Loll aga järjekindel?

Istun taas Nooruse-tänava ühiselamus ja kirjutan juba kolmandat sügist järjest üles mõtteid ja juhtumisi maastikuehitaja konarlikult kooliteelt. Kuidas ma ikka veel siin olen, mina ei tea.

Udushmudu

Ausalt öeldes olen ma olnud terve suve üks laisk lohemadu: puhanud, ujunud, korjanud mustikaid ja sinna kõrvale pakkinud üht elu kokku. Ei mingit aiandust, mitte üht tundi iseseisvat praktikat ega kirjarida portfooliosse. Elu läks lihtsalt teisiti, kui mina kolm suve tagasi siia kooli tulles arvasin ja lootsin. Noh. See iseenesest ei peaks kedagi üllatama, tavaliselt see ju just nii käibki. Papi pilvepiiril muudkui itsitab ja meie peame oma plaanid jälle ümber tegema. Aga ma ei mõtle selle peale praegu rohkem, sest mul ei ole selleks jaksu ega ajumahtu. Olen siin ja kuulan, mis mulle räägitakse. Võibolla teen veel mõne koolitüki, kui vaim peale tuleb. Ja kui tuleb hoopis kiri postkasti, et rohkem parem ärge kooli meie aega ja maksumaksja raha raiskama tulge, siis on nii. Selle silla ületan siis, kui ma olen õppinud selle valmis ehitama :P 

Pühapäevane sõit kooli oli kummaline. Tundus, nagu mul ei olekski sihti kohale jõuda; teadmist, kuhu ma teel olen. Lihtsalt sõitsin. Edasi ja mõnikord ka tagasi, mööda tuttavaid ja tundmatuid teid. Rallida sai Põlvamaal mõnuga ja õnneks kedagi vastu ei tulnud. Üle tee ka ei jooksnud. Kanepis läks lõpuks kõht tühjaks, võtsin poest vorsti ja sõitsin esimesse ettejuhtuvasse metsatukka hommikupudru jaoks mustikaid korjama. Tore, kui mõnikord hea mõte õigel ajal pähe tuleb! 

Õhtu veetsin üksinda. Minu toanaaber on Erasmusega parajasti Austrias ja tavapärased boksinaabrid  olid kusagile mujale paigutatud. Kuna iga sessiga on õpingukaaslasi vähemaks jäänud, siis pandi 3. kursuseks kõik 2018. sügisel alustanud maastikuehitajad kokku. (Ma pakuks, et meid on poole vähem, kui alustades, aga uurin numbrite osas, ehk leian õige statistika kusagilt.) Hommikul sain igatahes uued boksinaabrid, nii et nüüd on jälle natuke rohkem ühikatunne.

Valikainetes ei olnud just liiga palju valikuid, st. oli vähe neid, mis võtmata jäid. Sel sessil juhtumisi vaid üks aine - masinaga puistematerjalide teisaldamine ja pinna kujundamine. Selle võrra sain ma täna varem õhtale ja homme kauem magada. Aga sessi esimesel päeval jõudsin ma siiski midagi uut ja kasulikku teoretiseerida/praktiseerida ning selleks oli puittaimede hoolduslõikus, täpsemalt said mu kääre tunda vaarikad ja mustsõstrad. Meelde jäi, et lõigata oleks kõike parem varakevadel, v.a. 2a vaarikavarred, mis tuleks lõigata kohe peale kandmise lõppu. Ja et mustsõstardel võiks olla võrdses koguses neljas eri vanuses põhioksa, kokku 12 (kolm 1a, kolm 2a, kolm 3a, kolm 4aastast). Ja et tikrite oksad on sarnase loogikaga aga oksa vanus võib ulatuda 8 aastani, ehk et proportsioon oleks kaks oksa igast vanusest, kokku 16. Ülejäänud tarkuseterad kirjutasin püüdlikult vihikusse ja telefoni üles. 

Vaarikad - enne ja pärast

Aiaveekogude rajamine tundus põnev ja vajalik, aga tänase päeva teooriatundide seisuga ütleks, et seda ma küll teha ei tahaks - ei endale, ega teistele. Vbl ma muudan oma otsust homsete praktikatundide järel. Igatahes tundus, et see on midagi kallist, keerulist ja hooldusmahukat. Kui tahta, et see äge ja ilus ja puhas oleks, vähemalt. Tõsi, nii on ju mitme muugi asjaga. Käelise tegevuse poolel saime siiski proovida membraani liimimist, mis meenutas natuke nagu rattakummi paikamist, aga väga palju suuremas mõõdus. Selleks oli tarvis leida puhas suur põrandaala, soovitavalt hästiõhutatavas siseruumis. Märkida membraanidele liimitav ala, puhastada see osa spets puhastiga, pintseldada liim membraanidele ja jätta see vähemalt 10 minutiks kuivama ja kogu edasise toiminguaja vältida liimisele pinnale astumist/kukkumist/ tolmutamist. Siis asetada kahepoolne spetsteip liimile, rullida see tihedalt kinni ja siis väga täpselt ja sirgelt toimida teise membraanitükiga samamoodi. Tükkide mõõtmed olid muidugi meetrid-korda-meetrites ja tahtsid ikka lokkima minna. Aga kuidagimoodi tehtud see sai, kontrollisime ka üle, et bassein vett peaks ja pakkisime siis selle hiigelsuure kummimati kokku.

Lõika-kleebi-niisuta

Varasem õhtu tähendab väljasõitu. Kuna eilsed kodust kaasavõetud seened olid nüüdseks vaid ilus mälestus, otsustasin õhtusöögiks metsast lisa tooma minna. Sõitmise enda pärast sõitsin väheke kaugemale kui otseselt vajalik. Eelmistest sessiseiklustest oli üks kena metsatukk ka meeles ja sealt ma oma kukekad ja liivapuravikud ära ka tõin. Töö kiire, korralik ja maitsev :)

Tudengieine

PS: Õnneks saab tänapäeval toanaabriga lobiseda ka siis, kui juhtumisi erinevates riikides viibida - videosild Räpina-Langenlois ühikate vahel toimis suurepäraselt ja muljetamist jätkus päris pikaks ajaks.