The best was yet to come*

Lehtede langemise aegu, 1

Eridendroloogia loengusse jõudes oli meie esimene küsimus: kas me läheme õue? Tuul oli terve öö akna taga plekke kolistades jõudu kogunud ja ega erilist isu pargis ringi vantsida just polnud. Ei-vastusele järgnes õnnelik ohkelaviin ja terve kursus hakkas nagu üks mees seljast vammuseid ära kiskuma :D

 Järgnevad kaks tundi kuulasime mõnusas soojas klassis üksikasjalikku juttu erinevatest puittaimedest, nende vajadustest, headest ja halbadest külgedest. Nii mõndagi sellest olime juba varasemalt kuulnud, aga eks kordamine ole ju tarkuse ema. Neljanda päeva hommikuks oli enamik meist juba pikast nädalast väsinud ja mõte ei olnud just eriti agar kaasa töötama; õnneks seisis klassi ees kooli kõige omapärasem õpetaja, kelle kiiksuga huumor annab alati mõnusa energiasärtsu sisse.

Lehtede langemise aegu, 2

Päeva keskmine osa oli ettenähtud veeta katusehaljastuse seltsis. Esimese meeldiva üllatusena toimus tund maastikuhallis, mitte lageda taeva all; teise toreda sürpriisina saime oma ülesannetega tervelt tund aega varem valmis, nii et tekkis pisuke vaba hetk iseendale hinge tõmbamiseks. 

See katusehaljastuse teema oli tegelikult päris põnev ja tekitas kohe tahtmise ise ka katsetama hakata. Ega ei pea ju kohe terve elumaja kukeharja alla panema - esialgu võib näiteks koerakuudi või väliköögi katusega mängida. Noh. Kui sul muidugi juhtub olema mõni kuut või köök.. aga.. ühel heal päeval, eks! Ja siis ei pea piirduma kukeharjadega, võib proovida ka kõrreliste või metsmaasikate või nõmmliivateega või.. Eluliselt olulisem, kui taimmaterjali valik katusel, on muidugi katusekonstruktsioonide kandevõime ja kõikide kihtide - hüdroisolatsioon, drenaaž, filter, substraat - õiges järjekorras ja korrektne paigaldus. Nende valik ja paksus sõltub muidugi taimede valikust, nii et tegelikult ei ole ühte ilma teiseta. Aga nii nagu maa peal, nõnda ka taevas - istutusala rajamisel on lemmiklillede valimine kahjuks see kõige viimane tegevus.

Katusehaljastuse näidis (kursaõe pilt)

Lisaks näidiskatuse-tükile panime hakkama ka ühe jupi kukeharjamatti. Segasime ise liivast, maitsetaimemullast ja keramsiidist kokku õhulise ja kerge kasvusubstraadi, panime sellele  aluseks drenaažimati ja kookosmati, patsutasime kogu asja vähe tihedamaks ning pistsime väiksed võrsed uude pessa kasvama. Suuremal alal oleks pildunud võrsed ühtlaselt laiali ja pärast kinni rullinud. Niisama lihtne ongi!

 Kukeharjamattijupp

Õhtused tunnid kulutasime ära sisehaljastuse peale, kus võtsime läbi 8 kõige levinumat toalillede tapaviisi - ülekastmine/kuiv õhk/vähene valgus/lohakas pinnapealne kastmine/kuuma õhu vool/ külma õhu tuuletõmbus/kahjurite ignoreerimine/istutuspoti vale suurus - ja tegime lõpuks ka midagi kasulikku ning hooldasime kolmanda korruse koridoride taimed ära. Et natuke põnevam oleks, avastas kursaõde ühelt hoolealuselt villtäi valge pesa, mille me siis kohe kenasti ka lähemaks uurimiseks mikroskoobi alla torkasime. 

Villtäi looming

 Homme hommikul on veel kolm tundi aiakujundust ja siis ongi kõik. Mis elu edasi toob - kas viimase sessi või koroonapausi - ei me ette tea.. Kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik*!