10

Avastasin sel nädalal oma suureks üllatuseks, et mul on täna üks ümmargune juubel - sellest on nüüd täpselt kümme aastat, mil ma tegin oma esimese blogipostituse. Õppisin sel ajal hoopis teisel erialal ja olin äsja alustanud kaheksa kuud kestvat Erasmuse-nimelist seiklust Milaanos. Just nii, nagu praegugi, istusin ma ühikatoas ja üritasin võimalikult värvikalt edasi anda kõiki neid mõtteid, tundeid ja läbielamisi, mis mu õpingutega kaasnesid. Räägivad, et elu liigub spiraali mööda ja ajalool on kombeks korduda - hetkel tundub see vägagi tõsi olevat.

Homme on selle koolinädala viimane päev. Minu seina taga ühisruumis on põrand kaetud okaspuuokstega, mille mu usinad kooliõed-vennad õpetaja külmakapist välja nurusid. Nad uurivad luubi-äpiga kadakate soomuseid ja männiokaste õhulõhesid ning üritavad paaniliselt aru saada, milline neist kõikidest okaspuudest on kõige sinakama tooniga. Imetlusväärne, aga minu lühimäluga ei ole mõtet topelttööd teha. Midagi ehk veebruarini püsiks, aga arvestades kõike muud, mida ma oma peakoluga vahepeal meeles pean pidama ja juurde õppima, ei tasu riski.

Selle aasta november on olnud kiire ja huvitav kuu, aga pidev uue info, emotsioonide ja inimeste paljusus on mu üsna ära kurnanud. Vaheldumisi kahe kontori vahet joosta, pea nädalane komandeering, jälle töö ja sellele kõigele lisaks otsa veel koolinädal, on olnud 30  päeva peale päris  tihe andmine. Päevasel ajal pole nagu õue saanudki. Täna aga õnnestus mul näpistada  tundide vahel üks väike hetk ka iseendale ja kasutasin selle kohe ära ümbruskonnas ringi sõitmiseks. Vaatasin üle Piusa koopad ja käisin ära Obinitsas, kus oli üllatavalt tihe veokite liiklus, et lausa imelik hakkas - kust nad tulid ja kuhu nad läksid, mina ei tea. Ilusaim hetk aga oli ühel kõrvalisel külavaheteel, kus põllul nosisid viis kitsekest rahus lõunat süüa.

PS: Kui kõik läheb plaanipäraselt (Jumal, ära naera nii kõva häälega midagi!), siis saate järgmisel aastal juba uusi Erasmuse-sarja lugusid nautima hakata.