Võrtsjärv, võrtsjärv meid üüühendaaab, talle laule ma püüühendaaan*

Nädal pärast meie märtsikuist sessi kuulutati Eestis välja eriolukord ja iga roju aeti oma koju. See tähendas, et aprillikuu sess lükati juuni lõppu ja maikuinegi paistis väga kahtlane. Ometi juhtus väikene ime ja piiranguid leevendati parasjagu õigeks ajaks, et meie saaks taas kooli tulla, juhhuu! 

Suurest elevusest ärkasin täna juba kell kolm-neli-viis hahetava päikesetõusu peale. Tegin uniste silmadega ilusast triibulisest taevast ja uut päeva tervitavast Fretsust paar klõpsu, misjärel kobisime mõlemad mõistlikul kombel magama tagasi.

Varahommikused triibulised

Kaksitornid ja kaksikõrvad

Teistkordne ärkamine oli muidugi märksa raskem, aga lõpuks ikkagi õnnestus. Mäletasin isegi veel, kuidas kohvri pakkimine käis ja peaaegu kõik vajalik (pluss mõned üleliigsed riidetükid) sai autosse taritud. Emme kook koos memme musiga loomulikult kah. Pärast tankimist ja rehvide kontrolli oli aga peas tühjus - kustkaudu ma välja sõidan?

Kuna Tartu mnt oli kõige lähem, siis nii läks. Tavaliselt ma väldin seda trassi kui tuld, aga kuna ma ei kavatsenud sellele liiga kauaks jääda, siis oli hea kiiresti linnast ära saada. Pärast Koset keerasin ma hopsti paremale Kuimetsa peale ja see oli hää valik - silmad said puhata õitsvatel rapsipõldudel, mis vaheldusid kollaste võililleväludega, millel nosisid jumala rahus ja õndsuses imeilusad hobused. 

Tegelikult oli mul üks mõttepoeg kah, miks ma sinnapoole suundusin. Nädal tagasi oli uudistes lõik Kirna mõisa tulbiväljadest, kus öeldi, et nii nädala pärast peaks olema suurim õite iluaeg. Kuna Mapsi järgi läks Kirnasse lisaks Tartu mntle ka üks teine tee, siis loomulikult valisin ma selle. Kruusatee. Keset mittemidagit. Sood ja rabad ja uhvod. Noh. Suuremat ajakadu sel rabadevahelisel teel hoomasin ka mina, aga mul on kuri kahtlus, et selle põhjuseks oli tüütu krusakas. 

Kirnasse ma igatahes lõpuks jõudsin, nagu ka paljud teised. Tulbid olid ilusad küll ja neid oli päris palju. Kuna ka rahvast muudkui lisandus, siis jäi mu peatus lühikeseks ja otsustasin parem edasi sõita.

Kirna mõisa tulbid

Järgmiseks sisestasin gepsu Kabala. Nimi on erilisem, kui koht. Sõitsin edasi. Järgmine sihtmärk Oiu. Pilistvere-Esku-Võisiku-Kolga-Jaani-Kaavere kaudu. Kummalised kohad kõik. Oiu lähedal oli koht nimega Lorupi ja varsti näitas viit Meleski klaasivabriku peale. Otsustasin selle jätte järgmiseks korraks, sest nüüd tahtsin ma juba vett näha ja varbaid kasta. Kahjuks pidin sellega veel ootama, sest esimesed paljulubavad puhkealad Võrtsu ääres - Ulge ja Vaibla - ei olnud üldse mitte nii kutsuvad, et oleksin sisse läinud. Aga arvan, et kuulsin kõret, asi seegi. Sõitsin edasi, sain üle Emajõe. Võrtsjärve külastuskeskusesse ei tahtnud minna, Jõesuu torni ka ei viitsinud ronida. Kõht oli juba üsna tühi ja (ka pissi)pausi aeg ammu käes, aga mõnusat kohta ei kusagil. Järsku oli tee ääres silt Tamme paljand, 3km ja keerasin kähku teelt kõrvale. Põlluvahetee, mõnna. Aga. Paljand lubab teatavasti kõrgemat kohta ja see tundus põnev. Kohalejõudes paistis veel põnevam ja kribinal-krabinal panin kallakust alla. Matkaraja algus oli täitsa ok,  ilus punakas, sätendavate-helkivate osakestega liivakivisein ei olnud üldse kaugel. Järve poole oli muidugi vastik võsa, rada läks järjest märjemaks ja infotahvlil lubatud treppi tagasi üles ei paistnud kusagil. Minu raskete, plätudes varvaste eest põgenesid lirtsuvad konnad ja ma lootsin südamest, et ka potensiaalsed maduussid. Jupp aega hiljem oli keegi armas inimene mäekülje sisse ühe raja niitnud ja kitsena turnides panin tagasi üles tee peale. (Kui see trepp ka kuskil vahepeal oli, siis ma ilmselt lihtsalt ei näinud seda, sest muretsesin madude ja konnade pärast). Seal ootas mind uus nuhtlus - mutantsääsed. Või midagi. Ma olen ikkagi linnalaps, mitte mingi entomoloog! Igatahes olid nad suured ja näljased ja hõljusid õõvastavalt parvedena vastu mind. Põõsapeatus ei tulnud kõne alla. Kätega vehkides tegin tempokat kõndi ja sain  nii turvalisse autosalongi tagasi. Ma vist ikkagi ei koli maale...?

Tamme paljand

Kivisse raiutud. Nüüd jääb vaid üle leida Peeter.

Suurelt teelt otsisin veel võimalusi vee äärde saamiseks, aga viimane ilus paik, Trepimäe puhkeala, oli võetud kolme ossi poolt, kes hakkasid seal just jooma-sööma, nii et andsin loobumisvõidu. Edasi tuli juba appi jumpsu, kes ülalt pilve pealt vaadates hakkas vist kartma, et kas mul lõhkeb põis ja/või läheb näljast pilt eest ning juhatas mu Rõngusse, kus teatavasti toodetakse nii mahla kui ka pagaritooteid. Ja juhtumisi on Rõngu lossimäe all ka kemps - juhhhuuu! Linnuse varemed ja park on aga kaunis ja vaikne koht, kus tasub kindlasti ära käia.

Väärikad vanad

Rõngu linnuse varemed

Pärast poekülastust võtsin suuna ilusa nimega Hellenurme, kus mulle korraldati suurepärane einehetk  uhkes üksinduses Elva jõe kaldal vaatega toredale punastest tellistest majakesele. See oli üks väga hea ja rahustav hetk sooja tomatisaia ja võiga, mõnus :)

Kaunis hetk Hellenurmes

Aeg läheb teel kiiresti ja seetõttu pidin nüüd ikkagi võtma suuna Räpinale. Õnneks mahtus sellele teele palju lõbusaid 'kelgumägesid' ja kurve, nii et lõbu ja lusti sai päeva lõpuks ka ja mõned neist teedest olid mulle üllatuseks varasemalt täiesti käimata. Ühikas lasin endal vabatahtlikult temperatuuri mõõta, mis kuumas autos oli päevapeale tõusnud täiesti ontliku 36.6 kraadini. Kolisin sisse ja seejärel suundusin parki uudistama, kas ja mis juba õitseb. Aga nüüd, head ööd, sest kõik teised juba magavad ammuuu!

Räpinas

*Tuleb taaskord tunnistada, et koosveedetud aeg annab toanaabrite vahel tunda ka pärast mitut lahusveedetud kuud. Olles jõudnud oma järjekordse Eesti-ringmänguga taas õhtuks Räpinasse, selgus et temagi alustas tänast kooliteed Kirna mõisa juurest ja tuli tiiruga ümber Võrtsjärve - ainult et teiselt poolt :D

Vaade Võrtsjärvele