Sünkroonkülv ja tai-chi

Täna oli terve päev murupäev: hommikul hakkasime harimata põllul maapinna freesimisega pihta, päeval õhutasime-väetasime ühika ümbruse platse ja õhtul niitsime-trimmerdasime koolitaguseid murulapikesi. 

Nagu ma üleeile lubasin, siis annan teile nüüd teada, kuidas miljoni-kangi Ferrari juhtimine õnnestus. Jumal tänatud, et mina ei pidanud seda itaallast seadistama ega käivitama! Ainuüksi lenksu vasakul sarvel oleva turvapäästiku ja freesitera stardihoova korraga allavajutamiseks oli vaja kahte kätt! Kuidagimoodi sain oma kohustusliku vao aetud, aga tulemus oli muidugi paras sea songermaa. Üksinda ma ilmselt seda nalja ette ei võtaks. 

Järgmiseks sidusime murutraktorile euroaluse taha ja hakkasime spiraalimööda sõites mulda tasandama. See õnnestus mul päris hästi. Kes parasjagu ei roolinud, nokkis platsi kividest puhtaks. Neid kive ja muud mudru aina tuli ja tuli iga edasise tegevusega mullast välja - arumaisaa, kuidas seda NII palju oli!

Roolimine mulle sobib (kursaõe pilt)

Pärast tasandamist pidime väga täpse süsteemi järgi rehitsema mulla veel puhtamaks ja pisut õhulisemaks, misjärel vedasime platsile ruudustiku (rehasüsteem ajas juhtme veits kokku, ruudujoone sain siiski üsna otse tõmmatud). Siis tuletasime meelde muruseemne valiku ja segamise teoreetilist poolt ning pärast turgutavat lõunasööki õppisime ära, milline on kõige tulemuslikum viis ning õigeim käetehnika muruseemne ühtlaseks külviks ja kvaliteetse muru saamiseks. See nägi välja umbes täpselt nii:

Kummargil seemendamas (kursaõe pilt)

Kas oli see algaja õnn või kogemus tai-chi ning bodybalance'i treeningutel, aga see kerges kükis küljelt küljele õõtsumine sobis mulle päris hästi ja ka käevibutuse tehnika tuli kohe õigesti välja.

Usinad sünkroonkülvajad (kursaõe pilt)

Väetamisega nii hästi enam ei läinud. Nn. 'käe äraviskamise'-liigutus pidi olema sihitu, üles, avatud peopesaga ja äkiline, mina aga viskasin ikkagi naabrit kompaktse peotäie väetisegraanulitega :D Saime proovida ka traktoriga järelveetavat väetisekülvikut ja jällegi jooksis mu 'vagu' sinkavonka. Ma ajan selle kõik pimestava ja soodastava päikese kaela.

Dramaatiline aga kahjuks vale väetamistehnika (kursaõe pilt)

Ahjaa, nende kahe tegevuse vahepeal käisime ühest teisest muruplatsist ka õhutajaga üle (samal päeval neid kahte samal alal teha ei tohi, et mitte heina juuri ära kõrvetada). Mõnusam akutoitega pisike aeraator andis otsad paari meetri peal, nii et suure töö pidime tegema kahe-mehe-elukaga.

the Aerators (kursaõe pilt)

Noja kui kõik see möll ilusa muru saamiseks oli tehtud, võtsime kätte trimmerid ja istusime niidukite selga (muidugi mitte mõlemat korraga, see ei oleks ju turvaline, kuigi vbl äge) ning võtsime selle muru ära. Enamikul kursakaaslastest oli muidugi haigutamapanevalt igav, aga kuna minul eriti palju rohelisi liblesid tavaelus ei ole - ja need vähesed pistab kah Fretsu kiiresti nahka - siis mulle oli see täitsa kasulik ja huvitav. Mina nt ei teadnud, et välja on mõeldud selline naljakas vidin nagu akuga murukäärid, mis ei paistnud küll eriti tõsiseltvõetav tööriist olevat:

tööriist või mänguasi?

Lisaülesandena õppisime täna muide luiskamist. Kas pole mitte kurrunurruvutile kohane õppeaine, ah?

Kui tunnid olid läbi ning paar kilo päikesekreemi, mulla ja higi segu maha pestud, tegin väikse väljasõidu Lüübnitsa hoiualale Lämmijärve ääres. Vaatasin üle kolm väikest külakest (Beresje, Lüübnitsa ja Audjassaare), ronisin vaatetorni Venemaad piiluma ja tagasiteel õnnestus tükk aega tõtt vahtida armsa metskitsekesega, kahjuks pilt ei tulnud välja. Paar minutit hiljem, juba edasi sõites, nägin eemalt teist kitsekest veel, aga too oli märksa häbelikum ja puges ruttu põõsastesse tagasi. Igatahes eriline ja ilus piirkond, praegusel õrnrohelisel ja õunapuuõielisel ajal eriti

Vaade Lüübnitsale

Vaade Venemaale

Lüübnitsa tsässon