Õhtu ilu

Täna ladusime grupitööna looduskivimüüri, porfüürisillutist ja lõikasime pärnahekki. Vihmast tulenevalt oli pause eilsest rohkem, aga jaksu mitte kuigivõrd. Ma ei olnud sugugi ainus päikeseküpsetatud kutupiilupart. Püüdsime kuidagiviisi jalgu ja käsi lohistades päeva õhtusse saada ja tundsime rõõmu vähemalt sellest, et eilne õudus möödas oli. Kahtlen sügavalt, kas mulle tänasest koolipäevast midagi üldse tuleviku tarbeks talletus. Jätan siia siis mälestuseks vähemalt ühe hekipildi. 

Pärnahekk. Enne ja pärast pügamist.

Pärast tundide lõppu, põhjalikku pesu ja pisukest külitamist, ajasin end autorooli. Haarasin poest saiatooteid kaasa ja parkisin end kiriku ette, kenasti jälle saju alguseks. Mitte, et ma pühapäevaks varakult paremat kohta nooliks, vaid tahtsin lihtsalt privaatset järvevaadet - noh sellist, kus keegi mu suutäisi ei loeks :P  - bussijaama parkla aga oli juba piisavalt autosid täis. Piinlik lugu, ma tean.

Saiad söödud, tuli janu, seega võtsin suuna Värskasse. Tee auras päikese käes kuldselt, vastutulijatele lausa pimestavalt. Mina sain muidugi seda sätendavat ilu tumelilla taeva taustal rahulikult nautida, teistel nii tore ilmselt ei olnud. Värskas, seal kus lõpeb asfalt, kiikasin ma Mapsi ja veendusin, et üks vaatetorn on vaid mõne kilomeetri kaugusel Velnas. Tehtud-tehtud. Autoga pääsesin päris ligidale metsa, tornini jäi 750m jalutada. 

Kenad kasekesed Velnas

Noh. Õue astudes selgus, et öine sääsepõrsas, kes mul magada ei lasknud oli nohu selle kõrval, mis mind nüüd ründas - see oli tohutu jõhker metssea-sääsekari! Ma ei saand isegi telefoni pildistamiseks kätte võtta, ilma et kolm sõralist-kuradit mu sõrmi ja neli põrgulist mu silmi torgiks. Rühkisin edasi, nii lühike maa ometi! Mets muutus tihedamaks, varbad plätudes ja püksisääred märjemaks, aga lõpuks, pärast kõige võsamat võsa ja pimedamat tundi, avanes vaade tornile ja üles ma ronisingi.

Velna vaatetorn. Vaade tornist.

Vaade oli kena ja mis peamine - sääsed ei viitsinud nii kõrgele lennata. Nautisin mõned minutid õhtu ilu ja kobisin alla maa peale ning Räpinasse tagasi.