7.12.1941 oli üks mitmetest koledatest päevadest sõdade ajaloos, kui jaapanlaste ootamatus rünnakus Pearl Harborile hukkus üle 2400 ja sai haavata üle 1200 inimese. See sündmus ajendas Ameerikat järgmisel päeval ametlikult II maailmasõtta astuma. Praegugi kasutusel olevas sõjaväebaasis on sellele sündmusele pühendatud suur memoriaal erinevate väljapanekutega, mõned tasulised, teised tasuta. Minul oli plaanis sõita üle vee, põhjaläinud USS Arizona kohale rajatud kauni mälestushoone juurde.
Broneeritud aeg paadile oli mul 14.15. Küsisin infolauast teed sinnani ja sain vastuseks ootamatult, et paadid ei sõidagi - tuul on liiga vali. Küll aga võin ma oodata, et ilm leebuks ja merevägi jälle randuda lubaks. Mh, see info oleks ju võinud olla kodulehel, eriti arvestades seda, et ka eile olla sõidud pärast 11st peatatud. Nojah. Olin juba siin, nii et tutvusin väljapanekutega ja tegelesin blogiga.
Kella kolmeks oli selge, et jahti ei tule - tuule kiirus on 37 miili tunnis ja sõiduloa saamiseks oleks pidanud see olema alla 30. Pooleteise aasta jooksul olevat see koigest kuues kord, mil paadid seisatakse, lucky me. Sättisin end tagasi linna, seekord tavalise bussiga. Pilet bussile nr 20 maksis 3 dollarit ja selle raha eest sain veel ühe ekskursiooni. Otsustasin veidi varem maha tulla ning jalutades ka Honolulu-poolega tutvuda.
Nägin ära väärika valitsushoonete piirkonna, misjonimaja ja jätkasin siis kõrvaltänavaid mööda kõndimist Walmarti poe suunas.
Kontrast vanade madalate tööstushoonete ja nende taga kõrguvate luksuslike pilvelõhkujate vahel oli meeletu. Ja siis, ühest prügikonteinerist möödudes nägin koletut vaatepilti: konteineri ja maja vahel oli tühi ratastool, mille ees pikali selili maas poolpaljas vana kodutu mees, käed ülal üle pea, kange ja liikumatu, nii et ma polnud lõpuni kindel, kas ta veel hingas.. Mõtlesin hetkeks, kas peatuda, kuid seekord jätkasin teed, palun vabandust. Ma ei ole kindel, et minust oleks abi olnud..süda jäi küll kripeldama. Ohh. Siin linnas on nii-nii palju hädas inimesi tänavatel, mõni kerjab, mõni magab, mõni üritab oma annetega teenida. Kiirteedealustele kodututele on lausa hakatud kokkupandavaid väikemaju püstitama, mida tavaliselt katastroofipiirkondades kasutatakse.
Rikkale ameerika ja aasia turistile on siin elu võimalikult mugavaks tehtud, kõik eluks ja puhkuseks vajaliku leiad hommikumantlis jalutuskäigu kauguselt hotellialustest butiikidest. Tõenäoliselt on see nii mujalgi kuurortides, lihtsalt mina ei ole neisse varem sattunud. Hotelliketi Hilton kohalik küla on jäädvustatud mitmetes filmides, kuulsused on siin ööbinud aastakümneid. Ma ei julge ettegi kujutada, kui jõukas peaks olema, et siin endale mõnus paarinädalane puhkus lubada.
Tahaks teile kangesti panna siia videosid ka, aga miskipärast seekord ei ole see õnnestunud. Üks vahva oleks olnud õhtusest rattaretkest, milles osaleti kõikvõimalike ühe-, kahe-, ja kolmerattalistega. Kaks ägedat sõitjat olid väike uhkusest pakatava tüdruk roosal rattal ja tillukese elektrilise üherattalise peal kipakat kokkukäivat aiatooli balansseeriv mees.
Enne hotelli jõudmist tegin veel viimase pildi kohalikust kuulsusest - Hawaii parimast laineharjal ratsutajast Duke Kahanamokust, kelle ausammas püstitati vastuoluliselt seljaga ookeani poole, mida mitte kunagi teha ei tohi.
Selline ta siis saigi, minu reisi esimene pikem jupike ja Hawaiiga tutvumine. Loodan väga, et saan kunagi siia pikemaks tagasi tulla. Seniks aga ütlen jällenägemiseni: kolmas vikerkaar saatis mind lennukile Sydney poole teele 🌈🌈🌈🗺🛫
*aitäh, Hawaii
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar