Õigest ajast õige pisut hiljem tuligi suur hall mürakas ja võttis minu ning veel 26 inimest peale. Meie giid Paul ei olnudki üllataval kombel põliselanik vaid amatöör, ehk et suurest Hawaii-armastusest kolis ta pärast laste täiskasvanuks saamist saarele ja jagab siin oma armastust edasi.
Ekskursioon kestis terve päeva, tagasi jõudsime alles õhtul kell seitse. Võite vaid ettekujutada, kui palju infot minu kõrvade vahelt läbi voolas; kuna see oli pikitud vahvate vanaisa-stiilis magedate naljade ja väärt külastussoovitustega, siis oli õpikeskkond lahe ja rõõmus. Mõned killukesed teilegi:
* Hawaiil on 8 saart + 1 merest kerkimas.
* Tähestikus on 12 tähte ja ülakoma.
..ja kahurikuulipuud 😲
* Näitas 3 hiidmuna ehk radareid kõrgel mäel, mis teatasid esimestena Pearl Harborit rünnanud japside lennukitest; pärastlõunal ka kõige uuemat-uhkemat radarimuna.
* Viitas muuhulgas Dionne Warwicki ja Bill Gatesi kodudele ning näitas ookeaniäärset draakoninukka, kuhu Obama oma vanema tuha puistas. (Kooli, kus Obama käis, nägin juba eilsel linnatuuril. Ja kus selgus lõpuks ka Waikiki ja Honolulu vahe - see on nimelt mägede vihmaveeärajuhtimise kanal, mida ületavad sillad seovad linnad üheks. Ning et tuletõrjeautod ja -hüdrandid on siinkandis kollased, kuna see olevat suitsus viimane eristatav värv.)
Üks hetk hüüdis ta, et näeb vaala õhupurset, minu silmad seda kahjuks ei võtnud. Küll aga vedas meil niipalju, et nägime rannas lösutamas kaitsealust munkhüljest.
Lõunaks peatusime teeäärses krevetiputkas. Paul luges sõnad peale, et kui oma allergilisuses kindel pole, võtke kana. Ma olin rebel ja võtsin sirdrunipiprakrevette. Suured ja mahlased olid, olen täitsa elus. Putka taga põõsastes kohtusime mangustidega, kes olid turistidelt saadava nodiga loomulikult ära harjunud.
Külastasime jaapani budistlikku Byodo-in templit, mis oli just nädala eest saanud endale kaks kuldset fööniksit katuseharjale. Tempel ise oli muide üleni betoonist, mitte puust, kuna saarel on termiidiprobleem. Noid ma ei ole küll näinud, aga eileõhtusel jalutuskäigul ristus mu tee pöidlasuuruse prussakaga 😬
Käisime väga tuulisel vaateplatsil, imeilusas Waimea oru vihmametsa-botaanikaaias ja peatusime mõned korrad ookeani ääres. Loodus on lihtsalt imeline ja nii erinev kodusest Eestist. Kohati tuli tõesti Jurassic parki tunne peale, puud olid niii kõrged ja taimed ülilopsakad.
Nagu ütlesin, siis päev oli pikk ja kohati tekkis ikka väike ajukurnatus, aga üldiselt jäin rahule, et selle ekskursiooni kasuks otsustasin. Mulle sobis.
Jõudsime tagasi linnatuuril reklaamitud igareedese tulevärgi ajaks, mis oli aga pisuke pettumus, sest rannalt oli sellest näha ainult poolt, teine pool jäi majade varju. Läksin siis hoopis õhtukõnnile, et jalad jälle sirgeks veniks, paistes olid nad pikast istumisest nagunii. Pauli hoiatustele vaatamata astusin sisse kohalikku küpsisepoodi ja võtsin vastu pakutud prooviküpsise. Oih. Hea, et ma midagi orgaanilist ei saa Uus-Meremaa rangete reeglite tõttu kaasa võtta.. see makadeemiaküpsis oli tõesti nämma ja plekkkarbid nii ilusad!
Avastasin, et linnas oli veel üks odavpood Ross kella 22ni lahti ja lõpuks näkkas mul trikooga. Ja õmbluskomplektiga - raske koorma tõttu andis üks seljakotirihm järgi.
Siis tuli vässu peale ja tuterdasin tagasi hotelli kotile. Homse päeva plaanimine jäigi homseks.
* Sõnad lõppevad täishäälikuga.
* Praktiliselt igas Waikiki kvartalis on lähipood ABC, mis naljatledes tähendab Always Bring Cash - tegelikult sai seal täiesti normaalselt plastikrahaga arveldada.
* Küürvaala vanust loetakse kõrvavaha ringide järgi - vaha värv sõltub toitaineterikkusest, mis on eri perioodidel ja paigus (suvi vs. talv) erinev
* Kõik puud on saarele kusagilt mujalt toodud, sh imekaunis aafrika tulbipuu:
Ja vikerkaarepuu, mida nägime vahetult enne päeva esimest vikerkaart Dole ananassiistanduses.
Ja turisti-ananassipuud..
..ja vorstipuud...
..ja ahvileivapuud...
..ja banaanipuud..
Paul rääkis meile ka isiklikke ja traagilisi lugusid seoses Hawaiiga, mis oli üllatav ja imetlust väärt - ameerikaliku keepsmiling'u asemel midagi siirast ja ehedat. Üldse tundus ta olevat huvitav inimene: sõjaväelase taustaga Bostonist pärit 70-aastane leskmees, palju reisinud, tundis maailmapoliitikat ja baltikumigi.
* Rääkis kurva loo leprosooriumist Molokai saarel ning soovitas parimat raamatut, mida Hawaii ajaloost lugeda.
* Rääkis kurva loo leprosooriumist Molokai saarel ning soovitas parimat raamatut, mida Hawaii ajaloost lugeda.
* Näitas 3 hiidmuna ehk radareid kõrgel mäel, mis teatasid esimestena Pearl Harborit rünnanud japside lennukitest; pärastlõunal ka kõige uuemat-uhkemat radarimuna.
* Viitas muuhulgas Dionne Warwicki ja Bill Gatesi kodudele ning näitas ookeaniäärset draakoninukka, kuhu Obama oma vanema tuha puistas. (Kooli, kus Obama käis, nägin juba eilsel linnatuuril. Ja kus selgus lõpuks ka Waikiki ja Honolulu vahe - see on nimelt mägede vihmaveeärajuhtimise kanal, mida ületavad sillad seovad linnad üheks. Ning et tuletõrjeautod ja -hüdrandid on siinkandis kollased, kuna see olevat suitsus viimane eristatav värv.)
Üks hetk hüüdis ta, et näeb vaala õhupurset, minu silmad seda kahjuks ei võtnud. Küll aga vedas meil niipalju, et nägime rannas lösutamas kaitsealust munkhüljest.
Lõunaks peatusime teeäärses krevetiputkas. Paul luges sõnad peale, et kui oma allergilisuses kindel pole, võtke kana. Ma olin rebel ja võtsin sirdrunipiprakrevette. Suured ja mahlased olid, olen täitsa elus. Putka taga põõsastes kohtusime mangustidega, kes olid turistidelt saadava nodiga loomulikult ära harjunud.
Külastasime jaapani budistlikku Byodo-in templit, mis oli just nädala eest saanud endale kaks kuldset fööniksit katuseharjale. Tempel ise oli muide üleni betoonist, mitte puust, kuna saarel on termiidiprobleem. Noid ma ei ole küll näinud, aga eileõhtusel jalutuskäigul ristus mu tee pöidlasuuruse prussakaga 😬
Käisime väga tuulisel vaateplatsil, imeilusas Waimea oru vihmametsa-botaanikaaias ja peatusime mõned korrad ookeani ääres. Loodus on lihtsalt imeline ja nii erinev kodusest Eestist. Kohati tuli tõesti Jurassic parki tunne peale, puud olid niii kõrged ja taimed ülilopsakad.
Nagu ütlesin, siis päev oli pikk ja kohati tekkis ikka väike ajukurnatus, aga üldiselt jäin rahule, et selle ekskursiooni kasuks otsustasin. Mulle sobis.
Jõudsime tagasi linnatuuril reklaamitud igareedese tulevärgi ajaks, mis oli aga pisuke pettumus, sest rannalt oli sellest näha ainult poolt, teine pool jäi majade varju. Läksin siis hoopis õhtukõnnile, et jalad jälle sirgeks veniks, paistes olid nad pikast istumisest nagunii. Pauli hoiatustele vaatamata astusin sisse kohalikku küpsisepoodi ja võtsin vastu pakutud prooviküpsise. Oih. Hea, et ma midagi orgaanilist ei saa Uus-Meremaa rangete reeglite tõttu kaasa võtta.. see makadeemiaküpsis oli tõesti nämma ja plekkkarbid nii ilusad!
Avastasin, et linnas oli veel üks odavpood Ross kella 22ni lahti ja lõpuks näkkas mul trikooga. Ja õmbluskomplektiga - raske koorma tõttu andis üks seljakotirihm järgi.
Siis tuli vässu peale ja tuterdasin tagasi hotelli kotile. Homse päeva plaanimine jäigi homseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar