Teine matk viis mind Sünnisõnade radadele.. kui kahemõtteliselt öelda; peaks olema paar inimest, kes on minuga mõlemat mõtet jaganud -Karepa laagris voodiserval/keskkooli lõpuaktusel istudes ja öhöksa aastat tagasi unustamatul Millenniumi-tuuril. Sellest viimasest mäletan ma küll miskipärast imelikke detaile palju rohkem kui kontserti ennast. Näiteks, et sel ajal olid hirmus popid läbipaistvad kuubikukujulised patsikummid, mille ma endale H&Mist ostsin. Ja pärast poodlemist hakkas meil proovi jõudmisega kole kiire :D Või et hotell oli iidvana ja selle küttesüsteem veel vanem; õues seevastu oli meeldivalt soe ning paksu talvejopega hakkas lausa palav - käisimegi ringi, hõlmad eest lahti.
Nagu te teate, olen ma juba märtsikuust saadik Genuasse kibelenud, mustmiljon asja tuli aga alati vahele ja kannatlikult pidin ootama õiget aega. 24. mai oli see õnnelik päev, mil võisin lõpuks rongipiletilt lugeda Milano-Genova. Ja vaevalt saime loetud ning vagunis kohad sisse võetud, kui silm kinni ja lõug lahti vajus - laupäeva õhtud venivad meil enamasti ikka vääga pikale :D
Pärast meeldivat uinakut rongist maha astudes, lõi ninna soolane mere lõhn.. oli natuke naljakas tunne, tuttav ja võõras ühel ajal. Kolumbuse-kujuga plats oli sama, aga oma kunagist hotelli ma üles leida ei suutnud. Haarasime infopunktist neli linnakaarti ning võtsime suuna sadamale. Tänavad olid ikka sama kitsad ja räpased kui toona, nüüd oli siin aga veelgi rohkem tumedanahalisi - tundus, et kohalikud hoiavad sellest kandist eemale. Samm oli meil nendetagi kiire, sest..
Meri!!!!!!! Lõpuks ometi! Mis siis, et alles väike lomp tohutu hulga laevade ja paadikeste vahel, aga ikkagi! Läksime Akvaariumist mööda, kai lõppu ja istusime pingile lainete loksumist kuulama. Kuna keskpäevane päike kõrvetas halastamatult, pidime õige pea edasi liikuma. Kõndisime läbi linna, vaatasime üle Kolumbuse majakese ja Carlo Felice teatri, kus ma kunagi laulsin. Külastasime ka patsikummi-poodi ja Ruth leidis endale kolm paari pükse, mis on lihtsalt vapustav tulemus! Siis sai meil linnast ja kuumusest kõrini, otsisime teise rongijaama ja sõitsime mõned peatused linnast välja.
Nervi on See Imeline Koht, kus asub minu uus lemmik-rongijaam: platvorm kõrgel kaljul ääretu vetevälja kohal! Meri ja päike ja rongi rattad ragisemas - kui vähe on õnneks vaja :) Jalutasime edasi-tagasi otsides kohta, kus saaks merre minna. Leidsime vaid sildid, mis enda kastmise saastatud vee tõttu ära keelasid ning hulga suplejaid, kes end keelust hoolimata teravatelt kividelt meeldivasse jahedusse libistasid. When in Rome.. nagu öeldakse - laskusime treppidest-kividest alla vee äärde, vahetasime rätiku varjus riided ning mina ees, Ruth järel sulpsasime vette. Suve esimene suplus on alati meeldejääv, see kauaoodatud kallike aga absoluutselt unustamatu!
Peesitasime mõnda aega kaljunukil, vahetasime paar lahket sõna vene mammidega ja juba oligi aeg tagasi linna õhtust sööma sõita. Mul oli kinnisidee, et Genuas peame sööma mereelukaid - ikkagi sadamalinn! Heh, mõte oli muidugi hea, aga pühapäeva õhtul kell kuus ei olnud avatud mitte ükski restoran! Niisiis võtsime turgutuseks ühe võileiva ampsu ja otsisime edasi. Kella seitsme paiku naeratas meile lõpuks õnn ja leidsime imearmsa kohakese, kus olimegi esimesed kliendid. Tellisime friteeritud kalavaliku, kõrvale klaasikese majaveini ning veeretasime ilusa päeva õhtusse.
Keskööl tagasi Milaanosse jõudes sain lõpuks teada, miks mu kannatus proovile pandi - termomeeter näitas ikka veel 30 soojakraadi - 24. mai oli ilmselt selle hooaja kõige kuumem päev, päikese käes kindlasti 40 kraadi tunne. Ma oleks siin kivilinnas kuumarabanduse saanud!!!
* Roomas roomlaste kombel
3 kommentaari:
Vutt, millal sa koju tuled?
nooh, olen juba lähemal kui arvata oskad... aga veel mitte Eestis :)
ja ma vabandan, et olen oma postitustega ikka veel mai kuus, aga lihtsalt nii palju tegemisi on olnud, et ei jõua kirja panna :(
kui olen mõnda aega kodus olnud, küll siis kirjutan takkajärgi üles,mis ma veel mäletan :D
kallid sulle,
Ev
Äge :) Jään ootama!
Postita kommentaar