Tänase postitusega tahan tervitada Johansone, sest külm selle sõna otseses mõttes on hetkel ainus, millelel ma mõelda suudan ja see laul jääb ju täiega kummitama!
Eilne külm puges mulle nii korralikult naha vahele, et õhtul magama minnes kaalusin tõsimeeli sooja pesu selga jätmist. Öö edenedes taipasin lõpuks tühjast naabervoodist teise teki peale haarata, aga ega sellest suurt tolku polnud - tunde hiljem vähkresin endiselt jäiste jalgade ja kuumava ülakerega voodis nagu kevadine lumememm. Mitmed rahutud ja segased unenäod hiljem saabus õnneks uus päev aurava hommikukohviga ja lootus terve päev soojas koolimajas mööda saata.
No arva, kas läks nii? Muidugi mitte! Tuli välja, et viinapuude lõikamiseks on just parasjagu hea aeg, sest lehed on lõpuks maha langenud ja nüüd on hea näha, kust vähemaks võtta. Mhh. Panin vetsus jälle kähku paar soojendavat riidekihti selga lisaks ja lippasin aeda teistele järele. Loeng ise oli muidugi huvitav ja kasulik, tund aega paigal seista polnud siiski just mõnus. Pärast teooriat saime loomulikult ka ise käärid pihku võtta ja lõikama hakata, aga kuigipalju sooja see ei andnud. Nii juhtuski, et kolmetunnise kõhvitsemise järel hüppasime kursaõega autosse ja tõime poest külmarohtu, et mitte haigeks jääda. Maitea, kuidas temaga läks, aga mina järgmisse tundi igatahes ei jõudnud :P Tegelikult pidi see portfoolio-loeng üldsegi online'is toimuma ja ma tõepoolest üritasin sinna oma ühikatoast läpakaga liituda, kuid jällegi tegi elu omad korrektuurid - tund toimus siiski live'is ja klassiruumis. Ei jaksanud mina oma külmetavate koibadega nii kiiresti koolimajja koperdada ja nautisin siis hoopis pikemat lõunat.
Kaks rummist teed ja vürtsikas kanakarri hiljem, hakkas veri soontes natukenegi jälle liikuma - oligi paras aeg minna Kalmukujunduse-tundi. Seal võtsime nobedasti läbi surnuaedade eri tüübid, vaatasime pilte erinevatest kujunduslahendustest ja arutlesime kirglikult, mis kõik Eesti kalmistutel valesti on ja mida võiksime tulevikus mõistlikumalt teha, et ka selles valdkonnas kaasaega jõuda - liivaplatsile juttide vedamine võib ju zen olla, aga targem oleks ikkagi kasutada pinnakattetaimi. Kui täna proovisime põgusalt paberil kalmu eri istutusalasid õigesse proportsiooni seada, siis järgmisel korral peaksime saama seda praktikas järele proovida.
Päeva viimane aine oli õnneks kohe nii tubane, et kandiski pealkirja Sisehaljastus. Kellele ja milleks seda vaja, kus kasutatakse, kes seda kasutavad, milline on ümbritsev ruum, vajadused ja võimalused hoolduseks. Tegime ringkäigu koolimajas ja vaatasime üle, mis meil endal istutuskastides head-põnevat leidub. Kui ma enne toataimedest suurt erilist ei arvanud - peale selle, et nad võiks olla võimalikult vastupidavad ja vähemürgised toakassidele - siis nüüd ma usun, et kui mul ühel ilusal päeval natuke rohkem ja päris iseenda omi ruutmeetreid tekib, siis ma süvenen sellesse teemasse ka sutsu põhjalikumalt.
Õhtu lõpuks oli mul üllatuslikult isegi nii palju energiat järel, et võtsime boksinaabriga ette kiirkõnni poodi. See võib ju tunduda teile natuke naljakas, et mis mul sinna küll kaks korda päevas asja on, aga kui päris aus olla, siis see on üsna mõistlik eemärk, milleni siin Räpinas pimedal ja külmal ajal kõmpida - enne tagasijalutamist saab ju poes end jälle mõnusasti üles soojendada :)
 |
| Üks nukker aednikupoiss vaatamas igatsusega järele talveks kaduvale päikesele |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar