Kesksuvekriis

Põhimõtteliselt oli selle sessi esimene koolipäev täpselt sama nõme nagu eelmise sessi lõpp: äikeseeelselt kuum ilm, iseseisev töö ning motivatsiooni pehmelt öeldes vähevõitu. Miks sa seda siis teed, võiks mõni lugeja küsida? Novot, seda küsin mina iseendalt kah ja järjest sagedamini. Täna kohe päris mitu korda. Näiteks siis, kui mu niigi vähene matemaatiline võimekus on ajudest esimese pooltunniga lõõmava päikese käes ära aurand. Siis, kui raske metallist tihendaja tabab jalga just selle koha pealt, kus kinganina turvametalli osa on ära lõppenud. Ja ka siis, kui olen ühte totakat äärekivi rida juba sõnaotseses mõttes seitse korda ümber ladunud ja ikka ei ole asi korrektne. Magamatus, päevad ja varajane keskeakriis sinna otsa ja ongi üks plahvatusohtlik ja ropendav Evelin ehitusplatsil valmis. Väga vabandan, nii oli.

Ülesannet ma valmis ei saanud, mitte ligilähedalegi. Homme saan siis teada, kui edukalt ma läbi kukkusin. Ja uue tööna veel kive tassida ja laduda. Mmm.. mõnus... 

Niipea, kui meile ülesande sooritamiseks etteantud aeg lõppes, langesid esimesed piisad. Esialgu tibades ja järjest hoogu kogudes, kuni lõpuks paukuva padusaduni välja. Ma ei suutnud ühikatoas olla, vaid sõitsin hoopis bensukasse, kust sain bataadifriikaid ja india krõbekana ning tormasin läbi veeseina autosse neid aplalt mugima. Pärast 8-tunnist rahmeldamist oli vaja ju ometi kõik kaotatud kalorid ruttu tagasi süüa!

Mõnus ja rahustav oli niimoodi istuda, keset hallust ja mittemidagit. Aegajalt sähvatasid vaid välgud, aga needki olid kõmina järgi kaugel. Auto katuseplekil põristasid vihmapiisad oma trummi lüüa, voolates seejärel kiirete ojadena alla tänavale, viies endaga kaasa kogu eilse maanteetolmu ja natuke mu meelemustustki. 

Kui sisemised ja välimised olud olid pisut paranend, otsustasin siiski teha väikese tiiru Räpina lähistel. Leidsin isegi täiesti sõitmata teid ja need olid nõnda vihmajärgselt aurates väga armsad. Vili on põldudel nii kõrgeks kasvanud, et kitsekestki ei näe enne, kui ta juba põllult su teele maandub ja järgmise hüppega teisele poole vilja sisse ära kaob. Õnneks sõitsin aeglaselt ja vahtisin ammuli sui ümberringi. Kesksuvi on käes, oma rõõmude ja muredega. Mõnikord hilja õhtuti pärast vihma, kui kõik on vaikne, on see omamoodi iluski.