20.08.2021

Reede, pika reisi viimane päev.

Kohver pakitud, hommikueine söödud, järjekordne blogipostitus postitatud, saigi kell 12 ja pidin toa ära andma. Minu suureks rõõmuks võtsid nad mu kohvripõrssa mõneks ajaks hoiule ja ma võisin linna peal lahedamalt ringi liikuda. Tänase piduliku päeva puhul panin ette lipuvärvides maski. 

Sõitsin ühistranspordiga ringi ja vaatasin linnaruumi, kuidas see on mõnusaks olemiseks, elamiseks ja liikumiseks planeeritud. Majade vahel on õhku. Ühistranspordi ümberistumisvõimalused on iga linnajaos, mitte ainult päris keskuses. Ratturitel on võimalusel oma rada ja muul juhul on nad sõiduteel, mitte jalakäijate keskel. Autosid ei ole ka keegi vajalikus pidanud ära tinistada, on nemadki täitsa alles, saavad sõita ja ka parkida. Trollid on lausa kahe lõõtsaga! 

Joogiveevõtukohad on iga natukese aja tagant erinevate kenade purskkaevude vormis, mõeldud on nii lastele (abiaste) kui ka koertele (madalam kausike kraaniga). Linnahaljastus on integreeritud vajalike rajatistega, nt. bussiootepaviljonide disain võimaldab isegi puul läbi katuse kasvama jääda ja see kõik on kena ja ühtlasi praktiline. 

Pargialadel on ruumi olla, istuda, aega veeta, prügi ära panna - suured sildid vaid väljas, et ole inimene ja austa teisi. Ela ja naudi, aga pea piiri joomise ja lärmiga. Lihtne ja loogiline. 

Isegi nutmine on täiesti ok ja tuleb välja, et vähendab stressi:

Lõunaeineks haarasin poest salati ja japonaise-koogikesed (mandlijahust, nagu selgus), ning läksin ooperimaja taha järve äärde istuma. Leidsin mõnusa varjulise koha plaatanipuu all, viskasin sussi jalast, käärisin püksisääre üles ja asusin nautisklema. Igati mõnus lõpetus värvikale ja elamusterohkele tripile - võib rahule jääda küll!

Lõppu veel mõned klõpsud Zürichist:

Hotellist sain pagasi kätte, raudteejaama piletiautomaadist kolmandal katsel ka pileti lennujaama, kus lasin viimased frangid pidulikult tuulde. Kohver oli reisi jooksul juurde võtnud poole (sic!) oma esialgsest kogust ja kaalus ligi 24kg, aga õnneks ei sunnitud mind midagi ära viskama. Ka mind ennast lubati kahest lisakilost hoolimata pardale 😊.

Neid ridu toksin täiskuuvalgel lennukis, kus mul on kole tahtmine enda ees istuvat paarikest näpistada, sest nad vaatavad mingit minule tundmatut ameerika komöödiat ja lagistavad jubedal viisil üle terve lennuki naerda, nii et pingid rappuvad. Aimduse saamiseks kujutage ette Beavist ja Buttheadi. Öök.. tropid on mul juba ammu kõrvas. Ka vanem paar lõkerdajatest üle vahekäigu põrnitseb neid üsna pahaselt. Aga ma hoian oma näpud klahvidel ja ainult aeg-ajalt torisen nende pihta eesti keeles. Natunatukene ongi veel jäänud ja olengi jälle kodus 🥰  

Kahe nädala jooksul külastasin järgnevaid paiku:

Ungaris: Budapest

Austrias: Viin, Salzburg, Eisriesenwelt, Werfen, Grossglockner, Innsbruck

Saksamaal: Kehlstein

Šveitsis: Luzern, Interlaken, Jungfraujoch, Zürich

 

Tipitud samme: 300 000 

Autoga sõidetud: 530km

Rongiga sõidetud: 975km

Lennukiga lennatud: 3260km

 

Vallutatud kõrgused:

Budapesti vaateratas: 65m

Viini vaateratas: 64,75m

Gellerti mägi: 140m

Eisriesenwelt: 1656m

Kehlstein: 1834m

Edelweißspitze: 2571m

Jungfraujoch: 3571m

 

Tänan kõiki lugejaid kaasaelamast; teadmine et te seal kusagil kaugel ehk paar rida loete, oli innustav ja pakkus pisut seltsigi sel soolotripil. Kui Vutt just endale liiga mugavat pesa ei leia või koroona täitsa lappama ei lähe, siis tuleb kunagi ehk ka eurotripp vol. 3. Sihtkoht ja marsruut on mul juba olemas ;)

Mamma mia, milline päev!

Olime kolleegiga nalja visanud, et kui ikka Eestist ei õnnestu endale abikaasat leida, siis pean rikka mehe Šveitsist tooma. Täna võtsin end käsile, otsisin üles Zürichi kõige külluslikuma kandi, keerasin Börsi tänavasse, kus ainult uhked Porsched-Bentleyd-Ferrarid reas ja viskasin kõige uhkema hoone ees, otse kanali veepiiril oma võlud letti. Et lugejat mitte liigselt šokeerida, siis olgu siinkohal öeldud, et tegemist oligi selleks spetsiaalselt ettenähtud kohaga nimega Frauenbad. 

Ülemöödunud sajandi supelasutus näeb ka täna täpselt samasugune välja ning nagu nimest võisite ehk järeldada, pakub prouadele privaatset võimalust end kuumal suvepäeval kanali vees jahutada. Triks oli mul kaasas, rätiku laenutasin kohapealt aga mulle jäi mulje, et soovi korral oleksin võinud seal kümmelda ka täiesti au naturel. Seinal oli kirjas: õhk 19/ vesi 15. Ütleme nii, et hommiku edenedes oli mõlemale ehk kraadike lisaks tulnud, aga suplus mõjus ikkagi väga karastavalt ja ühtlasi aitas hakata aklimatiseeruma Eesti rannaoludega.

Kui kümne minuti jooksul polnud veel teenindajaga auväärsetelt kosilastelt sõna tulnud, otsustasin oma mõjusfääri laiendada ja astuda ujula kaitsvate seinte vahelt kanali avalikule poolele. Niimoodi, terve linna ja selle külastajate pilkude ees päevitades peaks ju ometi näkkama! Mööda sõitsid paadid, teiselpool kanalit oli suur ehitusplats, aga ikka ei midagi. Minuga koos oli terrassil ka topless- näitsikuid ja mulle hakkas tunduma, et kohalikud on selle vaatepildiga juba liiga äraharjunud ja nii ma küll mehele ei saa.

Ohkasin sügavalt, panin kleidi selga tagasi ja jätkasin oma jalutuskäiku. Paar maja edasi asus linna raekoda, mille ees seisis keset piduseltskonda uhke punane Ferrari. Juhtumisi oli tegemist pulmadega ja jäin vaatama, kuidas värskelt abiellunud paari tervitati. Ikka samamoodi kui meilgi, suure rõõmu ja ovatsioonidega. Tundsin minagi nende üle headmeelt, ilus ju kui kaks inimest on teineteist leidnud ja otsustanud ühiselt elu koos veeta.

Kõndisin vanalinnas, sõin pargis paar pisikest sfogliatellet, panin veel natuke raha ringlusse, et ta saaks jälle mu juurde tagasi tulla ja jalutasin siis hotelli pakkima. See oli päris keeruline ja nõudis südame kõvaks tegemist, sest mulle ei meeldi asju ära visata. Nagu nt koroonatõttu juba ammugi parim-enne ületanud, aga peaaegu kasutamata kosmeetikavahendid.. või siis korra, aga väga põhjalikult kantud sokid. Hea, et mul oli abiks apelsinimahla lõpp, mis tuli ju ometi enne lennukit ära tarbida nagu ka deso-otstarbel kaasavõetud 80% viin. Packung edenes kohe jõudsamini, miinuspoolena tuli aga taas hale peale, et see mehelesaamise asi mul kohe üldse ei idane ega mädane.

Olin hommikul käinud ühte kasutamata, aga üldsegi mitte puhast rätikut administraatorile tagastamas. Noormees oli nii šokeeritud, et ma pidin sellist jubedust nende hotellis taluma, et toppis mulle poolvägisi tasuta joogikupongi kätte. Nüüd, kus pakkimine lõpusirgel, õhtu aga alles noor ja eesmärk saavutamata, otsustasin oma õnne proovida lobby baaris ja oma tasuta dringi enda kasuks tööle panna. Mõeldud-mõeldud. Kell oli ikka veel liiga vara ja lobistajad kahjuks vaid mõned üksikud pereinimesed. Neelasin oma veini alla, sest kangemat kraami kupong ei võimaldanud, ja sõitsin uuesti linna.

Poolel teel jõudsin välja minekut täiega kahetsema hakata, sest tunne ei olnud üldse mitte enesekindel ja lööv, vaid läks järjest nirumaks. Trammiaknast nägin välikohvikutes ja baarides istumas vaid paarikesi ja lõbusaid seltskondi ning ma ei kujutanud kohe üldse ette, et oma kurblikus olekus kusagil baaripuki või kohvikuserval kügeledes võiksin kellelegi ahvatlev paista. Löristasin vaikselt maski sisse nutta, ostsin poest paar tillukest alkoholipudelit (sest ridiküli rohkem ei mahtunud) ja suundusin järveäärsesse parki.

Seal oli mõnus suveõhtune melu ja näis, et ainult mina tunnen end üksi ja õnnetuna kui hiidlase püksinööp. Ühes parginurgas oli suurem hoone ja paistis, et kohe algab miskine eripidu. Kuna mu teerada viis sellest nagunii mööda, sain teada, et see on välikino ja näidatakse Mamma Miat! Hetkeks kaalusin, kas minna, aga no ma olin juba niigi palju pisardand, on siis veel vaja! Jalutasin edasi järgmisele kaile, kust paistis "kinosaal" ilusti kätte ära, vaatega järvele. Kus siis ekraan on? Tooliridade ees oli horisontaalselt suursuur ristkülik, mille kõrval 2 hüdraulilist posti. Vaat kui nutikas, nad tõstavad selle pärast üles. Äh, misma ikka üksi passin siin: pakkimist jätkama veel ei viitsi minna ja film on ju nii tore, ehk teeb tuju paremaks. Kui vabu kohti veel on, siis lähen!

Piletimüüjahärra naeratas mulle, ah et ikka otsustasite tulla? Hea mõte, saate filmile lisaks jäätist ja kingitusi! Kas ma omad joogid pean ära viskama? Onu lõi ladnalt käega, eh ei pea. Ma olin müüdud, ja vaid 16 raha eest 😝 Koroonapass ja pilet ette näidatud, sain kätte oma tasuta jätsu (väga mõnus ja kreemjas Cappuccino-maitseline) ning läksin saali. Rahvast oli palju, kohad vabalt valida ja mis kõige parem - mask maha, ka hingata sai vabalt! Enne filmi pidas ürituse sponsorfirma, kohaliku naisteajakirja esindaja väikse kõne, mille lõpp valjuhäälselt heaks kiideti. Ma eeldasin, et jutt käis tasuta kingitusest ja nagu hiljem selgus, siis mul oli õigus. Ja heakskiit igati õigustatud. Natuke reklaamfilme päris filmi ette ja kui kuu oli pilve tagant välja ilmunud, saabuski õige hetk.

Tuletage nüüd meelde, milline on Mamma Mia algussteen. Olemas? Kes pole filmi (kaua) näinud, siis lubage ma kirjeldan. Sügavsinine suveöö, veepind kuuvalgel sillerdamas, neiuke alustab laulu: I have a dream, a song to sing, to help me cope with everything... Poleks olnud ideaalsemat kohta selle filmi näitamiseks, kui see järveäärne soe suveõhtu praegu oligi! Oleksime justkui ise päriselt seal filmi sündmuspaigal Kreeka saarekesel kohal olnud. Juba see tegi emotsionaalseks ja võttis pisardama, aga need oli rõõmupisarad. Ja kohe tuli naer nendele kaaslaseks, sest see on lihtsalt NII TORE, NII HEADE NÄITLEJATE ja karakteritega film! Meenutasin, kuidas muomaemaga käisime seda kinos vaatamas 13 aastat tagasi, samuti augustis ja noh.. tuli aga meelde, ajas aga nutma. Nii palju aega on sellest hetkest möödunud, et võiksin teoreetiliselt nüüd juba oma tütrega seda filmi koos vaadata, praktiliselt aga.. njah. Elul on omad plaanid.

Ja siis kukkus pisipisikene tõrvatilk plärtsti meepotti: mu kõrvalistuv näitsik pani sigareti põlema! Mul sai sellest šveitslaste jäledast kombest mõõt täis ja ütlesin, et siin ärgu küll suitsetagu. Ta oli muidugi parasjagu šokeeritud ja pidas oma sõbrannadega nõu, aga õnneks nad läksid siiski ja istusid kaugemale rea serva tossama. Tõepoolest, keset rahvamassi, keset seanssi, kus pole kusagile eemale minna selle jõhkra haisu eest, mis siinmaal on kuidagi eriti vängelt tõrvane - mis kohaga sa mõtled? See on Eestis ikka suur asi, et avalik ruum on enamvähem suitsuvabatsoon. Aga Meryl tõmbas mu kohe ruttu kõigi oma võludega jutustusse tagasi ja ülejäänud aeg oli sama meeleolukas kui eelnevgi.

Filmi lõpuststeen, nagu te mäletate, oli sarnane nagu alguski - vaid kuu oli selleks ajaks tüki maad edasi sammunud 🌒 Lahkusin oluliselt parema tujuga, ABBA-viisid suul ja kvaliteetkosmeetika toodetega kinkekotike käeotsas. Loodus Evelini kohvris tühja kohta ei salli, loodetavasti nad seal lennujaamas on selles osas arusaajad inimesed 😏

Kolmapäev

Šveitsis on tänavatel näha rohkelt kalleid ja ilusaid autosid. Brändikauplusi. Rikkaid inimesi kõikjalt maailmast: eakate eurooplaste kõrval noori araablasi, moslemeid ja neist enamike puhul ei oskaks ma päritolumaad arvatagi. Meile Eestisse nad ei jõua. Ma ei ole kuidagi kade, lihtsalt tunnen end pisut kohatuna - olen möödakäija, möödakäija, ei muud.

Mõnikord kandub see tunne ka teistesse eluvaldkondadesse. Kolmapäev oli just selline päev, mis ilmselt tulenes osaliselt ka reisi tipphetke möödumisele järgnevast pingelangusest. Magasin halvasti, selg valutas ja kõik kohad olid kuidagi eriti nõmedaid kohalikke täis. Hommikusöögiks oli buffee kaetud sees, sööma aga pidi terrassi avatud klaasuste taga õues kahe meetri kaugusel, nii et sisuliselt oli tegemist ühe alaga. Einestajaid oli peale minu veel vaid üks naine ja üks kolmene vanemate prouade seltskond, mitte just tohutu rahvamass. Teenindaja käest sain ikkagi võtta, kui croissanti järele läksin - kus teie mask on? Siseruumides on maskikohustus! Hästi, eks ma siis ronin üles tuppa sellele järele.. No tulge, ma annan teile, üks veel on. Toppisin jäledalt keemiajärele haisva paberi endale näkku, võtsin oma saia ja rebisin 10-sekundi pärast maski eest. Täielik pakasuuhha! Ja ma olen muidu kaitsepookimise ja maskide pooldaja! Erandit ei tehtud isegi mitte kõrvallaua 80-aastasele prouale, kes oli kaks vähki, neeru ja kopsu oma, üle elanud. Elu rasketele katsumistele vaatamata paistis vanadaam vitaalne ja rõõmus ning tuletas oma vestluskaaslastele naeratades meelde, et elus tuleb kahetseda mitte tehtud, vaid tegemata jäänut.

Heliseva muusika helgelt helisevad mäetipud oli mu maha jätnud. Nüüd tõusis kusagilt sügavalt sisemusest märksa eksistentsiaalsem laulujupp, mille sõnu kaks päeva puslena oma peas kokku nuputasin. See oli imeilusa Brahmsi Saksa reekviemi kolmanda osa algus, baritoni soolo kooriga. Reisi peagi lähenev lõpp ja argipäeva lahendamata küsimused hakkasid tasapisi endast märku andma...

Teel Zürichisse lootsin rongis omaette nurka istudes natuke rahu saada, aga nii ei olnud ette nähtud. Nii, nagu täiesti tühjas parklas peab ikka keegi just sinu auto kõrvale parkima, nii maandus täpselt minu ette üks ülemeelikus tujus armunud paarike, kes ei suutnud oma tundeid ega käsi vaos hoida. See lõi mul niigi pingul olnud emotsioonid üle pea kokku ja päästis pisarakraanid valla. Poole sõidu peale olid salfakad otsas ja ülejäänu imas mask endasse, vähemalt niigi palju sest totrusest kasu. Zürichisse jõudes pidin aga jälle tubli olema ja pearaudteejaamast kuidagi hotellini jõudma. Jalgadest ja jonnist oli distantsi tõttu seekord vähe tolku, kuid leidsin üles nii turistiinfo, trammipeatuse kui ka piletiautomaadi ja varsti istusingi juba ilusas sinises trammivagunis numbriga 3. Pool tunnikest hiljem sain oma tuppa inimeste ja maailma eest peitu; tunnike iseendale dringi ja lahtipakkimisega ning tundsin end taas piisavalt häst, et nina õue pista. 

Zürichi jaoks ei olnud ma meelega erilist plaani teinud, sest tahtsin jätta natuke improvisatsioonivabadust ja ruumi juhustele. Üks koht oli mul aga kõrvataha pandud küll ja see oli Lindti šokolaadivabrik. Suure kuumaga ei olnud mul eriti šokolaadiisu, aga lõpuks ei suutnud ma ahvatlusele vastu panna ja asusin teele. Vabrik asus küll mu 24-tunni ühistranspordikaardi tsoonist väljaspool, aga nüüd ei olnud mul enam rasket kohvrit käe otsas vaja järele vedada. Seiklesin trammi, rongi ja bussiga tsooni viimasesse peatusesse ja jalutasin 2 km piki järveäärset Seestrasset ümbrust uudistades vabrikuni. Lõhnast oli tunda, et oled kohale jõudnud - röstitud pähklid ja kakao.. mmmm!!! 

Ma ei olnud ekskursiooni bronninud ja ega mul poleks selleks ka aega olnud. Aulast vaadates tundus see pealegi suht igav ja distantsilt esitatud olevat, nii et läksin selle asemel otse poodi :D Mitme kilo parima Šveitsi šokolaadiga varustatud -KUIDAS ma küll selle kohvrisse mahutan? - asusin kiiresti tagasiteele hotelli, et väärt kraam ära ei sulaks.

 Ostsin mõne frangi eest lisapileti ja buss tuli õnneks kohe. Teel nägin aknast juba palju huvitavaid kohti, kuhu naasta - julgustan endiselt kõiki ühistranspordiga rohkem seiklema ja avastama. 

Hotellis kasutasin ära tasuta wifi jõudu ja vaatasin netist mõne pidepunkti lisaks nagu nt Lenini maja. (Mis nagu hiljem selgus, ei olnud üldse enam see maja, vaid 70ndatel uuesti ülesehitatud). Sõitsin trammiga vanalinna servale, siis aga keerasin juhistest ristivastupidiselt mäest üles ja leidsin end ilusas kenas aias ning seejärel Zürichi ülikooli ees, kust avanes imeline vaade linnale. Sealt liikusin tagasi alla vanalinna, mis oli väga armas ja mõnus koht ringiuitamiseks.

 Lõpuks jõudsin välja Zürichi ooperimaja esisele Bellevue väljakule, kus võtsin putkast grillvorsti, õlle ja istusin kaiservale maha melu nautima. Kahekidrabänd mängis vanu hitte, mis kõlasid küll üsna jubedalt, aga suveõhtusse sobisid oma sundimatusega suurepäraselt. Selle linna inimesed ja atmosfäär meeldisid mulle paljupalju rohkem, isegi suitsetajad ei häirinud enam nii palju kui Luzernis!

Neiusadul Euroopa katusel

Esmaspäevane reisupäev Luzerni oli olnud vässu ja vihmane. Kuigi õhtuks läks ilm kenaks, siis kaalusin kaua, mida oma armsa Jungfraujochiga teha. Pilet oli ikkagi üksjagu kallis ja tripifoorumlased olid tungivalt soovitanud oodata selle ostmisega kuni ilm on klaar. Pärast õhtust jalutuskäiku linnamüüril ja ootamatult emotsionaalset vanniskäiku, otsustasin lõpuks öösel, et ostan piletid poole peale Interlakenini ära ja siis juba õunte pealt vaatan, mis edasi saab.

Öö oli samasugune nagu sõidu alguses - vähe unetunde, mis tundusid lõputud. Ajasin end lõpuks püsti ja hakkasin asjalikuks. Tahtsin rongijaamast mõne snäki kaasa osta, sest selles hotellis - nii omapärane kui ta oli - sai ka hommikusööki alles kella 8st. Jõudnud fuajeesse, märkasin üht külalist juba siiski einestamas ja läksin ise ka jaole. Teenindaja käest sain küll pisut tõreleda, et ei olnud oma soovidest ette teatanud, aga ta tunnistas isegi, et eks kl 8 natuke hilja ole ja kui teine juba sööb, mis siis minust enam.

Soe croissant kõhus oli tunduvalt tugevam tunne päevale vastu minna. Rongijaamast haarasin siiski kaks võikut ja mahla tee peale lisaks kaasa. Minu rongi perroonil oli suur kogunemine. Ohtralt matkariiestes ja keppidega varustatud vanainimesi olid juba lõbusas tujus, sest neilgi algas suur seiklus! Sattusin istuma ühe vahva seltskonna lähedusse ja no selline heatujuline mägimatkaja tahaks ise ka vanuigi olla, kes teab väga hästi, et kõige tähtsam on...ei, mitte leida paat - mis sa selle paadiga mäe otsas peale hakkad? Kohe bussi/rongi/rikšasse maha istudes tuleb hoopis olemine võimalikult mugavaks teha ning hakata ruttu ja põhjalikult moonakotisisuga tutvuma!

Tee Luzernist Interlakenisse möödus sõna otseses mõttes tõusvas joones ja ohtra pildistamise saatel. Brošüüris lubatud järvevaated said kõik ära nähtud, aga kuidas nad nii siniseks saadakse, seda ma küll ei tea. Ma pakun, et see on kõigi nende lugematute 19. sajandi romantiliste maalikunstnike mägipiltide pintsliloputusvesi, mis siin endiselt sinetab. 

Õhtuti on telekast tulnud Suure paugu teooria ja nüüdseks tundsin end totaalse Sheldonina; tegelikult märkasin juba eelmisel päeval, et Šveitsi rongisaatjate viled on tõepoolest kuidagi erilisemad, kõrgemad ja ilusamad. Kahetunnise meeleoluka sõidu lõpuks oli igatahes selge, et mäkke mina lähen, olgu seal või tõesti ainult valge tatt ümberringi! Ilmateade, muide, pakkus isegi vahelduvat pilvisust :D 

Olin lootnud, et nagu igalpool mujal varem, on ka selles rongis wifi, aga laku panni - ei old mitte! Kuna rongivahetus pidi toimuma kiire kümnekaga, siis ei jäänd mul muud üle, kui lülitada sisse mobiilne andmeside ja loota, et ma pankrotti ei lähe. Olin spetsiaalselt ostnud tabile Šveitsi sisaldava paketi ja arva nüüd, kas see töötas? Vandusin kurja ja pidin ostma tavatelefonile überkalli neti nädalapileti. Noh, vähemalt saan seda siis ka järgnevad 3 päeva kasutada. Tegin vajalikud toimingud, sain mäepileti ostetud ja ilusti rongi ümberistumise tehtud, kui juba saabus Elisalt sõnum: andmeside hoiatus, olete ära kasutunud 70% nädala mahust. Mida hekki??? Käisin täpselt kahel veebilehel, avasin postkasti ning laadisin pileti alla. 24 eurtsi, viuh! On alles hää bisnisplan.. Maarja, kui sa seda loed, siis sul oli õigus! 

Arvestades, et olin kolmel ööl parkimismaja asemel tänaval parkides hoidnud kokku u 30 euri, siis neelasin selle röövelliku väljapressimise tasaarveldusena alla ja ei mõelnud rohkem selle peale. Tundsin hoopis rõõmu, et taipasin viimasel hetkel õiges peatuses maha minna ja juba leidsingi end Eiger Expressi köistrammi vagunis kõikumas.

Oi, see oli kole kõrge ja nagu ikka, ühenduspostide kohtades eriti kiigutav. Hirmu pisendamiseks filmisin jälle hoolega, vaatasin kaugusse ja see aitas. Mäekülgedel tippisid väikesed inimesed oma matkasammukesi teha ning tillukesed lehmad sügasid oma pisikesi päid vastu kaljunukke.

 Kui allpool oli õhk veel üsna selge, siis kõrgemale jõudes läks ümbrus järjest tatisemaks. Õõvastavalt ilus oli see kerkimine uttu, tõi kohe siilikesed ja hobused meelde.. Õnneks see kauaks nii ei jäänud, udu hajus veel enne kui Eiger Glacier peatusesuust sisse sõitsime. 

Kuna selle mäe ringjas transpordikorraldus oli mulle pisut segane, siis lahendasin etappe käigupealt. Teadsin vaid, et mul on edasitagasi pilet päris tippu, aga mis on peatuste nimed v kustkaudu millega ma edasi lähen, ei olnud liiga selge. (Tagantjärele tarkusena tähendan üles, et sõit läks Interlaken Ost-Grindelwald rongiga, Grindelwald - Eiger köistrammiga, Eiger-Jungfraujoch metrooga; tagasi Jungfraujoch-Eiger metrooga, Eiger - Kleine Scheidegg rong nr 1, siis ümberistumisega Kleide Scheidegg-Lauterbrunnen rong nr 2, ja viimane jupp Lauterbrunnen- Interlaken Ost kolmanda rongiga. Mul on karvane tunne, et ma läbisin selle teekonna kodus plaanitule ristivastupidiselt, sest kuskil teepeal läks rong kaheks, aga lõppkokkuvõttes tegi sama välja.)

Kõige viimane teelõik Eigerist Jungfraujochile läks rongsega. Mulle üllatuseks, kuigi mõtlema hakates siis täiesti loogiliselt, sõitis rong mäe sees. Minu vastu palus luba istuda üks ilus, pikk ja viisakas noor mees, põhjalikum matkavarustus kaasas. Saime jutule ja selgus, et ta on ametilt rongijuht, kellele meeldib ka vabal ajal rongidega ja mägedesse sõita. Rääkisin siis, kust ja kuidas mina sinna sattunud olin ja nõustusime mõlemad, et rongisõit on igati tore ja võimaldab kohata igasugu erinevaid inimesi. Ta soovitas teiseks korraks mulle üht mõnusat matkateed, mis ka algajatele täiesti paras, panin selle hoolega kõrva taha. Kuna tema oli juba kolmandat korda Jungfrau otsas, siis ei hakanud ma end talle sappa kleepima. 

Enne tippu oli veel paar peatust, millest üks 5-minutiline, et teine rong mööda lasta. Sel ajal lubati rahvas vagunitest välja spetsiaalset klaasitagust vaadet nautima. Esimest korda nägin sellist lumist tippu nii lähedalt ja tundus, et ilm ongi selge, juhhuu! Ootusärevus muudkui kasvas. Pärale jõudes sattusin ma kogemata kohe suveniiripoodi ja allahindluste letist võtsin omale siis juba mütsi ja kinnud. Mulle tundus, et need kuluksid ära ja õigus mul oli. Ilm oli imeline, päike siras sinisinises taevas, pilved olid jäänud meist kõik allapoole ja lumi - see on muinasjutt, hei-hei! Lumi on ime! Mulle ei tulnud enam meeldegi, mis aastaaeg on või et mitu kuud jutti on pidanud 30+ kraadi taluma. Siin oli lihtsalt niii mõnus olla ja hea hingata :)

Käisin läbi pea kõik kohustuslikud lõbustusetapid Sphinxi observatooriumist jäälossini; pikemale 45-minutisele teekonnale Mönchsjochhüttesse ma suure hurraaga siiski ei kippunud. Tolle tõusu lõpp paistis eemalt küllaltki järsk, mul oli suht libe ning olin ikka veel kepita - Jungfrau esimene kord jochil oleks tõenäoliselt saanud valuliku lõpu 😝 Andke andeks või pange pahaks, aga koha nimi ise paneb juba mõtted kaheliselt tööle, ropp naine nagu ma olen.

Tegelikult hoopis kaalusin päris tükk aega, kas mitte ette võtta 10-sekundiline trosslaskumine kaunite lumeväljade kohal. Kipakas redel, mis üles kõrgele allahüppamisplatvormile viis ja tänavused kümmekond lisakilo tõid mu õnneks kaine mõistuse juurde ning turvaliselt maapeale tagasi - koroona puhuks mul kindlustus ju on, aga ülekoormusest katkenud köie põhjustatud kaelamurd ja sellele järgnev Šveitsi kütusehindadega Šveitsi helikopteritransport Šveitsi haiglasse jääks minu enda eralõbuks. Ja ma ei jaksa siin maal ju isegi endale terveks päevaks netti lubada! Jääb ära.

Nii jõudsin jälle planeeritust varasemale tagasisõidurongile. Napilt küll, sest enne oli vaja veel kaks korda postkaarte osta ja paar tükki ka posti panna. Kui need peaks kohale tulema, siis palun vabandage mu lohakat käekirja ja segast adresseerimist  - ma ajan selle kõik suure elevuse ja hõreda mägiõhu süüks!

Tipust alla tulin ringtee teist harupidi, gondli asemel rongiga läbi Lauterbrunneni. Tüüpiliste Šveitsi mägimajakeste ja mägilehmakeste pildistamisele lisaks jõudsin teise ümberistumise vahel Kleine Scheideggis konsumeerida ühe pähklisarvekese ja osa 450ml (sic!) kokakoolast..  et siis saiapuru läkastades joosta järgmisele rongile.

Interlakenisse olin ma teadlikult varunud pisut aega enne Luzerni rongi, nüüd oli mul vabadust lausa kaks tundi ehk just parasjagu varase õhtusöögi jagu. Kõndisin raudteejaaamast linna keskuse poole ja avastasin selle pisikese kuurorti võlusid (loe: 19. sajandi alguse kuurortarhitektuuri). Hotell oli hotellis kinni, restoranide valik nende all täiesti olemas, aga tahtsin miskit ehedamat. Türklane, hiinakas.. ei, see pole ka päris see. Õllekäru, kust oleks saanud ka einet, oli aga kinni. Mh. Peatänav hakkas juba otsa saama, kui märkasin tõeliselt ehedat Šveitsi pubi HOOTERS. Khm. Sellel oli täiesti korralik õlleterrass ja ohtrasti einestajaid (ka peresid), nii et liiga halb see ju ka ei saanud olla. Istusin maha ja tellisin Šveitsi-stiilid seentega burksi ja kohaliku õlle. Mis oli neil kõik otsas ja pidin leppima kokaga. Napis riietuses näitsikud teenindasid suht kiiresti, mind vaevas aga natuke küsimus, kust nad seal pisikeses asulas niipalju kenasid neide leiavad, kes sellises univormis töötaksid. Vastus saabus rutem kui olim arvanud. Asunud kaardiga oma arvet maksma, jäi preili seda kauemaks vaatama ja küsisis, kust ma pärit olen. Ah või Eestist? Jaa, mina olen Lätist, mul oli kunagi samasugune Swedi kaart! Uurisin, kaua ta siis juba siin toimetab ja kas koju ei kipu? 16 aastat, nii ja naa - külas saab ju ikka käia, vähemalt siis, kui koroonat ei ole. Soovisin talle kõike head ja hakkasin vaikselt raudteejaama poole tagasi kõndima.

Interlaken, nagu nimigi vihjab, asub kahe järve vahel ja seetõttu ongi ta puhkajatele hea asukoht, kus palju erinevaid lõbustusvõimalusi. Isegi vaateratas oli olemas, kuhu mul äsja Euroopa katuselt tulnuna küll vajadust minna polnud. Hootersi vastas oli suur, lageda väljakuga park, mis oli valitud tandemhüpete maandumspaigaks - seda oli päris tore jälgida. Veidrate juhtidega hobukaarikud vedasid rikkaid araabia ja aasia turiste ringi, ainsad kohalikuma moega inimesed olid kas vanemad matkajad või rattasportlased. 

Jalutasin tagasi sinisinise jõe(või kanali?) äärt mööda, kus asus nunnu vana kasiino. Leidisin üles ka vabaujula, aga ilmast tulenevat vajadust mul polnud ja kivina kõhusistuv burks oleks mu ilmselt põhja viinud. Ostsin apteegist hoopis vannisoola juurde ja õhtul hotelli jõudes tegin endale mõnusa lõõgastava vanni. Oli ikka hää küll, et ma pealtnäha kahtlastele oludele vaatamata otsustasin plaaniga jäkata - reisi tipphetk oli tõepoolest kõike seda, mida ootasin ja rohkem veel :)