Ma teile kirjutan...

..üle pika-pika aja. Vahepeal olen maha saanud koguni kolme eksamiga, millest üks toimus ilma minu teadmata ja sain selle eest maksimumpunktid - niitore, niitore! Aga alustame plaanipäraste sündmuste kirjeldusega.

Kolmapäev, 27. 05. kl 13.00 - eriala eksam. Eelmisel õhtul saan smsi - eksam algab kell 11! Ohh, olgu, ärkan varem, jõuan õigeks ajaks kooli. Seal öeldakse mulle: oih, vabandust, meil läksid kellaajad sassi - no alustame siis kuldse keskteena kell 12! ---
Kavas on

1. Dalila aaria 'Mon coeur souvre a ta voix' C. St. Saensi ooperist 'Samson ja Dalila'
2. Irene aaria 'Sposa son disprezzata' A. Vivaldi ooperist 'Bajazet'
3. R. Straussi 'Morgen!'

Mul palutakse laulda ainult mõned jupid kahest esimesest, mille kestel eksamineerijad tädi ja onu omavahel elavalt sosistavad. Väikses klassis, kus distants on pea olematu, on see muide hiigla häiriv. Basta, aitäh-järgmine!, astusin uksest välja ja saatsin Marina sisse.

Umbes tunni aja pärast oli komisjon jõudnud otsusele ja meid kutsuti sisse. Õnnitleti-kiideti, pandi mulle südamele, et ma nii nunn ei oleks ja paluti sügisel sisseastumiseksamitele tulla - teile ju meeldiks meie koolis õppida? Jjjahhh.. isegi rätsepad ei hoia oma jalgu nii kõvasti ristis, kui mina oma hambaid seda sõna lausudes! See selleks. Punkte saime Marinaga mõlemad 28/30st.

Tähistamiseks-lõdvestumiseks läksime Ruthiga lõunale. Õppetund põhjamaalastele (ja kõigile mitte-veinisõpradele): kuumas kliimas kargab klaasike klaari veini kärmelt kuplisse :D Isegi kui selle kõrvale maitsvat lasanjet süüa. Ajude jahutamiseks otsustasime ka ühe jäätise pintslisse pista, pärast mida komberdasin vaaeeevaliselt koju. Kui olin esinemiskingad jalast ära kangutanud selgus valus tõsiasi, et mu mõlemal suurel varbal oli 50-sendise suurune vesivill! Mõtlesin õudusega järgmisele eksamile, mis kõigest 48 tunni kaugusel - mu vaesed vanemateta varbad...

Reede, 29.05. kl 17.00 - Schuberti laulude eksam. Kella 10-14 higistasin Arte Scenica tunnis, sealt jooksin riideid vahetamata otse eksami saaliproovi. Tegin natuke häält, tuli õpetaja. Küsisin, kas on esinemisjärjekord ka või kõik lihtsalt tulevad kella viieks ja siis vaatame. Mis kella viieks!? Eksam algab kell neli, on alati alanud! Ahah. Ma ei saanud enam midagi aru, aga kuna mul oli nii palju mõttes, vbl tõesti ajasin sassi.. Jooksin ruttu-ruttu koju, teepealt Mäkist haarasin päeva esimese ja ühtlasi ka teise eine - kaks juustuburgerit - kugistasin need kiiruga alla, käisin duši all, otsustasin oma varbaid säästa pannes jalga veidi ruumikamad saapad ning tormasin tagasi kooli.

Seal sain teada järgmised uudised:

• vahepeal vahetati eksami toimusmiskohta - minu eelnev saaliproov oli mõttetu
• eksamit võib laulda noodist - minu eelnev meeletu sõnade tuupimine oli mõttetu
• MINA ei eksinud - KÕIK õpilased teadsid, et eksam algab kell viis

---

Olin teine esineja. Võtsin siiski igaks juhuks noodid ette.. ja olin segaduses - ei teadnud, kuhu vaadata, mida tunda. Nojah. Midagi katastroofilist ei juhtunud. Klaverisaatjat ma eriti ei kuulnud, kohati läks intonatsioon mustaks. Vähemalt sain oma laulud lauldud, need olid:

1. Vor meiner Wiege
2. Die Liebe hat gelogen
3. Bei dem Grabe meines Vaters

Lavale astus kolmas laulja ja.. uksele koputati ning kogu komisjon kutsuti viieks minutiks välja 'midagi väga olulist arutama'. Poole tunni pärast hakkasid nad ükshaaval tagasi klassi tilkuma ja eksam läks edasi.. Nomismõttes!??! Täielik korralagedus!!!

Paar tundi hiljem saime teada oma tulemused: kõik itaalia rahvusest õpilased said 29 punkti, hoolimata oma esitusest või laulude raskusastmest ja kõik ülejäänud said 27 punkti. Hmm... hea teada, et mõni asi on igal pool muutumatu :P

Õhtul kutsusime Ruthi külla tähistama. Tegin pannkooke, jõime Vana Tallinnat ja vaatasime 'Elisabethi'. Küll oli kurb, aga ilus film tugevast ja vaprast punapäisest naisest. Kogun natuke pisaraid ja vaatan siis teise osa ka ära!