Kuna eelmise kevade üks-kord-elus puhkusereis Atlandi keskele Assooridele läks korooniliselt nihu, siis sel aastal otsustasin proovida oma õnne erinevate Vaikse ookeani saartel. Ja et reisuplaan liiga üksluine ei saaks, toppisin 26 puhkusepäeva sisse võimalikult palju üksteisest võimalikult kaugel olevaid unistuste sihtkohti. Vutike vajab seekord eriti palju varbahoidmist, et see hullumeelne poolümbermaailmareis tal ikka õnnestuks...
Esimene postitus tuleb teile Los Angelese lennujaamast. Selja taga on pikk vastlaliug marsruudil Tallinn-Helsingi-New York-Los Angeles ja peab ütlema, et reisu stardipauk oli paljutõotavalt pinev. TLL-HLL pidi väljuma kell 15.20, lennukis öeldi, et peab 5 mintsa ootama, aga ka 20 minutit hiljem ei olnud me kuskile liikunud. Eelmise õhtu tuul ja lumi õnneks päris tormiks ei paisunud, aga ju siis pisut ikkagi takistas. Teoreetiliselt oli veel täiesti võimalik jätkulennule jõuda, lend ise ju vaid 20 min, New Yorki väljumas kell 17.00, nii et ma olin kõigest mõõdukalt ärevil. Kümmekond minutit hiljem saime lõpuks siiski õhku tõustud. Kapten lohutas siseraadios, et kõik reisijad oodatakse järgnevatele lendudele kenasti ära ja muretseda pole vaja.
Muretsemiseks polnudki aega, sest Vantaale jõudes oli tarvis joosta ühest terminali otsast teise ja väravas veel takkapihta juhuslik turvakontroll läbida. Aga lennukile mind lubati ja meeldiva üllatusena oli minu kõrvalkoht tühi - nii sain mõnusasti üle kahe koha laiutada. Vaevalt sain rõõmustada-lõdvestuda, kui siseraadios jälle teadustama kukuti: meie teraslinnu A330-300 logiraamatust on mäherdune tehniline vidin märkimata jäänud (philange?) ja oleks hea see enne starti ikka üles leida. Küllap olid kõk reisijad sama meelt ning nautisid rahulikult sügavroosat päikeseloojangut kuni philange üles leiti, üles kirjutati ja meid üles taevasse lendama lubati.
Ohjummel... New Yorki jõudsime plaanitust pea pool tundi hiljem ja et veelgi lõbusam saaks, siis seisime pidulikult lennuki vahekäigus ka veel igavikuliselt kaua. Terminali koridoris hõikus töötaja jätkulendajaid enda juurde ja ulatas oranži expresspääsme, mis tuli välja eriti abiks ei olnud, sest passikontrollis karjus iga julgestustootaja erinevat juttu, kus nende meelest too expressputka asuda võiks ja nii me teiste eestlastega koos eri putkade vahet jooksime. Esimene, kuhu meid suunati, oli täitsa vale ja sinna võeti ainult ratastoolireisijaid. Enne seda selgust jõudsime hulga aega seal muidugi sabatada. Õnneks on eestlased rahulolematut ja valjusti ninaette virisejat tüüpi, mis pärast korduvaid turvatöötjate katseid meid vaigistada, päädis sellega, et meid järgmisse ja veel järgmisse putkasse juhatati. Lõpuks saime läbi ka ja siis oli iga mees iseenda eest-olukord. Pagasilindilt tuli võtta oma kohver ja käsitsi viia teise kaugesse ruumi järgmisele lindile (ei olnud sugugi kõrvallint, nagu Talinnas väideti). Selles punktis vaatas teenindaja mu lennu väljumisaega, mis oli u poole tunni pärast ja avaldas sügavat kahtlust, kas ma ikka jõuan. Pean jõudma, ütlesin mina, viskasin kohvri lindile ja pistsin joostes otsima lifti 3. korrusele väravatesse. Sest et ühenduslend on neil JFKs miskipärast nii armsalt korraldatud, et sa pm lähed algusruutu teiste lendajatega tagasi! Jooksin nagu jaksasin (noh.. eriti ei jaksanud, vorm on pigem vormitu..), lehvitasin oranži lipakat ja karjusin rada vabaks! Õnneks turvatöötajad mind pikali maha ei murdnud, teised reisijad lubasid mind turvakontrollis ette ja pärast läbivalgustust toppisin tossud jalga, krahmasin oma kodinad näppu ja panin punuma värava nr. 32 poole. Mis nagu arvata võite, asus mitmetest treppidest üles-alla (põlv läks paigast, karjatasin valust ja ehmatasin kaasreisijaid, vabandust) ja ebaloogilises järjekorras kaheksanda terminali kõige tagumises otsas! Värava nr. 34 juures kuulsin final calli oma lennule, lisasin valust hoolimata tempot ja igaks juhuks karjusin juba kaugelt - ma tuleeeen!!! Eelviimasest reisijast sain hetkeks mööda, jäin veel kaasmaalase eest paluma, et ta on ju ka teel, aga teenindaja tõmbas ukse kinni ja kõik. Olingi viimane, kes lennukisse jõudis! Potsasin istuma enamvähem õigele kohale ja algas 19-tunnise retke viimane, 6-tunnine jupp. Ka selles lennukis nimega Airbus A321, tahtis kapten sõna võtta ja hoiatada, et rihmad võiks terve lennu kestel peal hoida - veits tuuline saab olema. Ohh.. oli tõesti: oli kut treppisõidetud kruusatee! Ma olin suht läbi ja väsinud juba, süda õnneks pahaks ei läinud, aga minu suurim hirm kogu selle ettevõtmise juures - rahutud jalad-käed-ja-kõik-muu - hakkas endast nüüd märku andma. Mul oli oma pinginaabritest nii kahju, nad vist arvasid, et mul on krambid, iga viie sekundi juures midagi viskles ja tõmbles. Kuus tundi tundus topelt pikkusega, aga lõpuks sai ka see läbi ja pisut peale südaööd maandusime L.A-s.
Minu sisetunne ütles mulle, et mine igaksjuhuks pagasilindi juurest läbi - kuigi kohver pidanuks otse Honolulusse saadetama, jõudsin ju lennukile nii hilja, kas see üldse peale sai? Selgus, et õnneks sai küll, aga visati L.As ikkagi välja - pidin nüüd nuputama hakkama, kuhu ma selle oma vabal hommikul jätan, kuna pagasihoidu ju lennujaamas ei ole enam ja ära anda sai seda alles 4 tundi enne lendu. Nojah, sellele mõtlen ma homme, nagu Scarlett O'Hara ütleks. Praegune pakiline probleem kell üks öösel oli leida takso. Nii suures lennujaamas nagu LAX ei olegi see niisama lihtne, et jalutad uksest välja ja võtad, seda võia arvata. Neil on siin taksode juurde saamiseks eraldi transfer-buss (no vabandust, mul tõesti on pool kodutööd tegemata.. et ikka huvitav oleks 😄). Ja siis see buss keerutab pimeduses eri terminalide vahel, kuni jõuab suure parkimisplatsini, kust saad järjekorras ilusti päriselt takso peale.
Minule sattus täiesti ok auto, mille juhiks oli väike kehvakese inglisshiga papi, kes isegi numbritest aru ei saanud. Sellest hoolimata tahtis ta väga suhelda ja küsis, kust mina tulen. Kui vastasin, et Estonia, Tallinn, hakkas ta vene keeles purssima oo, Tallinn, kas Viru hotell on alles? Olümpia? Pirita rand... Viru varietee?? Tartu oli ka tore! Tema on nimelt armeenlane, elab Ameerikas juba 12 aastat. Ma vabandasin, et ma eriti venet ei tönka aga vähemalt õige aadressi sain talle nüüd venekeelsete numbritega edastatud ja jõudsin ikka oma Super8 motelli paariks tunniks puhkama. Või noh mis.. eriti puhanuna ma end hommmikul küll ei tundnud, sest 4-tunnine öö möödus voodis, mis asus kahe müriseva agregaadi vahel, millede programm oli ilusti täpselt vahelduvas rütmis - üks lopetas, teine alustas.. Aga tuba ise oli puhas, korras, pesta sai, kohvi sai ka teha ja vett keeta, nii et ajas asja ära.
Hommikul ärkasin rahulikult ja otsustasin oma pagasi endaga randa kaasa võtta: teen siis ühe sihtkoha aga põhjalikult. Venice Beach ja Santa Monica kai oli see koht, kuhu ma tahtsin jõuda, ookeani äärde vahtima suuri laineid ja kohalikke inimesi. Kolmapäevane hommik hooajavälisel ajal oli selleks mõnusalt rahulik hetk. Ilm oli imeliselt päikseline aga vägaväga tuuline - minu kõrva-neeluvalule see ilmselt head ei tee, aga mähkisin kõik oma kolm salli endale ümber ja rühkisin vapralt rannatee läbi.
Randa jõudmiseks oli mul aga tarvis transporti ning veidra taksokogemuse järel otsustasin lõpuks ära proovida Uberi. Laadisin äpi alla, regasin kaardi ära ja tellisin massina kohale. Paari minutiga oli Subaru Crosstek ukse ees ja armas Trevori-nimeline noormees tõstis mu kohvri pagassi.
Kohmetult märkisin talle, et tead - mul on see esimene kord, ma päris täpselt ei tea, kuidas see kõik käib.. Ta oli nii tore ja sõbralik, seletas kõik ära, et juba makstud, kõik toimib, ma ainult nautigu sõitu. Jutustasime palju, tema pärit Filipiinidelt ja teeb seda muu äri kõrvalt, et sattuda paikadesse, kuhu muidu asja poleks - no oli meil alles vaimne klapp, ma ütlen! Küll ta komplimenteeris mind, et nii lahe, et üksi seiklen ja ta lausa kade, tahaks ise ka mööda maailma ringi rännata. Igatahes väga meeldiv esimene kord, nii et hiljem lennujaama minekuks oli julgus olemas ja nii sain veelkord Uberdada - siis juba E-klassi musta mersuga, millel juhiks hoopis teistsugune, vaikne hiina poiss Bo, kes minu valesti vaadatud terminali-infost hoolimata nurisemata mind kenasti õigesse terminali toimetas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar