Aianduskoolis on ka Ferrarid rohelised

Esimene öö läks, nii nagu alati, aklimatiseerimise nahka. Õnneks kulges kogu järgnev päev mõõdukas tempos, nii et tublist saagimisest hoolimata olid õhtuks kõik mu 20 pisijäset oma endise koha peal ja terved. Esimese tunni õpetaja oleks oma varbluttidest küll võinud ilma jääda, sest tema demonsteeritaval mullafreesil oli kogemata üks miljonist olulisest kangist valesse asendisse jäänud. Mispeale rääkis ta hoiatava 'õnneliku õnnetuse' loo kaugõppijast, kes asus muruniidukit puhastama nii, et toetas käepideme koos piduriga mugavalt värava alla kuid ei taibanud enne küünlajuhet lahti ühendada - niipea, kui ta puhastamiseks  tera liigutas, niiduk käivitus ja kaugõppija sai kreepsu. 

Rohelised freesi-Ferrarid

Mina sain pisikese eelkreepsu juba kõikide nende kangide peale, sest lähipäevil tuleb meil kõigil freesil sarvist haarata ja põllale suunduda. Ilma naljata: mõlema käepideme küljes on vähemalt viis vigurit, pluss terade kang, pluss juhtraua pööramise kang, pluss õhuklapp ja mingi muu klapp ja käivitusklapp? ja kolm käiku ja kolm! neutraali ja raudselt oli veel kuskil selle kaadervärgi sees mõni oluline nupp, mida ilmtingimata peab/ ei tohi teatud opereerimishetkel puutuda. Küllap te saate sellestki ettevõtmisest hiljem lugeda, isegi kui seda viimase allesjäänud keskmise sõrmega sõnadesse toksima pean (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla). Miks küll keegi nii keerulise ja ohtliku masina välja on mõelnud, seda teavad ainult itaallased.. 

Teine tutvustatav masin oli palju loogilisem loom - Husqvarna muruõhutaja. Akutoitel, vaikne ja kerge ning hekseldas sammalt nii, et lausa lust vaadata (kuigi mulle iseenesest meeldib sammal). Ainult kogumiskast oli täiesti mõttetu, sest sai juba 10m peal täis. Ja mis kõige olulisem: ei ühtegi kangi! Rootslastel võivad küll mingid omad kummalised kiiksud olla, aga suures plaanis on minu jaoks neil itaallaste ees siiski paaripunktine edumaa. Põhjamaine loogika ja lihtsus võidab ka aiatööriistade maailmas.

Nunnu väike ässitaja

Ülejäänud päev möödus puutööde seltsis. Kuna õpetaja suureks üllatuseks olime juba piisavalt palju terrasse kokku klopsind, nõustus ta plaanimuudatusega ja võtsime ette nikerdada pergola. Ilm oli ilus ja soe ning isegi kaugelt ähvardav vihmapilv ei tulnud meid lõpuks ikkagi segama. Kilpkonna tempos mõõtsime ja keerasime ja puurisime ja saagisime ja tagusime terve mõnusa päeva, kuniks ta valmis saigi. Mõnikord, muide, tuleb parima tulemuse saamiseks just niisama hängida :P

just hangin' (kursaõe pilt)

Küll saeks, kui saaks

Et sellises suures seltskonnas toimetamine on siiski veel harjumatu, võtsin õhtul aja iseendale ja jalutasin  läbi vaikselt suikuva aedlinna järve äärde. Imeline soe õhtu, nii oodatud pärast pikka ja lõppematuna tunduvat sügis-talv-sügis-talv-kevad-talve. Vesi oli peegelsile, aegajalt lõi vaid kalake sulpsu ja päike veeres aeglaselt-aeglaselt metsa taha - tundus, nagu siia ei jõuaks küll kunagi mitte ükski suure maailma mure.