Oleme me ikka õigel teel?

Tänane hommik oli kuidagi eriti raske, energiat ega tahtmist polnud raasukestki. Esimese tunni tiksusin vaikselt portfoolio loengus ära, aga olemine muutus veelgi raskemaks - kuidas ma kõik need praktikatunnid küll ära teen ja kompetentsid tõestan..? Ebareaalne selle aastaga valmis jõuda!

Vedisin end kuidagiviisi kasvuhoonesse, kus toimus äärekivi paigalduse teoorialoeng. Tunnike hiljem võisime õnneks teha kohvi- ja saiakesepausi, mille suhkrulaks aitas natukenegi eluvaimu sisse saada. Taevas oli pilves ja sadu tulemas - kivide panekuks oli see muidugi märksa meeldivam ilm kui eilane kõrvetav kuumus. 

Ma ei olnud ainus, kellel mott maas ja jõud otsas - eks see päike oli meid kõiki soodaks küpsetanud. Tegime terve kambaga lollakaid vigu ja tobedaid liigutusi, aga kuidagiviisi ikkagi lõpuks oma äärekivid ilusasti L-kujulised paika saime. Lisaülesandena pidime ehitama august väljatulemiseks korraliku trepi, mis tõmbas tänasele tujutule koolipäevale kenasti ja luuleliselt joone alla. (Tõsi, mina rohkem koristasin platsi kui ehitasin, aga abiks ikka.)

Täppistöö 35-kilose äärekiviga (kursaõe pilt)

Ontlikud äärekivid

Kuidas väljuda august? (kursaõe pildid)

Vihmasabin oli möödunud ja päike väljas, tuppa istuma jääda polnud lihtsalt võimalik. Panin RMK otsingusse vaatetorni, valisin välja Valgesoo oma ja istusin autosse. Mis ikka ühe naisterahva tuju paremaks teeb, kui mitte väike shopping? Astusin läbi Mooste villakojast ja varusin külmaks jaaniööks hääd ja sooja villakraami. Jalutasin tiiru ka ümber mõisa ja mulle väga meeldis see koht, suurest kompleksist on nii palju säilinud ja kenasti korda tehtud! Seejärel tegin väikese tankimispeatuse Ahjas, kus järjekorras minu ees seisval vanadaamil küpses peas plaan tikutulega gaasiballooni leket kontrollida. Armas tanklateenindaja jäi siiski professionaalseks ja andis prouale sõbralikult nõu kasutada kontrolliks midagi turvalisemat, nagu näiteks seebimulle. Kui jäime teenindajaga kahekesi, julges ta siiski natuke naeru välja lasta - no täna ei ole kõige briljantsemate mõtete päev!

Valgesool olin üksinda, rahus ja vaikuses - terve torn ja raba ainult minu päralt! Kribinal-krabinal mööda metalltreppi (sic!) üles ja võikud välja. Lõuna söödud, check-in tehtud, tulin alla tagasi ja siirdusin rajale. 1.9km läks nobedasti ja just siis, kui rabast väljusin, saabus auto uute matkajatega. Super ajastus! 

Päike võttis ka läbi pilve

2019. aastal valminud Valgesoo vaatetorn

Vaade Valgesoo vaatetornist rabale

Kell oli endiselt vähe, seega võtsin uueks sihtpunktiks Ahja jõe ürgoru. Olin ju seal ennegi käinud, aga ala suur ja lai, küll avastamist jätkub. Mõnus pooletunnine jalutuskäik metsas oli ka väga ilus, nii et puhata said kõik silmad-kõrvad ja hingekene. Sääskede eest varjus autos istudes sõin ära teise võikupoole ja sisestasin mapsi Räpina. Kõrvaliselt metsateelt jõudsin peagi pisikesele külateele ja üsna varsti pärast suurele teele keeramist märkasin põnevat teeviita ja pöörasin jälle ära põlluvahele. See tee viis nimelt ühe veskini, mis asus ühe silla ääres, mis oli tegelikult üks päris kuulus sild. Juhuseid ju ei ole ja niimoodi poolkogemata-meelega juhatati mind otse Otteni veski ja Siimu sillani. Loomulikult ei tahtnud maps minu kõrvalepõigetest midagi kuulda ja püüdis mind järjekindlalt kõige otsemat radapidi Räpinasse viia, hoolimata minu järjest süvenevatest kahtlustest, kas me oleme ikka õigel teel? :P Üle silla ja läbi ohtliku kuru ma mapsi järgi siiski ei sõitnud, ainult jalutasin ja tegin Viimse reliikvia radadest mälestuseks mõned pildid.

Siin leidis oma õnnetu otsa ootusärevil peiu Hans von Risbieter

Tagasiteel õnnestus mul ka loomi näha - üks kassike istus kraavis, üks kitseke mugis puudesalus ja üks mägrapoiss kappas nii kiiresti, kui tema lühikesed käpad võtsid üle tee kollasesse rapsipõldu peitu - linnalapsele rõõmu kui palju! Tore, et mõnikord on hoopis õhtu hommikust targem :)