Meie itaalia keele õpetaja Nadia valmistas täna meile uhke, oi-kui-mitme-käigulise õhtusöögi enda kodus. Ta elab Milaano lähistel, väikse tagaõuega (seal me einestasimegi) ridaelamus. Kujutage ette: ta jõudis töölt koju kell kaks päeval, küpsetas kella kuueni õhtul, siis tuli meile rongijaama vastu ja tegi väikse ekskursiooni oma kodu ümbruses!
Et seltsis on ikka segasem, oli ta õhtustama kutsunud ka oma poja, tütre koos tolle elukaaslasega ning oma elukaaslase koos tolle pojaga. Kõik olid väga kenad ja lahked inimesed, ega parandanud ülemäära palju meie vigast itaalia keelt. Sõime, jõime, tapsime sääski ja õhtu lõpupoole esines meie saksa-eesti duo rahvaliku lauluga Lindenbaum/Üks kask meil kasvas õues. Pärast lõputuid ovatsioone toimusid viiulitunnid algajatele ja eeskaavaliisapaalana tuli hundikarja asemel ettekandele Püha öö neljas keeles. Ma ütlen, see lõputu suvi siin on mu aastaajad nii sassi ajanud, et mul ei olnud tänavu mitte mingisugust jaanipäeva ega jõululaulude laulmise tunnet. Vähemalt üks asi sai nüüd korda aetud :)
Õhtu lõpuks panid need suurepärased inimesed autole hääled sisse ja sõidutasid meid Ruthiga koju, peaaegu ukse ette - uskumatu! Ma ei ole tükk aega sellist tänulikkust tundnud kui tänasel ilusal söömaajal. Nii võib ju siit lahkudes lausa kahju hakata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar