ja oli seekord taibanud suurema auto võtta, kuhu lisaks lastetoolile ka meie hiiglaslikud kohvrid lahedasti ära mahtusid. Kell pool kuus oli maantee praktiliselt tühi ning kiire sõiduga tegime kaotatud aja kergesti tasa. 

Head sõnad ja tervised kaasa antud, jätsime Klausiga jällenägemiseni ja vedisime oma pagasi perroonile. Varsti olemegi juba Eestis, rõõmustasime Katriga valjusti. Mille peale astus meie juurde üks kena blondiin ja küsis: mis, eestlased või? No tuli ära! Kolm nädalat oli Paderborni-nimeline sadam olnud ühegi kaasmaalaseta, aga viimasel hetkel ikkagi jumpsu meid kokku viis :D  Ajasime rongi saabumiseni juttu ja rõõmustasime, et mõni väliseestlane viitsib veel eesti keelt hoida ja oma lastelegi õpetada.

Rongisõit Düsseldorfi lennujaama kulges nii sujuvalt, et hakkasime juba lootma, et see nii terveks päevaks jääbki. Heh. Pagasi check-inis juhtus see, mis kunagi varem pole minuga juhtunud, ehk kohver kaalus lubatud 23 kg asemel 26.8! Kohutavalt piinlik lugu.. õnneks oli lauas sõbralik naisterahvas ja palus mul kõigest kahe kilo jagu kraami vähemaks võtta. Tirisin oma rebenemiseni täis topitud punsu lukud lahti, kiskusin töövesti selga ja asusin taskuid mustade riiete ja šokolaaditahvlitega täitma. Ühtteist läks siiski ka prügisse ja kingad hetkeks suurte vabanduste saatel Katri seljakotti. Koormaeesliks riietatuna läksin uuele ringile, kus selgus, et olin saavutanud grammi täpsusega 23 kg ning südamest tulnud juhhuu!-saatel siirdusime turvakontrolli. Mis sa arvad, mis seal juhtus?

Minu seljakotis paistis röntgenis midagi kahtlast olevat ja mind tõmmati kõrvale. Lasin peast kõik võimalikud ja võimatud ohtlikud esemed läbi - mul ei olnud isegi huuleläiget või küünekääre seal! Tädi näitab ekraanile - see 90 siin, säraküünlad jah? Pekki. Vanaema juubel. See oli mul täiesti meelest läinud, et millalgi esimestel päevadel olin särakad ostnud ja koos postkaartidega teiste paberite vahele surand. Võtsin süü omaks ja pidin need kohutavalt ohtlikud vidinad spets kohta viima. Nüüd oli mul Katri ees juba rohkem kui piinlik, nii et kui me lõpuks kontrollist pääsesime, tegin talle eine välja.

Lennud ise läksid siiski kenasti - ei mingit äikest! - ja kiiresti hoolimata sellest, et olid pilgeni täis ning ühenduslennu väravad oli loomulikult erinevates lennujaama otstes. Jõudsime lennule, me pagas jõudis koos meiega Tallinna ja saime lõpuks ometi koju. Erasmus edukalt sooritatud!

----

Nende paari kodus veedetud päevaga ei jõudnud ma kooliülesandeid üldse vaadata. Pesin vaid pesu, nunnutasin Fretsut ja käisin suvilas oma imelist magnoolipõõsast imetlemas, millel üle mitme aasta lõpuks jälle õied külge tulid - lausa 13 tükki!

 Nii juhtuski, et seekord saabusin sessile täiesti ette valmistamata. Viskasin vaid pilgu peale, mis kõik mul tegemata on ja milliseid hindeid olen vahepeal saanud. Huvitaval kombel ilutses päevikus A-de ja 5-te vahel vertikaalplaneerimise aines suur punane 2 ja aru maisaand, kuidas ma selle kõikse esimese ülesande küll NII puusse olin suutnud panna. Noh, ikka juhtub - küll saab parandada.  Istusin pühapäeva hommikul autosse ja sõitsin tavapäraselt, väikese ringiga Eestimaad avastades, Räpinasse. Ühikasse saabudes oli selline imelik tunne nagu poleks vahepeal kusagil kaugel ja kaua teises riigis käinudki - pigem nagu kahe sessi vahel vaid nädalavahetusel Tallinnas. Täitsa kummaline, kuidas mu ajataju ja -tunnetus nii sassis on...

Tänane esimene koolipäev oli justkui üks suur vastutulek mulle, sest peamiselt tegelesime sisseelamise ja kohale jõudmisega. Natuke käisime ka aias ringi ja vaatlesime taimi ning tuletasime vertikaalplaneerimise tunnis meelde, kuidas kõrguste mõõtmine käib. Selle viimase ülesande puhul sain ma üllatuslikult grupi parima ehk täpseima tulemuse! Päevad pole vennad ja tegelikult kaotas õpetaja lihtsalt mu 'kahelise' töö ära - kui ta selle peaks kunagi üles leidma, siis äkki on see isegi kolme väärt :)

 

Äike, päike

 Olime Katriga terve nädalavahetuse pingsalt ilmateadet jälgind - tänaseks lubati korralikku äiksetormi, seega tõenäosus viimane päev pakkimiseks vabaks saada muudkui suurenes. Hommikul tööle jõudes oli taevas küll mõned valged pilvekesed, aga meteoroloogid olid sajuennustuse lükanud pärastlõunale. Ei vedanud..

Kui Jan oli juhised tiimile laiali jaganud, haarasin sõnajärje üle, et tänada meie kannatlikke kolleege eesti šokolaaditoodete ja lahke naeratusega. See ei olnud üldsegi mitte lihtne tegevus, sest nii Christopher kui ka David põgenesid ummisjalu autode vahele ja mul oli tükk tegu, et nad sealt üles leida. Ju vist kartsid, et hiidnaine Kreonta kukub neid härdusest kallistama või midagi. 

Pidulikud tänuavaldused üle antud, hakkasime tööle - ikka vana töökraam maha ja uus autodele. Isegi natuke kahju hakkas, et see on viimane hommik, kus meil pole õrna aimugi, mida teha peale kõigile jalgu jäämise. Siiski-siiski, varsti astus ligi Jan: täna ehitame neljale rõdule terrassi - ma tahtsin, et te natuke ette teaksite, mis tulemas on. Vau. Ühest küljest oli meeldiv, et ta meie peale mõtles ja teisest küljest... ta vist ei mõelnud ÜLDSE meie peale, sest neli terrassi ühe päevaga?! Enam ei pea pakkimise pärast muretsema - küllap ta viib meid lihtsalt otse objektilt rongile!

Veidi enne üheksat tööplatsile jõudes oli selge, et ilmaennustajad on taas mööda pannud: taevas oli ühtlaselt tume ja juba langesid üksikud piisad. Esimene ja suurim terrassidest asus kolmandal korrusel. Kiiresti pidime niiskust kartvad asjad varju alla saama, samuti kolmemeetrised terrassi alusprussid üles vinnama. Mehed ei hakanud redelitega jändama, vaid tegime inimketti: mina andsin prussid alt üles teise korruse rõdule, Rene teiselt Christopherile kolmandale. (Pärastlõunal kasutasime sarnast meetodit terrassilaudade pakkidega, aga kuna need olid raskemad, siis esimese lüli tegid poisid kahekesi ja viimast aitasime Katriga Christopheril üleval vastu võtta.)

Asjad üleval, algas mürin ja padukas. Kuna kell oli juba sujuvalt hommikusöögipausini jõudnud, kobisime trepist tagasi alla autosse. Lootus tärkas taas - ehk tuleb Janil hea mõte tööd pooleli jätta? Oh ei. Veerand tunni pärast koputas boss aknale: päike väljas, töö jätkugu! Läksime üles tagasi ja hakkasime prusse mõõtma ja paika sättima. Tuli järgmine vihmahoog ja töö jäi seisma. Pikk jutt, S jutt: nii kestis see nali terve päeva!

Kuus inimest väikse tutika lumivalge korteri pinnal ühel väga porisel päeval ei ole just ideaalne variant. Kaitsevaip oli meil käimiseks maas küll, aga eks ikka juhtus, et pidi korraks kõrvale astuma ja porijälgede pärast tõrelda saama. Ka terrassile töötama ei tahtnud me eriti hästi mahtuda, sest tundus, et keegi peale Jani ei tea, kuidas paigaldus õigesti käima peaks. Ja loomulikult käis talle veits närvidele, et viis tüüpi tema ümber tegevusetult seisavad.

Terrassialuse ehitus. Kivi- ja kummitükkidega lattide toestamine ja loodi ajamine

 Siis selgus, et ühtteist on maha ununenud ja teistkolmandat on mitu kaasa saanud. Me Katriga üritasime end algul kasulikuks ja hiljem võimalikult väikseks teha. Terve selle reisi ajal on meil kohalikega kommunikatsioonihäired olnud, aga tänane äiksetorm tundus neid veelgi võimendavat. Kummaline, kuidas mõlemad osapooled justkui räägivad õigeid sõnu ja kuulavad teineteist, aga sõnum kohale ei jõua või saabub vastupidises tähenduses!

Ühel hetkel läks torm eriti ägedaks, vett kallas nii, et terrassist sai bassein ja järsku kärgatas pikne väga-väga lähedal. Ma küll ei karda äikest, aga see pauk sutsu  ehmatas. Kohe üldse ei olnud tahtmist välja elektriliste tööriistadega mängima minna. Otsustasime, et me võtame asja rahulikult - ikkagi viimane päev - katsuks terve nahaga koju jõuda. Püüdsime võimalikult palju teisi jälgida ja mitte segada. Mõneks ajaks läks Jan teisele objektile ja pinge langes tuntavalt. 

Katusebassein

Pärast lõunapausi hakkas kell kiiremini käima ja imede-ime: kell kolm saabus Jan, vaatas tehtud (või pigem siiski tegemata) tööd ning leppis sellega :O Varsti saime hakata asju kokku pakkima ja mõningaste sidehäirete järel startisime lausa 15.30 tagasi halli poole. Võtsime vastu oma praktikahinnangu lehed, sügasime veel viimast korda koera ja istusime siis sadulasse, et tuulekiirusel kodu poole kihutada!

Viimase praktikapäeva pärastlõunal: seismise harjutamisest tüdinud tüdrukud

Olime Janilt saanud infot, et meie püha õhtusöömaaeg õpetajate ja juhendajatega jääb ära. Tavaliselt on see ilus lõpetus praktikale, aga kuna me nüüd nii vara lahkume ja see on ju kõigest õhtueine, siis ei hakka jantima. Meile see sobis päris hästi.. no ok, mul võibolla natuke oli kahju või imelik, et kooliga oli meil väga vähe kontakti, aga samas nii oli ka lihtsam ja otseselt me ju ei vajanud käehoidmist. Koju jõudes küsis aga meie majaperenaine, kas me tahaks temaga natuke õhtust süüa - meie pakkigu rahumeeli, küll tema kokkab! 

---

Kohver on pakitud, kõik EI mahtunud ära, sest tööriided ON liiga suured ja rasked - loodan väga, et lukkude õmblused vastu peavad. Ja et Klaus jõuab õigel ajal meid hommikul rongijaama viima. Ja et homseks Düsseldorfi lubatud äiksetorm ootaks paugutamisega, kuni me turvaliselt Rootsi õhuruumi oleme jõudnud. Minu teine Erasmuse-seiklus on olnud tore ja elamusterohke, suur osa selle õnnestumise ja meeldejäävaks muutmise aust kuulub mu vahvale kaaslasele Katrile. Loodetavasti on tunne vastastikune ja järgmisel nädalal koolis trehvates ta mulle ikka tere ütleb :P 

Koolis, no vat  - ei saagi siin pidulikku lõppsõna kirjutada. Paar päeva saan kodus aklimatiseeruda, aga pühapäeval pakin jälle kohvri ja põrutan viimasele sessinädalale Räpinasse. Kuna harjumus õhtuti arvuti taga teile hommikukohvi kõrvale lugemist toksida on veel sees, siis võib täitsa juhtuda, et jätkan blogimisega kohusetundlikult kooliaasta lõpuni. Uute lugudeni!

+13 ja +34

Laupäeva varahommikul astusin ma uksest välja pisukese piinlikkustundega: nimelt lubati soojakraade nädalavahetuseks Kölni lausa 32, aga Lichtenausse polnud neist veel pooledki kohale jõudnud. Seega pigistasin oma poolpimeda moesilma kinni ja panin varbluttidele külmakaitseks sandaalide sisse väiksed roosad sokid. Varustasin end kohaliku pagariäri toodanguga ja sõitsin bussiga Paderborni rongi ootama. 

Perroonile kogunes päris palju rahvast - kuhu ja miks nad kõik kell kaheksa laupäeva hommikul minna tahtsid, aru maisaand - siinsed inimesed ei mõista hommikuti üldse magada! Ok, osad olid rattamatkajad, mõned spordifännid, teistel jälle suured kohvrid kaasas. Eks ma isegi ju varajane startija, sest pikk tee ootas ees. 

Kui minu kõrvale sättis end seisma juba kolmas paljasvarbaline rihmikutes naisterahvas, sai pier pressure minust jagu: libistasin sokid vaikselt seljakotti ja nihutasin oma varbad päikesele lähemale. Rong jäi hiljaks ja külmast suuremaks mureks sai jõudmine järgmisele rongile, mille vahetuseks oli mul aega 7 minutit. Õnneks tegi juht kaotatud aja kiire sõiduga tasa ja pärast pisukest perrooniotsimise segadust olin kenasti järgmisel rongil. Sellel, muide, oli veelgi kirevam reisiseltskond - suurem osa jalkafänne ja kõvasti noori, kellel hommikusest ajast hoolimata juba õllekastid kaasas ja pudelid avatud.

Tee Kölni viis läbi Wuppertali linna, kus asub põneva ajalooga Schwebebahni rippraudtee. Selle kõige kummalisem sõitja oli tsirkuseelevant Tuffi, kes kahe peatuse vahel otsustas rongist, maksu-mis-maksab, maha minna. Õnneks oli vagun sel hetkel jõe kohal, vants ja tema kaasreisijad pääsesid ehmatuse ja kergemate vigastustega ning elasid veel mitukümmend aastat rahulikult edasi.

Kölni raudteejaamas oli perroonil NIII palju inimesi, et jaamast väljumine võttis juba oma kümme minutit aega. Edasi hakkasin sõber Maarja juhatuste järgi U-Bahni ja trammiga tema juurde seiklema. See läks päris lihtsasti ja varsti olingi ühel ilusal, saksa helilooja-nimelisel tänaval ja saime sõbraga rõõmustada jällenägemise üle. 

Erilisi plaane me nädalavahetuseks teinud ei olnud ja seda vahvam oli, kuidas käigu pealt otsustatud tegevused toredasti välja kukkusid. Imeilusa ja sooja ilma puhul sõitsime jalgratastega kohaliku mere äärde ehk Reini jõe kaldale pljaažile. Pugisime välikohvikus kõhud täis, viskasime end tekile kõrge rohu sisse puu varju pikali ja nautisime oma väikest puhkust. Õhtul, kui pakilisemad jutud räägitud ja päike õlapaelad ihule varjutand, tekkis mõte minna kinno. Mõeldud-tehtud. Sõitsime tagasi Maarja juurde, et end pisut värskendada. Kiire loputus, puhtam särk selga ja uuesti rattaga linna. Pean siinkohal ütlema, et rattasõit on Kölnis küll väga mugavaks tehtud - mõnel tänavajupil on ratturitele mõeldud teeosa värvitud lausa sama laiaks kui autode teeruum ja autojuhid annavad sulle teed isegi siis, kui sa seda ei taha :)

Kölnis on veel alles mõned vanakooli-kinod; Odeon, kuhu me läksime vaatama filmi vanakooli-rokkarist Elton Johnist, oli üks neist. Kuna jõudsime kohale pisut varem, saime istuda armsas kino tagahoovikohvikus kirsipuude all, juua kirsilimpsi ja süüa kooki. 'Rocketman' oli väärt vaatamine; võibolla mitte nii suur elamus kui Mercury või Houstoni eluloofilmid (ilmselt, kuna mitmes samaaineline film juba), aga peaosalise näitlejatöö oli väga hea ja lugu kaasahaarav.

Kinost õue astudes oli kell juba 22.30, aga õhtu oli imeliselt soe ja mõnus, nagu vahemere ääres. Me ei raatsinud veel koju minna, seega tuli Maarjal hea mõte näidata mulle oma lemmikvaadet valgustatud Kölni katedraalist. Sõitsime mööda jõe äärset promenaadi inimeste vahel slaalomit, kui järsku karjatas Maarja: siin! Mina vajutasin rattapidurit ja linnuke puu otsas lasi oma kõhupiduri lahti: lörts! Nii see õnn muudkui tuleb :) 

Pühapäeval ärkasin ma nagu ikka kella viie paiku, aga õnneks oli mul oidu silmad uuesti kinni panna ja kella üheksani edasi magada. Olime eelmisel õhtul leppinud kokku hommikust süüa Maarja sõpradega kohalikus kassikohvikus ja Maarja tegi ettepaneku sinna jalutada - noh, pool tunnikest läbi pargi. Mh. Temperatuur oli juba kell 10 rohkem kui eile lõuna ajal, mul kott ka kaasa tassida, aga ok. Kui rahulikult ja puude varjus, lähme siis jala. Kolmveerand tundi pärast matka algust ja minu peaaegu vaikivat torinat, julges sõber tunnistada, et ta vist hindas vahemaad natuke valesti. Oeh.. no misseal ikka - väljas oli nii kuum, et ka seistes ja mitte midagi tehes oleks kahe minutiga läbimärg olnud ja nüüd me olime eesmärgile juba üsna lähedal. Vantsisime selle ülejäänud veerand tundi ka veel ära ja siis saimegi nautida maitsvat vegan-hommikueinet ning mõnusat jahedat mahla-limpsi. Kohvik ise oli sutsu hubasem kui Tallinnas, aga see-eest kõvasti kassivaesem. Seetõttu panen siia pildi hoopis ilusatest vesiroosidest:

Jätsime Maarjaga katedraali juures hüvasti - ta pidi minema kontserdiks valmistuma ja minulgi oli viimane tunnike rongini jäänud. Pugesin kõrvetava päikese eest kirikusse peitu, istusin pinki maha ja vaatasin inimesi vaatamas imet. Kust nad tulevad, kuhu lähevad.. kes olid need tuhanded, kes seda hoonet on ehitanud.. Korraga sai seda kõike mu jaoks jälle liiga palju ja tahtsin ära ja koju ja kohe, kahjuks aga hakkas aeg taas venima. 

Jaamas selgus, et rong jääb hiljaks - see tähendas, et jäin maha oma ühendusrongist ja ka bussist Lichtenausse. Pidin  poolteisttundi Paderbornis aega surnuks lööma. Kraadiklaas näitas +34 ja pea huugas otsas. Keerasin endale ühe bratwursti sisse ja otsustasin järgmisse peatusse jalutada. Ja siis veel järgmisse ja siis veel järgmisse kuni olingi Paderborni linna viimases peatuses ja bussini oli jäänud vaid 15 minutit. Kreemitasin oma päikesest kooruvaid kõrvakesi ja kaalusin tõsiselt järgmise moefopaa sooritamist. Siis veel 25 minutit loksumist ja juba olingi kodus, juhhuu! Või noh, peaaegu-kodus: pärast homset viimast tööpäeva algab hull pakkimismaraton ja siis juba tõesti reisi viimane jupike koju-koju :)