Muhv

Nõudmiseni.

No mida veel?!?

Kevadsemestri lõpuks on märgitud 15. juuni. Kõik kohalikud, kellega ma olen sel teemal rääkinud, on mulle öelnud, et eksameid tehakse juuni lõpus ja juuli alguses - täpsemad kuupäevad 'ilmuvad' tavaliselt pärast lihavõttepühi. Jänku tuli, tõi muna - selgust aga mitte. Ka maipüha möödus uudisteta.

Eelmisel kolmapäeval ütles mu erialaõpetaja nii muuseas: täpselt kahe nädala pärast on siis eksam. Ahah. Kõige kopsakama, prantsuskeelse aaria olin saanud kätte ainult kolm nädalat varem - mul polnud veel sõnadki peas! [Tavaliselt on ettevalmistusaeg kaks-kolm kuud]. See tähendas, et mul jäi ainult üks tund klaveriga kokkuharjutamiseks. Hingasin sügavalt sisse. Ja välja vist kaa.. Hästi - teeme ära!

Pärast hommikust järjekordset väsitavat tai-chi tundi lohistasin end harjutusaegu kinni panema. Palun järgmiseks esmaspäevaks ja teisipäevaks ja.. Esmaspäevaks? Palun. Teisipäevaks? Oot, sa oled praeguse seisuga ainuke soovija - tule esmaspäeval uuesti - kui rohkem harjutajaid selleks ajaks ei ilmu, siis sinu pärast me ruume lahti ei hoia! Oleks on paha poiss, aga vaid kuumus ja kurnatus takistasid mind tädi peal võitluskunsti proovimast...

Pärastlõunal oli üle mitme nädala jälle Schuberti-kursuse tund, viimane enne eksamit. Klassis ootas mind 'heade uudistega' mu klaverisaatja Caterina - kas sa teadsid, et eksam on järgmisel reedel?!?! ---



PS: ükskõik kui väsinud sa ka poleks - koridoripõrandal ei tohi istuda, isegi mitte omaenda viiulikasti peal. Avalikke taguotsatoetuspunkte on iga korruse peale üks ja kui see on hõivatud või sul ei jätku energiat selleni jõudmiseks, siis.. kahju küll!

Nii kuum on tunne!

Juba nädal aega on preili Temperatuur püüdnud ületada maagilist 30 kraadi piiri. Eile see siis lõpuks õnnestus - päeval näitas termomeeter +34 ning õhtul kell üksteist koolist tulles oli sellest ikka veel 25 järel.

12 tundi hiljem taas kooli poole sammudes oli õues juba 30 kraadi sooja. Rohelist foorituld oodates avastasin, et ma vajun - asfalt mu sandaalide all sulas kui mesi! Uuesti liikuma hakates oli vaja rakendada lisajõudu, et sellest kleepuvast massist mõlema jalavarjuga välja tulla. Mis aga üldse kinni jääda ei tahtnud, olid plaastrid mu ville täis jalgadel.. tänu nende ujuvusele sain veel mõned valutavad täpid ja täitsa uutesse kohtadesse!

Kõige kuumema osa päevast olin õnneks tunnis. Kui ma kella nelja paiku kodu poole suundusin, näitas termomeeter +37!!! Aargh - on alles mai keskpaik ja ma juba natuke kõngen - kuidas ma juulis ellu jään?!? Päikesekreemi kaitsefaktor on mul praegu 50+, kas ma peaks veel kangemat kraami otsima hakkama? Toas ei ole võimalik pükse kanda ja terve me bande lippab ringi särgiväel. Prati tassis täna keldrist hardcore-ventilaatori üles ning elab nüüd nagu tuuletunnelis. Mina magan seega diivanil, sest muidu jääksin automaatselt häälest ilma. See-eest on mul rõõm käia kolm korda päevas duši all ja pesta kaks korda päevas riideid. Vähemalt kuivavad nood viimased rõdul nööri peal vaevalt tunni ajaga. Mis on hea, kui linnukestel on kombeks su äsjapestud püksid täis lasta...

Rannamood 2009

Mida kõike ka välja ei mõelda...


Noh, vähemalt ei ole ükski neist kopsukatest lillat värvi!

Pinni ja panni, meie lähme vanni!

Võibolla olete ajalehest lugenud, et meil Milaanos on uus vannimood?


Märkasin neid tegelikult juba aprilli lõpus - sel ainsamal päeval, kui olin fotoaparaadi koju unustanud...

Püha õhtusöömaaeg*

Reede hommikul kell 8.00 seisime Ruthiga Santa Maria delle Grazie-nimelise kiriku kõrval ja ootasime piletipunkti avamist. Kaks nädalat tagasi olime telefonitsi broneerinud 15 minutit Leonardo da Vinci ühe kuulsaima maali vaatamiseks. [Saabusime väikse ajavaruga, sest samal päeval pidi toimuma järjekordne ühistranspordi streik ehk sciopero - millal täpselt või mis ulatuses, ei või kunagi ette teada].

Meie suureks üllatuseks toimis seekord kõik nagu kellavärk: kell 8.10 saime oma piletid kätte, käisime ajaviiteks kirikus ning kell 8.30 avanesid esimesed automaatuksed maalini viivasse koridori. Ooteruumi seintel rippusid infotahvlid, mida me ilmselgelt liiga kauaks lugema jäime - ühtäkki avastasime, et ülejäänud grupp on juba järgmises sektsioonis ja meie oleme kahtede klaasuste-vahelises koridoris lõksus! Ustele kloppimine õnneks aitas ning eksinud lambukesed lasti taas karja juurde, koos teistega tõotatud maa viimase värava taha tammuma.

Püha õhtusöömaaeg oli tõesti vaatamist väärt: suuuur, vana ja tulvil üliolulisi detaile, millest me mitte midagi ei teadnud. Nautisime siis niisama kaunist kunsti ning otsustasime pärast netist rohkem infot otsida. Veerand tundi möödus üllatavalt kiiresti, juba avaneski järjekordne klaasuks ning meil paluti saalist lahkuda - kingipoodi. Veetsime 'kohustuslikud' kümmekond minutit Leonardo-teemaliste raamatutega tutvudes, misjärel väljusime viimastest klaasustest ja jalutasime Õndsale hommikusöögile.


*juuresoleval pildil on illustratiivne tähendus. Apostlid vasakult: Ruthi poiss Rainer, Ruth, Prati, me korterinaabrite sõber Sergio, Laura, Maso.

No nii ei saa ju rallit sõita!

Vastukaaluks eelmise nädala lusti- ja lillepeopäevile, otsustasin lõpuks tubliks hakata ja natuke ka harjutada. Broneerisin isegi klassid ja puha, et õppimine ruumipuuduse taha ei jääks.

Niisiis. Esmaspäeva õhtul veidi enne kaheksat seisin vastava laua ees ning küsisin klassi. Tädi tõmbas endale parajasti jakki selga, minu pärimise peale tegi ta suured silmad ning ütles, et tänaseks õhtuks on kõik - pood kinni! Ma ei saanud mitte muhvigi aru, mingi järjekordne püha või? Ma ju panin harjutusaja kinni kella kaheksast kümneni?! Aa, no siis minge teisele korrusele, esimene korrus on suletud. [Järgmisel päeval seletasid sõbrad mulle, et juhul kui konservatooriumis on kontsert, pannakse osad koridorid kinni, et müra saali ei kostaks. Ja mõnedes klassides ei tohi sel ajal klaverit mängida, aga väiksemat sorti orkester võib harjutada küll. Ühesõnaga: loogikavaba e itaalia]. Teisel korrusel anti mulle klass, kõik oli kena ning sain oma laulud lauldud.

Teisipäeva õhtul pressisin end kontserdipublikust mööda ja ronisin targemana kohe teisele korrusele. See oli suletud! No mismõttes?!? Õnneks seisis seal üks õpetaja, keda ma eelmisel õhtul nägin ja ta ütles mulle, et teisel korrusel saab ainult esmaspäeviti harjutada. 10-9-8-7-6-... Läksin tagasi esimesele ja mulle anti klass kohe valvelauatädi vastas, kõige käidavamas kohas. Istusin klaveri taha ja üritasin keskenduda - see oli täiesti võimatu, sest hoolimata suletud ustest-akendest kostsid minuni kõikide teiste harjutajate hääled-helid ja isegi valvelauatädi köhimine. Mul oli tunne, nagu oleksin suure rahvamassi ees ihualasti ja miski vägi ei saa mind sundida laulma! Krt küll, koju ei tahtnud ma ka minna - võtsin siis noodid ette ja hakkasin teksti pähe tuupima. Ohh.

Kolmapäeval käisin erialatunnis, linnuke sai kirja. Neljapäeva õhtul lootsin jääda pärast itaalia keele tundi samasse klassi Händeli retsitatiive õppima. Kuna õpetaja jäi hiljaks, haarasin härjal sarvist ja klaveril klahvidest. Kaks minutit hiljem astus klassi mees ja küsis, kas ma olen õpilane või õpetaja. Ütlesin, et õpilane, aga too teine tuleb ka kohe. Ahah, siis ei tohi sa klaverit mängida - nüüdsest võib ainult õpetaja juuresolekul harjutada. --- Mul kukkus suu lahti, kohe päris lahti. Ma olen ju ikka konservatooriumis, see on ju koht, kus harjutatakse? Jaa, aga mitte ilma õpetajata, eilsest on sellised reeglid, mul on kahju. Hästi. Ega tema neid reegleid ei teinud. Panin klaverikaane kinni ja võtsin välja keeleõpiku.

Igaks juhuks rääkisin ka itaalia keele õpetajale ja pärast tundi küsisime koos üle. Tõepoolest, klaverit üksinda mängida ei tohi, oma pilli võib. Appi! Aga kui kellelgi on vaja teha solfi ülesandeid, või ma olen laulja ja mul on vaja häält saada või.. mida iganes?!? Ma saaksin veel aru, kui ma oleks mingi kümne-aastane tavakooli tatikas, kes oskab ainult koerapolkat taguda.. või oleks klassis olnud kontsertklaver (mis nt EMTAs on lukus) - see oli kõige harilikum pianiino ja mina 25-aastane (loodetavasti) täiemõistuslik täiskasvanu - igal reeglil on ometi erandid! Nüüd ma ei teagi, kas see totrus kehtib ainult selle majaosa x korrustel täiskuu neljapäeviti või on see mingi üleriigiline käskkiri või hoopiski, jumal hoidku selle eest, mõni uus eurodirektiiv..

Pärast tänast üliväsitavat ja mõttetut päeva tahtsin järgmiseks nädalaks uued harjutusajad broneerida (õnneks on mu kallis helihark alati taskus). Otsisin üles õige tädi ja esitasin oma palve. Ta võttis oma suure kalenderpäeviku, tegi selle esmaspäeva koha pealt lahti, luges üheksani ja ütles, et vabu aegu enam pole. Seejärel tegi ta sedasama teisipäevaga. Kolmapäevaks-neljapäevaks oli õnneks veel ruumi. Igaks juhuks küsisin, kas ehk on laupäevaks klasse - ei, laupäeva õhtuteks me klasse ei anna (kui ma ei eksi, siis ka mitte reede õhtuteks). Pühapäeva ei hakanud ma välja pakkumagi, aga siiski proovisin ülejärgmise nädalaga. Ei saa, ainult üks nädal ette! [Mitte, et talvel poleks olnud kohustust broneerida vähemalt kaks nädalat varem.. vähemalt erasmuslastele...] Ohkasin sügavalt, tänasin ja tulin tulema.

Suuuur konservatoorium, klasse peaks nagu jätkuma, aga harjutamiseks antakse neid välja (ametlikult) ainult kaheks tunniks neljal õhtul seitsemest ja siis ka vaid öhöksa tükki! Kui keegi tark oskab mulle seletada, mil moel siinmaal üldse midagi tehtud saab, oleksin väga tänulik. Senikaua loodan oma loomulikule intelligentsile ja imedele, sest mulle põhimõtteliselt ei meeldi käia mööda uksetaguseid kuulamas, kus harjutavad pisikesed lapsed, et neilt siis klasse välja petta.

Fünfundzwanzig

Eile oli sõbra Ruthi 25. sünnipäev. Mul oli kurikaval plaan talle tort küpsetada, aga mitte üheski meie tutvusringkonna koduses majapidamises ei leidunud mikserit, mis töötaks. Seega läks käiku tagavaraplaan: osta kohalik supermarket magusast tühjaks :) Haarasime ühes ka kimbu kollaseid freesiaid ja pudeli Lia-nimelist vahuveini ning sõitsime pidusse.

Kohale jõudes ootas meid ees ülirõõmus sünnipäevalaps, kes pani meid kohe salatit hakkima (õnneks siiski mitte seda kartuli oma), et lasanje valmimiseni aega veeta. Ta ise segas kokku ülimaitsva salatikastme, mida ma oleks isegi ilma salatita nõus olnud sööma - ma ei ole tavaliselt suurem õli-äädikakastmete fänn, aga see viis küll keele alla!

Õhtusöök oli luksuslik ja meeleolu pärast eritellimusel esitatud eestikeelset toosti erakordselt ülev, aga siis tuli korteriperenaine ning ütles, et võtke vaiksemaks. Kell oli äsja kümme saanud, meil ei mänginud isegi mitte muusika - kui palju lärmi saavad kolm tüdrukut ikka teha? Võtsime koogikarbid ühes ja läksime Ruthi tuppa. Misjärel kolis korteriperenaine oma imeliku meessõbraga (parajalt paks mees oma parimais aastais) kööki ja hakkas temaga valjuhäälselt tülitsema! Oma tuba, oma luba...

Istusime siis vaikselt ümber laua, kuulasime tasa-tasa muusikat ning mugisime lohutuseks tiramisud ja cannolisid. Ühel hetkel läks uks lahti, Imelik Meessõber tormas tuppa, karjus Dolci!, haaras labidaga kooki ja pistis selle endale suhu; seejärel pudistas läbi tordi ülemeeliku Ciao bella! ja läinud ta oligi. Eee.. okeeei? Või siis mitte.

Mul on tunne, et ma vist pingutasin kookidega üle. Lubage kirjeldada oma mõttelendu. Kuna meil ei olnud piisavalt toole, pidi Ruth istuma ühel väga antiikse välimusega lauakesel. Veidi pärast südaööd (ja kolme erinevat kooki) avastas sünnipäevalaps end aga põrandalt - lauakese üks jalgadest oli murdunud! Mitte just kõige toredam kingitus... Toetasime katkise mööblitüki vastu teist, tervemat tükki ja varjasime murdunud jala prügikorvi ning viiulikastiga. [Järgmisel päeval pidi toimuma lavastus: kuidas ma (Ruth) panin läpaka lauale ja see kokku kukkus. Kuuldavasti oli etendus edukas ning korteriperenaine polnud üldse üllatunud - need lauajalad on ennegi murdunud! Ma kujutan suurepäraselt ette pilti, kuidas tohutu rändrahn valju mürinaga Ruthi südamelt maha langeb].

Kella ühe paiku saabus aeg seada sammud läbi sumeda sooja suveöö kodu poole. Hea meelega oleks hommikuni jalutanud...

*25
*tõsta-mind-üles
*sitsiilia kohupiimatäidisega vahvlitorukesed
*maiused!
*nägens, kaunitar!

La vita è bella!

Näe, nii tihedaks on tegemistega läinud, et ei ole enam jaksu öösiti üleval istuda ja teile kirjutamiseks inspiratsiooni oodata! Kuna ma ei ole ikka veel end korralikult välja puhanud, siis alustan lühikokkuvõttest ja vaatame, mis edasised päevad toovad.

Viimase kümne päeva jooksul olen käinud:

• Tropicana-klubis salsatantsijaid imetlemas
• kunstizalis disaininäitusel
• kahel paraadil (II MS lõpu ja 1. mai auks)
• neljas pargis (ühes neist avastasin jalatäie maad mõtte ja südame tarvis, mis meenutas kallist Eestimaad)
  
• jalad villi (5 tk)
• itaalia keele kursaga aperitivol
• paduvihmas 5 tundi järjest giidina Milaano vaatamisväärsusi näitamas (siinkohal tervitan Maritit Bolognast!)
• proovimas, kuidas maitseb Kreeka kiirtoit
• skulptuuride kalmistul
• teist korda La Scalas, vaatamas G. Rossini ooperit 'Teekond Reimsi'.. noh.. vähemalt esimest kahte tundi sellest
  

Lisaks kõigele sellele pistsin rinda itaalia bürokraatiaga ja panin end koolis kirja kahele laulueksamile, võõrustasin Ruthi (õhtusöök+film+öömaja) ning kuulasin Prati reisimuljeid. Nägin kolme valget hobust, ühte valget parti ja (kellegi tagahoovis) kahtteistkümmet roosat flamingot. Ühel õhtul kell poolkaksteist kööki minnes kutsusid mu korterinaabrid mind ka lauda ehtsat pasta-al-dentet maitsma ja pärast seda eksprompt öisele jalutuskäigule baari ja tagasi. See oli eriti tore, sest tegelikult olid nad koos oma kursakaaslastega magistri-päevilt - nii nägin-kuulsin ka kohalike eluolu. Täna alustasin aga oma päeva kell kaheksa piletisabatades; seejärel võtsime Ruthiga istet ühes äsja avatud pagaritöökoja õuekohvikus, jõime cappuccinot-sõime just ahjust tulnud, ikka veel auravaid sarvesaiu ning peletasime kahe käega tuve ja varblasi eemale :)

Ja kahel päeval kümnest ei pääsenud ma rohelisest taevast kallava äikesevihma tõttu üldse toast välja! Tegus mutt, mis?

*elu on ilus
*pasta hambale (mitte segamini ajada hambapastaga; tähendab, et pastat tuleb keeta hamba alla sobiva pehmuseni)