Tervist kõigile! Sõna otseses mõttes - TERVIST!!! Nagu pealkirjast võib järeldada, siis koolist vabal ajal ei ole ma midagi muud tarka teinud, kui kodus istunud ja oma sisikonda põrandale köhinud. Mõnel üksikul kenamal päeval, kui kehatemperatuur üle 35 jaksas roomata ja häälepaelad natukenegi minu tahtele allusid, vedisin end isegi laulma - see mõjus hingamisteedele väga hästi ja andis pisut (asjatut) lootustki. Üldises plaanis olid need kaheksa pikka nädalat aga lihtsalt üks jõle aeg, mil pidin esimest korda elus loobuma viimasel minutil kontsertreisist ja ainus positiivne asi oli kvaliteetaeg Fretsuga. Nohh. Tegelikult oli kassil vist natuke hirm nahas, sest ööd veetis ta igaks juhuks kapi otsas, ohutus kauguses juhuslikult langevatest tatirätipommidest ja hommikuti käis ta tavapärasest märksa kauem ja kõvemini mu ümber kräunumas, sest ma lihtsalt ei tõusnud voodist üles! Loodetavasti on minu kodune režiim kuuma tee, aurutamise ja ohtra küüslauguga selleks sügis-kevad-talv-kevadeks siiski läbi ja ees ootab rõõm päikesepaistest ja pikkadest jalutuskäikudest.
Pika pealesunnitud üksiolemise tõttu oli mul väga hea meel, et laupäeva õhtul helistas mulle kursavend ja palus Räpina-sõiduks küüti. Tavaliselt eelistan ma ju ikka üksi ringi sõita, et keegi mu imelike ringiga-minekute ja äraeksimiste pärast kannatama ei peaks. Kuna tema peale võtmine oligi juba ring nr 1., siis otsustasin head algust jätkata ja hoida rooli esialgu mitte-Tartu suunas. Keilast Varbolasse sõites sadas mingit jõledat veelörri ja liiklus oli Pärnu maantee 1+1 osas suht ebameeldiv. Suurelt teelt ära Rapla poole keerates aga muutus pilt ja minu armas Subaru sai oma kõigi-ratta-veo korralikult proovile panna. Tema, nagu minagi, oli tükk aega passinud kurvalt ja tegevusetult ühe koha peal ning nautis täiega seda paksu jää- ja lumekihti, sest sahka ei olnud see tee küll näinud. Parimal juhul oli kahe suuna peale kaks sügavamat, peaaegu asfaldini paljast sügavat soont ja kolmas jälg oli parajalt pudrutükiline lumerada. Õnneks vastutulijaid eriti polnud ja üksainus taganttulija ei kippunud kah miskipärast mööduma. Võibolla ka seepärast, et ma poole ajast vastassuuna vagudes sõitsin :P Viimased kümmekond kilomeetrit oli siiski tee puhas ja sealt edasi läks sõit poole kiiremini.
Einestasime Viljandis, nagu peenematel inimestel viimasel ajal kombeks. Päike siras kõrgel taevas ja edasine teekond ümber Võrtsjärve möödus kevades. Rohelistel põldudel mugisid kitsekesed ja tuletasime kursavennaga Retro FMi saatel noorusaega meelde. Et ilm oli ilus ja loojanguni veel aega, ei tahtnud ma veel sugugi Räpina poole keerata ja seetõttu võtsime suuna hoopiski Lätti. Mina ei mäleta, kas ja millal ma Valgas käinud olen - tuttav see kant igatahes ei tundunud. Põikasime üle piiri, toetasime naabrite majandust ja siis endi oma ja siis üritasime linnast välja saada. See ei olnudki nii lihtne, sest keegi armas inimene oli ringteedel natuke liiklusmärke painutanud ja siis mingi raudtee järsku keset peateed käänanud ja see kõik oli tegelikult väga hää, sest mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ilusat arhitektuuri Valgas on! Muidugi, koledat oli kaa, aga naabrite poolel oli rohkem :P
Kell 4.44 saime lõpuks siiski tulema ja panime Waze'i sihtkohaks ühika - 16 minuti pärast avatakse juba uksed ju! Tõsi, meie sõit kestis veidi kauem, sest pidime vaatama üle veel Tsirguliina (mida ma olin unes näinud - jabur!) ja Sangaste lossi ja siis olime juhuslikult sattunud kõige ägedama teelõigu peale Urvaste kiriku tõusul ja see oli tore, sest kursavend oli hommikul miskit ühest kuulsast postiljonist maininud ja nüüd me olimegi siinsamas. Noja siis me olime juba Tamme-Laurist kiviga visata ja loomulikult põikasime ka sealt läbi, sest mu reisikaaslase jaoks oli see uus kant. Päike oli loojumas ja õhk oli karge, väga kena lõpetus meie eksprompt-eksursioonile.
 |
| Tamme-Lauri tamm |
Seal kaugel ilusal lõunamaal, Valga, Võru ja Põlva maakondade ristumispaiga lähedal, hakkas talv taas end meelde tuletama. Lumi oli maas ja tee oli jääs - küll oleks tahtnud ringi vaadata hämarduvate kuplite vahel, aga libedate kurvide tõttu ei olnud see eriti võimalik. Jõudsime Kanepisse ja ennäe imet - päike loojus teist korda, nüüd juba tuliroosana - imedemaa, see talvine lõunamaa! Võttis mul lausa pea pööritama ja ajas suunataju sassi, nii et ma oleks täitsa teises suunas tahtnud minna, kui targemad massinad ja suunaviidad oma rida ei oleks ajanud. Igatahes kuuletusin neile ja saime turvaliselt ka Soodomast mööda. Põlvast ostsin veel mõned toidukaubad ja ma imestasin jälle, kui kannatlik võib üks kaasreisija olla. Väga võimalik, et see jääb ka viimaseks korraks, kui keegi mulle kaardilugejaks tuleb, sest otse punktist A punkti B ma tõesti ei viitsi sõita, eriti peale kahekuulist 'karantiini'.
Kell oli kuus läbi, kui lõpuks oma armsa Nooruse ühika ette keerasime. Ka siin, viimased meetrid enne finišijoont, oli mu tubli suksu naelkummidest ja võimsast veost abi, sest tee kõik lohud ja mühud olid jää ja vee ja lume all. Kui tavaliselt olen ma esimene, kes kaugelt kohal, siis seekord olid kõik mu toanaabrid juba end sisse jõudnud seada. Esimese õhtu muljetamine oli juba täies hoos ja selgus, et ma ei olnudki ainus, kes pikalt põdes. Nii et saab see näha, kes meist kõige rutem täiesti terveks saab. Igatahes on hea algus tehtud, kodust teki alt välja saadud ja sessile kohale sõidetud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar