Ringtreening

Juba hommikul oli aru saada, et tuleb palav päev. Alustasime tundidega küll klassiruumis, aga keskpäevaks siirdusime lõõskava päikese alla maakivimüüri laduma. Töö ei edenenud pooltki nii hästi kui tööst viilimine. Kivist vabakujulised 3D pusletükid ei tahtnud mitte oma õiget kohta leida, nii et müürist kujunes lõpuks lihtsalt üks suur hunnik. Õnneks oli õpetaja mõistlik ja lasi peast soojad õpilased sutsuke varem jahedasse tuppa lõunale. Etteruttavalt võib öelda, et ohtrast 'enne- ja pärast-päikest' kreemitamisest hoolimata lõi mul päikseallergia täna siiski välja; talvenahk hakkas ninalt kooruma juba eile.

Õnnetusehunnik

Pärastlõunaks oli meile üles seatud omamoodi ringtreening: esimeses punktis freesid kändu, teises puurid maasse augu ja betoneerid aiaposti ning kolmandas kaevad kopaga veetrassile kanali. Kuigi freesida saime ka eelmisel aastal, oli tänavune massin hulga suurem ja võimsam. Ja palju kasutajasõbralikum ning efektiivsem. Lausa hüpnotiseeriv oli vaadata, kuidas puu muster tera all muutub:

Kännuõgard

Posti betoneerimist sooritasime näitlik-teoreetiliselt ja kiiresti, augu puurimine seevastu võttis märksa rohkem aega. Alles neljas koht oli sobilik ehk piisavalt kivivaba - sihuke väike peidus pisiasi võib tööde teostamisel päris palju jama tekitada ja lisaaega kulutada. Pulli pärast lasime abiõpetajal-profil endal ette näidata, kui nobedasti vilunud mees meetrise augu kaevab. Vähem kui minut! Meie nökerdasime kümme korda kauem..

Jõhker kruvi.. vabandust, puur.

Kolmas ja viimane treeningpunkt, kraavikaevamine, läks üsna ladusalt. Seda olime samuti eelmisel aastal juba proovida saanud, nüüd oli vaja vaid meelde tuletada. Õnneks püsisid seekord mu puusad paremini paigal ja ühtki kangi mööda minnes ei riivanud - kopa nokk jäi ilusti õhku ja minu tagumik kabiinis turvaliselt maapeale.

Kokkuvõtteks oli kõige keerulisem, aga samas lihtsa harjutamisega omandatav just sujuvuse saavutamine masinate käsitlemisel. Tunnetuse küsimus, ei muud.

Pärast mürisevat päeva tundsin suurt vajadust vaikuse järele. Eile õhtul oli teine grupp käinud Meenikunno rabas ja kuna ma sinna ei olnud veel kunagi jõudnud, siis tegin võiku kaasa ja istusin autosse. Kaks korda punase foori taga seismist ja jupike teetöid hiljem, jõudsin metsa ja ronisin vaatetorni otsa. 

Vaade tornist

Rajale seekord ei läinud, vaid tundsin hoopis rõõmu ümbritsevast ilusast metsast ja siis läksin järveäärset einekohta otsima. Teel järveni jäi ette viit 'Ootsipalu hiiglased, 2,5km', mistõttu lükkasin õhtusöögi veidi edasi. Metsatee oli kena ja võrdlemisi lai, kuid õigesse kohta jõudes ei olnud kusagil teetaskut. Sõitsin edasi, kuni sain nina ümber pööratud ja tagasitulles jätsin auto võimalikult tee serva kahe kurvi vahele. Hiiglased ei olnud õnneks kaugel - Eestimaa kõrgeim kuusk, 48.6 m ja maailma kõrgeim harilik mänd, 46.6m. All orus oli juba üsna hämar ja sääski palju, nii et hääd pilti sealt ei saanud. Tagasi auto juurde suundudes kuulsin kurvi tagant tulemas ühe väga suure auto kiiresti lähenevat häält. Napilt jõudsin sisse istuda, käivitada ja veel rohkem tee serva võtta, kui juba oli suur punane reka valges tolmupilves kurvist väljas ja kihutas minust hetkeksi aeglustamata mööda, ülinõme ja ohtlik! Niipalju siis rahust ja vaikusest metsas..

Järvevaatega võikusöömisest ei tulnud ka miskit välja, sest teisipäeva õhtust hoolimata oli metsas päris palju rahvast ja iga puhkekoha juures oli mingi seltskond juba ees. Mis siin nädalavahetuseti toimub, ma ei kujuta ette.

Lahkusin Meenikunnost ja hakkasin ringiga tagasi sõitma, sest ei viitsinud jälle keset põldu mitme foori taga passida. Avastasin veel ühe toreda väikse külakese Värska lahe ääres, mille nimi kõlas ka armsasti - Tonja. Ümbritsev loodus oli samuti väga armas, noored kased, värske roheline rohi, sinine vesi ja ringi kalpsavad jänesed-rebased-kassid. Kuigi popi rabaga läks nagu läks, siis see väike vana külake päästis õhtu. Tasub ikka sõita suurelt teelt ja tuntud kohtadest kõrvale!