Viimane koolipäev / esimene puhkusepäev

 Hommik saabus krõbeda pakase ja kiire pakkimisega. Natuke kurb oli viimast korda oma toapõrand harjaga üle tõmmata ja võti ära anda. Ei tea ju, kuidas selle akadeemilisega läheb - kas jääbki venima kuni eksmatini või on mul veel põhjust õpingutega seoses siia tagasi tulla.

Karge päikesetõus soojast klassist imetletuna

Jäätuski ära!

Viimased tunnid veetsime Sisehaljastuse ja Aiakujunduse seltsis. Kuulasime teooriat, tegime mõned iseseisvad ülesanded ja läbi ta saigi, see meie 2,5 aastat koolipingi nühkimist. Õpilased pudenesid laiali, kes mõne õpetajaga veel konsulteerima, kes ühikasse ja kes sööklasse viimast püha lõunaeinet sööma. Mina ise istusin aga kähku autosse, et sõita väljateenitud 1-päevasele kiirpuhkusele Värska sanatooriumisse. 

Kuna mõnulemise aeg oli mul piiratud, siis olin sättinud esimese protseduuri kohe saabumise ajaks 15.45ks - pidin võimalikult otse ja ruttu kohale sõitma, enne kui putka kinni pannakse. Noh.. ega see mul hästi ei õnnestunud, pidin ikka paar korda auto kinni pidama, et ilusat talvemaastikku jäädvustada. Nii ma jooksingi läbi sanatooriumihoone protseduuride toa poole, kus tädi juba koridoris mind kaugelt eemalt hõikus. Fango mudaparafiin oli mõnus ja soe ja just see, mida külmast õuest tulles tarvis oli. Selle veerandtunniga suutsin end puhkuselainele viia ja edasi läks elu juba rahulikumas tempos. 

Vahib oinaga tõtt

Õunaraksus

Karge päikeseloojang enamvähem soojast autost imetledes

Kell 17 avati õhtusöögi-buffet, kuhu ma koos teiste eakate ja väärikatega kohe esimesel võimalusel tatsasin. Toit oli väga maitsev, silmadega oleksin kolmgi taldrikutäit söönud, aga kuna järgmiseks oli mul plaanis trikoo selga tõmmata (mis oli juba niigi keeruline ülesanne), siis taltsutasin end kuis jaksasin. Sutikene seedimisaega hiljem helistasin veekeskusesse, küsisin kas koroonapiirangust tulenev külastajate arv on neil täis ja saades negatiivse vastuse, pakkisin asjad ja ennast sisse ning kõnnitasin end ujulasse. 

Ma ei mäleta, millal ma viimati spaas käisin, ilmselgelt liiga ammu. Tegelikult on ju vees ja saunas väga mõnus, aga külmavaresena mulle üldse ei meeldi see paratamatult jahe õhk avarates ruumides. Seekord sai veel natuke ekstranalja, kui saunast tulles mullivanni ronides vesi kuidagi eriti külm tundus. Noh.. mina ju imelik-tundlik ja pärast kuuma õhku võibki ju kõik muu jahedam olla. Seinal oli kirjas kah, et mullikates on erinev temperatuur. Njah. Naaber-mullivanni papi muheles mulle kuidagi imelikult. Naeratasin vastu ja kügelesin seal külmas vees edasi kuni rohkem enam kuidagi ei kannatanud olla. Läksin suurde basseini tagasi ja jälgisin, kuidas järgmine ohver katkise mullivanni vette astus. Tema muidugi oli nutikam ja küsis teistelt, kas nende omas on soe.. ning muhelev papi noogutas naeratades talle vastu. Igatahes mõjus karastamine mulle hästi ja uni tuli öösel hea. 

Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!*

 Kui päeva esimesed, kaks eridendroloogia loengutundi kuulatud said, lõin autol jääpurikad küljest ja istusin krõbekülma salongi. Järgmise loenguni oli aega kolm tundi ja sellega jõudis just parasjagu ühe toreda väljasõidu weissesse teha. Teel põikasin läbi Moostest, et osta veel ühed väärt ja järeleproovitud lambanahksed sisestallad. Teisipäeval panin need enne puudelõikust saabastesse ja kaks tundi suhteliselt ühe koha peal paigal seistes oli ikka palju mõnusam ja soojem olemine, vbl alles päris lõpus pisut pääses märg ja külm saapapealsetest sisse. 

Moostest edasi võtsin suuna Valgesoo vaatetornile. Maanteelt Akste-Häätaru teele keerates oli kohe hoopis teine tunne sõita, märksa lumisem ja libedam, nii et võtsin kiirust tublisti maha. Jubehirmus ilus oli seal lumiste kuuskede vahel kurvitada. Päike piilus pilve vahelt piisavalt kaua, et üks mees jõuaks ühele hobusele selga hüpata - seega sai talve hari ületatud ja meessoo tervis selleks aastaks kindlustatud. Tornini jõudes rõõmustasin, et olin seal täiesti üksi - võtsin termose ja kooli kohvikust ostetud saiakesed kaasa ja ronisin üles mõnulema.

Vaade Valgesoo tornist

Rahu ja vaikus

Edasi viis mu tee Taevaskotta. Kahtlesin küll, kas sellise suure lumega seal hangede vahel üldse mõni rada läheb. Mitte, et see oleks probleemiks, sest lumepüksid ja vahetussaapad olid mul targu varutud. Läks hoopis aga nii hästi, et mul sõitis sahk praktiliselt ees tee lahti - kõbluta või kontsadel! Metsas oli peale minu veel teisigi, üks suusataja ja üks suurem noorte seltskond, aga õnneks taipasid kõik teineteisega pikivahet hoida ja oli võimalik ka üksindust ja vaikust nautida. 

Vaene külmunud Lonni

Väike Taevaskoda

Nüüd aga hakkas juba natuke kiire ja gepsutasin läbi metsa lühimat teed pidi tagasi. Sisehaljastuse tundi jäingi sutsuke hiljaks, aga kuidas sa saad naabrinaise poolt spetsiaalselt sulle soojas hoitud toitu mitte proovida? Kapsas kõhus, sardell põses kihutasin koolimajja. Koduse töö materjali olin saanud Võrust kätte ja eelmisel õhtul ka peaaegu valmis kirjutatud, nii oli mul veidi vähem piinlik hilineda. Tänases tunnis oli meil väga praktiline ülesanne: teha grupitööna osadele kooli koridoris olevatele haljastuskastidele uus kujundus-istutus. Nagu ikka on mitu kokka ühes köögis paras peavalu, aga kaklesime oma eriarvamused selgeks ja lõpptulemus sai selline:

Istutuskast enne..

.. ja pärast

Et meie kursuse viimane ühine kooliõhtu portfooliote kallal nokitsedes liiga vagusi öösse ei nohiseks, tegin ettepaneku korraks veel parklanurgas kokku saada. Pagasnikus olid mul juhuslikult pisikesed ilutulestiku-shotid (kingitus, mis jäi aastavahetuse möllus realiseerimata), poest tõin paar šampust ja natuke viinamarju lisaks. Kuigi mõnedki olid juba koju ära sõitnud, tulid kümmekond kursakat ikkagi õue mulle seltsiks ja see oli üks ütlemata südamlik ühislõdisemine. Saagu selle kutsetunnistusega, mis saab, aga selliste ägedate inimestega koos kasulikult aega veeta on olnud tõeline rõõm!

Tuline lilleõis -15 kraadises pakases (kursaõe foto)

*Do Not Go Gently Into That Good Night, 1951. Dylan Thomas, tõlk. Märt Väljataga

Kust läheb piir

Öösel Delfit lugedes selgus, et üks pikalt püsinud piir oli lõpuks ületatud, nö. põrgu jäätunud ja juhtunud see, mida keegi enam ei uskunud - Jüri Ratas astus tagasi ning koalitsioon lagunes laiali! Selliste põrutavate uudiste peale ei osanud ma muud teha kui voodis teine külg keerata - lõpuks on ju hommik targem. 

Ärkamine osutus raskeks nii minul kui toanaabril - meid mõlemaid oli eelmisel õhtul tabanud inspiratsioonipuhang, mis ei lasknud kuidagi õigel ajal magama minna. Õnneks elu ja tunniplaan võimaldasid seekord hilist ärkamist, nii et loomisprotsessist ei tekkinud unevõlga. Mitte nagu vaesel härra peaministril, kes pidi poole ööni suurte jamadega tegelema ja kohe varahommikul avaldusega ülemuse juures platsis olema. Vaevalt ta täna üldse magada sai.. Nohjah. Piiririkkumised saavad lõpuks ikka karistatud.

Enne lõunat kuulasime kaks tundi loengut Jaapani aiast ja sambla-aiast ning harjutasime kätt puudegruppide planeerimisel, et tulemus jääks loomulik. (Sirges reas ei tohi olla üle kahe puu; samuti peab jälgima, et puudest ei moodustuks võrdkülgne kolmnurk, ruut või romb). 

Pärast lõunat kuulasime aga lausa neli tundi loengut piiretest: milleks neid üldse vaja, mis materjali ja tüüpi millisel puhul valida ja et kindlasti peab rajama ka värava. Mis peab avanema kindlasti sissepoole, sest lumelabidas asub ukse kõrval ja muidu ei saa ju talvehommikul väravat lahti. Kui sa just ei tule linna pealt litutamast - siis ei pääse sa ikkagi väravast läbi labidani :P 

Päev otsa kestnud tagumikustumise peale oli õhtuks tekkinud väljakannatamatu vajadus keret kõnnitada. Mulle meenus, et Räpinas on üks uus pood, kuhu ma veel üldsegi ei olnud sisse läinud - Magaziini asemel on samal pinnal nüüd Alko1000. Mõeldud-tehtud-kõnnitud. Ma muidugi ei ole objektiivne selles küsimuses, aga too eelmine meeldis mulle rohkem. Peaministri ja valitsuse osas aga saab veel näha, kas tuleb uus ja hullem või tõmmatakse Toompeal veiderdamistele vähemalt mõnekski ajaks joon alla ning keskendutakse päriselt olulistele asjadele.

Jäljed

 

Mis oleks üks õige õpilaseelu ilma tunnist poppi tegemiseta? Või kas leidub koolijütsi, kes poleks kooli hilinenud sissemagamise tõttu? Mina ei usu! Kuna mul on vaid loetud päevad koolipinginühkimist järele jäänud, siis ühendasingi täna hommikul meeldiva kasulikuga: vajutasin esimese äratuse unesegasena kinni, järgmise ajal tegin otsuse Portfoolio-tunni maha magada ja jõudsin koolimajja kenasti teiseks tunniks, milleks oli Puittaimede hoolduslõikus. Seitse patja-neli tekki külma ja lume eest kaitseks ümber seotud, siirdusime aeda. 

Kevadel-suvel-sügisel on aias pidevalt tihe liiklus ja peab hoolega peale passima, et mõne mööduva masina ette ei jalutaks. Nüüd aga, keset paksu kohevat lumemerd, kus traktorist ja tema jälgedest ka inimeste liikumisele kasu oleks old, ei paistnud neid mitte kusagil. Eks see rohkem minu kui ärahellitatud linnainimese väike vigin ole ja naljaga pooleks seegi. Tegelikult oli ju täitsa lõbus kalpsata üksteise järel sügavaid jäljeauke pidi, et ikka võimalikult vähe lund sokivahele satuks. Ilmalgi polnud viga miskit - külmakraade vaid paari ringis ja suurem lumetuiskki oli öösel juba ära olnud.

Viljapuude lõikuseks oli muidugi nii vale aeg kui üldse olla saab. Õige oleks teha seda märtsis, kui suured külmad möödas ja temperatuur jääb -10st ülespoole. Seepärast me kõigepealt vaid vaatlesime ümbritsevaid puid ja arutlesime teoreetiliselt läbi, millist soengut millisele puule pügada võiks, et kenam ja kasulikum ehk rohkem vilju saaks. Pirnipuudel oma frisuur, õunapuudel ja ploomipuudel oma ning kirsipuude puhul lausa magusal ja hapulgi erinevad lõikused. 

Kui nüüd päris aus olla, siis ega meid ainult säilenõtkuse kasvatamiseks kaheks tunniks lumehange seisma ka ei aetud. Patuga pooleks saime ikkagi käärid kätte, paarimeetrised pirnipuud ette ning hakkasime äsjaomandatud teooriat praktikasse panema. Kõigepealt haarab puujuuksur (ehk puuksur) nagu kunstnik oma pöidlad ja nimetisõrmed ning seab need kolmnurgaks: võtab oma hoolealusest piisava distantsi nii et alumised põhioksad jäävad kohakuti kolmnurga alusega ja ladva uus soovitud kõrgus (vastavalt viljanoppivate käte siruulatusele, eks) jääb kohakuti kolmnurga tipuga. No ja siis käsutab juuksuri abilist, et lõika nüüd seda oksa seal paremal pool-- ei, loll! mitte seda! Minu paremal pool! No ja siis ongi juba asi untsus. Vähemalt minule tundus, et see kõik saab ainult nii minna, sest seda sõrmetrianglit pead sa ju 360 kraadi ümber puu mängima! Oeh. Igatahes meite katsetus läks untsu sedamoodi:

Pirnipuu. Bifoor änd aafter.

Enda lohutuseks võib ju mõelda, et nii nagu karvad inimesel, kasvavad ka puudel uued võrsed tagasi - küll nad taastuvad.. et siis jälle uus sats algajaid puuksureid võiks nende kallal kääre lõksutada  - it's ä cöökl of laiff! 

Külmetunud kunstnike kojuminek

Puud pöetud, jäi meil sutsuke vaba aega enne järgmist tundi ja selle kasutasin ma targu ära kostüümivahetuseks. Eriotstarbeliste istutusalade aine kolm tundi ei olnud õnneks igluhaljastuse-teemaline ja peeti siiski maha klassis; vastasel juhul oleks mul kuivade jalanõude tagavara juba lõunaks täiesti ära kulutatud. Tänases loengus rääkisime hoopis permakultuurist, aga mulle tundus, et selle taustal tuli meil palju rohkem juttu elufilosoofiast üldiselt. Millise jälje me endast maha jätame, inimese ja inimkonnana. Kas need kõik nüüd puhtalt õpetaja enda mõtted olid, vast ei, aga paneks mõne neist siia kirja ka, et kui vihiku ära kaotan, siis on kust meeldetuletada:

• Õpi materjali tundma, süvene ja siis tee otsused. Iga asjaga.
• Mida mõttetum tegevus, seda köitvam see on. Eriti meestel. 
• Elu mõnusus sõltub sisekosmose värvilisusest
• Elu mõtestamine: meile jäävad ainult hetked, mida ise loome ja väärtustame
• Millegi tegemine kasvõi ainult selle pärast, et see pakub tegijale huvi ja rõõmu, on juba piisav põhjus 

Lõunapaus kukkus mul eriti produktiivne välja: lisaks kõhu täitmisele tegin sipsti ära eilse tunnika järelvastamise, tagastasin raamatukokku raamatud ja vormistasin end uuest nädalast akadeemilisele puhkusele. Järgmisel vahetunnil õnnestus saada ühendust sanatooriumiga ja leppida kokku puhkus-baar-naised-muusika ajagraafik. Tunnike vilusohveerimist veel ja ja juba saigi koolipäev minu jaoks läbi. Kuna mul oli ühena kodutöödest tegemata avaliku ruumi siseshaljastuse analüüs, tähtajaga see reede, siis istusin autosse, et sõita Võrru sellist avalikku siseruumi otsima. (Ja ostma plätusid peatsete saunamõnude jaoks). Kuigi pinnatuisk ja lumesadu olid mõõdukad, oli tee siiski kohati libe ja lumevaalusidki täis, nii sain üle pika aja harjutada talviste teeoludega sõitmist. Täitsa rahulik kulgemine oli, selline omas tempos ja vastavalt ümbritsevatele oludele. Õnneks ei olnud ka teistel kuhugi kiiret, ei mingit välist survet. Ehk võiksime ka elus rohkem püüelda selle poole, et survestamise asemel me hoopis arvestame ümbritseva(te)ga ja et oma olemise ning kulgemisega jätame võimalikult vähe jälgi teistele. Olgu te jäljed ilusad ja head! 

2021 - -20-21

Õhtu ilu

Aasta esimene ja õpingute viimane sess algas teatega põrgu peatsest jäätumisest: nejapäeva ööseks lubavad norrakad Räpinasse vähemalt 20 külmakraadi:

Noh, suusapüksid ja soe pesu on mul kaasas, nii et andku tulla! Tõsi, 'keskea rõõmud' on mul juba umbes oktoobrist saati kallis kaaslane old, sest miskipärast muutun ma iga aasta järjest külmavaresemaks, suvistest karastavatest meresuplustest totaalselt ja täiesti ebaõiglaselt hoolimata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, kuigi tegelikult .. ikkagi tahtsin küll, sest sooja pesu panin ma ju esmaspäeva hommikul ilusasti ühikas selga, kuna tunniplaanis oli kenasti kirjas, et kalmukujundus toimub maastikuhallis. HAA! Nii armas, et mõni asi ei muutu isegi mitte viimasel sessil - loomulikult möödus esimene tund hoopiski soojas klassiruumis higistades ja seda hoopiski mitte üllatusliku tunnikontrolli pärast :D 

Ülejäänud päeva veetsime suuresti liivakastis teineteisele auku kaevates; üks pani teisele haamriga lausa piki pead. (Õnneks kummihaamriga. Ja vist ikkagi kogemata :P). Viskasime oma peotäied liiva, st. ajasime kuhja kokku, silusime ja kujundasime kalmu sümmeetriliselt/asümmeetriliselt kõigi reeglite kohaselt kenaks: sammas paika ja loodi, lilled maasse, rehaga üle ja valmis! 

Õhtuseks kodutööks jäi hommikul tegemata jäänud tunnikontrolli jaoks raamatu läbi lugemine. Ehk õnnestub homme see linnuke veel kirjagi saada. 

Päeva lõppu mahtus ka kaks aiakujunduse-teooriatundi, milles vaatasime ja arutasime läbi erinevaid pildinäiteid kompositsiooni kujunduslike osade kohta. Midagi vist jäi isegi meelde, näiteks et alleed istutades mõtle ikka läbi, millised puud valid ja kui tihedalt neid ritta ajad - muidu pead mõne aja pärast esimese kõrvale uue allee rajama, et üldse liikuma pääseda. Ja et kuigi enamiku jaoks on heki lõikamine tüütu kohustus, siis mõnele on pügamine hoopiski meeldiv ajaviide -  topiaaria on ju lausa eraldi kunstivorm. Meenub, et olen isegi kunagi meeltesegaduse hoos uut hobi otsides ühe või kaks kanavõrku kokku keeranud ja taimega koos potti toppinud, aga mu mäletamist mööda koolesid taimed enne ära, kui nad üldse ümber selle traadikuju kasvada jõudsid. Oih.. äkki oleks pidanud tollest loost omad järeldused tegema enne aianduskooli astumist? 

Noh. Sellega läks nüüd nagu läks. Õpingute õigeaegseks lõpetamiseks ei piisa kahjuks ka mitte postituse alguses mainitud põrgu jäätumisest. Igatahes on mul selle kahe ja poole aastaga väga põnev ja kasulik sissejuhatus maastikuehituse erialasse tehtud, paljude toredate inimestega tuttavaks saadud ja kui kunagi elu järgmise käänaku teeb, siis ehk saabub ka aeg põhjalikumalt sellesse mitmekülgsesse maailma süüvida. Seniks aga naudin oma viimast viite päeva Räpina aianduskoolis tarkuseteri nokkides, maastikuhalli suures liivakastis mängides ja Nooruse ühikas öösiti väherdes. Reedel vormistab seltsimees unetu akadeemilise puhkuse ja põrutab otsejoones Värska sanatooriumisse õpingutest toibuma. Igatahes!

Pügatud või pügamata - paksu lumeteki all talveunes kõik