Kolmel maikuu laupäeva hilisõhtul saatsin ma Ruthi koduteele sõnadega: mõne tunni pärast näeme! Ja kolmel maikuu pühapäeva varahommikul kell 7.15 kohtusid kaks unist, aga rõõmsat neidu seljakotid seljas, veepudel näpus Corso Indipendenza kastanite all, et sõita rongiga uusi paiku avastama.
Esimene matk viis meid Lago Maggiore äärde, Arona linnakesse. Tuttuuest infopunktist haarasime vaatamisväärsusi tutvustava voldiku ning seadsime sammud pagaripoodi. Pärast turgutavat saiakest/beseed tegime natuke uurimistööd ja leidnud sealt 'vana kindluse looduslikult kaunis kohas vaatega järvele,' hakkasime minema üles mägedelle. Tee läks täiesti õiges suunas, viidad muudkui juhatasid meid, aga u poole tunni pärast tundus, et me vist siiski ei ole seal, kus me peaks olema. Vaatasime kaarti, ei saanud targemaks - üles mäkke kindluseni läks ainult üks tee. Me olime läinud kogu aeg otse, vahepeal polnudki ühtegi teist teeotsa, kuhu keerata. Müstika! Tagasi ka ei tahtnud minna. Pealegi oli ilm ilus ja eespool ootas veel vähemalt üks turismiobjekt - niisiis edasi! Kümnekonna minuti pärast jõudsimegi hiiglasliku San Carlo kujuni - see on 35-meetri kõrgune seest õõnes rauakolakas, mis valmis aastal 1658! Kui tahad rohkem teada...
Meid huvitas aga palju rohkem kahe valge hobusega kaarik, mis ootas kiriku ees pruutpaari - jäime meiegi ootele. Klõpsutasime pilte, istusime niisama. Actionit sai ka: ei tea kas kuumusest või erutusest läksid ühel eakamal pulmalisel kõrgel kirikutrepil jalad nõrgaks ja ta veeres kõrvalseisjate ahhetuste saatel trepist alla! Oli vist õnnelik õnnetus, sest mõne aja möödudes tõusis ta püsti ja suutis ise kõndida. Pika ootamise peale tuli lõpuks ka imekaunis pruutpaar ja sõitis muinasjutulises hobusetõllas helgele tulevikule vastu.
Seljakotid jälle selga ja uuesti kindlust otsima. Viie minuti pärast haaras Ruth mul järsku käest kinni ja vaatas mulle ehmunult otsa: kas sa mu fotokat oled näinud? Otsisime mõlemad kotid läbi, vaatasime teeäärsetesse põõsastesse ja läksime tagasi kiriku-esisele müürile, kus olime puhanud. Tühjus. Ei olnud enam pulmalisi, ei olnud fotokat. Kohalikud suveniirimüüjad olid kaastundlikud, aga kasutud. Ohh. Arvatavasti võttis mõni pulmakülaline fotoka kaasa, et ehk omadest keegi jättis ja saab peol tagasi anda. Hakkasime siis nende jälgi ajama.
Esimesen tuli pähe mõte küsida kirikuõpetaja käest pruutpaari telefoninumbrit - kirik aga oli jumala tühi, Teda ei tahtnud nii väikse asja pärast tüüdata :P Siis nägime, et hobukaarik tuli tagasi. Küsisime kutsaritelt, kus pidu peetakse - saime teada küla nime, aga see oli meie jaoks liiga kaugel - täpset kohta ei osanud ka nemad öelda. Siiski selgus paari perekonnanimi, kontaktandmeid neil millegipärast polnud. Soovitasid meil koputada pastoraadi uksele, aga sealgi polnud kedagi. Jätsime siis kirjakese, et juhtus see-ja-see, palun võtke meiega ühendust.
Vahepeal oli avatud Carlo-kuju piletikassa (Carlo peas oli vaateplatvorm, kuhu me ei viitsinud ronida) - sealt saime infot, kust leida kirikuõpetaja. Läksime mööda juhatatud teed ja sattusime kohaliku koguduse perepäevale. Väga eriline õhkkond, palju kummalisi aga väga lahkeid inimesi, rääkisime päääris mitme õpetajaga enne, kui õige üles leidsime. Ta kuulas meid ära, ütles, et kohtub pruudi isaga juba järgmisel nädalal ja küsib kindasti, kas keegi fotokat näinud on. Võttis Ruthi telefoninumbri ning lubas helistada, kui uudiseid on. Vähemalt midagigi!
Jalutasime tagasi linna, sõime jäätist ning lollid aga järjekindlad nagu me oleme, otsustasime ikkagi kindluseni jõuda: uuesti mäkke! Ainuke võimalus teises suunas minna, avanes tänavanurgal, millel tupik-märk - proovisime seda. Läksime ja läksime, kaardi järgi taaskord täiesti õigesti, aga jõudsime välja eramajadeni. Ühes tänavaotsas värav, teises tänavaotsas värav ja kolm lahtist rotveilerit. Meie loll järjekindlus oli kui peoga pühitud - pöörasime otsa ringi ja lonkisime tülpinult süüa otsima. Kui kunagised vallutajad samasugust vaeva pidid nägema, siis müts maha kindluse rajajate ees!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar