Kas oli asi suures elevuses, pikas koolipäevas või kahe silma vahele jäänud koduste ülesannete südaööni vormistamises - kes seda teab. Tõsiasi oli aga see, et eile öösel me toanaabriga und ei saanud, ainult vähkresime küljelt-küljele teineteise võidu. Hommikuks oli olemine üsna loppis, aga turgutasime end kohvi ja superpudruga vähe kobedamaks ning koperdasime koolimajja.
Alustuseks kuulasime auhindadega pärjatud noore meistri nõuandeid müüriehituse kohta. See oli väga põnev ja ma ei jõua ära oodata, millal telliste ja õppemördiga möllama saab hakata! Seejärel aga oli taaskord aeg tuvastada okaspuid ja nii nagu arvata võis, polnud eilsest kahest tunnist peaaegu midagi meeles. Järgmisel koolinädalal veebruaris tuleb suur test, õpetaja torkab nummerdatud oksi järjest pihku ja meie asi on paberile numbri taha õige nimi kirjutada. Ilma igasuguste abivahenditeta, peast :O Ma tõesti ei tea, kuidas ma selle tehtud saan...
Pärast lõunat ajasin oma tutikad talvised tööriided selga ja läksime õuehalli istutusalasid rajama. Õnneks ei olnudki seal nii väga külm ja paksu jope sai nagisse jätta. Meile anti kätte aianurga kivisillutise plaan, millele märkisime hunniku riste ja ülesandeks oli kõik need ristid päriselt maha märkida. Üsna keeruline, peab ütlema. Nõudis kõvasti arvutamist, mõõtmist ja uuesti mõõtmist (nii paberil kui liivaplatsil) ning seejärel võimalikult täpselt vaiade maa sisse toksimist õigele poole mõõdupunkti. See viimane oli algul ikka päris segane värk, aga lõpuks vist isegi hakkas kohale jõudma. Kõik see väsitas aju päris korralikult nii et rõõm varem õhtale saamisest oli päris suur.
Täna koolitöid rohkem ei tee. Tööpostkastis polnud ka kuigi pakilisi asju (mitte nagu eile), seega arvuti läheb kohe pärast postituse avaldamist kinni ja kohe varsti teevad sedasama ka minu silmad. Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar