 |
| Kuremaal. 1.11.2020 |
Ühel, ja ühtlasi esimesel, üheteistkümnenda kuu päeval, jõudsin ma ühikasse üksi ja esimesena. Pelgasin veidi, et ehk on vahepeal saadetud kiri, et ärge parem üldse tulgegi, aga sisse mind lasti ja tuba anti. Paari nädala eest oli üks positiivne õpilane leitud ja ülejäänud päevased õppurid koju saadetud, aga kaugelt tulijad otsustati siiski kooli lubada. Imekombel juhtus nii, et mu toakaaslase suu pihta ei löödudki ja nii me laiutame seekord oma ühises boksis turvaliselt eri tubades.
Pärast mõnusalt vaikset ja rahulikku ööund, oli täitsa kohe rõõm kooli minna - isegi järjekordselt valesti kirja pandud klassiruum ei rikkunud tuju! Paarikümneminutilise hilinemisega alustasime kastmissüsteemide tunniga aias ja veetsime seal lõdisedes terve hommikupooliku. Soojast pesust hoolimata oli kuradi-kuradi külm. Kambapeale saime kaevatud ja tassitud ja torud maha ja maa peale veetud ning siis võiski juba sooja tuppa puljongit minna nautima. Ausalt öeldes ma kahtlen sügavalt, kas mulle midagi üldse kõikidest neist juppidest-sadulatest-klappidest ja torutangidest meelde jäi, aga kui ma peaks kunagi peenraid süsteemselt kastma tahtma hakata, siis ma otsin oma konspekti ja targemad kursavennad üles!
 |
Varjud on novembris niisama pikad, kui tilk nina otsas (Räpina vanasõna)
|
Tänase postituse pealkirja algus peitub eelmise postituse lõpus, kui septembrikuu sessi viimasel päeval alustasime väliköögi ehitamisega. (Õigemini lausa kahe erineva köögi ehitamisega). Tookord läkski nii, et alus sai valatud, plokid kokku monteeritud ja iga roju sõitis oma koju - ei mingit pitsat!
 |
Väliköök nr 1 (kursaõe pilt)
 | Väliköök nr 2 (kursaõe pilt)
|
|
Vahepealsel ajal olid päevased köögile nr 2 armeerimisvõrgu ümber mätserdanud ja saime seega asuda viimistlustöödele. Lihvisime pinna siledaks ja uurisime katse-eksitus meetodil järele, kas meile meeldib rohkem kellu ja liibiga krohvimine või pihuplätserdus-tehnika. See viimane oli küll külm ja natuke märg, aga tegelikult päris vahva. Kohati lausa ülemeelikult lõbus :P
 |
| Pardid või öökullid, kunst on kunstis kunsti näha. Üks neist on igatahes isane. Ei tea kumb. |
 |
Tundeliselt seina silitamas (kursaõe pilt)
|
Köögi nr 1 juures sai proovida ka armeerimist ja šamotttelliste paigaldust, aga kuna meid oli tunnis märksa rohkem kui esialgu oodati, siis kõike ma ise katsuda ja katsetada ei jõudnudki.
 |
| Liivakivikarva imeilusad šamotid, küll pisut seguga koos |
Õues oli päris külm ja pime, kui õpetaja meid aeda ühe varasemalt tehtud väliköögi juurde kutsus. Selle pitsaahjus lõõmas suur tuli ja tegusate kaasõpilaste poolt poe sügavkülmast toodud pätsid olid valmis küpsetamiseks. See viimane käis eriti kähku ja juba oligi meil keset musta ja jäist novembriõhtut peod sooja, maitsvat saia täis. Head asja tasub oodata ja kui ka vahepeal lootuse kaotad, siis puhu ta uuesti lõkkele - nagu allolevalt pildilt näha, on elu meeldivaid üllatusi täis :)
 |
Kauaoodatud kallikesed
|
2 kommentaari:
Võib-olla on see seetõttu, et käisin eelmisel nädalal Tove Janssonit kinos vaatamas, aga mulle meenutavad su öökullid hoopis Tutsikut ja Lipsikut :)
Aijaa - on tõesti nende moodi! Kas oli hea film, soovitad?
Postita kommentaar