Eks(Mati)kursil

Lubatud statistikat:

2018. a. sügisel asusid maastikuehitaja eriala õppima kaks grupitäit lootusrikkaid inimesi: 33+32=55 

2020. a. sügiseks on meid alles jäänud 32: esimesest, minu grupist 19 ja teisest kõigest 13 vapraimat. 

Mitu tublit tibu 2021. aasta kevadel maastikuehitaja kutse ja direktori sooja käepigistuse saab, ei oska keegi vist praegu ennustada. Tänases portfoolio-loengus kuulsin kaasõpilaste suilt nii mõnegi 'akadeemilise' lendu tõusvat, nii et võtame rahulikult ja katsume vähemalt valikainete sessidega ühele poole saada. Kui too suvine eksprompt-eksam välja arvata, siis on mul hinded tegelikult täitsa viisakad. Võibolla õnnestub novembri-sessil kaks kolmeks venitada.. ja kui veel sügisilmad natuke inspiratsiooni toovad, saan ehk isegi mõned kompetentsi-read portfooliosse toksitud.. kes teab, kes teab!

Nagu eile juba mainisin, siis täna hommikul oli mul võimalus rahulikult iluprotseduuridele (loe: ekstra-uneminutitele) keskenduda. Teised suundusid varavalges kaevama-tassima, mis nagu hiljem selgus, masina katkimineku tõttu hoopistükkis ära jäi. 1:0 laisklooma kasuks!

Hambaid pestes avastasin peeglist, et olen käevarre õhtuse šokolaadipuru sisse vajutanud - upsi! Mõttes hakkasin juba arvutama, kui suure trahvi ma pean ühikale rikutud voodipesu eest maksma, aga siis märkasin, et šokolaad siputab. Pesin suurema uneliiva silmadest välja ja vaatasin uuesti - puuk, raisk! Mul ei ole aaaaaaastaid puukidega muret olnud, nüüd aga kahe nädala jooksul juba teine selline elukas. Noh, küllap ta sealt seenemetsast end mulle külge haakis - ei mingeid tasuta eineid, eks! Iluprotseduuridele lisandusid seega meditsiinilised protseduurid. Pärast hoolikat võidimist ja hautamist väänasin tüübi lõuad oma ihu küljest ettevaatlikult lahti ning saatsin ta ilma pikema pidulikkuseta kraanikausist alla. 

Koolipäev oli meil täna üsna lühike. Aiakujunduse tundides tuletasime meelde ringi-ruudu-kaareteemat ja alustasime kodust ülesannet - aia planeerimine arvestades funktsionaalsust ja vormi kompositsiooni põhimõtteid. Päris kinni seekord õnneks ei jooksnud ning jooni sain paberile juba päris mitu, kuigi proportsioonid ei tundnud küll õiged olevat. Vähese harjutamise viga, aga pole hullu.

Siis oli portfooliotund ja siis kiirnuudlite kiirlõuna ühikas. Päeva teiseks pooleks oli meil ettenähtud ekskursioon ühte päris aeda päris aiaveekogudega tutvuma. Ja see aed oli päris kaugel, tund aega sõitu sinna ja tund tagasi! Kõik need kurvilised ja käänulised lõuna-eesti teed, päike kuldamas sügisvärvides puid-põõsaid - kui tüütu.. NOT!!! :D Loomulikult oli mul gaas põhjas, laul suul ja pidin tükk aega sihtkohas ootama, kuni teised järele jõudsid. 

Aed oli väga kena, eri suuruses ja otstarbeks tiike lausa kolm, kahel kalakesedki sees. Korralik õppematerjal, mida teha, kuidas teha ja mida mitte teha. Külas käies vaadata tore, endale ikkagi ei tahaks. Ma ju üdini mereinimene, las laine möllab ja marutab vabalt - mis ma sest veest purki topin läbi torude ja filtrite ringlema. Kuigi, samas.. ma saan tegelikult ju lõunamaa inimestest aru.. neil ei ole seda mere-nimelist luksust kusagilt võtta, on ainult põllud ja umbekasvanud ojakesed.. siis võiks ju küll olla üks väike veesilm kehajahutuseks ja meelelahutuseks?

Väike tiik, väiksed kalad..

...suur tiik, suured kalad

Tagasiteel põikasime läbi Tamme-Lauri juurest, tegime ümber kena tammekese kätest kinni energiaringi ja mälestuseks mõned pildid. Viimati käisin siin talvel kursavend Matiga. Ja nüüd ongi tervituste koht: tsau, Mati! Tule ikka novembri sessile, koos on palju lõbusam!

Kuna päikest veel natuke jagus, ei saanud ma ju ometi otsejoonelt ühikasse sõita vaid läksin hoopis  Võrumaaga lähemalt tutvuma. Traditsioonidele kohaselt sattusin KP-sse ehk et kohta, kus mu meelest elu ei peaks olema võimalik ja sinna on jäänud/seal on alati olnud kõige kangemad eestlastest. Kusagil Antsla ja Litsmetsa vahel, Soome lähedal, on selline Šveitsi mägismaa (koos Milka-lehmadega), kus ei maksa väga kauaks suu ammuli lehmi passima jääda, sest kohati on pool teed vihmaveega mäest alla ära voolanud. Ja sellest hoolimata satud seal pärapõrgus sooluhtade-vahelisel kitsukesel savirajal vastu suure traktori ja (talle abiksoleva?) veel suurema veokiga, nii et napilt mahume üksteisest mööda. 

Ülejäänud sõit möödus viperusteta, kuigi Sännast suurele maanteele Võru poole keerates muutus tee halvemaks. Auto õõtsus nii et jää või merehaigeks - seda teed küll igapäevaselt sõita ei sooviks! Linna jõudes oli õhtu käes, seega võtsin tanklast endale ja autole kütust. Mitme patuga pooleks mugisin viimased kilomeetrikümned Räpinasse roolis bataadifriikaid ja hotdogi süüa. Õnneks oli Võru-Räpina maanteeremont peaaegu valmis ja polnud mingit muret, et pugitud patt võiks tagasi tervitama tulla :P

 

Sina, kena tammekene ja mina