5. sept 2019

Niidukiralli ja labidaliigutamise maraton

Netti antakse, nii et saan teile jälle natuke tänasest päevast kirjutada.

Kaks esimest tundi süvenesime veelgi põhjalikumalt niidumasinate hingeellu. Alustuseks vaatasime Mait Malmsteni mahehäälselt dubleeritud reklaamfilmi ilusast oranžist raiderist. Kõik lubatu tundus liigagi hea, et tõsi olla. Läksime kõrvalruumi masinaid oma silmaga üle vaatama ja näpuga katsuma, neid oli seal teist värvi kah. Pärast vahetundi lubati meid juba õue ja raiderite-traktorite rooli. Sain kohe essana tolle reklaamitud raideri sõsarat proovida. Assaraks - oligi nii hea, kui Mait rääkis! Roheline oli ka päris vahva, muidugi juba suurem ja traktor, aga kollase ja punasega (viimane hoopiski kangidega juhitav), ei andnud võrreldagi. Harjutasime slaalomit ja tagurpidi boksi ja kangidega asjandusega ka karusselli, kuna sellega ainsana sai kohapeal ringi pöörata. Täitsa põnev oli see proovimine, kuigi see kõik toimus kiviparketil. Eks see oli ka mõistlik, kuna murul toimetades oleksime selle ikka korralikult tuksi keeranud. 

Haaran härjal sarvist

Ülejäänud päeva, kella 11-18 (v.a. lõunapaus), veetsime aiamaal. Hooldasime juba rajatud peenart ja tegime vanast ümber täiesti uue. See tähendab: rohisime, kõplasime, kaevasime, tassisime, kujundasime, planeerisime, istutasime, kastsime. 

Paberil ja peenras

Vahepeal käisime õunaraksus. Ja siis, kui olime töövahendid juba kokku pakkinud ja asutasime end mõttes minekule, saime ülesandeks istutada mängult hekk. Pottides põõsad ja maa oli päris, nii et tuli taas võtta kätte labidas ja hakata kaevama. Tiimiga koos läks see kõik muidugi ruttu ja oli täitsa vahva, aga ikkagi oli suur rõõm, kui päriselt õhtale sai. Või noh, mis õhtale - kasisin end ühikas puhtaks, võtsin kilekoti ja oksakäärid ühes ning läksin mõisaparki vargile. Nimekiri puuduolevatest herbaariumitaimedest oli oi-oi kui pikk, aga kella kaheksaks hakkas lootus kõik kokku saada siiski taastuma. Nüüd istub hunnik oksi ajalehtede vahel kohvri all ja ootab homset kojujõudmist, et end korralikult välja sirutada. Mina ise saan seda juba õnneks kohe praegu teha, sest kaevamisest kange ja kõver selg juba kisendab puhkuse järele. Head ööd!

Sunnitöölised. PS: Aitäh kursakaaslastele piltide eest!


Kommentaare ei ole: