Saabusin Honolulu lennujaama varakult ning sain lahke check-in tädi abiga minu lustakatele jalakestele sobivama vahekäigukoha. Hiljem selgus, et minu kõrvalolev iste oli katki ning sellest järgmine tühi - muidu puupüsti täis lennuki kohta täielik ime! Tasakaaluks laiutamisele sattus mu ette istuma hiina vanapaar, kes hoidsid terve lennu kestel oma seljatoed maksimaalselt all, nii et mu vaene nina oli surutud vastu ekraani, silmad krõllis ning kaelapadja jaoks polnud enam mingit ruumi.
Qantase lennufirmal on täitunud 100 aastat tegutsemise algusest. Selle tähistamiseks on nad valmis saanud vahva video, milles iga kümnendi kohta on tolle ajastu stiilis lavastatud klipp, mis tutvustab üht osa lennueelsest ohutusjuhendist, lisades väikese ajaloolise infokillu selle perioodi lennundusest.
Süüa-juua anti hästi ja vahetpidamata; lisaks sellele mugisin filme vaadates hirmu ning agarusega makadaamiapähkleid, mida ma lihtsalt ei saanud kaasa ostmata jätta! Kuna neid Hawaiil kohapeal kasvatatakse, siis on neid kõikvõimalike maitsestustega ülekülluses saadaval. Eriti maitsesid mulle soola-meerösti ja ananassi-kookose omad. Õnneks oli lennuki A330-300 kõige strateegilisem koht, nimelt kemps, meeldivalt avar ja neid oli mitu. Üks isegi ratastoolireisijatele!
10 tundi möödus üllatavalt kiiresti, mille jooksul jõudsin ära vaadata kolm filmi. Esimene valik oli Hawaiist inspireeritud klassika "From here to Eternity" - olles just äsja käinud seal rannal, sõitnud mööda sellest sõjaväeosast ja külastanud Pearl Harborit, läks see kaunis lugu kuidagi eriti hinge.
Teiseks filmiks oli värske seiklusfilm "Amsterdam", mis oli hea ajaviide, aga ei midagi rohkemat.
Kolmandat valides mõtlesin sihtkohariigile ning otsustasin ära vaadata "Kõrbekuninganna Priscilla seiklused". Lahe ja südamlik roadmovie, mis nagu hiljem selgus oli samuti väga ajakohane - Sydneys oli just parasjagu käimas LGBTQI paraadi ja ürituste kuu ning terve linn oli vikerkaarevärviline. Isegi Uberi autode ikoonid rakenduses.
Sydney lennujaamas piiriületuseks vajalikku saabumiskaarti oli lihtne täita ja ka kontroll läks ladusalt. Minu kohver jõudis kenasti kohale, aga kolme karu pagasisilt oli teel ära kadunud. Ka tekkis mul siin Uberiga väike segadus: kuigi sain kinnituse sõidu kohta, siis auto saabudes oli sõiduhuvilisi juba kaks. Kas oli minu wifiühendus katkenud või juht tegi lihtsalt topeltreserveeringu, ei oska öelda. Igatahes kutsus ta ise mulle asendussõiduki ja ma sain ikkagi ilusti hotelli.
Teel sinna toimus minuga midagi kummalist, mis ajas pea valutama ja südame pahaks. Ma tundsin füüsiliselt oma ajupoolkerasid võitlemas ja kohanemas vasakpoolse liiklusega! Et asume nö. valel pool teed, et juht on minu suhtes paremal, et ma ise istun autos "valesti". Väga veider, ma ei mäleta, et mul varem Aasias sellist jama oleks olnud..muidugi tollest ajast on ka palju aega möödas ja minule aastaid ning tervishädasid kogunenud.
Ultimo piirkonnas asuv Glasgow Arms majutusasutus oli lihtne kohake pubi juures, milles ometi kõik vajalik olemas. Isegi hall Forester seisis maja ees juba valmis 😯 Toas oli oma kööginurgake, kus sai kohvi ja röstsaia teha, külmkapis leidus piima/saia/mahla/võid ja laual hommikuhelbeid. Toa number oli minule sobivasti 11, asus teisel korrusel ja lahke noor aussie - just selline, nagu telekast nähtud - võttis ja vinnas mu raske kohvri mulle üles tuppa. Sain temaga ka kaubale kohvri hoiu osas kuni ärasõiduni, nii et võisin rahulikult järgmise päeva plaane tegema hakata. Kui lennukis mõtlesin veel õhtusele jalutuskäigule minna, siis pärast pesu tahtsin ainult pehmesse voodisse pugeda ja seda ma tegingi.
Hommikul ärkasin varavara, otsisin välja ühistranspordi infoäpi (Opal) ning pärast einestamist lugesin kohvrile sõnad peale korralikult käituda ja astusin õue. See on nii armas, kuidas eestlane, sõltumata oma erakondlikest eelistustest, kipub reisides ikka ara unustama, et maa ei olegi lame 😆 Ronisin mäest üles keskuse suunas, ostsin sõidukaardi ja otsisin äpi abiga valja kiireima marsruudi Taronga loomaaia suunas. Hiinalinnast mööda, George'i tänavat üles, panin kõrva taha Jaapani juustukoogipoe asukoha, klõpsutasin mõned pildid ning istusingi linnaliinibussile nr 100. Vähem kui 4 raha eest sain ka natuke linna näha ning poole tunni parast astusin juba loomaaia ilusast väravast sisse.
Kaks tundi kulus märkamatult kiiresti ja et natukene veel linna näha, suundusin praamile. Piletihind - 6,5 dollarit, vaated praamininast ooperimajale ja linnapanoraamile - hindamatud.
15 minutit hiljem olin juba kesklinnas Circular Quay sadamas ja võtsin järgmiseks ette tee botaanikaaeda. Teadsin, et kusagil siin peaks olema ka üks kohalik konservitehas, mis näeb välja nagu kindlus ja on seest muusikat täis. Jälle mäest üles ja natuke alla ja seal ta oligi - vana ning uus, harmooniliselt kokkuehitatud, et muusikatudengitele võimalikult häid tingimusi pakkuda. Astusin konservatooriumi sisse. Kontserte ei kostnud parasjagu toimuvat, nii et jätsin siis lihtsalt endast märgi maha, võtsin einelast lõunavõiku ning suundusin parki seda konsumeerima.
Aeg lippas armutult edasi, nii pidin minagi oma kohvri poole tõttama. Teel astusin sisse ajalehekioskisse, mõtlesin et ma ei saa ju kahjuks miljonite loosimisel osaleda, võtan kiirloto ja juhtus dejavu nr. 2 - ostsin lotopileti, kraapisin, ei võitnud ja siis..kuulen masinast võidukellasid! Ma ei saanud ju ometi valjusti kommenteerimata jätta, et see olukord on täpselt minu unes juhtunud! Ja et unes tuli sealt veel miljoneid. Võitnud vanapapist järjekorras järgmine mees küsis kohe, kas ma tema kohta ka nägin midagi, aga pidin talle pettumuse valmistama 😆 Papi oli juba enne minu kraaksatust otsustanud võidetud 10 dollarit suurema võidupotiga uude piletisse investeerida ning lubas mu üles otsida, kui tõesti miljonid kontole kukuvad. Nii et tulevik on kindlustatud - õige pea üks rikas Austraalia onu kirjutab mulle, et tahab oma võiduraha minuga jagada 🤑
Jaapani pagariäri Tetsu-onu käest haarasin möödaminnes udupehme juustukoogi, pistsin sealsamas tänavapingil pool pintslisse ja ülejäänu jätsin lennujaamasnäkiks. Minu armas kohver oli koos teiste omasugustega ilusti pubis lauataga valmis, tellisin Uberi ja asusime teele. Noh, pärast seda, kui juht mu üles leidis - siinmaal on see teenusekvaliteet kuidagi kehvem..
Check-ini sain tehtud ise masinas, kohta valida kahjuks ei saanud, nii jäi mulle keskmine iste 17B. Pagasi äraandmine oli samuti iseteeninduses: selgus, et mul on kõigest 100 grammi jagu ruumi veel suveniire osta, enne kui pean hakkama musta pesu ära viskama. Upsi! Nagu arvata võite, siis vormistasin need sada kohe peale turvakontrolli poes väikese koaala näol ära 🤣 Lisaks mängukarule olin tahtnud endale uut passiümbrist, ka selle leidsin. Kolasin veel poodides, laadisin telefoni, aga kirjutamise isu ei olnud - seetõttu jõudis ka see postitus teieni hilinemisega.. nagu ka lend Sydneyst Wellingtoni 🙃
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar