Iiah ja sõbrad

Eile õhtul võtsin end kokku ja hakkasin sotsiaalseks. Et tutvumine majanaabritega paremini sujuks, haarasin kaasa oma sõprade kingitud Kalevi tiramisu šokolaadi (ärge nüüd palun pahandage, et ma seda üksinda nurgas kinni ei pistnud) ja seadsin sammud ülakorruse kööki. Seal koguneti vaikselt, hmm, miskit on valesti.. Seal koguneti kõiki liitujaid valjusti tervitades, et enne kohalikku pidu ära käia linnas Urban Velodrome Party'l. Käimas on Bicycle Film Festival ja eile oli siis selle raames kusagil parkimismajas suuuuur pidu. Nii julge ma veel polnud, et kümnekonna võhivõõra kutiga pidusse põrutada, aga nautisin seda istumist, mis enne nende lahkumist oli.

Sain teada, kes peituvad nende koletute loomahäälte taga, mida olin öösiti kuulnud. Ja tead mis, nad olid kõik väga lahedad tüübid poisilike naljade ja mänguasjadega. Ma enam hästi ei mäleta nimesid ja riike, aga ega sel erilist vahet polegi. Vist. Elualad olid neil disaineir, arhitekt, mehaaniline insener ja mis kõik veel. Külasolevad slovakid olid eriti vahvad, üks tuletas kangesti pikkade juustega (a la Legends of the Fall) Priit Pätti meelde, välimuselt, olemuselt. Mul oli lausa kahju, et ma varem nendega tuttavaks ei saand. Nujahh. Istusime niisama, veetsime aega viimase rongini. Kui poisid lahkusid, hakkasime tüdrukutega peoks ettevalmistusi tegema. Mul oli nadi tunne, et muud peale Iiahi pildiga särgi selga panna pold. Kui ma aga nägin, et teisedki teevad multikateemalisi kostüüme kättejuhtuvatest vahenditest, hakkas mu aju tööle ja jalad viisid mu tuba revideerima. Sutsu aja pärast oli mul prügikottidest saba ja lakk ja kilekottidest kõrvad ja sabalehv. Tulemus oli üllatavalt hea ja teistele avaldas muljet, et ma suutsin olematu ajaga peedist pesumasinale trumli teha. Eesti viigistas seisu Itaaliaga :)

Meie maja pidu algas pärast ühte öösel. Inimesi oli õnneks mõõdukalt, palju eri rahvusi ja multikakangelasi. Mul oli hea meel, et ei kehastunud Pipiks, sest neid tuli lausa kaks! Veel oli jäneseid, Pebbles, Super Mario seen, Mahvalda, šerif, Darth Vader, Leela, Betty Boop, päkapikud jms. Muusika oli suht hea, tantsida sai päris palju, aga kuna taaskord leidsin end inimesi kõrvalt vaatamas, siis pingutasin kella kolmeni ja läksin pessu - proovige paar tundi kilekotis tantsida, pärast on üsna niiske olemine ;)

Uni tuli hea, kestis lausa kella kaheni päeval. Et mitte täitsa soodastuda, läksin ümbrusesse kolama lootuses jõuda Esselunga supermarketisse, mis eile end minu eest peitis. Leidsin ta üles ja pidin nentima, et olin olnud ühe tänavavahe kaugusel. Nojah. Oleks ma ta eile leidnud, kuhu ma siis täna oleksin läinud? Näedsa, iga asi on millekski hea :)

Esimene omatehtud soe söök

Ärge nüüd minust valesti aru saage - süüa olen ennegi teinud, aga mitte oma uues kodus - La Villetta-nimelises ühikas.
Kui minu tutvusringkonnas on veel keegi, kes mingil põhjusel ei tea, siis aega võttis, aga asja sai - ma ei ela enam Vilde vaid Varé tänaval. Nendevaheline kaugus on Google'i järgi 11-päevase jalutuskäigu kaugusel, seda muidugi juhul, kui nõustute poole maast Läänemere all mööda gaasitoru tulema :)

Täna on niisiis viies päev Milaanos. Tulin siia ühelt poolt, ühe kohvriga (kiva ei võtnud kaasa - kiva raske). On hämmastav, et ma suutsin vähemalt kolmeks kuuks kolida teise riiki 19,9 kiloga! Õnneks lõppes mul just kolm päeva varem kolm nädalat kestnud pakkimis-kolimisõppus 'Ameerika 2' - muidu poleks vist nii vähesega hakkama saanud. Tõsi, eile ma juba kahetsesin, et kummikud koju jätsin, sest taivast sadas lakkamatult alla miskit koletut lörtsi-vihma segu.

Minu esimeseks omatehtud soojaks söögiks oli pasta-singi-juustu möks riivitud porgandi ja jääsalatiga. Mitte just väga peen, aga kõhu sai täis. Eile õhtul tutvusin ühisköögis võileibu tehes oma majakaaslastega. Neid on umbes 12 hispaanlast, mõned brasiillased, kellegi slovakkidest vääga lärmakad sõbrad ja siis veel mõned. Nimesid kahjuks ei tea, peale toakaaslase Manoela, siis veel tüdrukud Patrice ja Noemi. Ei vannuks, et suudan näod nimedega kokku viia... Aga, lohutagem end - aega on mul selleks maa ja ilm. Täna õhtul avaneb ilmselt hea võimalus, sest tulemas on Cartoons-teemaline pidu. Peod toimuvat siin regulaarselt kord nädalas. Pluss veel ebaregulaarsed spontaansed peod, mida sel nädalal on olnud juba kaks tükki. Tõsi, ma saabusin siia ju alles kolmapäeva õhtul - võibolla oli midagi ka esmaspäeval ja teisipäeval... Nagu mu lähemad sõbrad teavad, ei ole ma eriline peoloom ja igaöine uni vaikuses ja pimeduses on mulle väääga kallis. Tundub, et nendega pean ma nüüd hüvasti jätma. ohhjahh. Ega katki midagi ei olegi, sest ma võin alati oma tunnid täis magada päeval, nagu pidutsejad seda teevad. Hommikust nagunii süüa ei tahaks, sest pärastpidune köögi välimus isu ei tekita. Elu teeb tagasi - kõik need korrad, kui ma ei ole viitsinud kohe oma nõusid pesta või passin lihtsalt kolmeni öösel arvuti või teleka taga, nõutakse nüüd rõõmsasti sisse ;)

Minu tuba on üsna tilluke, elan selles kahekesi tüdrukuga Brasiiliast, kes õpib arhitektuuri. Üldse olen ma majas ainus muusikainimene, nagu ma arvasingi. Voodi on metallist nari, mille alumisel korrusel on laud. Eile öösel julgesin lõpuks jätta oma läppari laua peale, muidu olen ta ikka ära võtnud juhuks, kui metallil väsimus peaks peale tulema :) Majas on neli tasandit, kaks kööki, igal korrusel kaks vannituba, pesumasinatega ja puha. See oluline asi on mul vist kavas järgmine - õppida seda klaasuksega kasti kasutama. Jaa-jaa - ei ole kunagi pesumasinat kasutand! Lähen nüüd nurga taha häbenema... Wäga Whantastiline asi on muidugi, et igal korrusel on oma Wifi. Ega ma muidu ei oleks nii veebiliselt aktiivne. Eks ma teen nüüd tasa oma aastatepikkust netinälga - olen end juba Facebooki lisanud ja nüüd ka blogeerin.. Ei oleks uskunud!

Mnjah, kuna kaks esimest päeva Milanos olid ülitihedad, täis otsimist ja leidmist ja väljakutseid, siis nüüd, kui on enamvähem kindel, et ma tean, kus magada saan ja et kooli mul kah üle paari korra nädalas asja esialgu ei ole, on imelik tegevusetus. See on hädaohtlik! Lubage kirjeldada oma mõttelendu: magad kella poole kaheni, ärkad üles, vaatad - ilm pole suurem asi, selge - istud toas, netis. Loed oma sõprade kirjutisi veebikeskkonnas, vaatad nende mõnusaid pilte kodust ja lähedastest ja siis hakkab kusagilt immitsema enesehaletsust ja tagurlikke mõtteid - oli mul vaja siia pärapõrgusse ronida - kes mind siin ootas? Sellistel juhtudel tuleb öelda Stopp! Rumal mõte vaiba alla tagasi! 25 aastat mugavat kodust elu on mõnus ja armas, aga ega ta eriti kusagile edasi ei vii. Iga algus on raske ja ma kiidan end, et olen olnud tubli ja vapper ja mitmete viperuste kiuste pole tormanud ostma lennupiletit koju tagasi. Tõsi, on alles viies päev üksinda võõras linnas, aga ma usun, et kui ma suudan endale piisavalt tegevusi otsida, siis saabub ka 25. päev ja 125. päev - olen jonni täis ja alla ei anna!