2020

Tuvid ja kirsikesed Räpina jõulupuul

Pikkade jõulupühade sööma seeditud, uue aastakümnega viisakalt klaase kõlistatud, jõudis taas kätte aeg Räpinasse sõita. Sügise viimase ja talve esimese sessi vahe venis lausa 86 päevaseks, nii et kärsitumad lugejad saatsid mulle vahepeal isegi murekirju pärides, mis on juhtunud või õigemini, MIKS ei ole juhtunud? Püüan nüüd sel nädalal seda ränka viga parandada.

Eile hommikul ärgates olid naabermaja katused lumised ja järgnevaks nädalaks lubati isegi mõnda miinuskraadi. Pakkisin kodust kõikse soojemad vatid ja mitu paari sooja aluspesu kaasa, sest lõunas teatavasti on krõbedad talved ja mine tea - ehk otsustavad masinate tunnis meile lumelükkamise õiget tehnikat õpetama hakata. Autosse istudes ütles uudisteonu raadios, et teed on kohati libedad. Tallinnast Jõelähtmeni siras päike, tee oli kuiv ja sirge ning minu jalg suviselt raske. Peterburi mnt-lt Piibele keerates sai iga vuratud kilomeetriga selgemaks, et onul oli õigus. Rohelised põllud olid valge lumepuudrikirjud, teedel jääkrobelised rööpad ja autodest kogunes piirkiirusest aeglaseminigi sõitev rongike. 

Jänedaks oli jää läinud. Rongivagunid veeresid kõrvalteedele laiali ja sain jälle vabalt sõita. Jõgeva kandis veel külmetas, aga ülejäänud teekond läks järjest soojemaks. Kuna päev on siiski veel vaid kukesammu võrra pikem, siis otsustasin seekordse avastusralli etapi vahele jätta, tegin hoopis pikema lõuna Tartus ja jõudsin täpselt pimeduse saabudes Räpinasse. Olin esimene. Puhkasin jalga, vaatasin head, aga natuke kurba, filmi ja siis jõudsid juba ka toanaabrid kohale - rõõmsat elevust kui palju! Eriti selle üle, et selleks korraks ei olnud ühtegi kodutööd vaja esitada. Tegin siis hoopis mõned tunnid päris tööd ja südaöö paiku kobisin voodisse unetult vähkrema - nii nagu mu ühikatraditsioon kord juba ette näeb.

Esimene päev ja esimene tund oli raske, sest aju ei liikunud ja tagasi koolilainele saamine võttis aega. Teemaks oli tugimüürid, aga me ei jaksanud veel vaimustuda. Kogu ülejäänud päeva veetsime vägagi ebatalviselt muru rajamist ja hooldust studeerides, minul pidevalt silme ees Eesti kuulsaim muruteadlane. Ma usun, et Majesteet oleks kinnisilmi kobadeski kõik need libled ära tundnud, aga meil ei jää vist muud üle, kui et suvel ilusa ilmaga mõneks tunniks luubiga kõhuli murule heita, nagu üks kursavend nukralt ohkas. Aga tegelikult see ju ei kõlagi väga halvasti!

Roomav kastehein - triibud on ammu ära mädanend.. kui neid üldse kunagi oligi

Leia kogu selle mudru seest õige lible üles

Homme jätkame muru ja müüride lainel. Toanaaber lubas mulle ööseks oma nutikat kella laenata, et see mu unetud minutid kokku loeks - kas ma päriselt ei maga või näen unes, et ma ei maga :D