Tänane päev pidi plaani järgi algama u 4-tunnise loenguga eriotstarbelistest aedadest. Panin selga tavalised riided ja siirdusin koolimajja. Esimese asjana teatas õpetaja, et teooriat ma teile lugema ei hakka - marss õue mustikapeenart kaevama, vee ja turbaga mängima! Torisesin valjult ja vandusin mõttes ning kõmpisin tagasi ühikasse tööriideid vahetama. Püksid olid toas, põlvekaitsed-kindad-jalatsid autos. Krt, läksin õue. Surusin kaitsed taskutesse (mida on püksid jalas muide hirmtüütu teha), haarasin kindad ja võtsin suuna aia poole. Parklast välja astudes tundus samm kahtlaselt kerge. Turvajalatsid unustasin, pekki küll - no mida veel. Lonkisin tagasi, teel kukkus kaitse taskust välja - kuidas, aru maisaa, sest selle sissepressimisega oli tükk tegu. Uhh. Ropendasin natuke nina alla ja vahetasin jalad ära. Aeda sisenedes kobasin telefoni järele. Netu! Persse küll, mis päev see selline tuleb, kui juba nõnda nõmedalt algab? Otsustasin loobuda jupi kõige parema suitsuvorsti järele minemast ja läksin hoopis tundi. Tuju oli sant, niiet pidasin targemaks jagamise teel seda parandada. Ohh, ei tule halb päev, lohutas kursaõde, vastupidi! Noh.. saame näha. Igatahes veidi kergem hakkas ja suundusime tööle.
Tühja kohta aianurgas tekitasime turbapeenra kultuurmustikatele, jõhvikatele, jt. hapulembestele. Kuna mul telefoni ei olnud, siis pole mul kahjuks pilte protsessist. Jagan teiega praegu kursaõe poolt tehtud kahte pilti ja homme püüan valmis peenrast ühe kenama ülevaatliku foto saada.
Esimesel pildil on näha, kuidas käib turbapätside uputamine. Küsite, miks? Seks, et poest tulevad pätsud tuhkkuivana, aga enne peenraservaks saamist on vaja nad korralikult märjaks teha. Kuivad ja kerged pätsid ei võta alguses vett hästi sisse, vaid hulbivad niisama pinnal. Seetõttu oli tarvis neile lisaraskusega pähe istuda. Igal muul juhul oleks ma ennast selle raskusena välja pakkunud, aga ausalt öeldes ei oleks ma rohkem enam viitsinud riideid vahetama minna - veetünni kukkumine tundus tänast hommikut arvesse võttes minu puhul enam kui tõenäoline. Märjaks ja mustaks ma muide hiljem saingi (ja vahetasin ka riideid), sest kuidagi pidi need rasked vettinud pätsid ju tünnist ka välja tõstma!
Teine pilt on tehtud ülevalt tünni otsast ja vaatab alla rajatava peenra peale, yours truly on kah punase nokatsiga pildi vasakusse nurka jäänud. Kuna turbapeenar on sihuke peen värk, et sealsed taimed tahavad happelist keskkonda ja spets tingimusi, siis tuli meil peenraalune muld välja vahetada. Saadud kaeviku vooderdasime geotekstiiliga, et vältida aluselise keskkonna taastekkimist, ehitasime turbapätsidest ääre ja täitsime mitme-setme traktorikoormatäie turbaga. Kastsime, tampisime, tõime turvast juurde, kordasime. Siis kuulasime Eesti parima mustika-spetsialisti välkloengut põõsaste hooldusest (meie esmaspäevane õppejõud) ja lõpuks asetasime mõned põõsad ka peenrasse. Teine grupp pidi istutama veel muid taimi lisaks ja tegema lõppviimistluse. Mustikate hooldusest jäi meelde see, et nad on väga õrnad; kärbitakse vaid noori taimi, sest suve lõpuks tekitab mustikas õiepunga; lõigata-ümber istutada tuleks kindlasti vaid kevadel mitte nagu meie koroona tõttu nüüd sügisel; ümberistutamise käigus võtta tublisti oksi maha - sest vähendatud juurekava ei jõua ju suurt põõsast toita; väetada ainult pikatoimelise spetsväetisega kevadel ja mustikale EI TOHI KUNAGI PANNA SÕNNIKUT!
Lõunapausil toas käies pidin tõdema, et seal mu telefoni ei olnud. Otsisin läbi ka auto ja kolmandat korda seljakoti, aga ei miskit. Lasin kursaõel endale helistada, aga hiljem taipasin, et kasu poleks sellest olnud - olin ta ju tunnis hääletuks pannud. No nii - kas ma ei öelnud, et sellest päevast ei tule miskit head???
Kuna tühi kõht ei seisa püsti, vaid teeb meele veel mõrudamaks, siis otsustasin hoopis sööma minna. Pubist tagasi tulles käisin korraks uuesti toast läbi ja leidsin telefoni turvalisest kohast voodi pealt, kiiruga seljast visatud riiete seast, kust ma ennegi vaadanud olin. Vastamata kõnesid oli õige mitu ja neist ühele tagasi helistades sain hoopis nii meeldiva üllatuse osaliseks, et võttis peaaegu sõnatuks. Aga sellest mõni teinekord.
Pärastlõuna algas seega juba märksa kenamalt. Kõik lubatud 20 plusskraadi olid koos päikesega kohale jõudnud ja olemine oli väga mõnus. Aiaveekogude tunnis ehitasime valmis ühe ilusa veesilmakese koskede ja purskaevuga. Sain isegi relakaga kivi lõigata - tore ja tolmune tegevus, meenutas pediküürimist :P
Lisaülesandena pakkus õpetaja välja võimaluse teha pärast koolipäeva lõppu paar praktikatundi väravapostide paigaldamist, millest ma kohe kinni haarasin. Pool tundi sõitu objektile, paar tundi privaatloengut ja matemaatilis-loogilisi ülesandeid ning oligi pikk, ootamatusi täis kolmapäev õhtusse veerenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar